Minu pere ja muud loomad Corfu saarel

Sõidan praegu, kell veerand kaks Corfu saarelt Kreeka poole tagasi. Corfu saar on ilmselt paljudele tuttav tänu Gerald Durelli raamatule “Minu pere ja muud loomad”. Kui nüüd minult küsida, kas Corfu on selline nagu seal raamatus, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata. Mitte sellepärast, et ma pole seda raamatut lugenud, vaid lihtsalt seetõttu, et üks asi on turismikuurort ja teine tõeline vaba loodus. Natukene sai ka seda teist proovitud, sest kaua sa ikka rannal viitsid lesida. Viitsib võib-olla küll, kuid põhjamaisel nahal on asjast teine arvamus. Randade kohta võib kohe seda öelda, et Pärnu liivaranda pole siis mõtet otsima tulla. Õigupoolest seda ei leia ei Kreekast ega ka Itaaliast. Vähemalt mina pole leidnud. Ainukest liivaranda olen ma tundnud Cannes. Corfu rannad jagunevad täielikult kivirandadeks, kiviklibu randadeks, liivarandadeks, kus vees on ainult kivipõhi või parim võimalik on liivarand koos vee servas asuva kümnemeetrise kiviribaga. Igal juhul on mingisugused surfiplätud vajalikud. Teatud randades lausa kohustuslikud, kuna seal elutsevad meresiilikud, kes võivad kogu puhkuse sul nahka panna. Vesi on siin üllatus-üllatus soolane, kuid ega siia keegi vett jooma ei tule. Silma pole mõtet seda vett eriti lasta. Kui plaan on nägu ujudes vette panna, siis kindlasti kuluvad ujumisprillid ära. Aga hakkame siis algusest peale.

Corfu saarele tulime praamiga, mis sõltuvad laeva vanusest, sõidab poolteist kuni kaks ja pool tundi. Laev, millega me tulime, oli päris väike ja aeglane. Saarlasena võrdleksin ma seda Koguvaga. Huvitav on see, et laevale sõidavad autod peale tagurpidi. Just nii. Kui Muhumaale sõites võib tihti juhtuda, et ega sealt auto uksest enam hästi välja ei mahu, siis siin pannakse ikka autod niimoodi peal, et külg on külje kõrval ja peeglid ära põõratud. Igatahes päris hull. Juht ajab auto kohale, tuleb ise välja ning järgmine juht ajab oma oma sinna kõrvale. Sõidu aja sisustasime välja istudes, kuigi sees on ka salong, aga sina juba mittesuitsetaja oma jalga ei tõsta. Pooled kreeklased suitsetavad ning salongis leidub neid ka piisavalt, et õhku tuleks noaga lõigata. Kreeklastel on muu hulgas ainsana Euroopas suitsupakid, kus sees on 25 suitsu. Seda sellepärast, et ikka saaks oma sõbrale ka anda. Corfu saarele jõudes on päike juba loojunud. Tuledes Corfu on päris kena. Praami pealt maha, bussi ning sõit algab külasse, kus on meie hotell.

Pimedad mägiteed ei ole suure bussiga sõitmiseks loodud, kuid meie kreeklasest bussijuht saab sellega hakkama. Ag Gordise küla on päris tillukene ehk siis üks 500-meetrine peatänav. Buss peab eemale seisma jääma, sest kreeklased on hullud ja kitsad tänavad on autosid niimoodi täis, et bussiga sinna lihtsalt ei mahu. Paneme siis oma kohvritega mäest alla mere poole, kus on hotell. Seal selgub muidugi, et meie oleme veidike teises kohas ehk siis taas oma kompsudega mäest ülesse. Kohalik hotellitüdruk tuleb teejuhiks. Mööda pimedaid teid jõuame kohale, kuid võti ei keera ust, mille taga me seisame.”Two minutes,” ütleb naine. Mõningaid two minutes´eid hiljem, leitakse õiged uksed üles. Üks neist on vaata et pool maja. Lõpuks jääbki see kaheks ööks meie majaks. Lepime kokku, et piirdume siis selle suure korteriga. Naine läheb chefiga aru pidama, et kas nii on okey. Tema tagasitulekut me ei viitsi oodata ja pakime oma asjad ning kümnekilose arbuusi lahti. Asume sööma ja samas valmib ka plaan, et juhul kui öeldakse, et me ei saa sinna jääda ja peame ümber kolima, siis saadame perenaise kuu peale. Varsti kõlaski koputus. Kuu peale me kedagi saata ei saanudki, kuna kõik oli okey.

Järgmise päeva hommik möödub rannas. Vaheldumisi päikest võttes ning ujudes. Vesi on tõeliselt soe.

• corfu
• minu pere ja muud loomad
• reis