Minu meeleolukas reis Küprosele: IV-VI päev
Neljanda päeva hommikul olin juba enne kaheksat üleval. Käisin dushi all ning sõin kiirelt hotelli hommikusöögi, sest kell 8.45 pidime hotelli ees kokku saama, et minna bussiga Nicosia linnaekskursioonile. Ekskursioon oli üsna huvitav: nägime nii Paphose Väravat, Presidendihoonet, Vabaduse väljakut ja mitmeid muid põnevaid kohti.
Pärast pealinnaga tutvumist sõidutati meid Kalopanagiotise külla, kus külastasime üht UNESCO kaitse all olevat kloostrit, erilist muljet see aga ei jätnud Pedoulase külas käisime Bütsantsi muuseumis ning folkloorimuuseumis. Samuti Püha Risti kirikut, mis oli tõeliselt ilus. Pedoulases oli imelik see, et nähtavus oli üsna halb. Oli nagu udu või ei oskagi seletada. Kohalikut aga selgitasid seda sellega, et tuuled kannavad Aafrika kõrbetest Küprosele liiva ning tegemist on liivatormiga. Ja tõepoolest- liiva oli nii suus kui juustes.
Seejärel külastasime kohalikku restorani ning üht küla ääres asuvat pisikest kabelit ja asusime tagasiteele. Teel Nicosiasse läbisime ka ühte maalilist küla, nimega Kakopetria. Nägi välja selline tüüpiline Kreeka küla, kus vanad mehed mängivad õues malet või jumal teab mida. Aga ilus oli.
Õhtul kolasin veel mööda pealinna ja tutvusin kohaliku ööeluga, kuni umbes kell kaks hotelli saabusin ning uni võimust võttis.
Viienda päeva hommikul peale hommikusööki külastasin veel pealinna vaatamisväärsusi ja käisin veelkord linna põhjaosas, Põhja Küprose Türgi Vabariigis. Ostsin veel mõned asjad kodustele ja mis seal salata, ka iseendale ning seejärel läksin tagasi hotelli.
Kell 11.1 korjati meid hotellist peale ning kell 11.30 kohtusime linnavalitsuses Nicosia linnapeaga. Linnapea muide, oli tore ja asjalik naine nimega Eleni Mavrou.
Pärast linnavalitsuses veedetud põgusat aega käisime lõunat söömas ning tegime veel väikese treti linnas, vaatasime Famagusta Väravat ja Leadra tänava melu ning läksime tagasi hotelli.
Kella kuueks sõitsime taaskord Arediou külla, kus oli lahkumispidu koos Küprose rahvusroogade ning söökide-jookidega. Kui miski on eredamalt meelde jäänud just söökidest, siis just Halloumi. Superhea juust, millesarnast pärast Küprosel käiku pole saanud, ostsin küll endale paraja varu kaasa, kuid lõpuks sai see ikkagi otsa. Ja loomulikult liharoad: souvla (meenutas šašlõkki, kuid oli mahedam), tava (hautise moodi ollus), ja loomulikult meilegi tuttavad dolmad ja kebabid.
Muideks, Küprose veinid on väga head. Ka Tallinna mainekamates poodidest leiab miskise sortimendi, aga kohapeal, otse pudelkõrvitsast valatud veini see ei asenda.
Tants ja trall kestis poole ööni nagu sealkandis kombeks ning sai ka ise oma kingasid kulutatud. Loomulikult oli kõigil väga kahju üksteisega hüvasti jätta, kuid mis teha. Pool aastat hiljem kohtusime enamike delegatsioonidega juba Eestis.
Hommikul ärkasin hirmsa peavaluga..pidu pidu!
Tegime veel väikese jalutuskäigu Nicosias ning seejärel võtsime autorendifirmast kaks Nissan Note't, kuhu meie eestlastest seltskond kenasti peale mahtus. Muide, liiklus Küprosel on samasugune nagu vanal heal Inglismaal- vales suunas! Nii oli ka käigukang autos valel pool, mistõttu käiguvahetamise asemel võid sattuda hoopis akent alla kerima :)
Autod käes, sõitsime tagasi hotelli juurde, laadisime oma pambud peale ja minek. Aga ei, mitte lennujaama. Kuna kell oli alles 10 hommikul ja meie lend väljus alles 2 paiku öösel, oli meil aega maa ja ilm. Nii otsustasime ära käia ka Limassolis. Sõitsime algul Larnacasse ning sealt lääne suunas. Seda seetõttu, et saare keskel olid mäed, millega sai küll hakkama meie turismibussi juht, kuid arvatavasti mitte meie.
Tee kulges paralleelselt merega, ning autoaknast avanesid lummavad vaated. Enne Limassolisse jõudmist külastasime veel ühte huvitavat kloostrit, huvitavat seetõttu, et selle kloostri territooriumil oli ligi sadakond kassi. Kuna nad aga peale toidu kloostri pool midagi ei saanud, siis nad seal paljunesid jõudsalt ning paljud olid ka üsna haige olemisega:(
Sattusime mööda sõitma ka Akrotiri sõjaväebaasist. Akrotiri ja Dhekelia on Suurbritanniale kuuluv meretagune territoorium kus ligi 7000 briti sõjaväelast oma asju ajavad.
Akotitri lahe ääres oli ilus, lausa maaliline rand, mis oma tugeva ja külma tuule tõttu kahjuks sel päeval ujumiseks ei sobinud, see eest oli aga võimalus vaadata lohelaudureid. Sealsamas lähedal, kõrgel rannikul asusid ka mingisuguse amfiteatri varemed.
Limassolisse sõitsime aga läbi soolajärve. Soolajärves vett ei olnud, küll aga oli settinud sool hästi näha. Väga omapärane kogemus on sõita veest tühja järve põhjas. Meenus kohe lugu naksitrallidest, kes keeduspiraaliga järvetäie vett ära aurutasid. :)
Järvepõhjast läbi sõites jõudsime taas rannikule ning sealt lõpuks Limassolisse. Kell oli selleks ajaks juba seitse. Limassolis käisime söömas, jalutasime sealsel kuulsal rannapromenaadil ning umbes kella poole üheteist paiku asusime teele Larnaca lennujaama poole. Sõit sinna kestis umbes tunni ning pärast rendiautode lennujaama kontori külastust saime oma kompsudega ootesaali. Mõned tunnid ootamist ja saimegi lennukisse. Aknast paistis veel tükike Küprost ja olimegi õhus. Oehhhhhh.......kahju oli minna aga kodus ootasid omad toimetused ja kallid inimesed ning kass Miisu.
Hommikul olime Prahas ning mõnetunnise ootamise järel juba Estonian Airi lennukis. Pärastlõunaks hakkas läbi pilvede midagi sombust ja halli paistma- minu Eestimaa!
Ja olingi tagasi kodus. Aga ma siiralt usun ja loodan, et üsna pea lähen tagasi sellele saarele, sest Aphroditet ma tol korral ei näinudki!
θΑ ΣΕ ΔΩ ΣΤΗ ΚΥΠΡΟ!
Eesti rahvuslind ka pildile saadud aga mulle tundub, et need kassid on minu sõbrad Kreekast:D