1990 aasta Kaug-Ida ekspeditsiooni päevik

Ühel ilusal kevadpäeval astus Eesti Rahva Muuseumi teaduri Heiki Pärdi tööruumi suure habemega mees, kes pikema sissejuhatuseta teatas, et geograafidel olevat plaan korraldada suvel ekspeditsioon Kaug-Itta. Asjale soliidsema ilme andmiseks otsustati ekspeditsioon siduda Alexander Theodor von Middendorffi 175. sünniaastapäevaga. Tegelikult olevat praegusel Tallinna linnapeal Hardo Aasmäel ammu plaanis rännata Middendorffi jälgedes Tuguri poolsaarele ja Šantari saartele, aasta tagasi käisid mõned mehed lennukiga kohapeal luuretki tegemas. Kuigi härra linnapeal enam sellisteks reisideks aega pole, otsustati asi ka ilma temata teoks teha. Ei või ju ema kaudu maarahva hulgast põlvneva suure maadeuurija juubelit tähistamata jätta. Lisaks Tuguri poolsaare reljeefi, geoloogia ja mullastiku ning Konstantini lahe tõusude-mõõnade ja muude sarnaste asjade uurimisele kavatseti tutvuda ka sealkandis elavate põlisrahvastega. Vello Paatsi (tema see suure habemega mees oligi) tegi Heiki Pärdile ettepaneku osaleda ekspeditsioonil etnograafina. Kuna viibisin jutuajamise juures, küsisin häbematult vahele, ega reisile juhuslikult filmimeest või fotograafi tarvis pole. Võib-olla ongi, vastati. Uurisime Heikiga paar päeva kaarte, kuigi kumki meist ei uskunud, et reisist asja saab. Olid ju meie suhted ERMi direktori Aleksei Petersoniga tema töö kritiseerimise pärast kujunenud sellisteks, et isegi Tallinna sõita ei lubatud, pikemast ekspeditsioonist rääkimata. Õnnestus välja selgitada, et Tuguri poolsaarel pärismaalasi ei ela. Venestunud evenke võivat kohata Tuguri asulas samanimelise lahe lõunasopis. Ent kuna räägiti ka ekspeditsiooni käsutusse antavast lennukist, pidasime võimalikuks lühiajalisi retki kuni 800 km ulatuses. Nii oleksid meie tegutsemispiiridesse jäänud Amuuri alamjooksu nivhid ja ultšid, Amguni eveenid, mitmed põlised evenkide asualad ja isegi mõned jakuudi külad.

9. – 15. maini olin Budapestis, kust õnnestus üheks päevaks ka Viini hüpata. Ungari pealinnas oli näha hiljutiste parlamendivalimiste jälgi – majaseintele ja laternapostidele kleebitud valimisplakateid. Siin-seal hakkas silma rohekas A3 formaadis leht, millel oli kujutatud nõukogude sõjaväelase pügatud kukalt. Põiki üle plakati jooksis kiri „конец товарищи”. Jah, ungarlased olid nõukogudega järsu lõpu teinud. Kadunud olid viisnurgad parlamendihoone kuplite otsast ja mujaltki. 9. mail kogunes telemaja lähedale nõukogude sõduritele püstitatud samba juurde käputäis vene ohvitsere ja mõned erarõivais isikud. Kõigi poolt tähele panemata tähistasid nad oma suurt püha – võidupäeva. Nad ei teadnud veel, et juba aasta ja 21 päeva pärast rõõmustab ungari rahvas viimase nõukogude sõduri lahkumise üle. Viin oli kevadine ja rahvarohke. Parkides istutati lilli, raekoja ümber õitsesid mitmesugused puud, tudengid võtsid keset Sigmund Freudi platsi päikest. Ei mingit poliitikat. Ent ööpäev hiljem (15 mail), kui igavledes Balti jaamas hommikut ja esimest Tartu suunas minevat rongi ootasin, toimusid vaevalt 500 m eemal Toompeal sündmused, mis rahva veel kord poliitiliselt ärkvele raputasid ja mida Savisaare valitsus oskuslikult enda huvides kasutas. Jaamas oli kõik rahulik, sinna Toompea lossi ründavate intrite kisa ei kostnud. Toimunust sain teada alles kodus.

Kui reisiplaanid mai lõpus – juunis ilmet hakkasid võtma, oli selge, et saan sõita vaid juhul, kui leian uue töökoha. Heikil oli võimalus võtta ekspeditsiooni ajaks puhkus, mul oli enda oma äsja ära kasutatud. Läksin Kirjandusmuuseumisse Mare Kõiva jutule. Õnneks oli KKI folkloristika osakonnas parajasti laborandi koht vaba ja nii olin ma juba juulis instituudi palgal. Et Heiki Pärdi oma puhkust siiski reisi peale raisata ei tahtnud, hakkasin ise uurima kirjandust Kaug-Ida rahvaste, peamiselt evenkide-eveenide, aga ka jakuutide, nivhide ja ultšide kohta. Siiski ei uskunud ma kuni ärasõidupäevani, et reis teoks saab. Olin küll harjunud pikkade sõitudega – 1977. aastast peale olin kaasa teinud kokku 26 ekspeditsioonil, neist 21 viisid Eestist kaugemale, viimati alles 1989. aasta suvel sai kaks korda Uurali taga käidud – ent Taimõri poolsaarest ida poole polnud ma enne pääsenud. Kõik mu senised reisid olid seotud soome-ugri ja samojeedi rahvastega, nüüd ootas ees midagi täiesti uut. Kuna mu tee oli kusagil Avami tundras juba Middendorffi omaga ristunud, siis arvasin, et sobiks üsna hästi sattuda ka tema ekspeditsiooni idapoolsetele radadele. Kõhklusi tekitas poliitiline määramatus. Mis edasi saab? Kuidas meiesugustesse mustadesse lammastesse, kes me üleliiduliste ajalehtede ja telesaadete poolt ekstremistideks, natsionalistideks ja separatistideks sõimatud oleme, üldse suhtutakse. Pole ju Kaug-Idas tegemist hõimurahvastega, kelle poolt võiks ehk mõistmist ja heatahtlikku suhtumist loota. Äkki nähakse meis rahvarinde emissare, kes on saadetud N. Liidu teise otsa kihutustööd tegema? Pealegi funktsioneerib transport „suurel kodumaal” järjest halvemini. Hiljuti kirjutasin sellise algusega luuletuse:

impeerium käriseb kõikjalt
maapind paigal ei püsi
enam ei lauskmaal ei mägede nõlvadel
sestap rongid sõidavad kraavi
lennukid põrkavad vastu kaljusid
kes nüüd ei usu Jeesus Kristust
Allahit ega müütilist kommunismi
siin-seal teeristil
tulnukaid näevad kätega vehkimas
kuna keeleseadus ei rakendu
kõneorgani puudumise tõttu
ei taipa inimesed
kas need peadeta olendid
on Korba või Jeltsini
Savisaare või Kogani poolt
ning kaotavad mälu…

Ometi oli sõidusoov suur. Viimaks pakkisime 21. juuli õhtul Vanemuise tänava õppehoones asju. Et ekspeditsiooni põhigrupp pidi hakkama tööle Tuguri poolsaarel inimtühjas paigas, tuli igaühel seljakotti pakkida kaheksa 350-grammist sealihakonservi, umbes neli kilo tatart, makarone, riisi vm toidukraami. Päeval oli ekspeditsiooni juht Kalmer Halliko, kes juba varem Vladivostokki sõitis, saatnud meile segase sisuga telegrammi, et muutunud plaanide tõttu hakatakse tööle hoopis Primorje krais, kuid keegi ei võtnud tõsiselt tema soovitust soojad rõivad koju jätta. Minagi talitasin vanarahvatarkuse ega soe konti riku järgi ning surusid seljakotti paksu kampsuni ja villased sokid, meeles ikka mõlkumas Šantari saarte ümbruses meres hulpivad jääpangad. Kuna mul lisaks tuli kaasa võtta ka videokaamera, statiiv ja kott fotoaparaatidega, kogunes pagasit aukartust äratav hulk.

Minek

Jätkan reisipäevikuga. 22. juuli, pühapäev. Lahkusin kodust mõni minut pärast poolt viit. Oli soe udune hommik. Eestist nähtava täieliku päikesevarjutuse hommik. Kolmveerand viie paiku, kui möödusin poolelijäänud parteimaja ehitusplatsist Kalevi tänava alguses, läks äkki üsna pimedaks ja linnud vaikisid. „Vanemuise” terrassile oli kogunenud hulk inimesi varjutust jälgima, ent turuhoonegi paistis vaevu läbi udu, muust rääkimata. Rahva hulgast ilmusid välja mõned reisikaaslased, kes osa mu pakke lahkelt kanda võtsid. Tellitud buss oli juba kohal, kiiresti laadisime kompsud peale ja poole kuue paiku olime Tartust läinud. Leningradi jõudsime kolmveerand kaksteist. Bussist asju välja kandes väänas Pille Oja jala hüppeliigesest välja. Et lennuki väljumiseni oli aega, lõi igamees seda surnuks nagu oskas. Ülari Alamets alustas reisipäevikut ja pani kirja selle, mida üks või teine lubas ekspeditsioonil teha. Kalev sepp ehk Karla ja Valdo Kuusemets (hiljem ka Valts või James) võtsid käsile ekspeditsiooniliikmete nimekirja koostamise (seda läks tegelikult varsti tarvis, sest meil oli grupipilet). Pille lamas tänavale laotatud matil ja hoidis haiget jalga üleval. Viimaks kuulutati reis välja.

Pagasi äraandmisel tekkis sekeldusi, sest mõni kott kaalus üle 30 kilo, laadijad aga ei tohtivat tänapäeval nii raskeid asju tõsta. Mõni hakkas otse leti ees asju kotist vähemaks võtma, mina aga viisin oma pambu ise konteinerisse. Selle lõbu eest tuli mul laadijatele veel viis rubla anda! Õnneks jäi see viiekas ainsaks, kuigi meil tuli inimese kohta rohkem pagasit, kui tasuta vedada lubatud. Seda hoolimata kavalusest võtta kõige raskemad asjad väikese kotiga käsipagasisse, juures raamat või ajaleht lennukis lugemiseks. 14.45 tõusis meie IL-86 Pulkovo lennuväljalt õhku, kella seitsme paiku olime juba Krasnojarskis, kus kohalik kell näitas üksteist õhtul. Tüüpprojekti järgi ehitatud lennujaamas (olin selliseid näinud mitmetes N. Liidu linnades) ning selle ees käis vilgas ööelu, koperaatorid müüsid rõivakraami, viletsat jäätist ja veel viletsamat punakat jooki (50 kopikat klaas). Õhtu oli soe – pügala võrra üle kahekümne kraadi. Pärast tunni kestnud peatust lendasime edasi. Imetlusväärse osavusega lahendas Aeroflot reisijate toitlustamise pikal reisil: kuigi lennukis kehtis põhimõtteliselt moskva aeg, pakuti enne Krasnojarskit kerget õhtueinet, mõni tund enne Habarovskisse jõudmist aga kerget hommikusööki (rõhuasetusega sõnal kerge).

Vahepeatus Habarovskis

23. juuli, esmaspäev. Habarovskis maandusime moskva aja järgi 00.50. Kui kella kohaliku aja järgi õigeks keerasin, näitas see 7.50. Enne maandumist arutasime, kas aknast Hiinat ka näeb. Võib-olla oleks selge ilmaga midagi paistnud, ent lennuk väljus pilvest (või udust) vaid paarsada meetrit enne maad. Väljudes tundus õhk niiske. Oli soe udune hommik nagu lahkumispäeval Tartuski. Kraad näitas + 16. Kalmer Halliko oli meid lennujaamas vastu võtmas. Sellega oli meie grupp, 14 inimest, viimaks koos. Nagu hiljem selgus, saime 43 päeva kestnud ekspeditsiooni jooksul nii arvukalt koos olla vaid kaks korda: mõned päevad Habarovskis ja 18 päeva hiljem laevaga „Ljubov Orlova” piki Primorje rannikut põhja poole sõites. Habarovski lennujaamast on meelde jäänud ainult valgekslubjatud telliskivisein ja katkised telefoniautomaadid. Liinibussiga sõitsime raudteejaama, kuhu vähekeseks aru pidama jäime. Bussiaknast paistsid viiekorruselised telliskivimajad, tänavate ääres kasvas eksootilisi puid, millest tunti ära amuuri pähkli- ja korgipuud. Linn tundus unine ja luitunud. Otse jaamaesisel väljakul seisis Jerofei Habarovi kuju. Jaamas nõu pidades selgus, et Kalmeril oli telegrammi saates olnud tõsi taga – Tuguri poolsaarele me ei pääse. Alt vedas ekspeditsiooni kohalik finantseerija – Vaikse Ookeani Geograafia Instituut. Neil polevat raha lennureisideks Habarovski krais, ilma lennukita aga ei saa Tuguril midagi peale hakata. Pakuti välja üsna kahtlane programm: lennureisid mööda Primorje rannikut, suvitamine instituudi puhkebaasis jne. Ei mingit töötegemist! Kalmeriga vaidlemiseks olime liiga unised ja ega sellest poleks kasu olnud nagunii. Lepiti kokku, et Kalmer koos nelja kaaslasega sõidab rongiga Vladivostokki, sealt hiljem lennukiga mööda rannikut põhja poole, ülejäänud üheksa inimest aga lähevad Bikini jõe ääres asuvasse Krasnõi Jari külla udeheede eluga tutvuma. „Uskuge mind, seal on huvitav,” ütles Kalmer. „Seal on niisugused omapärased paadid ja…” Mis Krasnõi Jaris veel pidi huvitavat olema, jäi esialgu selgusetuks. Hiljem, ekspeditsiooni viimastel päevadel tunnistas Kalmer üles, et saatis meid udeheede juurde lihtsalt hea õnne peale, kuna tal polnud võimalik Vladivostokki üle nelja inimese kaasa võtta. Kuigi perspektiiv veel üks öö magamata mööda saata polnud just kõige meeldivam, leppisin udehee külaga, sest põliselanikke olin ju otsima tulnudki. Õnneks olin sellest rahvakillust varem siiski kuulnud – aasta eest Taimõril Ust-Avami külas kohtusin isegi ühe udeheesid uurinud teadlasega, Juri Šeikiniga Novosibirskist. Juri jutustas õhtuti killukesi oma esimestest reisidest udeheede juurde, laulis isegi paar udehee laulu. Mulle oli meelde jäänud, et udeheed olid poolrändava eluviisiga kütid ning et kui Juri 14-aastasena esimest korda koos vanematega ekspeditsioonile läks, pääses nende juurde ainult veeteed mööda. Neid lugusid kuulates ei osanud ma aimatagi, et satun juba 11 kuu pärast samadele radadele. Ette rutates olgu öeldud, et Krasnõi Jar oli ainus koht, kus midagi töölaadset teha sai, kogu ülejäänud reis kujunes pigem matkaks. Selged sihid seatud, otsustasime süüa. Otse ootesaali nurgas oli väike söögikoht, mida reklaamiti kui nõukogude-jaapani ühisettevõtet. Pakuti pikki nuudleid lihatükikeste, rohke maitserohelise ja leemega, portsjon maksis nelja rubla ringis. Toidu tõstis kaussidesse vanem naisterahvas, lauale kandis umbes 12-aastane poiss, kes mõlemad olid küll pilusilmsed, kuid pigem kohalikud korealased. Nuudliroog oli maitsev ja tasuta sai juurde jahutatud vett, mis väga ära kulus, sest ilm läks järjest kuumemaks. Varsti näitas meie täpne termomeeter 32 kraadi varjus. Pärast sööki mindi grupiti linnaga tutvuma. Jäin esialgu pagasit valvama, aga kella nelja paiku, kui enamus rahvast oli oma ringid ära teinud, läksin minagi võõrast linna vaatama. Kõndisin mööda Amuuri puiesteed jõe poole. Vasakut kätt jäi turg. Jalutasin müügilettide vahelt läbi ja kaesin hindu: tomat maksis 6 – 7 rubla, kurk 2, arbuus 5 – 6, virsikud 8 – 12, liha polnud näha. Müüjate seas oli palju korealasi, kes pakkusid mitmesuguseid salateid (kuulsast korea kimčist ei teadnud ma siis veel midagi). Astusin sisse ühte poodi, kus müüdi maitserohelist ja ravimtaimi. 50-grammine pakike mumiod maksis 7.50. Mitmel pool oli tänavate ääres kooperaatorite müügilette ja putkasid. Kaubamaja fotoletist vaatas vastu sama tühjus, mis Tartuski, viinapoe uksele oli pandud papitükk kirjaga: „Kogu viin ja vein müüdud”. Ei, see pole Rio de Janeiro, kordasin mõttes suure kombinaatori sõnu. Oli väga niiske ja palav, tolmustel tänavatel sinakasroheliste lehtedega puude all liikus uimaseid inimesi. Puis oli palju, kuid haljastus hooldamata ja murud niitmata, peatänava äärde püstitatud esinduslikumate hoonete tagant paistsid siin-seal viltuvajunud palkmajad, kuurilobudikud ja roostes plekkgaraažid. Kaupluste ja tänavate nimed olid äravahetamiseni sarnased ükskõik millise muu linna omadega suurel kodumaal. Ole Norilskis, Tjumenis, Iževskis, Tihvinis või kusagil mujal, ikka leiad ühesuguseid maju, poesilte, kuulutusi. On jõutud nii kaugele, et linnad erinevad üksteisest vaid niivõrd, kuivõrd erinevad maastikud, millele nad on rajatud. Ilmselt on Habarovski luitunud ilmes süüdi ka ajalugu, sest linn rajati 1858. aastal sõjaväeasulana. Rohkem kui sada aastat hiljem, aastal 1986, elas seal 584 000 elanikku, kellest osa leidis rakendust sisseveetavat toorainet kasutavas metallitööstuses, masinaehituses või naftatöötlemise ettevõtetes. Linnas oli kaheksa kõrgkooli, kolm teatrit ja kaks muuseumi. Ostnud kaubamaja eest kolm limonaadi, jõudsin mööda Marksi prospekti kõndides jõe äärde. Loomulikult oli kaldal nigelate karussellide ja vaaterattaga park. Amuur oli tõesti lai, madal vastaskallas või saared paistsid väga kaugelt, näha oli suuri laevu. Laskusin lagunevat puutreppi mööda rahvarohkesse supelranda. Katsusin vett – see oli soe, sogane ja haises veidi. Otse veepiiril vedeles mingi suure kala luustik, millest suplejad hooletult üle astusid. Kui seda silmitsema jäin, lükkas üks poisike jalaga luudele natuke liiva peale ja kohmas midagi arusaamatut. Suplemisisu oli läinud, ronisin trepist üles ja jõin varjulisel pingil istudes nukralt oma limonaadi. Siis jalutasin veidi kõrgel kaldapealsel, kus oli lahedam hingata, sest puhus üsna tugev tuul. Mõtlesin murega oma rõivavaru peale, sest soojade asjade kõrval olin kaasa pakkinud vaid kolm t-särki ja needki olid pikkade varrukatega. Tagasi jaama sõitsin trolliga. Otse peatuse vastas oli muusikakooli hoone, mille aknast kostis jidišikeelset laulu. Kuumusest ja magamatusest uimasena vajusin ootesaalis pingile. Koos Kalmeriga Vladivostokki sõitjad olid juba perroonil, meie aeglane rong pidi väljuma õhtul üheksa paiku. Üldvaguni pilet ei tõotanud kuigi meeldivat ööd, kuid vagunis selgus, et kohti jätkub kõigile ning on ruumi isegi pikali visata.

Edasi… edasi

24. juuli, teisipäev. Kõvale küljealusele vaatamata magasin hästi, isegi aknast otse pähe puhuv tuul ei seganud. Ainult vastutulevate rongide röögatused ehmatasid aeg-ajalt ärkvele. Kella neljaks öösel jõudsime Lutšegorski jaama, mille kohta teadsime vaid seda, et peame seal maha minema. Ladunud pakid jaama seina äärde, jäime bussi ootama. Hulk inimesi, vist kohalikke, seisis, kotid käes, nagu peaks buss iga hetk tulema. Meiegi lasime algul ennast sellest pildist petta ja põrnitsesime koos teiste ootajatega pimedusse. Kuna midagi ei juhtunud, seadsime ennast varsti mugavalt istuma. Öö oli soe ja üsna sääsevaba, laternapostid surudest valged kui kajakate väljaheitest. Kajakaid muidugi polnud, isegi surusid endid polnud lendamas näha. Esimene buss tuli alles poole seitsme ajal, kui oli juba valge. Mitu vaprat ootajat pidasid selle ajani püstijalu peatuses seistes vastu. Jaamast asulasse või linna oli tükk soist maad, sekka lausa vesiseid alasid. Silmapiiril sinetasid künkad, siin-seal seisid liikumatult suured ekskavaatorid, kopad nagu unes maha toetatud (peagi saime teada, et kaevandatakse pruunsütt). Primorje soojuselektrijaama korsten ajas tossu. Lutšegorsk on Požarski rajooni keskus, ametlikult linnatüüpi asula. Pole raske taibata, et praeguse nime on ta saanud tänu söele ja elektrile, kuid hoopis raskem mõistatada, kuidas seda piirkonda varem kutsuti. Ilmselt ei elanud nii soises paigas üldse inimesi, kõik vanad hiina või muud kahtlast päritolu kohanimed aga asendati seitsmekümnendatel aastatel igavate venekeelsete nimedega, et kõigile oleks selge – tegemist on põliste vene aladega. Kuna uued ristivanemad juhtusid olema fantaasiavaesed inimesed või tegid oma tööd käsu korras ilma igasuguse huvita, on kaardil nüüd hulgaliselt svetlovodnaja, kljutševaja, bõstraja ja dalnaja nimelisi jõgesid ning muid sama ilmekate nimedega paiku. Lutšegorski bussijaam oli üllatavalt viisakas koht. Buss Sobolinoje-nimelise küla suunas pidi väljuma veerand kaheksa, saime kassast isegi viis piletit osta. Kell kaheksa avati einelaud, kust teele süüa-juua kaasa ostsime. Mõlkis Paz-bussi[1] juurde kogunes hulgaliselt rahvast, suurem osa näo järgi otsustades pärismaalased, kuid jutu poolest venekeelse elanikkonna hulka kuuluvad. Kuna neljal grupikaaslasel polnud piletit, peeti bussijuhiga veidi läbirääkimisi, mille tulemusel mahutasime oma pagasi ja ennastki bussi tagaossa, asjad suurde hunnikusse, inimesed selle ümber istuma ja kompse koos hoidma. Kui kõik sõitasoovijad olid kuidagi peale mahtunud, hakkasime liikuma. Veidi aega sõitsime mööda suurt maanteed tagasi Habarovski poole, siis keerasime kruusateele. Peagi ületasime Bikini jõe. Tee muutus künklikuks, peale metsa polnud enam midagi näha. Enno Ahse, meie arst ja ainus taimetundja, püüdis sõidupealt puid ja taimi määrata. Mets oli valdavalt lehtpuine, sekka mõni üksik seeder mäenõlval. Tee veeres kasvas palju amuuri pähklipuid. Mööda vilksatas liiliate pruunikaspunaseid õisi. Vastu tulid metsaveoautod, koormates jämedad palgid. Kuna mets varjas vaate, muutus bussisõit peagi igavaks. Pärast paaritunnilist loksumist tehti peatus Perevali küla juures. Uhkele nimele vaatamata asub paik vaevalt paarisaja meetri kõrgusel merepinnast. Teades seda, et Krasnõi Jari on umbes 160 kilomeetrit, arvasime peagi pärale jõudvat, kuid pärast peatust tuli veel poolteist tundi või rohkemgi sõita. Kõik peale Karla tukkusid. Tema vestles enda süles istuva udehee poisiga. Viimaks jõudsime Oloni külla. Reisi jooksul olime teada saanud, et selles külas, kus elab vaid kuus peret ja mille jõgi aeg-ajalt üle ujutab, tuleb meil maha minna, sest udehee küla asub jõe teisel kaldal. Bikin oli selge veega ja kiirevooluline. Vastaskaldalt paistsid Krasnõi Jari katused. Kalda ääres seisis pikk tömbi nina ja madala pardaga laudadest paat. Paadimees vaidles parajasti kellegagi mingite kastide ülevedamise asjus. Ilmselt meeldisime meie kastidest rohkem, sest pikema jututa nõustus ta meid üle jõe vedama. Ilmusid välja külanõukogu templiga piletid – 15 kopikat lugu. Kahe sõiduga sai kogu grupp teisele kaldale. Valdo ja Leida läksid külla kohalikke võimukandjaid otsima, kõik ülejäänud jäid jõe äärde ootama. Paar korda sõitis traktor läbi vee saarele ja tagasi, paar korda tuli paat. Muidu oli vaikne. Kaldal hakkas silma suur plakat tiigri ja rahvarõivais udehee mehega ning kirjaga „tere tulemast” (vene ja udehee keeles). Liival olid virnas kastid tühja taaraga. Enno leidis mingi liilia, mida ta imetles nii, et ninaots tolmukatest pruun. Lõpuks tulid maakuulajad tagasi hea uudisega: meid lubati öömajale kooli internaati. Pärast lühikest sisemist heitlust võtsime kotid selga ja taarusime kuuma käes vaeveldes läbi küla, mis esimesel pilgul millegagi ei meelitanud – kahel pool tänavat ilmetud palkmajad, mitte mingeid huvitavaid kõrvalehitisi. Paar pooleliolevat elamut erines teistest omapäraste liistude ja kaunistuste poolest, muljet arandasid ka peenikestest lippidest korralikud aiad. Kool ja internaat olid teineteisega ühendatud igavad kahekorruselised hooned. Kõigepealt tuli midagi õhemat selga otsida, siis tuba koristada. Kui põrand oli puhas, igaüks endale voodi valinud ja pakid selle najale, alla või peale pannud, mindi ujuma. Bikin oli tõepoolest kiirevooluline ja kivise põhjaga, vesi umbes 20 kraadi soe. Vööni vette minnes tahtis vool pikali viia. Pesti ennast ja pesu, ujuda keegi algul ei riskinud. Tegin esimesena proovi – selili kõigest väest ujudes sain paari minutiga pool paadipikkust ülesvoolu. Palju parem oli voolul ennast kanda lasta, mida ma korduvalt nautisingi. Pärast ujumist oli päevakorras söömine. Sarvekesed (makaronid muidugi) veidi riknenud suitsulihaga maitsesid väga head. Päralejõudmise puhul avasime ka ühe vedela konservi (350-grammisesse metallkarpi villitud puhas spiritus vini), mida lahjendasime aprikoosimahlaga. Õhtul toimus tormiline kohtumine kõrvaltoas ööbivate Lutšegorski kultuuritöötajatega, kes olid siia rahvast harima tulnud. Kas see seisnes ainult udehee ja nanai noortele pornofilmide näitamises (mida tehti ühes toas hommikuni) või oli neil kavas ka muud meelelahutust, jäi selgusetuks. Igatahes jõid daamid rajoonikeskusest meiega võidu viina ja laulsid mustlaslaule. Õhtul oli tugev äike.

Krasnõi Jar

25. juuli, kolmapäev. Tänu eilsele peole ärkasime täna peale kümmet üsna uimastena. Naabrid olid ära sõitnud. Hommikusöögiks tehti herneputru. Ilm oli pilves, sadas. Pärast pikemat hoovõtmist läksime külanõukogusse. Seal saime teada, et Krasnõi Jar rajati alles 1957. aastal. Enne elati teisel pool jõge Sjaini-nimelises külakeses, mis sagedaste üleujutuste tõttu maha jäeti. Tõsi küll, praegu on Sjain jälle asustatud, seal on ulualuse leidnud metsakombinaadi töölised, küla ise kannab nüüd nime Jasenevõi. Kuid ega Sjaingi olnud udeheede päriskodu. Sinna koondati uue elu hüvesid nautima inimesed Binga, Davastsi, Lauhe, Metaheza, Kartuni, Notovasigtši, Beilaza, Kandagou, Habagou, Tantsanza, Sidungou, Kate-Datani, Tugulu, Tsamo-Dõnza, Sigou, Oloni, Toholo, Ulunga, Valikani jt. elupaikadest Bikini ääres (Istorija i kultura udegeitsev. Leningrad 1989). Ilmselt oli iga selline kena mittevene (mõni hoopis hiina) nimega paik koduks ühele kuni kolmele perele. 1990. aasta 1. jaanuari seisuga elas Krasnõi Jari külanõukogu territooriumil 645 inimest, neist udeheesid 369, nanaisid 112, orotšeid 14 ja evenke 6. Mehi oli neljakümne jagu rohkem kui naisi. Üle poole abieludest on segaabielud. Külas elavad udeheed pärinevad Suanka, Kantšuga, Suljandziga, Pionka, Sigde ja Geonka sugukondadest. Sugukondlikku kuuluvust näitavad tänapäeval perekonnanimed, milleks vanad sugukonnanimed on muudetud. Krasnõi Jaris on kümne voodikohaga haigla, kolm arsti (udehee ja nanai rahvusest terapeudid ning valgevenelasest günekoloog) ja viis medõde. Koolis käib 120 õpilast. Küla 156 majas elab kokku 220 peret. Majad vananevad kiiresti, põhjuseks suur niiskus ja sellest tulenevad seenkahjustused. Kuigi puud on ümberringi, pole ehitusmaterjali kerge saada, sest metsas peremehetseb kombinaat, kes kogu langetatud puidu minema veab. Külarahval pole õigust metsa üles töötada. Põhiliseks elatusalaks on küttimine. Riiklik jahimajand valdab 1 384 600 hektari suurust territooriumi, millest jagab igale kütile jahialaks 10 000 – 24 000 ha. Jahile sõidetakse 20. oktoobri paiku, aastavahetusel käiakse korraks kodus ning lõpetatakse hooaeg umbes 15. veebruaril. Igal jahimehel olevat mootorsaan, mõnel isegi kaks. Peamisteks saakloomadeks on orav, soobel, naarits, siberi kärp, saarmas, pruunkaru, põder, hirv, muskushirv, metssiga, metskits, kährik, jänes, laanepüü. Üks jahimees annab riigile karusnahku aastas keskmiselt 2500 – 3000 rubla eest. Korjatakse ka ravimtaimi (eleuterokokk, ženšenn, sidruniväändik, verehurmarohi, teeleht), marju, seeni ja seedrikäbisid. Jaapanisse eksporditakse söögisõnajalga. Jahimajandi hallata on ka 550 perega mesila, ühe pere kohta saadakse keskmiselt 42 kilo mett. Oma tarbeks kasvatab külarahvas kartulit, maisi ja uba, loomi peavad üksikud, sest väidetavalt puuduvad heina- ja karjamaad. Viiel perel on autod, kuid igas majapidamises leidub üks või mitu paati. Tee ehitas metsakombinaat alles 1978. aastal, enne seda pääses külla paadi või lennukiga. Elektriliinid pole seni Krasnõi Jarini jõudnud, kuigi Primorje suurim elektrijaam vaid 160 kilomeetri kaugusel. Voolu annab õhtuti ja hommikuti diiselgeneraator, mis müdiseb koolimaja taga. Kogu külanõukogu eelarve olevat aasta peale vaid 290 000 rubla, sellega tuldavat hädavaevu läbi. Kuna ise loodetakse paremini majandada, taotleb külanõukogu autonoomiat ja kuulutas ennast paar kuud tagasi rahvuslikuks külanõukoguks. Kuigi N. Liidu seadused sellist moodustist ette ei näe, pandi vastav silt juba selsoveti seinale. Kui räägitakse, et ainult karusnahku antakse aastas riigile rohkem kui 200 000 rubla eest, võib piirkond ennast tõepoolest ise edukalt ära majandada. Kuulsime ka asjadest, mis külarahvale kõige rohkem muret teevad. Neiks olid N. Liidu ja Lõuna-Korea ühisprojekt raietöödeks Bikini ülemjooksu lähedastel platoodel ning strateegiline maantee Habarovskist Nahodkasse, mida sõjavägi juba ehitavat ja mis plaani kohaselt külast 800 meetri kauguselt möödub. Tee-ehitusel käidi isegi piketeerimas, see praegu seisvat. Hiljem kuulsin ja nägin, et meestel olid ka püssid ühes (uhkelt näidati pilte rahvarõivais udehee meestest, kes buldooseri ees seisid, püssid käes). Metsaröövlite vastu ei osata midagi ette võtta, sest plaanid esialgu vaid paberil. Olevat küll pöördutud Jeltsini poole, aga kas abi saab, ei tea.

Pärast külanõukogu astusime sisse koolimajas asuvasse muuseumi. Selle on omaalgatuse korras rajanud kohalik kirjamees Nikolai Dunkai (rahvuselt nanai), kelle raamatud sisaldavad kirjanduslikult töödeldud udehee muinasjutte. Ka eksponaadid – pillid, rahvarõivad ja tööriistad – olid valdavalt udehee päritolu. Kogu väljapanek mahtus ühte väiksesse tuppa. Minu pilk jäi muidugi pidama seinal rippuval šamaanikostüümil. Ka see oli udehee oma, seda kasutanud naine elab veel praegugi. Tahtsin asja kohta rohkem teada saada, kuid Dunkai sulges ennast otsekui karpi ega vastanud sedalaadi küsimustele. Meelsasti näitas ta oma kolme ilmunud raamatut. Et välja oli pandud ka valik udeheede kohta käivat kirjandust, ei hoolinud me peremehe kurvastuseks asjaarmastajate tehtud looma- ja linnupiltidest, vaid hakkasime raamatuid lappama. Põhjusel, et olime kavatsenud käia Middendorffi radadel, kuid sattusime hoopis Arsenjevi jälgedele, polnud meil kaasas ühtki raamatut udeheede ja nanaide kohta. Olin veel õnneseen, sest kaasavõetud raamatud evenkide, nivhide ja jakuutide elu-olu kirjeldustega ei kaalunud eriti palju. Mõni mees meie seast vedas hulk aega ühes tüsedat suureformaadilist köidet Tuguri poolsaare geoloogiast. Viimaks usaldasime kõik need kallid, kuid mittevajalikud (enamasti raamatukogule kuuluvad) raamatud nõukogude postiteenistuse hoolde ja jäädi lootma, et Tartusse tagasi jõudes ootavad need juba ees. Läks tõesti nii hästi, et kellelgi ei tulnud kadunud teoste pärast raamatukogule trahvi maksta. Nähes meie suurt teadmisjanu, andis Dunkai mõned raamatud paariks päevaks lugeda, mille eest talle tänini siiralt tänulik olen.

Õhtul käis meid vaatamas külanõukogu esimees Pavel Suljandziga, 28-aastane energiline mees. Lisaks juba päeval kuuldule rääkis ta sellest, et rahvuslik külanõukogu on rajooni tasandil heaks kiidetud, kuid selle territooriumi kinnitamine takerdus paari päeva eest metsakombinaadi vastuseisu tõttu. Kui Pavel kurtis, et metsakombinaadi direktor süüdistab teda natsionalismis, nentisime rõõmsalt, et nüüd on impeeriumi kahe serva kallal näkitsevad natsionalistid viimaks kohtunud. Jutt kaldus Eesti probleemidele ja sellele, kuidas meidki süüdistavad just need liidulise alluvusega ettevõtted, kes oma privileege kaotada kardavad. Üksmeelselt leidsime, et Krasnõi Jar vajab väikesi loodussõbralikke ettevõtteid, mis kohalikke saadusi turustamiskõlblikuks töödelda suudaksid. Veel selgus, et Pavel on väikerahvaste assotsatsiooni liige, kuulub praegu veel NLKP-sse, rajoonis olevat neil oma demokraatlik fraktsioon, mille liikmed kavatsevad peagi komparteist välja astuda. Õhtusöögiks oli pakisupp ja kakaopuding.

Udeheed ja šamaanid

26. juuli, neljapäev. Ärkasin kaheksa paiku. Kuna kõik veel magasid, sain rahulikult täiendada oma teadmisi udeheede kohta. Kella kümneks saime jalad alla ja söönuks. Ja hästi oli, sest veidi hiljem tuli härra Dunkai koos noormehega, kes tutvustas ennast kultuurimaja kunstilise juhina. Valeri Sigde – nimi reedab udehee päritolu – pidi ka pillimees olema. Tõttöelda ei saanud ma kuigi hästi aru, mis toimuma hakkab. Seisime koolimaja ees platsil, valmis igasugusteks üllatusteks. Kusagilt ilmus välja fotoaparaadiga isand daami saatel, kaugelt näha, et linnarahvad. Siis tuli üks taat, komps kaenlas. Sellest koorusid välja udehee rõivad ning taat asus neid rahumeeli selga panema. Sama rahulikult ja enesestmõistetavalt poseeris ta pärast kõigile pildimasina omanikele. Jäi mulje, et teda demonstreeritakse eksootikahuvilistele võõrastele sageli. Siis saime teada, et linnadaam on Habarovski koduloomuuseumi peavarahoidja Tatjana Kondratova, temaga koos liikuv härra aga tähtis fotoraaf. Nende tellimisel ja meie auks Dunkai selle show vist korraldaski. Pildid tehtud, suundusime jõe äärde, et looduslikult kaunis kohas pillimängu jäädvustada. Ka taat, kelle nimi oli Susan Tšufi poeg Geonka, pidi pilli mängida oskama! Koht oli Habarovski omadel juba valmis vaadatud, pane aga kaamera üles ja filmi. Ega paigal viga olnudki – Valeri istus koos Susaniga paadikuuri trepile, taustaks palksein ja voolav vesi. Asusin seltskonnale traditsioonilist manitsuskõnet pidama, et minu loata mitte kõndida, häälitseda ega pildistada. Habarovski mees heitis mulle õige kurja pilgu, kuid ei öelnud midagi. Siiski täitis ta mu korraldusi ega plõksinud filmimise ajal oma aparaate. Nõukogude fotokatel, eriti suureformaadilistel, on ju omadus päästikule vajutamise peale reageerida kõrvulukustava matsatusega. Kõigepealt mängis Susan Geonka ühe loo parmupillil, mis udehee keeles kunkai nime kannab. Nimest hoolimata oli tegemist tavalise metallist parmupilliga, mis meilgi tuntud. Siis esitasid Susan ja Valeri kahekesi koos loo omapärasel puhkpillil kenku, milleks oli umbes meetripikkune õõnes putk või roog. Mehed puhusid seda teine teisest otsast, ja ime küll, tulemuseks oli kahehäälne veidi torupilli meenutav jorin. Et heli paremini välja tuleks, kastis Valeri pilli vahepeal vette. Lõpuks esitati lugu kahel parmupillil, mis minu arvates oli puhas improvisatsioon. Kuigi kaasa oli võetud ka poognaga mängitav ühekeeleline kasetohukarbist kõlakastiga pill, ei soostunud kumbki mees seda mängima, põhjendades keeldumist oskamatusega. Tõenäoliselt oligi asi selles. Pärast sõitsime paadiga vedi mööda jõge ülespoole, kus Susan ühe harujõe suudme lähedal oma ühemehepaati hoidis. Selliseid väikesi ühepuulootsikuid, mida omorotškadeks kutsutakse (tõenäoliselt om – üks, orotš – inimene), kasutati vanasti ning kasutatakse praegugi küttimisel ja kalapüügil. Vanemad mehed oskavad neid veel valmistada. Suuremad õõnestatud vened bat on asendunud neile kujult sarnaste viiest lauast tehtud paatidega. Mõlemat tüüpi lootsikuid õõnestati paplist või pärnast. Omorotška on terava nina ja ahtriga umbes kolme meetri pikkune ja poole meetri aiune paat, mille kuju hoiavad kaarte asemel pardaid ühendavad põikpuud. Bat oli aga kuni kuus meetrit pikk tömbi nina ja ahtriga paat, millel oli ninas veetakistuse vähendamiseks omapärane liuakujuline moodustis. Ühemehepaadiga sõideti kahepoolse mõlaga sõudes või ridvaga tõugates, suure paadi puhul kasutati allavoolu sõitmiseks mõla, vastuvoolu liikumiseks aga ritva. Et aeg pikal sõidul igavaks ei läheks, lauldi omapäraseid paadisõidulaule. Hiljem külas neid laule lindistades ja nende sisu kohta pärides sain teada, et igaüks laulis omal viisil sellest, mida parajasti nägi või mõtles. Kunagi ei unustatud ütelda, kas konkreetset laulu esitati mõla abil allavoolu või ridva abil vastuvoolu liikudes. Ilmselt olid meloodiad vastavuses eri liikumisviiside rütmiga. Kui nii, siis peaksid vastuvoolulaulud olema allavoolulauludest märgatavalt selgema rütmistruktuuriga. Seni kui Habarovski fotograaf Susanil ilmekaid poose võtta lasi, filmisin mõned kaadrid jõest. Siis võtsin pildile ka Susani koos lootsikuga. Kuna fotograaf oli taati äsja põhjalikult kamandanud, ei julgenud viimane enam ühtki liigutust käsuta sooritada. Ka ei taibanud ta midagi pildistamise ja filmimise vahest. Teinud mõlaga mõned tõmbed, jäi ta keset võtet ikka seisma ja ootama edasisi korraldusi.

Kodus remontisin veidi enda ja Valdo fotokate objektiive ning läksin siis küla peale kõndima. Sain teada, et kõik need kenad lippidest aiad ning uued elamud on kooperatiivi „Poisk” töö. Selle asutas 1985. aastal Vinnitsast tulnud mees. Kuna udeheedel, kes enne küladesse koondamist elasid suviti okstest onnides ja talviti muldonnilaadsetes elamutes, praktiliselt puudub rahvuslik arhitektuur, on selline ehitustegevus, mis aitab kaasa küla oma näo kujundamisele, igati tervitatav. Kui ringiga kooli juurde tagasi jõudsin, sumises internaat nagu herilaspesa. Vahepeal oli teisel pool jõge asuval lennuväljal käinud lennuk meie rahvaga. Kohanud sealkandis luusinud Kallet, ei hakanud nad ennast küllatulekuga vaevama, vaid jäid uskuma tema lõõpimist, et Krasnõi Jar on pagana igav paik, kus peale magamise midagi teha pole ning otsustasid meid lamatistest päästa. „Lendame Dalneretšenskisse ja saadame sealt esimesel võimalusel lennuki teid ära tooma,” teatasid nad ja lahkusid. Esimene võimalus võib tulla tunni pärast, homme, ülehomme, millal tahes. Kõik sõltub kütuse olemasolust ja lennuilmast. Etteheiteid kuulates kaheses Kalle ilmselt oma mõtlematult öeldud sõnu. Otsustasime, et las Kalmer lendab pealegi meid päästma, kui tal midagi muud teha pole, kuid meie enne järgmist teisipäeva külast ei lahku. Kuidas saab öelda, et siin midagi teha pole, kui tööga sai alles alustatud? Pealegi on mul lootust kohalike šamaanide jälile saada, sest äsja toimus kummaline jutuajamine Valeri Sigdega. Üritanud alustuseks midagi udehee rahvamuusika kohta teada saada, kuulsin vastuse asemel umbes tunnipikkust monoloogi inimesest ja loodusest tema sees ja ümber, universumist ja sealt lähtuvast energiast, pahelisusest ja sellest, et rahvast või tervet inimkonda saab paremaks muuta, kui selleks annab eeskuju keegi, kes on nagu Jeesus või Krišna. Tuleb välja, et Valeri on kohalik filosoof! Kahjuks muutus ta kas oma mõtete või millegi muu (igatahes mitte alkoholi) mõjul üsna akontaktseks ega reageerinud mu küsimustele enne, kui rääkimast väsis. Võib-olla puudub tal võimalus külarahvaga sellistel teemadel vestelda. Valeri valjuhäälne ja veidi segane jutt ehmatas mind pisut, sest järgnes mu hoopis teisest valdkonnast küsimusele, nagu oleks see mu enese teadmata sisaldanud mõnd salajast märksõna. Äkki on ta šamaanide soost? Monoloogist sain teada, et ta õppis Vladivostokis kas konservatooriumis või muusikakoolis ning reisis samal ajal Jaapanis ja Hiinas (kuidas küll oli see võimalik). Kuulnud, et mind huvitavad šamaanid, ühmas ta nagu muuseas, et asi annab korraldada. Kui ta lahkuma hakkas, küsisin ettevaatlikult: „Kas homme kohtume?” – „Mis mõttes?” küsis Valeri. „Šamaanilaulud, noh…” ei riskinud ma rohkem öelda. „Tahate üles võtta?” küsis ta kolm korda järjest ja muigas siis. „Hästi, homme õhtul samal ajal,” ütles ta, pööras selja ja lahkus.

Külanõukogu esimehe intervjuu

Õhtul andis külanõukogu esimees meile lubatud intervjuu. „Mets meie ümber kuulub Primorlespromile, vesi, meie Bikini jõgi kuulub Primorrõbvodile, jahiloomad kuuluvad Primorpromohhotale – nii et kokkuvõttes ei kuulu meie rahvale midagi,” alustas ta. „Toon ühe näite: kui me möödunud aastal ehitasime lasteaeda ja haiglat, siis hoolimata sellest, et elame keset metsa, olime sunnitud ehituspuitu siia vedama 800 kilomeetri tagant. Kui võtsin hiljuti krai täitevkomitees sõna küttimise ja kalapüügiga seonduvais asjus, vastas Primorje jahimajandi peadirektor mulle, et esiteks ei lubata meil ulukeid oma tarbeks lasta seepärast, et on olemas vastav Moskva instruktsioon, teiseks aga seepärast, et kui lubada, „siis notivad nad ju kõik loomad maha”. Ta rääkis seda nii, nagu oleks just tema taiga peremees, aga meie, kes me elame siin, kus meie esiisad elasid ja meie lapselapsed elama hakkavad, ainult ootame, et kõike hävitades endale kahju teha.” Tuleviku kohta arvas Pavel nõnda: „Meil on kaks arenguteed. Esimene tee on vana tee, see tähendab keskuse armule lootmist, see tähendab abi ja dotatsioone. Võib ju käia ja paluda, mõnikord isegi rusikaga lauale põrutada ja võib-olla midagi ka saada, kuid usun, et meie probleeme sel moel ei lahendata. Teine tee on iseseisvumise tee, omal maal täisõiguslikuks peremeheks saamise tee. See tähendab isemajandamist, teiste rahvaste ja regioonidega koostöölepingute sõlmimist. Ja meie saadikud otsustasid valida teise tee. 20. märtsil kuulutasime välja rahvusliku külanõukogu ja otsustasime sellele allutada meile eluliselt vajaliku territooriumi. Kuigi rajooninõukogu ning osa krainõukogu saadikuid meid toetavad, on territooriumi küsimus seni lahendamata. Ametkonnad ei taha vabatahtlikult võimust loobuda. Nii süüdistas kohaliku metsakombinaadi direktor mind rajooninõukogus hiljuti natsionalismis ja väitis, et pärast minu valimist on siin teravnenud rahvastevahelised suhted. Lahtine on ka Bikini ülemjooksuga seonduv. Sinna planeeritakse nõukogude – lõunakorea ühisettevõtet. Meie oleme selle vastu, kogu rajooni elanikkond toetab meid. Mulle ja mu rahvale on selge, et mingist metsalangetamisest jõe ülemjooksul ei või juttugi olla. Sealsete metsade hävitamine viib selleni, et kaob jõgi ühes teda ümbritseva taigaga, hukub nii meie rahvas kui ka kõik teised siinsed asukad. Kaheksast udehee etnilisest grupist on tänaseks alles vaid neli, ülejäänud hävisid just elukeskkonna muutumise tõttu. Oleme otsustanud, et kui siiski antakse luba metsa raiumiseks, hakkame enda elu eest võitlema pikettide, näljastreikide ja muude vahenditega. Mitmed rajooni ettevõtted on lubanud meid streikidega toetada.” Nii rääkis oma rahva ja koduküla probleemidest meie videolindile Pavel Suljandziga. Kui külanõukogust lahkusime, hämardus juba. Kalev, Enno ja Leida sõitsid koos kohalike meestega kalale.

27. juuli, reede. Ärkasime üheksa paiku. Et keegi süüa teha ei viitsinud, avasime paar lihakonservi. Täpselt kell kümme pandi generaator seisma ja vett tuli keeta matkapriimusel. Just siis, kui kohv valmis sai, jõudsid tagasi meie kalamehed. Neid oli sõidutatud umbes 25 kilomeetrit allavoolu, kus siis õhtul võrguga ja öösel ahinguga kalastati ja loomustki saadi. Jätsime kalurid võrke harutama ja kala puhastama ning läksime külanõukogu juurde, kus Paveli vend Igor meid juba ootas. Õhtul sai kokku lepitud väikese paadiretke asjus. Kuna kõik soovijad korraga paati ei mahtunud, otsustati pooled esialgu maha jätta. Mul oli õnn koos Valdo ja Jüriga paati ronida. Sõit läks mootori toel allavoolu Oloni sopka suunas. Algul oli jõe vasak kallas järsk, voolust õõnestatud, parem kallas aga lauge ja meenutas koos hõredalt kasvavate puudega savanni. Veidi aja pärast lisasid aafrikalikku ilmet metsa tagant paistma hakanud mäed, sinakad ja lauged. Peagi hakkas parem kallas kerkima, jõgi tegi käänaku ja „savann” kadus silmist. Nüüd olid mõlemad kaldad ühtviisi metsased. Vesi oli jões kohati madal, vool kiire. Ettevaatlikult hiilisime üle madalike. Juba kerkiski paremat kätt lehtmetsaga kaetud sopka võrdlemisi järsk nõlv. Maabusime kiviklibusel neemel ja paat läks seltskonna teise poole järele. Kuigi Oloni sopka pole teab mis kõrge, oli pilt siiski liiga ilus selleks, et seda mitte jäädvustada. Pildistasime ja filmisime isu täis. Märkamatult oli sadama hakanud, vihm tihenes. Olime sunnitud puude alt varju otsima. Pärast tunnipikkust ootamist tuli paat tagasi ilma meie meesteta, sest nad olid vihma tõttu sõidust loobunud. Vastuvoolu tagasitee võttis rohkem aega. Koolmekoha juures oleks peaaegu õnnetus juhtunud – meile triivis kiires voolus vastu omapead jäetud paat. Kuna istusin seljaga sõidu suunas, ei näinud ma mulle selga sihtivat paadinina, mille Valdo viimasel hetkel kõrvale lükkas.

Pärastlõunal maandus ülejõel jälle mingi lennuk. Kartsime kõige alvemat ning Valdo ja Karla läksid lennujaama helistama. Kalmerilt olime alles hommikul saanud telefonogrammi, et lennuk tuleb homme pealelõunal, kuid mine tea, äkki mõtles ta ümber.

Õhtu oli masendav. Sadas. Valeri muidugi ei tulnud. Ma ei lootnudki, et mind käekõrvale võetakse ja šamaani juurde viiakse, kuid natuke juhatust oleks küll ära kulunud. Küla teises otsas peeti pulmi, häälte järgi otsustades tehti seda täiesti venepäraselt. Jändasime tükk aega valgustusega – kogusime terve ühika pealt kokku kõik päevavalguslampide torud ja starterid. Tulemus, neli lampi ühe asemel, rahuldas kõiki. Karla käis poes ja ostis veini. Ilm oli lugude rääkimiseks igati sobiv. Kuidagi läks jutt mägimatkadel juhtunud õnnetuste peale. Sel teemal oli Karlal ja Valdol mõndagi rääkida.

Pilguheit ajalukku

Siinkohal sobib reisipäevik hetkeks kõrvale panna ja anda lühike ülevaade rahvast, kelle maale olime üsna juhuslikult sattunud. Keele poolest kuuluvad udeheed ehk udeed türgi-tatari rahvaste tunguusi-mandžu harusse. Udehee keele bikini, hori, anjui ja samarga dialektid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Tänapäeval on udeheesid umbes 1600, suuremad asulad Primorje krais Krasnõi Jar ja Agzu (Samarga keskjooksul), Habarovski krais Gvasjugi (Hori keskjooksul) ja Arsenjevo (Nanai rajoonis). Udeheede ja teiste mandžu rahvaste esivanemaks oli rahvas, kes vanades hiina ja korea allikates kannab nime mohe (ka malgar, mogher, moji, merjie). Mohed olid Amuuri ja Ussuuri jõgede kallastel elavad tunguusi hõimud, kes tegelesid peamiselt karjakasvatuse, küttimise ja kalapüügiga, kuid juba 5. sajandil mainisid hiina kroonikud mohesid kui põlluharijaid, kes kasvatasid hirssi, nisu ja riisi. Talvel elati maakodades, suvel tohu või nahkadega kaetud onnides. Koduloomadest oli tähtsaim hobune, levinud oli seakasvatus. Teada on seitse või kaheksa mohe hõimu. Suurematena mainitakse Sungari ülemjooksu sumo-mohesid ja Amuuri jõgikonna heishui-mohesid. 7. sajandiks oli igal hõimul või hõimuliidul oma pealik, kes käsutas kuni seitsme tuhande mehe suurust malevat. Abi saamiseks kitanite[2] ja turgi hõimude üha sagedasemate rüüsteretkede ning hiina Tangi[3] riigist lähtuva ohu vastu sõlmisid mohed liidu[4] korealaste Koguryeo riigiga[5]. Kui Tangil õnnestus aastal 668 Koguryeo alistada, said kaotuse osaliseks ka mitmed mohe hõimud. Suur osa korealasi ja nende liitlasi leidis varjupaiga sumo-mohede juures, kes jätkasid võitlust hiinlastega. Kui Põhja-Hiinasse tungisid aastail 696 – 697 kitanid, kasutasid mohe väepealikud kujunenud olukorda jõudude koondamiseks. Mohe-koguryeo ühendatud väed andsid hiinlastele tugeva löögi ja aastal 698 rajas nende väejuht Zuorong[6] Zheni (Kõue) riigi[7]. Aastal 712 nimetas kõikjalt liitlasi otsiv Zuorong oma riigi Balhaeks (hiinapäraselt Bohai), järgmisel aastal aga sai ta uuelt Tangi keisrilt Xuanzongilt prefektuuri kuninga tiitli. Nagu mitmed teised Hiina naaberriigid, maksis ka Bohai mõnikord keisrile andamit ning hiinlaste jaoks polnud ametlikult tegemist sõltumatu riigi, vaid impeeriumi osaga. Siiski kutsusid ka Bohai valitsejad ennast keisriteks ning ajasid üsna iseseisvat poliitikat. 8. ja 9. sajandil oli Bohai üsna võimas riik, mille piir kulges idas ja põhjas mööda Sungari ja Amuuri jõgesid, hõlmas osa Ussuuri suudmealast ja ulatus sealt umbes 45 põhjalaiusel Jaapani mereni. Lõunas kulges piir umbes praeguste Põhja-Korea linnade Nampo – Wonsani joonel. Riigi peamiste rahvusgruppide goguryeode – mohede vahelisi vastuolusid on peetud riigi nõrgenemise põhjuseks. Pärast seda, kui kitanite hõimuliidu juhiks sai aastal 907 andekas poliitik ja väejuht Abaoji (ka Yelü Abaoji),[8] sagenesid kitanite kallaletungid Bohaile. Aastal 915 nimetas Abaoji oma hõimu juhtimisel tekkinud riigi Liaoks (Raud) ja kuulutas ennast selle keisriks. Üksteist aastat hiljem (926) vallutasid kitanid Bohai pealinna Sanggyeongi. Kuningas kapituleerus, tema eeskuju järgisid paljud ülikud, ent osa ametnikke ja väepealikke põgenes sõjaväge maha jättes Korea poolsaarele. Kitanid moodustasid endise Bohai asemele Ida-Mandžuuriasse Dongdani nukuriigi ja panid selle valitsejaks kroonprints Yelü Bei. 936. aastal liideti see riik kitanite impeeriumiga. 936. aastal aitasid kitanid mässulisel shatuo-turgi[9] väejuhil Shi Jingtangil hävitada Hilise Tangi[10] dünastia ja tõusta troonile. Tasuks saadi nn 16 prefektuuriks nimetatud Hiina maariba. Uus Jini dünastia[11] oli sisuliselt kitanite raudse riigi kontrolli all. 947. aastal tungisid nad isegi Jini territooriumile ja püüdsid mõne kuu jooksul valitseda kogu suurt Põhja-Hiinat, kuid ei saanud sellega siiski hakkama. Aastail 950 – 961 kuulus osa Põhja-Hiina territooriumist Hilisele Zhou dünastiale. 958. aastal ründas nende sõjavägi Liaole kuuluvaid 16 prefektuuri ja vallutas mõned neist. Võitluses Liao ja viimasega liidus oleva Põhja-Hani[12] vastu kerkis esile Zhou väejuht Zhao Kuangyin,[13] kes suutis liitlasi lüüa Gaopingi lahingus. Armee toel kuulutas ta ennast 960. aastal uue (Songi) dünastia esimeseks keisriks. Põhja-Hani, mis jäi 16 prefektuuri kõrval Songi ja Liao vaheliseks tüliõunaks, ei õnnestunud tal päriselt likvideerida. Selle alistas viimaks aastal 979 tema noorem vend,[14] kes jätkas sõjalist tegevust ka Liao suunal, kuid sai Pekingi lähedal viimaste väejuhilt Yelü Xiugelt lüüa. Mõned aastad hiljem (986), kui kitanite riigis oli troonile tõusnud lapseohtu valitseja, üritasis Songi väed uuesti, kuid said taas kaotuse osaliseks. Kahe riigi vaheline sõjategevus kulmineerus 1004. aastal suure kitanite sõjakäiguga Shanyuani alla vaevalt 160 km kaugusele Songi pealinnast Kaifengist. Selle tulemusel sõlmiti rahu (nn Shanyuani leping), mis kinnitas kitanite õigust 16 prefektuurile. Songi keiser tunnistas Liao valitseja oma vanemaks vennaks ja kohustus talle maksma igal aastal „toetust sõjaliste kulude katteks” 200 000 siiditüki ja 3000 kg hõbeda näol. See tagas Songile rohkem kuk sajaks aastaks rahuliku arengu. Siis aga astus ajaloo näitelavale uus jõud – tšurtšenid. Seoses meie teemaga on oluline teada, et tšurtšenid põlvnesid neistsamadest mohe hõimudest, kellest udeheedki. Arvatakse, et kõigepealt nimetasid kitanid niimoodi alistamata mohe hõime. Esimestena hakkasid seda omanimetusena kasutama Amuuri-äärsed heishui-mohed. Enamus tšurtšeni hõime olid siiski kitanite Liao riigi vasallid. 11. sajandil asus Ussuurimaa lõunaosas elanud wanyani hõim oma pealiku Wugunai (1021-1074) juhtimisel ühendama kõiki tšurtšeneid. Selle töö viis lõpule tema pojapoeg Aguda,[15] kes erinevate suguhõimudega nii kitanite korraldusel kui ka enda huvides sõdis. Aastal 1113 sai Aguda oma vanema venna asemel hõimupealikuks. Juba järgmise aasta septembris alustas ta umbes 2500 sõjamehe eesotsas kitanite vastast ülestõusu ning võitis Chuhediani lahingus ligi kolm korda suurema Liao üksuse. Pärast järgnevat sõjalist edu kuulutas ta ennast jaanuaris 1115 uue dünastia (Jin – kuld) esimeseks keisriks, võitis sama aasta augustis Hubudagangi lahingus 20 000 ratsamehega kitanite 700 000 mehe suuruse armee ning alistas aastaks 1122 kõik Liao riigi viis pealinna. Kuna tšurtšenid olid kitanite vaenlased, nägi Song neis liitlasi, kelle abil võiks tagasi saada kaotatud prefektuurid ning saatsid oma väed Liaod lõuna poolt ründama. Nende õnnetuseks ei näidanud Songi armee lahingutes üles kuigi head organiseeritust, vaid pigem meelitas oma nõrkusega ennast ründama. 1125. aastal, kui Liao oli täielikult purustatud, tühistasid tšurtšenid lepingu Songiga ning asusid selle vastu sõtta. Kaks aastat hiljem järgnenud suurema sõjalise kampaania käigus vallutasid nad kogu Songi territooriumi põhja poole Huanghe jõge, alistasid nende pealinna Kaifengi ning vangistasid nii eelmise kui ka võimul olnud keisri. Songi vägede riismed pagesid koos ennast uueks keisriks kuulutanud Gaozongiga[16] üle Jangtse ning rajasid seal hiljem nn Lõuna Songi riigi. Riiki lõuna suunas laiendades ning hiinastudes[17] unustasid tšurtšenid tükiks ajaks oma Ussuurimaal elavad suguvennad. Praegusest Primorjest oli Kuldse riigi valduses vaid lääne- ja lõunaosa. Selle haldamiseks loodi Xupingi prefektuur. Jini ajaloos kirjutatakse, et impeerium piirnes idas „metslaste jilimide udigaidega”. Tšurtšeni keeles loeti neid etnonüüme väidetavasti gilemi ja udige. Et Kaug-Ida tunguusi rahvad nivhe tänapäevalgi gilemideks või giljamideks kutsuvad, on esimese etnonüümi kuuluvus kergesti määratav. Udige tähendus tšurtšeni keeles oli aga metsik, ebakultuurne, kodustamata. Arvatakse, et nii kutsusid nad allutamata sugulashõime.[18] Alles pärast Jini laienemist põhja suunas 12. sajandi teisel poolel saabus udige aladele koos sõjaväega ka käsitöölisi, ehitajaid, ametnikke ja orje. Kuid riigi põhjaalade kultuurseks kokkusulatamiseks ei antud kuldsele dünastiale palju aega. 1210. aastal asusid Tšingis-khaani juhtimisel ühendatud mongoli hõimud sõjakäigule Jini vastu, formaalseks ettekäändeks kättemaks hõimlaste (kitanite) alistamise eest. Juba järgmisel aastal kaotasid tšurtšenid läänepealinna, veel aasta pärast idapealinna, kuid päästsid 1214. aastal alandavat rahu sõlmides ajutiselt keskmise pealinna. Kuigi keiser kolis üle Kaifengi, ei aidanud see riiki päästa. Mongolite ja Lõuna-Songi rünnakute tagajärjel varises esimene mandžu hõimude poolt valitsetud Hiina riik (Jin) kokku ning viimase keisri enesetapp 1234. aastal lõpetas ka dünastia. Endise Jini territooriumil tekkis mitu mongolitest sõltuvat lühiealist riiki. Kitanite keisri järeltulija Yelü Liuge alustas juba 1211. aastal Liaodongi poolsaarel mässu Jini vastu ja valitses mongolite abiga lühikest aega uut Liao (ka vale Liao) riiki. Tšurtšeni väejuht Puxian Wannu rajas 1215. sealsamas lähedal Dazheni riigi, millest mõne aasta pärast sai Ida-Xia (hiina Dongxia) või Dongzhen. Vahelduva eduga kord mongolitele alistuva, kord neist sõltumatult tegutseda üritava riigikese territoorium hõlmas ka udigedega asustatud alasid. 1233 aastal ründas Puxian Wannu reetlikust käitumisest tüdinenud Güyük[19] suure väega Ida-Xiat. Kohanud meeleheitlikku vastupanu, pühkisid vallutajad tšurtšenite ja udigedega asustatud linnad ja asulad maapinnalt ning tapsid elanikud. Erinevalt lõunapoolsetest suguvendadest, kes mongolitele kiiresti alistusid, jäid selles piirkonnas ellu vaid need, kes ligipääsmatutesse metsadesse pagesid. Et mongolid vallutatud aladelt kohe ei lahkunud, vaid hoopis valdusi laiendasid, oma dünastia lõid[20] ning üritasid kahel korral (1274 ja 1281) isegi Jaapani saari vallutada, ei saanud udiged pöörduda tagasi harjunud elukorralduse juurde. Nad pidid jääma metsa ja elatuma küttimisest, kalapüügist ning söödavate taimede korjamisest. Lõunapoolsete tšurtšenite[21] käsi käis paremini. Uusi isandaid teenides jäi neile alles pea kõik see, mis oli olnud varem. Lojaalsuse märgiks abiellusid nad mongoli naistega, keelde ilmusid mongoli sõnad. Peagi võeti hieroglüüfide asemel kasutusele ka mongoli (nn uiguuri) kiri, mille baasil loodi aastal 1599 pealik Nurhatsi[22] käsul mandžu kiri. 1618. aastal lasi khaaniks saanud Nurhatsi koostada „Seitsmeks kaebuseks” nimetatud dokumendi, milles toodi ära seitse etteheidet Mingi dünastiale, ning alustas võitlust selle dünastia domineerimise vastu. Ta lõi kaheksaks lipuks[23] nimetatud mandžu ühiskonna militaarse jaotuse. Pärast aastaid kestnud sõjalist edu sai ta 1626. aastal lahingus haavata ja suri kaks päeva hiljem. Üheksa aastat pärast suure pealiku surma nimetas ta poeg Huang Taiji,[24] kes pika võimuvõitluse käigus oli oma positsiooni kindlustanud, tšurtšenid ümber mandžudeks ning oma dünastia (Hilise Jini) veel aasta hiljem (1636) Qingiks. Jätkus sõda Mingiga, kus vallutajaid aitasid tagalast ka Li Zichengi poolt juhitud mässajad, kes vallutasid aprillis 1644 Pekingi ja viisid viimase Mingi keisri enesetapuni. Seejärel rünnati selja tagant pealinna mandžude eest kaitsva kindral Wu Sangui armeed. Viimane otsustas kahe tule vahele jäädes liituda pigem mandžudega ja nii sammusidki võidukad vallutajad 6. juunil Pekingisse, kus kuueaastaseks saanud uus keiser Shunzhi[25] oma onu toel Mingi dünastia seaduslikuks järglaseks kuulutati ning 30. septembril Taevapojana troonile istus. Nii said udeheede sugulastest mandžudest Hiina valitsejad, kes tõid Pekingi õukonda kaasa oma keele, kultuuri ja kombed, sealhulgas šamanismi, mida praktiseeriti seal kuni dünastia lõpuni. Metsikud tšurtšenid ja udiged, keda 15. sajandi hiina ürikutes veel mõnel korral mainitakse, jäidki metsa ja kadusid pikaks ajaks ajalookirjutajate vaateväljalt. Uuesti leiti nad juba udeheede, nanaide, ultšide ja orotšitena.

Selline on udeheede ja nende hõimurahvaste ajalugu, millest meie üsna vähe teame. Aastal, mil mongolid alustasid tšurtšenite riigi vallutamist, toimus lahing Ümera jõel. Tšurtšenid ja eestlased alistati enam-vähem üheaegselt. Ent meie kandsime enne vallutamist sama nime, mis nüüdki, vähemalt võõramaalased on meid teadaolevalt ikka ühtmoodi nimetanud (vt Henriku kroonikat: „miserunt… nuncios suos ad Estones in Unganiam” või „in eodem bello caput Estonie cecidit, id est seniores Osilie et seniores Rotalie et aliarum provinciarum”). Elame samal maal, kus ennegi. Kui eestlastel oleks olnud võimalus vallutajate eest viimases hädas laia laande minna ja sinna jääda, kas oleksime siis praegu teised?

Igatahes olid udeheed 20. sajandi algul rändkütid ja kalurid. Neil polnud alalisi eluasemeid, suvel püstitati kasetohuga kaetud kojad, talvel elati puukoorest katusega muldonnides. Lisaks küttimisele ja kalapüügile korjati söödavaid taimi ja marju. Elukutselisi käsitöölisi polnud, igas peres tuli vajalik majakraam ise teha. Suviseks liikumisvahendiks oli puutüvest õõnestatud paat, talvel kasutati kelku, mille ette rakendati koerad. Tunti mitut liiki suuski. Nii mehed kui naised kandsid kimonolõikelisi kuubesid, mis vanasti valmistati kas seemis- või kalanahast, hilisemal ajal aga ostetud kangast. Jahimehed kandsid talvel nahkjakke ja lühikesi nahkseelikuid. Traditsiooniline meesterõivastus koosneb kuuest, lühikestest pükstest, sääristest, keebist-kapuutsist ja oravasabaga kaunistatud mütsist. Rõivaid ehtiv ornament sarnaneb nivhide, ultšide, orotšite ja nanaide mustritega. Vanematel inimestel on rahvarõivad tänapäevalgi kodus alles, neid hoitakse mälestusesemetena kadunud aegadest. Nii mehed kui naised kandsid vanasti patse. Naistel olid juuksed põimitud ühte, meestel kahte patsi. Naised ehtisid endid nina- ja kõrvarõngastega. Vanasti kandsid ka mehed kõrvarõngaid, kuid juba 20. sajandi alguses pidasid nad lugu vaid sõrmustest ja käevõrudest.

1906. ja 1907. aastal liikus udehee aladel Vladimir Arsenjev, keda tänapäeval teame eelkõike „Derzu Uzala” autorina. Tema ekspeditsioonide eesmärk oli ta enda sõnul „loodusteaduslik-ajalooline, koloniaalne ja üldgeograafiline”. On tähelepanuväärne, et erilist tähelepanu pööras ta mitte niivõrd piirkonna põliselanikele, kui sinna elama asunud hiinlastele, kelles Venemaa nägi ilmselt konkurente Ussuurimaa koloniseerimisel. Suure hoolega mainis ta ära iga hiina fanza asukoha, kirjeldas selle sisustust ning tegi oletusi peremehe tegevusalade kohta. Seepärast ei panegi imestama, et oma esimeste Kaug-Ida ekspeditsioonide (1902 – 1903, 1906, 1907, 1908 – 1909) tulemused avaldas Arsenjev raamatus „Ussuuri krai sõjalis-geograafiline ja sõjalis-statistiline kirjeldus aastail 1901 – 1911”. Selles teoses ilmusid ka tähelepanekud udeheede kohta, mille põhjal ta hiljem koostas kaks õhukest raamatut „Tazid ja udeheed” (Habarovsk 1926) ja „Metsarahvas udeheed” (Vladivostokk 1926). Viimases kirjeldas ta udehee elamut nõnda: „Kui lähenete jurtale, hakkab kõigepealt silma hulk latte, põikpuid ja keppe, millele riputatakse kala. Siinsamas kaldal kuivavad teivastele riputatud võrgud ja lebavad kummulipööratud paadid. Võõrast nähes tõstab paarkümmend koera põrgulärmi. Jurta lähedal kõrgub vaiehitis. See on ait, kus hoitakse kuivatatud kala, liha ja kõike hinnalist… Udehee jurta on tehtud puukoorest ja kujutab endast otse maapinnale asetatud kaheviilulist katust. Et koor kuivades kardu ei kisuks ega tuul seda minema ei viiks, kaetakse see väljast palkidega. Pragusid ei topita kinni, vaid kaetakse lihtsalt lumega. Sissekäigud jurtasse, mis mõnikord asuvad mõlemas otsas, on kaetud pulkadele tõmmatud presendi või kasetohuga… Kohe pärast sisenemist peate kummardama ja ronima kas paremale või vasakule, muidu satute otse tulle. Lõke asub elamu keskel. Jurtas ei saa seista – tuleb kas lamada või istuda. Kahel pool tuld on kasetohule laotatud loomanahkadest asemed. Peatsis karbid, laekad ja kompsud igasuguste asjadega. Kusagil siinsamas on katusekoore alla torgatud šamaanitrumm, püss, püssitoed, oda, vibulõksud ja muu jahivarustus. Ühel pool istuvad ukse lähedal naised ja lapsed, teisel pool on mehed. Kui jurtas elab mitu peret, on igal neist oma nurk. Naiste poolel on kuidagi kokku seotud riiulitele asetatud puust ja kasetohust nõud ja üks või kaks hiinlaste käest ostetud katelt… Elamu kogu kraamiga on niivõrd lihtne, et juhul, kui udehee tapab mõne suurema looma, näiteks põdra, eelistab ta looma kojutassimise asemel kolida ühes perega elama tapetud looma juurde.”

Laulud ja muinaslood

28. juuli, laupäev.Hommikul oli ilm endiselt vihmane. Ärkasin erakordselt vara. Karla oli ka juba üleval, kuid diisel veel mei müdisenud. Laupäeva puhul anti voolu alles veerand kümnest. Keetsime tatraputru ja kohvi ning soojendasime eelmise päeva uhhaad. Pärast hommikusööki käisime helistamas ja saime teada, et teine pool meie grupist on Dalneretšenskist juba Lazosse lennanud. Ütlesime ära meie jaoks tänaseks tellitud kopterist. Et ise ärasõiduaja üle otsustada, üritame siit omal jõul välja pääseda. Läksin koos Valdoga küla peale laule ja jutte koguma. Meid juhatati nanai Grigori Mihhaili poeg Uza juurde, tema pidi olema küla vanim mees (67 aastane). Perekonnanimi tunnstab, et Grigori on Arsenjevi poolt kuulsaks kirjutatud Derzuga samast sugukonnast. Grigori maja asus üsna küla keskel ja koosnes väikesest eeskojast ning kerge vaheseinaga toaks ja köögiks jagatud eluruumist. Taat istus toas laua taga ja vaatas aknast välja. Ta nõustus meeleldi laulma. Võtnud prillid eest, esitas ta nanai laulu sellest, kuidas ta mööda Bikini ülesvoolu sõidab ja milliseid metsi kaldal näeb. „Meil vanasti selliseid kindlaid laule polnud. Nägid varest lendamas ja laulsid varesest, nägid parte ja laulsid partidest,” seletas ta ja laulis jutu näiteks laulu noormehest, kes istub toas tooli või voodi peal ega näe vareseid. Mõlemad nanaikeelsed laulud esitas ta ühel viisil. Siis küsis Grigori, kas meil udeheekeelseid laule ka tarvis on ning laulis kõigepealt sellest, kuidas ta vanasti suusatas, seejärel sellest, kuidas ta paati ridvaga vastuvoolu tõugates läbi pärnametsa sõitis ning viimaks sellest, kuidas ta paadiga allavoolu sõudis. Ka kolme udeheekeelse laulu tarvis oli tal vaid üks viis. Seda tüüpi laule kutsuvad nanaid zariuri, udeheed aga jehõi. Grigori ütles, et oskab ka hiina keelt. Vanasti olevat kõik nanaid ja udeheed mõistnud hiina keelt kõnelda. Hiljem sain teada, et lisaks hiina keele oskusele pruugib ta veel vanas easki kodukasvatatud oopiumit, mis on ju ka hiina mõju. Eeskojast kostis hääli ja uks lükati lahti. Külalised, Nikolai Kja koos poja Vladimiriga (udeheed) võtsid platsi ahju kõrval pingil. Saanud teada, mida meie kaamerad-mikrofonid tähendavad, hakkas Vladimir isale peale käima, et too laulaks. Nikolai ühmas, et tal pole tuju, tervis ka na viletsavõitu. Ta oli tõesti kurva moega, silmad vesised peas. Ootamatult teatas ta, et kavatseb paari päeva pärast koos naise ja pojaga 60 kilomeetrit ülesvoolu sõita, kus tal on endise udehee peatuspaiga Metaheza lähedal onn või koda. Ta kutsus meid kaasa, öeldes: „Kuidas siis nii, et inimesed sõidavad kaugelt siia ja midagi ei näe. Elame paar-kolm päeva onnis, käime metsas, ma õõnestan paati. Siis näete, kuidas vanasti elati.” Mis seal salata, ettepanek oli enam ui ahvatlev. Kahjuks ei filmi ühe akuga kuigi palju, aga teist mul tagavaraks polnud. Teinud Kjade perest paar pilti, läksime isa ja poja saatel Andrei Suonka juurde, kes pidi palju vanu laule ja jutte mäletama. 75 aastane Andrei viis meid väikesesse ainult ühest ruumist koosnevasse õuemajja. Kurtnud alguses hääle puudumist, improviseeris ta laulu sellest, kuidas tal noorena olnud hea lauluhääl, mis nüüd, vanas eas, on viletsaks jäänud. Lisaks laulis ta ühe paadisõidulaulu. Minu meelest laulis ta väga hästi. Siis esitas ta ühe muinasjutu (udehee keeles imanku). Kuigi me millestki aru ei saanud, oli meeldiv kuulata keele kõla. Kui jutt otsas, palusin selle lühidalt vene keelde tõlkida. Tulemuseks oli aga uus esitus, nüüd juba vene keeles. Jutt ise on selline:

Elasid eite-taati, neil oli kõigest üks poeg. Nagu ta sündis, karjus kohe: „Isa, isa, laps tahab särki!” Taat ütles eidele: „Kui ma veel noor olin, oli mul poisi jaoks paras särk. Anna see talle.” Varsti poiss kisas jälle: „Isa, isa, poeg tahab pükse!” Taat ütles: „Kui ma noor olin, olid mul ühed sobivad püksid. Võta need, pane jalga.” Poiss tahtis veel kuube, vibu ja suuski. Saanud kõik need asjad, pani ta suusad alla, võttis vibu kätte ja küsis: „Noh, isa, kas sul vaenlasi ka on?” Taat vastas, et on. „Ma lähen neid tapma,” ütles poiss ja läks. Aga vaenlane oli raudmadu. Poiss suusatas ja laulis ise, kuidas ta suusatab nii kiiresti, et suuskade alt tõusvad lumepilved lendavad väikestest puudest üle ja ulatavad suurtel puudel poolde kõrgusesse. Seal elas üks tüdruk. Tüdruk imestas äkki, et kuidas see lumi selge ilmaga sajab. Siis nägi ta poissi ja ütles: „Ah see oled sina!” Poiss tuli lähemale ja palus juua. Tüdruk ammutas talle kasetohust nõuga vett. Poiss tegi tohtnõu nooleotsaga katki ja ütles: „Tüdruk, tüdruk, su jooginõu ei pea ju vett!” – „Ise tegid sellesse augu oma noolega,” vastas tüdruk, „vaata ette, kui raudmao tapad, saad ise haavata.” „Mida sina sellest taipad,” pahandas poiss ja suusatas edasi. Teel käis ta veel teisegi tüdruku juures. Viimaks jõudis ta suure mäeni ja nägi, et selle otsas lamabki madu. Poiss seisis ja mõtles, kuidas raudmadu tappa. Ta nägi märki mao kurgu all. Sinna tuleb sihtida, mõtles ta ning silmitses oma nooli. Kõik nooled peale ühe olid kõverad. Ta võttis sirge noole ja ütles: „Nool, nool, kui sa ei taba, siis saan ma surma,” sihtis ja lasi. Nool tabas täpselt mao kurgu all olevat märki. Madu oli surnud. Poiss läks mao juurde, et noolt välja tõmmata, sikutas, ja kui nool hooga välja tuli, haavas ennast. Poiss lamas haavatuna ja nägi hiirt. Poiss ütles: „Hiir, hiir, mine mu vannemate juurde ja ütle, et olen haavatud.” Hiir vastas: „Ma ootan, kuni sa sured, et sind siis närima hakata.” Poiss peletas hiire eemale. Siis nägi ta varest lendamas. „Vares, vares, lenda mu isa-ema juurde ja ütle neile, et olen haavatud,” palus ta. Vares vastas: „Ma ootan, kuni sa sured, et siis su silmi nokkida.” Poiss ajas varese minema. Siis kuulis ta kaarnat lendamas. „Kaaren, kaaren, tule lähemale,” palus ta. „Mis sa tahad?” päris kaaren. „Ma tapsin raudmao ja haavasin ennast. Mine, vii mu vanematele sõna.” – „Olgu,” ütles kaaren ja lendas minema. Lendas ja lendaski viimaks üle poisi vanemate koja. „Kor – kor,” hüüdis kaaren. „Kas rõõmustad, et meie poeg on tapetud, et saad nüüd tema liha nokkida?” küsis taat. „Kui oleks nii, siis ma ei karjuks kor – kor,” vastas kaaren. Taat kutsus kaarna lähemale. Kaaren tuli ja rääkis, milles asi. Taat käskis eidel kiiresti rohtu otsida. Eit otsiski palju rohtusid ja andis need kaarnale. Kaaren lendas minema ja pudistas teel olles rohtusid toomingatele ning teistele puudele-põõsastele ja taimedele. Nii tekkisid mitmesugused marjad. Jõudnud poisi juurde, andis kaaren talle kogu järgijäänud rohu, mida oli ikka veel piisavalt. Poiss pani selle haavale ja sai kohe terveks. Ta hakkas koju minema. Teel jõudis ta uuesti tüdrukute juurde. Esimesega neist läks poiss tülli ja tappis ta, teiselt aga palus süüa. „Astu sisse ja söö,” ütles tüdruk. Kohe, kui poiss oli istunud, võttis tüdruk mõõga ja raius poisi pikuti pooleks. Vasak pool oli must, parem oli liha värvi. Tüdruk viskas musta poole merre ja poiss ärkas jälle ellu. Nad hakkasid koos elama. Elasid, elasid. Poisile tulid vanemad meelde. „Lähme mu vanemaid vaatama,” ütles ta naisele. Läksidki. Vanemate kojas polnud kedagi, ukse ees kasvas kaks puud. „Vaata, et sa neid puid kirve ega noaga ei puutu!” hoiatas poiss naist ja läks jahile. Naine vaatas puid ja mõtles, miks neid raiuda või lõigata ei tohi. Puud nagu puud ikka. Ta võttis noa ja lõikas ühte puud. Lõikekohast hakkas verd jooksma. Õhtul, kui poiss jahilt tuli, oli isal pea sidemes. „Kuidas see juhtus?” küsis poiss. „Seda tegi su naine kogemata,” vastas taat. Poiss hakkas naisega riidlema, ent taat palus: „Ära riidle oma naisega, ütlesin ju, et see juhtus kogemata.”

Andrei rääkis, et teadis kunagi palju muinasjutte, kuid on suurema osa neist unustanud, kuna pole kellelegi jutustada. Lapsed ju udehee keelt ei oska. Vladimir Kja väitis küll, et sai muinasjutust üldjoontes aru. Tema isa ja Andrei olid esimesed, keda kuulsin omavahel udehee keeles rääkimas. Mulle meeldib külarahva avatus – paari minutiga saab siin inimestega parema kontakti kui kusagil Põhja-Siberis mitme päevaga.

Saabus vihmane õhtu. Meile tuli külla kooli direktor Aleksander Kantšuga, kes alates 1986. aastast soovijatele ka udehee keelt õpetab (vanemate klasside õpilastele üks tund nädalas). Ta kurtis, et huvi keeleõppimise vastu on väike, mõni vene laps õppivat suurema innuga kui udehee lapsed. Uuest õppeaastast alates kavatsetakse udehee keelt õpetama hakata 1. klassist peale. Häda on selles, et pole õpikuid. 20. sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel elas ja töötas Hori-äärsete udeheede seas Jevgeni Šneider, kes lõi ladina tähestiku baasil udehee kirjakeele. Ta jõudis avaldada aabitsa, lugemiku, matemaatika õpiku ja lühikese udehee – vene sõnaraamatu. Siis juhtus see, mis mujalgi samal ajal – 1937. aastal Šneider arreteeriti, ta õpikud aga hävitati. Udeheed jäid uuesti ilma kirjakeeleta. 1950-tel aastatel algas aktiivne venestamine, õpilasi karistati koolis emakeele kasutamise eest. Nii ei oska sel ajal ja ka hiljem koolis käinud inimesed udehee keelt peaaegu üldse. Direktorgi mõtleb emakeeles vaid siis, kui metsas kõnnib, kalal või jahil käib. Vestlus ei möödunud aktuaalsete poliitiliste teemadeta. Aleksander Kantšuga, kes kunagi kohalik parteisekretär oli, kritiseeris teravalt külanõukogu esimeest Pavelit, nimetas teda avantüristiks ja süüdistas selles, et Pavel ei pea rahvaga nõu. Siiski paistis tegemist olevat isikliku solvumisega, sest üldjoontes tundusid Paveli ja Aleksandri vaated kokku langevat. Ka kirjamees Dunkai kohta oli direktoril ütlemist. Aleksander väitis, et on ise tõlkinud kõik need udehee jutud, mida Dunkai oma nime all avaldab. Dunkai udehee – vene sõnastik aga olevat maha kirjutatud Šneideri pealt, kusjuures ladina tähti kirillitsaga asendades polevat Dunkai mõnikord suutnud sõnade õiget hääldust edasi anda. Sellised ühe küla mehed siis, igaüks oma ambitsioonidega.

Väljas läks pimedaks. Akende taha kogunes palju surusid, meie sääsevõrk ei pidanud survele vastu ja tuli aknaraami küljest lahti. Kuni pragu uuesti kinni pandud sai, oli hulk liblikaid tuppa pugeda jõudnud. Ju vist läheb ilm ilusaks.

29. juuli, pühapäev

29. juuli, pühapäev. Hommik oli pilvine, kuid enam ei sadanud. Paari tunni pärast tekkis otse pea kohale laiguke sinist taevast, mis hakkas kiiresti suurenema. Pilved näisid kõigis suundades põgenevat ja keskpäevaks oli ilm täiesti selge. Jüri, Karla ja Enno osstasid Oloni sopka otsa ronida ja läksid jõe äärde sinnasõiduks paati kauplema. Ülari jäi koju külanõukogust laenatud majapidamisraamatutest andmeid välja kirjutama, Vello tundis ennast haiglaselt ja pikutas. Läksin koos ülejäänutega küla filmima. Ilm oli palav. Märg maa auras lausa silmnähtavalt. Oli tunne nagu väga niiskes saunas. Kuigi oli puhkepäev, polnud väljas peale mõne lapse kedagi näha. Võtsin mõned kaadrid lasteaiast, külanõukogust ja ehitatavatest majadest. Kahju, et kõik nii elutu oli. Leida palus mul jäädvustada ka 2. maailmasõjas sõdinutele pühendatud mälestusmärki. See asus tänavanurgal ja koosnes kahest nimedega plekktahvlist. Ühel oli pealdis „Nemad võitlesid kodumaa eest”, teisel „nemad langesid lahingus”. Pärast küla ülevaatamist otsustasime minna Oloni sopka poole. Lasime ennast üle jõe viia. Parajasti maandus mingi lennuk. Igaks juhuks läksime asja uurima ja hästi tegime, sest „metsavahi” oli saatnud meie hoolitsev Kalmer. Ütlesime lenduritele, et kõik rahvas on laiali, muist mehi metsas. Soovitati inimesed tunniga kokku ajada ja ühes asjadega lennuväljal olla. Hankisime uuesti paadi. Internaadis käskisime Ülaril ja Vellol kolu kokku panna. Mehed vaatasid meid uniste nägudega ega taibanud midagi. Selgitasime olukorda. Ülari muretses, et majaraamatud jäävad lõpuni läbi töötamata, ent hakkas asju pakkima. Vello ja Leida samuti. Mina ja Valdo otsustasime igal juhul maha jääda, et Kjadega Metahezasse sõita. Umbes tunni pärast olime lennuväljal tagasi. Kui lendurid nägid, et reisijaid on vaid kolm, kratsisid nad kukalt ja küsisid, mis suunas ülejäänud läksid. „Istuge kõik peale, lähme otsima,” kamandas üks. Seda polnud vaja mitu korda öelda. Ilma koormata lennuk tõusis kergesti õhku ja võttis suuna Oloni sopkale. Lendasime madalal puulatvade kohal. Sopkani jõudnud, tegime selle ümber tiiru, nii et sopka tipp jäi meist kõrgemale. All paistis tihe lehtpuumets, siin – seal sekka kaljusid. Lendurid kõigutasid lennukit tiivalt tiivale ja andsid järsku gaasi, püüdes igati lennukile tähelepanu tõmmata. Kedagi polnud näha. Lennanud veel paar korda üle sopkatipu, pöördusime tagasi. Peale maandumist otsustasid lendurid, et ootavad poole kuueni ehk nii kaua, kui võimalik, et veel viimase valgega tagasi lennata. Kuid sellekski ajaks ei ilmunud kedagi. Teine piloot arvas, et tegelikult polegi neil erilist kiiret ja võiks Krasnõi Jari ööbima jääda. „Instruktsioon ei luba,” vastas esimene piloot, ent küsis peagi lennuväljatädi käest: „Kus teil siin lennukite seisuplats on?” Siis ilmnes, et ööseks jääda polegi nii lihtne. Lennuk tuleb trossidega maa külge kinnitada, sest kuigi praegu on ilus ilm, ei või iial teada… Plats üle vaadatud, teatasid lendurid, et trosse pole ja lubasid külast traati otsima minna. „Aga kes meid siin lõbustab?” küsisid nad seejärel. Lennuki juurest lahkuma polnud kumbki nõus. Lubasime kordamööda nendega juttu puhumas käia. Leppisime kokku, et käime igaks juhuks veel korra vaatamas, ega mõni kadunud lammas tagasi jõudnud pole, siis aga otsime traati lennuki kinnitamiseks. Paati istunud, nägime eemal teist paati meie sopkalistega vaevaliselt vastuvoolu liikumas. Meid nähes hakkasid nad lehvitama. Sõitsime sinna. Selgus, et neil oli bensiin otsa saanud. Võtsime paadi sleppi ja vedasime kaldani. Mehed olid lennukit sopka kohal lendamas näinud küll, olid isegi lehvitanud, kuid ei arvanud hetkekski, et otsitakse just neid. „Ja kui oleksime ka taibanud, poleks me nagunii metsast varem välja saanud,” ütles Karla, „paadimehega oli aeg kokku lepitud.” Et lendamine päris pimeda peale ei jääks, tuli kiirustada. Tunniga olid meestel asjad koos. Kahe vooriga veeti inimesed ja komsud üle jõe. Jäime Valdoga kaldale lennuki lahkumist ootama. Seisime seal üle poole tunni, kid ei näinudki, kuidas lennuk õhku tõusis. Isegi mürinat polnud kuulda. Siis kutsus mees, kes enne oli meie rahva paadiga üle viinud, meid teed jooma. Ta elas sealsamas koolmekoha lähedal. Teejoomine tähendas maitsvat suppi ja huvitavat vestlust. Jevgeni Smirnov ehk Ženja, nagu ta ennast tutvustas, oli kütt ja geograafiainstituudi baasi juataja Bikini ülemjooksul Ohhotnitšaja ehk Ulunga külas, kus elavad peamiselt jahimehed. Ta sündis Moskvas, õppis jahindust Jahinduse ja Karusloomakasvatuse Instituudis, töötas pikka aega Lääne-Siberis Nižnevartovski lähedal jahimajandis. Kui nafta- ja gaasileiukohad sealkandis elu põrguks tegid, vaatas Ženja kaua kaarti ja mõtles, kuhu põgeneda. Viimaks otsustas ta Bikini taiga kasuks, istus rongi peale ja sõitis siia. Kuna tal polnud piiritsooni luba, tuli ta Bikini linnast Krasnõi Jari jalgsi. Nüüd on tal udehee naine ja kolm 12 – 17 aastast tütart. Pere juures saab Ženja olla vaid paar kuud aastas, ülejäänud aeg tuleb Ulungas elada. Pärast sööki läks jutt metsaraiumise teemale. Ženja teadis rääkida, et Bikini jõgi saab suvel vett peamiselt Ulunga (praegu Svetlovodnaja) ülemjooksu mattunud liustikupankadest. Kui seal mets maha võtta, sulab õhukese pinnasekihi all olev jää kiiresti ja jõgi jääb suviti kuivaks. Nagunii olevat ümberringi mets juba hävitatud, ainult Bikini taiga seisab veel puutumata. Sukpai org on laastatud, rannikualad samuti. Palju kurja teeb palkide parvetamine, mis siinkandis nägevat välja nii, et kevadel lükkab buldooser talve jooksul kaldale varutud palgid koos mulla ja risuga vette, kus need suure hooga allavoolu liikudes hävitavad kõik elava nii jõest kui kallastelt. Jõepõhi küntakse üles, vette satub hulgaliselt puidust imendunud aineid, puukoor ja muu rämps settib vaiksema vooluga kohtades ja hakkab seal kõdunema, vee hapnikusisaldus väheneb. Palgiparvetamisjõgede ääres elavad inimesed näevad kala vaid konservikarbis. Puitu hävitatakse üldse arutult. Rannikul olevat Babji Jari nimeline org, kuhu lükatakse kokku kogu puit, mis ekspordiks ei kõlba. Org olevat kiht-kihilt palke täis, aeg-ajalt pandavat neile tuli otsa, et ruumi saada. Jaapani elektroonika ja autodega ära ostetud metsatöölised teevad, mida kästakse. Mets taastub siinkandis aeglaselt. Ženja tõi sellise näite: kunagi oli Bikini ülemjooksul korea mungaklooster, mida punased 1934. aastal kas pommitasid või tulistasid suurtükkidest. „Mungad olid kõvad kaklema, panid hulga piirivalvureid ja sõjaväge magama,” lisas Ženja. Hulk metsa põles selle mäsu käigus ära ja tänaseni olevat need kohad lagedad. Bikini ülemjooksu nulu-kuusemetsad olevat metsakombinaadi sihikul 1970-test aastatest alates. Mitmesuguste võtetega on rahvast ülemjooksult lahkuma sunnitud. Isegi Ulunga lennuväli olevat suletud. Hiljem sain teada, et korra või paar kuus lennuk Ulungasse siiski käib. Ženja ütles: „Meil Ulungas, tänu jumalale, nõukogude võimu pole. Üks punane oli, aga see puhkab ammu ausamba all.” Kõik jutud ülemjooksu metsade massilisest kuivamisest, millega langetamise vajadust põhjendatakse, olevat jama. Tegemist on metsa loomuliku vahetumisega, vanad puud surevad ja noored kasvavad asemele. Nulu-kuusemets on peamine sooblite paljunemise koht. Kui see hävitada, siis kaovad ka sooblid, viimaste kadumine oleks aga udeheede jaoks katastroof. Ženja jutu järgi olevat Pavel Suljandzigale korduvalt öeldud, et kui ta ei jäta metsa kasutuselevõtmise takistamist, klaaritakse tema ja ta perega arved. Ženja elas Pavelile kaasa ja lootis ta plaanide teostumist. Ta pakkus meile oma aiast kartulit, kapsast, kurki ja sibulat, öeldes, et kui teda ka kodus pole, tulgu me ja võtku kõike, mida vaja.

Kuna meie elamine nägi pärast grupikaaslaste äraminemist välja kui lahinguväli peale kiiret ja paanilist taganemist, siis sisustasime ülejäänud õhtu koristamisega ja saime magama alles ühe paiku. Sel ajal põõnas meist lahkunud seltskond Roštšino lennujaamas (kaugemale nad enne pimedat ei jõudnud lennata), Kalmer oma kaaslastega nautis aga sooja ööd Lazo lennuvälja ääres telgis.[26]

Vanausulised ja punased

30. juuli, esmaspäev. Tõusime kaheksa ajal, keetsime kohvi ja avasime ühe lihakonservi. Siis panime posti Enno paki taimedega ja Ülari paki raamatutega. Valdo viis majapidamisraamatud külanõukogusse tagasi. Siis jäime Kjasid ootama. Kui lõuna hakkas kätte jõudma, otsustasime neid otsima minna. Kjade pere elas ühes küla vähestest kahekorruselistest majadest. Kodus polnud kedagi. Naaber teadis rääkida, et nad kavatsesid täna ülesvoolu sõita. Polnud muud teha kui edasi oodata. Siin on ajal hoopis teine tähendus kui meil Eestis. Parandasin ajaviiteks juba teist korda Valdo fotoka objektiivi. Kell kolm katkes meil kannatus, läksime küla peale. Ostsime poest mõned konservid. leiba veel polnud, aga müüja arvas, et küll see varsti tuleb. Lonkisime kaldale leiba ootama. Pikapeale kogunes siia rahvast, mehed seadsid ennast varjulisse kohta istuma ja hakkasid kaarte mängima. Üle jõe veeti Oloni suunas tühje vaate ja pudeleid, sealt toodi vastu diislikütust (kaks vaati paadis) ning jahukotte. Kütusevaadid kallutati paadist otse vette, kusjuures ühest voolas tublistti naftat välja. Siis ilmus vastaskaldale leivaauto moodi masin. Rahvas liikus paatide poole. Valdo läks nendega ühes teisele kaldale. Kell oli veerand kuus. Kogu aeg sõelus edasi-tagasi paate. Siis ilmus välja Vladimir Kja, kes olevat meid juba hommikul otsimas käinud, et tühistada Metahezasse sõidu plaan bensiini puudumise pärast. Niipalju siis huvitavast elust onnis ja paadi õõnestamise filmimisest. Veerand seitsme paiku tuli saarelt läbi koolme suure koormaga auto. Veeti mingit kaupa. Valdot polnud ikka näha. Ootasin veel veidi ja hakkasin siis internaadi poole kõmpima. Valdo saabus kolmveerand kaheksa, ilma leivata ja tige. Leivaauto polnud täna käinudki. Ütlesin talle lohutuseks, et saan nüüd hästi aru, mida Colin Young pidas silmas kultuurišoki all, kui kirjutas, et võõrast rahvast filmi tehes tuleb varuda umbes kuu aega kohanemiseks. Kuna olime piisavalt näljased, viitsisime isegi tatraputru keeta. Ja õnneks oli meil kuivikuid! Kuigi Arsenjev kirjutas, et kuivikud juba paari päeva pärast suurest niiskusest hallitama kipuvad, püsisid meil kaasas olnud Tartu Leivakombinaadi omad söödavad ekspeditsiooni lõpuni. Pärast sööki läksime jälle kõndima ja peagi istusime Ženja juures teelauas. Taas kujunes paaritunnine jutuajamine. Saime teada, et mattunud liustikupanku Bikini ülemjooksul katab soine ala. Küttide jahimaad on ülemjooksul suuremad kui allpool. Lauhest (selle jõe hiinapärane nimi on Lauhozen) allavoolu võivad udeheed kahe-kolmekesi üht jahionni kasutades lasta igaüks hooaja jooksul 20 – 30 sooblit, aga Ulunga kandis on ühel kütil kümme, kakskümmend või rohkemgi onni. Hämmastas Ženja jutt sellest, et kuigi udeheed kurdavad, nagu võtkuks venelased neilt parimad jahialad, ei pea nad ise mägedes vastu, pealegi olnud Lauhest edasi vanausuliste valdused, kus udeheed ei küttinudki. Hiljem asja uurides selgus, et Arsenjevi andmetel polnud veel 1907. aastal Bikini ülemjooksul ühtegi vanausulist. Tõsi küll, just sel ajal toimus nende intensiivne Kaug-Itta ümberasumine. Ja rannikult liiguti edasi mägedesse kohe, kui võimud asustasid nende naabrusesse õigeusklikke talupoegi. Nii et juba 1910 võisid vanausulised ka Bikini äärde jõuda, ent see ei anna siiski alust rääkida iidsest vanausuliste asustusest. Et udeheed, kes tänini peamiselt küttimisega elatist teenivad, venelastest viletsamad jahimehed oleksid, seda ma ka ei usu. Arsenjev näiteks ei väsinud udehee jahimehi kiitmast: „Kui udehee leidis soobli jäljed, maksis hiinlane talle looma naha eest juba ette, nagu oleks see soobel tal juba taskus… Harva kütivad udeheed soobleid kambakesi, vähe isegi kahekesi – suuremalt jaolt peavad nad jahti üksi. Igal kütil on oma rajoon, mille ta päris isalt või vanaisalt. Siin, mägedes, väikeses jurtas, veedab ta pikad talvekuud.” Kuna Ženja aeg möödub Ulungas peamiselt vene küttide seltsis, saab ta ka suurema osa informatsiooni neilt. Ja nemad tahavad ennast muidugi maa põliste isandatena tunda, kasvõi vanausuliste abiga.

Ženja jutu järgi käinud udeheed vanausuliste juures taludes tööl. Talud aga olnud suured, haritud palju põldu ja kasvatatud rohkesti loomi. Ulunga asuvatki vanade põllumaade keskel. 1932. aastal, kui vanausulised ei tahtnud nõukogude võimule kuuletuda, saadetud neid alistama hulk komnoori-vabatahtlikke. Need lollid läksid hanereas üles mägedesse. Üks taat oli mägirajal kõik need punased maha kõmmutanud, ainult üks komnoor, kes jalarättide kohendamiseks teistest maha jäi, pääses eluga. Siis saadeti mägedesse madrused ja tšekistid. Ja kuigi vanausulistel oli välja panna ainult 76 võitlusvõimelist meest, panid nad ägedalt vastu. „Talumehed töötasid hästi, punaste surnuaed Ulungas on suurem kui küla ise,” ütles Ženja rahulolevalt. Mägedes käis ehtne partisanisõda. Kui vaja, löödi punased külast välja, toimetati majapidamistööd ja kaoti siis jälle metsa. Punased ei julgenud kättemaksu kartes talusid ja naisi-lapsi puutuda. Alles 1934. aastal, kui kohale toodi mägisuurtükivägi, õnnestus vanausulisi läbi rääkima sundida. Tingimusel, et kedagi ei puututa, panid talumehed relvad maha ja halvasti tegid, sest kõik nad võeti kinni ja aeti jääauku, naised-lapsed aga aeti küüditamise eesmärgil paatidesse. Kärestikel läksid mõned paadid sõdurite oskamatuse tõttu ümber ning muist naisi ja lapsi sai hukka. Puhastanud Ulunga kandi, suunasid punased oma viha rannikul elanud vanausuliste vastu. Seal käinud asi teistmoodi – õhtul tulnud merelt „must kuunar”, küla piiratud pimedas ümber ja inimesed aetud laevale. Paar päeva hiljem olnud kuunar jälle tühi.

Ulunga ajaloo kohta veel niipalju, et 1939. aastal asustati sinna Hiina piiri ääres elanud venelasi, kes jäid mägedesse kogu raskeks sõjaajaks. Midagi neile sinna ei viidud, ära veeti aga Douglase lennukitega liha ja vilja. 1952. aastal asustati need inimesed Ulungast Nižni Perevali külla (see asub poolel teel Lutšegorskist Krasnõi Jari). Sinna olevat mõni neist tänaseni pidama jäänud. Kui palju Ženja jutt tõele vastab, on siin raske kontrollida, kuid selge on see, et nii räägivad ajaloost siinsed inimesed ise. Ja meie jaoks on huvitav seegi, mida räägitakse. Ajaloolaste asi on tõde väljamõeldisest eraldada. Ehk on tolle aja kohta, mil „lõppes Vaiksel ookeanil võidurikas sõjakäik” arhiivideski mingeid andmeid.

Metsakombinaadi kohta rääkis Ženja, et rajamise ajal reklaamiti seda kui väga kasulikku ettevõtmist. Kuna Sjaini küla oli tühjaks jäänud, asusid metsatöölised sinna elama. Varsti jäi kombinaadil maad väheks ning põhjendusega, et inimesi tuleb tööga kindlustada, hakati nõudma uusi raiealasid. Vaikselt hakati inimesi ja tehnikat Sobolinoje külla ümber paigutama ja praegu raiutakse juba Toholo kandis, siit 60 km kaugusel.

Kui tuli juttu Vladimir Arsenjevist, arvas Ženja, et eks ta rohkem nuhkis hiinlaste ja hunhuuside järgi. Pärast kohtumist Arsenjevi salgaga kartnud udeheed tükk aega kõiki venelasi. Ka Derzu Uzala lõpetas oma päevad nii kurvalt tänu lähedastele sidemetele Arsenjeviga – ta ei leidnud enam kohta oma rahva hulgas.

Pärastlõunal kohtusid kaks meie gruppi õnnelikult Lazos. Seal oli veel kuumem kui meil Krasnõi Jaris.

Tädi Nadja

31. juuli, teisipäev. Kohe hommikul kõmpisime metsamajandisse, et kohtuda Ülari poolt kiidetud metsniku Nikolai Lutškoviga. Et metsamajandi kontori ukse ees rippus tabalukk, leidsime koha õues ümmarguses paviljonis. Peagi ühines meiega veel kaks meest, venelane ja udehee, mõlemad ilmselt metsamajandi töötajad. Vene taat vaatas ilma ja ütles, et varsti hakkab vihma sadama. Aiaposti otsa ilmus äkki vöötorav – burundukk. Ta paistis olema julge vennike ega pööranud meile erilist tähelepanu. Seevastu meie jälgisime teda seni, kuni ta oma toimetused toimetatud sai ja võsa poole kalpsas. Lutškoviga polnud pikka juttu: kutsuti üks metsavaht (Gennadi Sunduga) ja paluti meid viia lähimale langile, et võiksime ise näha, kuidas metsakombinaat loodust rüüstab. Poole kaheteistkümne paiku alustasime sõitu allavoolu. Taas möödusime Oloni sopkast ja mõne kilomeetri pärast pöörasime mingi oja suudmesse. Tõmbasime paadi vaikses ojakäärus kaldale. Mitmel pool mudas oli näha karujälgi. Jalgrada läks mööda ojakallast. Alusmets paistis tihe, eksootilistest taimedest tundsin ära eleuterokoki. Sageli tuli ronida üle langenud puude või kasutada neid oja teisele kaldale minekuks. Nähtavus oli väike. Sääski peaaegu polnud, üksikud kihulased ei häirinud ka eriti. Silma sattusid mingid vastikud väikesed kärbsed. Udeheest metsavahiga polnud kerge sammu pidada, õhk tundus soe ja niiske nagu saunas. Raja ääres kasvas üksikuid pruunikaspunaste õitega liiliaid. Umbes viie kilomeetri pärast jõudsime metsaveoteeni ja kõndisime edasi mööda seda. Tee oli sageli rajatud palkidele, tüvesid vedeles ka siin seal selle kõrval. Möödusime metsatööliste viltuvajunud putkadest. Esialgu polnud näha ühtki inimest, ent peagi jõudsime platsile, kus mehed olid parajasti ametis lõunastamisega. Katel toiduga seisis keset teed auto ees, hulk paljaste ülakehadega mehi selle ümber. Meie möödumist saatis vaikus, ilmselt ei tekitanud metsavahi rohelise vormimütsi nägemine meestes sõbralikke tundeid. Veidi aja pärast hakkas tee raielankidele hargnema. Filmisin risti-rästi vedelevaid tüvesid, metsaveotraktorite poolt puruks sõtkutud noori puid, turritavaid juuri. Kummaline oli näha lagedale sattunud varjulembeseid taimi – need olid haiglaselt kahvatud. Tagasiteel hakkas väsimus tunda andma, jäin Valdost ja Gennadist maha, kaotasin nad silmist ja sammusin edasi huupi. Nagu kiuste hargnes ka rada mitmeks. Tüki aja pärast kuulsin kusagilt paremalt hüüdeid. Otse läbi võsa trügides ja soiseid kohti vältides jõudsin viimaks kaaslasteni. Nüüd polnud paadini enam palju maad. Bikini äärde välja jõudnud, käisime kõigepealt ujumas. Siis tiirutasime paadiga jõeharusid mööda. Külla jõudsime tagasi poole kuue ajal, pood oli juba kinni. Sõime eelmise päeva tatraputru, jõime teed ja läksime siis tädi Nadjat otsima. Olime mitmel pool kuulnud, et tema juures käivad õhtuti vanemad naised ning tihti kostab sealt trummikõminat ja šamaanilaulu. Meid juhatati kooli vanasse internaati ja hoiatati, et tädi nadja on pime, võtku me keegi kohalik kaasa, et ta võõraste tuleku pärast ei ehmataks. Nii me tegimegi. Selgus, et tädi Nadja sugulane elab samas internaadihoones. See alles noorepoolne naine ei imestanud sugugi meie palvet kuuldes, vaid tuli lahkesti ühes. Ta ütles, et Nadežda Martõnova on umbes 75 aastane ja loitsib tõepoolest sageli. Muuseumis nähtud šamaanikostüüm kuulus talle. Tädi Nadja toas oli ahi köetud, akna all seisis suur kirst, seinal rippus trummiraam, sellest kõrgemal suur kott. Saanud teada, kes külalised on ja mida nad soovivad, käskis tädi Nadja meil veidi aega eeskojas oodata. Kui uuesti tuppa läksime, olid tal rahvarõivad seljas. Ta võttis seinal rippuvast kotist trummi, kinnitas vööle kooniliste metalltorukestega šamaanivöö, pani kaela punase-musta-pruunitriibulise sisalike, konnade ja lindude kujutistega lindi, istus akna alla kirstule ja hakkas laulma. Trummi hoidis ta algul näo ees. See oli Kaug-Ida rahvastele tüüpiline kitsa raamiga, ovaalne šamaanitrumm, mille alumine ots oli teravam kui ülemine, kaetud mingi õhukese, peaaegu läbipaistva nahaga. Vaalikurukat meenutav jämeda trumminuia tööosa kattis karvane (võib-olla karu) nahk. Mul juhtus filmimisel väike äpardus – mikrofoni pistik ei andnud ühendust. Kui seda märkasin, oli kolm minutit tumma materjali juba lindis. Laulnud veidi aega istudes, tõusis ta püsti ja hakkas trummilöömise ja laulmise rütmis astudes oma vööd kõlistama. Selle piirkonna šamaanidel on kohe selline spetsiaalne samm, mis ripatsid hästi helisema paneb. Siis istus ta uuesti, lõi trummi teravama otsaga endale kolm korda järsku ja tugevasti vastu kõhtu[27] ja ütles, et aitab, tema enam šamaanilaule laulda ei taha. Pannud trummi ära, esitas ta mitu laulu kalapüügist, kala puhastamisest, raskest sõjaaegsest elust. Igal laulul oli täiesti oma viis. Ta lisas, et on ise palju kalal ning jahil käinud. Kui küsisin, mis puhul ja kuidas loitsiti, jäi ta vastuse võlgu. Tädi Nadja rääkis vene keelt nii halvasti, et oleksime ilma tõlgita hätta jäänud. Kahjuks oli köetud ahju ja meie halogeenlambi tõttu toas niivõrd kuum, et kadus igasugune küsitlemissoov. Jätsime hüvasti. Tädi Nadja soovis meile kolm korda head teed.

Sügisel sain teada, et üsna varsti pärast meid käisid Nadežda Martõnovat filmimas Andris Šlapiņs ja Jelena Novik. Nad viisid tädi Nadja külast välja jõe äärde, kus ta istus ja paari naise seltsis loitsis. Kuna nägin seda materjali ilma kommentaarideta, ei oska ma oletada, mis rituaaliga oli tegemist. Veel hiljem (kas 1991 või 1992) käisid Nadjal Krasnõi Jaris külas Ilpo Saastamoinen ja Heno Sarv. Selgus, et tädi on üsna tuntud.[28]

Šamaanid

Arsenjev kirjutab, et vanasti oli pea igas peres trumm. Samuti oli igas peres inimene, kes natuke loitsida oskas. Suuri šamaane oli vähe. „Šamanism – see on kannatamine, mis saadab inimest kogu elu. Tõeline šamaan on sügavalt veendunud, et vaimud ilmutavad ennast unes ja õpetavad, mida teha selleks, et inimesi aidata, kuidas kuradit välja ajada, kaotatud asju leida, saagirohket jahiretke korraldada ja üht või teist haigust ravida.” 1909. aastal nähtud udehee šamaanirituaali ning selle eellugu kirjeldas Arsenjev üsna pikalt. „Üks udehee noormees kõndis kuuvalgel mööda jäätunud jõge ja nägi äkki, kuidas temast eraldus täpselt samasugune inimene kui ta ise ja põikas kõrvale. Ta ehmatas väga, jõudis suurivaevu oma kojani, heitis pikali ja hakkas sonima. Omaksed saatsid kohe šamaanile sõna… Kolmanda päeva õhtul, kohe pärast šamaani kohalejõudmist, algasid ettevalmistused loitsimiseks. Naised võtsid sookailu lehti, süütasid need nii, et lehed ei põlenud, vaid ainult hõõgusid ja asetasid need loitsija jalge ette. Siis võtsid kaks udeheed hõõguvad lehed ja hakkasid nendega šamaani rõivaid nühkima, alates peast ja lõpedades taldadega. Nende ettevalmistuste ajal soojendas üks eit tule kohal trummi… Kojas kustutati tuli, koldesse jäid vaid hõõguvad söed… Šamaan pani selga rinnakatte ja seeliku, riputas pähe pikad laastudest lindid ja sidus vööle kuljused. Ta istus kolde lähedale rätsepaistesse, langetas näo vastu trummi ja hakkas laulma… Viimaks jõudis loitsija varjuderiiki. Ta laul muutus vaikseks ja kurvaks. Nüüd oli ta põlvili. Hetkeks vaibus laul. Juuresviibijad ütlesid, et kohe hakkab šamaan varju otsima. Ta ees on palju varje – need on surnute vaimud, kes on üksteisega väga sarnased. Vaid eluajal vigastustest jäänud armid säilivad hauataguses elus. Äkki ütles šamaan: “Haige lõikas kümne aasta eest endale jalga, tal on arm paremal jalal.” Omaksed ei kinnitanud šamaani väidet. “Tal on paremal õlal sünnimärk”… “Pole õige,” vastas ema… “Ta vasaku jala väike varvas on kunagi ära külmunud”… “Jah, see oli küll,” ütles isa. “Karu on teda jahikäigu ajal muljunud, vasaku puusa juures on küünte jäljed.” – “See oli ka.” – “Lapsena vigastas ta põlve” jne. Nenede tundemärkide järgi leidis šamaan hinge üles. Siis ta tõusis ja hakkas tantsides haigele lähenema. Hullu-meelne muutus väga rahutuks: ta peksles, oigas, kraapis küüntega rinda, kuid ei tõusnud lamamast. šamaan sirutas trummi kolde kohale ja äkki nägin ma sellel mingit väikest musta hiiresarnast loomakest, kes jooksis kiiresti ringiratast ega kukkunud maha sellest hoolimata, et šamaan trummi kallutas. Siis läks šamaan märatseja juurde ja viskas loomakese ta paljale rinnale. Naised tõmbasid haige kitlihõlmad kiiresti kinni. Pärast seda võttis šamaan vitsarao, mille külge oli seotud tahmaga kokkumääritud kasetohutükk ja hakkas loitse lugema, vedades samal ajal tohuga mitu korda haigel peast jalgadeni ja vastupidi. Siis tuli loitsijal jälle maa peale laskuda. Ta keerles ja viskles, hüppas siis otse koldesse ja paiskas jalgadega söed laiali… Viimaks kukkus ta maha ja jäi otsemaid magama. Ka haige magas. Järgmise päeva hommikul oli ta täiesti terve.” (Arsenjev 1948: 182-185.)

Veel 1927. aasta ekspeditsioonil õnnestus Arsenjevil Anjui jõe ülemjooksul näha ühe orotši ja kolme udehee šamaani ühist loitsimist, mille kirjeldus on ära toodud ka tema raamatus „Läbi taiga” (eesti keeles 1959). 1928. aastal jäädvustas A. Litvinov udehee šamaani trummilöömistehnika filmilindile (vt. Hoppál 2003: 34 – 35). Kui kommunistlik inkvisitsioon poleks 1930-tel aastatel alustanud šamaanide hävitamist, oleksid udeheed võib-olla säilitanud rohkem oma animistlikust usundist, šamanismist ja karu kultusest. Kuigi kuulsin räägitavat veel teisestki udehee šamaanist peale Nadja-tädi, arvan, et tõeliselt vägevad šamaanid on Bikini äärest jäädavalt kadunud.

Hilisõhtul käis meil külas endine füüsikaõpetaja. Rääkisime jälle majandusest ja poliitikast. Valdo avastas jala pealt puugi.

Teed hargnevad

1. august, kolmapäev. Söönud paar leivaviilu kalakonserviga, käisime poes ja tahtsime Lazosse telegrammi saata, kuid postkontor oli kinni. Siis hakkasime asju pakkima. Poole kolme ajal võtsime kotid selga ja liikusime ülesõidukoha poole. Külanõukogu juures peatas meid tundmatu naine. Jelena Perehvalskaja fondist „Kulturnaja initsiativa”, mis tegutseb Moskvas Sorose fondi toel, tutvustas ta ennast. Jelena oli koos abikaasaga äsja Krasnõi Jari jõudnud teisest suuremast udehee külast Agzust. Ta ütles, et seal on udehee kultuur veel halvemini säilinud, kui Krasnõi Jaris. Jelena tuli koos meiega kaldale ja tutvustas käigu pealt projekti „Udehee kool”, mille kallal nad praegu töötavad. See projekt on mõeldud udehee keele ja kultuuri säilitamiseks, kirjakeele ja emakeelse kooliõpetuse loomiseks. Andnud meile projekti tutvustava brošüüri ja lubanud tulevikus ühendust võtta, jättis ta meid paati ootama. Varsti saimegi üle jõe. Bussi ootama oli kogunenud hulk rahvast. Poole nelja paiku see saabus ja kõik trügisid kohti võtma hoolimata sellest, et juht puude vilusse marssis sellise näoga, nagu ei kavatseks ta niipea edasi sõita. Paistis, et meie jaoks bussis ruumi pole. Igaks juhuks jäime siiski ootama, nagunii ei osanud me kavalamat plaani välja mõelda. Möödus pool tundi, siis veel hulk minuteid. Juba teati rääkida, et buss ei sõida üldse edasi, sest üks kumm olevat katki. Umbes tunnise puhkepausi järel elavnes ka bussijuht, kes kuuldusi kinnitas. Kui keegi soovitas tal kummi parandama hakata, vastas juht solvunult, et tema sellise tööga käsi ei määri, saagu ülemused ükskord ometi aru, kui vilets sõiduriist talle on antud. Rahvas ronis bussist välja ja hakkas pettunult paatide poole liikuma. Viimaks istus juhtki rooli taha ja teatas, et sõidab nüüd tühja bussiga koju. Aga siis tuli vanemal õlgkaabuga meeskodanikul väärt mõte. Ta kauples kaldal seisva veoauto juhilt tagavararatta[29] ja veeretas selle bussi juurde. Kõhelnud veidi, ronis bussijuht välja ja hakkas pikkamisi ratast vahetama. Allesjäänud reisijad vaatasid seda sõbralikult pealt. Kui ratas all, tegi juht veel ühe suitsu ja käskis siis kõigil bussi kobida. Kuna suurem osa sõitasoovijaid oli ammu külla tagasi läinud, mahtusime nüüd lahedasti peale. Siiski tuli mul kuni Verhni Perevalini püsti seista. Lutšegorskis istusime kohe teise bussi peale ja sõitsime jaama. Väikese närvikõdi ja pika sabatamise peale (pileteid hakati müüma pool tundi enne rongi saabumist) saime kohad 00.05 väljuvale Vladivostoki kiirrongile. Rong tuligi õigel ajal, vagun tundus üsna puhas ja voodipesugi anti. Heitsime kohe magama.

Samal päeval hargnes meie Lazo grupp kolmeks. Jüri, Kalle ja Enno suundusid jalgsi mägedesse, et sealt ringiga mere äärde jõuda, Aare, Aivar ja Pille said rannikule lendava lennuki pardale, ülejäänud hakkasid hääletama. Kohtumispaigaks lepiti kokku rand Milogradovo lähedal Jaapani mere ääres. Meie muidugi lootsime neid kohata Lazos.

2. august, neljapäev

2. august, neljapäev. Kuumuse tõttu ärkasin juba kell seitse ja kobisin narilt alla. Väljas oli udu. Mööda vilksatav maastik oli lainjas, kaetud peamiselt võsa ja lehtpuudega. Tükk aega sõitis rong jõe kallast mööda. Kella kaheksa paiku hakkasime Vladivostokile lähenema. Nüüd kulges raudtee piki Amuuri lahe kallast, mida risustasid roostetanud plekist paadikuurid. Linn paistis asuvat üsna künklikul maastikul, ent isegi rongiaknast oli näha, kuidas huvitavat reljeefi labastavad igavad paneelmajad. Rongijaam oli mürkroheliseks värvitud kirjeldamatu arhitektuuriga hoone. Näis, nagu oleks mõni laps selle klotsidest kokku pannud – nii sopiline oli see. Sadamasse jõudmiseks pidime ronima mööda treppi jalakäijate sillale, mis lõppes just sadamahoone ees, mis üllataval kombel oli üsna viisaka välimusega. Valdo läks kassat otsima, mina jäin pakkide juurde. Kuigi olime suure osa toidukraamist kaaslaste kottidesse sokutanud, oli meil veel piisavalt asju. Kahjuks polnud midagi süüa peale kuivikute ja rasvase sealiha. Poole tunni pärast jõudis Valdo piletitega tagasi. Nahhodkasse käib „Kometa” tüüpi tiiburlaev, pilet maksis 5.90. Kuna me juba 24 tundi midagi söönud polnud, üritas Valdo midagi söödavat osta ja Lazosse telegrammi saata. Käisin tasulises WC-s pesemas, olemine paranes. Süüa meil siiski ei õnnestunud. Pidime kiirustama, sest laev väljus lähiliinide sadamast kell üksteist. Kuldsarve lahte mööda sõitsime aeglaselt. Nii lahel kui sadamas oli sõja- ja kaubalaevu. Pärast piiritsoonide ja lubade kaotamist Primorje krais olevat sõjalaevu Kuldsarve lahes siiski palju vähem kui enne. Ilm oli kuum ja mere kohal püsis uduvine. Peagi jäi paremale suur kaljuste kallastega saar (Russki). Laev kiirendas käiku. Veepind oli peegelsile ja õõtsus laisalt. Vasakut kätt jääv kallas kadus uttu. Umbes poolel teel möödusime Askoldi saarest, mille kõrgeim tipp ulatab 358 meetrit üle merepinna ja selle lähedal kõrguvatest kaljudest. Nahhodkas olime kell üks. Nahhodka laht on avar, kaldad künklikud, kohati kaljusedki. Laevu paistis olevat rohkem kui Kuldsarve lahes. Sadamas seisis ka mitu välismaa alust. Juba esimestel sammudel jäi silma hulgaliselt jaapani autosid ja mopeede. Neid paistis siin tõesti rohkem olevat kui Vladivostokis. Iga neljas auto oli välismaine. Otse sadamahoone vastast leidsime putka, kust sai biifsteeki, leiba, kurki, tomatit, piima ja jäätisekokteili. Otsustasime oma 27 tundi kestnud paastu lõpetada. Ilm oli väljakannatamatult kuum. Kui teed küsisime, öeldi, et bussijaam on kaugel, lähim bussipeatus aga kusagil künka otsas. Proovisime edutult autot kaubelda. Ei jäänud muud üle, kui kottid selga võtta ja astuma hakata. Bussipeatusesse jõudsime higistena. Siin oli palju rahvast. Teisel pool teed reklaamist suur plakat filmi „Rambo, esimene veri”. Kõik bussid olid puupüsti täis. Kuna me ei teadnud, mis kell Lazo buss väljub ja kartsime maha jääda, trügisime viimaks peale. Jäin oma kompsudega otse ukse alla, ruumi jätkus esialgu vaid ühel jalal seismiseks. Nahhodka on rajatud pika kitsa ribana rannaäärsetele küngastele lahe põhjakaldal, linnaosasid lahutavad üksteisest pikad vahemaad. Bussijaama jõudes olime nagu vette kastetud. Selgus, et kiirustasime asjata, sest Lazo buss pidi minema alles 16.50. Piletid ära ostnud, läks Valdo midagi head otsima, mina jäin taas asju valvama. Isegi varjus oli palav. Istusin ja kirjutasin reisipäevikut. Pikkamisi kahanes seinaäärne vari olematuks ning ma pidin varjulisemat kohta otsima. Valdo tuli vägeva noosiga, milleks oli kilekotti kaalutud jäätis ja kaks purki moldaavia rohelisi herneid. Vett saime haisvast jaamapeldikust. See oli õnneks külm ja hea. Viimaks sõitis buss (ikka vana hea Paz) ette. Meie kohad olid kohe esimese ukse juures. Tee kulges algul mööda Partizanskaja jõe orgu. Kunagi oli jõel hoopis teine nimi – Sutšan. Peatusi tehti sageli, rahvast läks maha ja tuli peale. Pinnas paistis olevat viljakas, möödusime ilusatest kurgi- ja kapsapõldudest. Sergejevkas juht enam sõitjaid lisaks võtta ei tahtnud, ütles, et bussil on vilets mootor. Ma ei taibanud, kuidas see mootor äkki nii viletsaks jäi, kui äsja oli erilise vaevata palju suuremat koormat vedanud. Ent peagi hakkas tee tõusma. Alates 90. kilomeetrist buss lausa roomas ülesmäge. Loomulikult läks siis vesi radiaatoris keema ja tuli peatus teha. Õhk oli siin märgatavalt jahedam kui all. Edasi sõites jälgisin kella – kaheksa kilomeetri läbimiseks kulus 35 minutit, siis oli mäekuru, mille kõrgus võis olla ca 600 – 700 meetrit, ületatud. Järgnes pikk ja käänuline laskumine. Vahemaa Nahhodkast Lazosse võis olla 130 kilomeetri ringis, sõiduks kulus ligi neli tundi. Hoolimata hoiatustest, et „siin pole sellisel kellajala kedagi”, palusime lennuvälja juures peatust. Asjad tee veerde tõstetud, läksime omasid otsima. Polnud näha hingelistki. Kui olime tükk aega sihitult edasi-tagasi kõndinud, komberdas väikese puust majakese (lennujaama?) tagant välja purjus vanamees, kes teatas, et oli meiesuguseid tolguseid enne lõunat asulas kohanud, aga siin polevat kedagi. Uue lootusega asusime hääletama. Juba esimene auto, Niva, mida juhtis pika halli habemega ukraina taat, võttis meid peale ja sõidutas bussijaama, mis pidi ühtlasi ka võõrastemaja olema. Igaks juhuks läks Valdo postkontorit otsima (kokkuleppe kohaselt pidi meile sinna teade jäetama). See oli loomulikult kinni. Et kell juba kümnendat tundi käis, ei osanud me muud targemat teha, kui Lazosse peatuma jääda. Bussijaama teisel korrusel olevas majutuspaigas oli isegi vabu kohti, maksa vaid 1.50 ja võid ennast voodis välja sirutada. Meid juhatati tuppa, kus seisis tihedalt külg-külje kõrval kuus voodit. Kolm noormeest, kes osutusid meie bussisõidu kaaslasteks, jõid parajasti teed. „Jõudsite ka siia,” tervitasid nad rõõmsalt, „me arvasime kohe, et õhtul teil lennujaamas midagi teha pole.” Panime kotid nurka ja hakkasime pesemiskohta otsima. Kahjuks leidsime all bussijaama kemmergus vaid ühe kraani, mis parajasti oli hõivatud. Pärast väikest ootamist saime siiski suure higi maha loputada ja veidi pesugi pesta. Siis sõime kahe peale ühe kalakonservi ja jõime kohvi. Toanaabrid vabandasid, et peavad järgmise päeva varahommikul sama bussiga[30] edasi Preobraženijesse sõitma, ärgu me lasku end sellest häirida, et nemad magama heidavad. Hilisõhtul tekkis meile veel üks toakaaslane, tumedapäine korealase masti mees.

Jüri, Kalle ja Enno olid sel õhtul laagris meist umbes 30 km kaugusel mägedes, ülejäänud grupp telkis ja metsistus rannikul Punaste kaljude juures.

3. august, reede

3. august, reede. Kuumuse tõttu möödus öö rahutult. Linad kleepusid ihu külge ja hingata oli raske. Akna all klähvisid vist kõik Lazo koerad. Viie paiku algas toas sagimine, mis õnneks ei kestnud kaua. Kui toakaaslased olid lahkunud, uinusin uuesti ja magasin kella kaheksani. Poole üheksa paiku läksime postkontorisse, kus meile anti Karla kirjutatud sedel:

Kirunud tükk aega käekirja, tõttasime raamatupoodi kaarti ostma, et dešifreerida sedelil olevad kohanimed. Pärast uurimist ja arupidamist jõudsime kokkuleppele teksti osas: „Sõitsime Milogradovosse. Telgime kaldal (Milogradovost ~7 km rannikul Punastel Kaljudel. Ööl vastu kolmapäeva läheme laevale. Meie vist asulast Морской (õige Моряк) Рыболов. Teie võite seda teha Преображение’s. Laev väljub kolmapäeva öösel 2.30. Sõidame Terneisse. 18.-ndaks piletid Sahhalinile või… Kohtumiseni.” Kuna sedel oli dateerimata, meil puudus kontakt kaaslastega alates pühapäevast ning parajasti oli reede, otsustasime, et meie omad on juba ammu laeva peal ja teel Ternei poole või juba kohale jõudnud. Miks sõideti just Terneisse ja mitte mujale, seda me muidugi ära mõistatada ei suutnud. Kirusime ennast, et oleksime võinud Lazosse sõitmise asemel otse Vladivostokist laevale minna, kui oleksime teadnud, et meie grupp siit nii kiiresti ja mägedes käimata jalga laseb. Mis muud, kui helistasime Preobraženije sadamasse: Saanud teada, et laev käib korra nädalas ja väljub sealt tõepoolest kolmapäeva öösel 2.30, palusime broneerida kaks piletit. Lahke dispetšer lubas seda teha. Siis otsustasime oma kuuekohalise toa võimaluse korral väiksema vastu vahetada ja üleliigseid asju sinna lukustades järgmisel päeval mägedesse minna. Aega laevani ju tervelt neli ja pool päeva.

Toavahetamine läks õnneks, tassisime pakid oma kahe voodiga ruumi, tõime poest hulga kalakonserve, magusaid saiu, porgandikeedist ja suure pudeli õunamahla ning läksime ujuma. Meid juhatati üle jõe vana kruusaaugu juurde, mille põhjas oli väike puhta veega järveke. Jõgi (Kievka) tundus suplemise jaoks liiga madal ja käreda vooluga. Mõnulesime „rannas” kella seitsmeni, siis tulime hotelli ja asusime asju pakkima. Võtame homme kaasa vaid kaamera, fotoaparaadid, magamiskotid, kile ja kahe päeva toidukraami.

Lazo paikneb Lazovka ja Kievka jõgede ühinemiskoha üsna avaras orus, olles ümbritsetud umbes 800 meetri kõrgustest metsaga kaetud sopkadest. Asula on rangelt täisnurga all ristuvate tänavatega jagatud ruudukujulisteks kvartaliteks, enamus maju puust ja ühekorruselised, kuid ka siia on jõutud ehitada igavaid viiekorruselisi üürikasarmuid. Silma hakkas pargist ümbritsetud kultuurimaja, mille otsaseina kaunistas mingi loosung. Poeriiulitelt võis leida suures valikus kamtšatka, sahhalini ja primorje kalakonserve, müüdi ka väga maitsvat kohalikku hapukurki. Asulast põhja poole peaksid jääma Sihhote-Alini mäestiku lõunaosa kõige kõrgemad tipud Snežnaja (1682 m) ja Oblatšnaja (1855 m). Enne neid peaks olema veel üks 1500 meetri kõrgune sopka, mille otsa üritamegi tõusta. Asja teeb keeruliseks korraliku kaardi puudumine, raamatupoest õnnestus osta vaid Primorje krai majandusgeograafiline koolikaart. Loodame leida mõne sissetallatud matkaraja. Alles täna nägime üht vene gruppi selles suunas minemas. Et kuuma käes vähem piinelda, asume teele hommikul niipea, kui silm midagi seletama hakkab.

Kihulased

4. august, laupäev. Öösel ei lasknud kuumus ja koerad jälle rahulikult magada. Tõusime juba kell viis ja sõime õhtul pooleli jäänud tursamaksakonservi. Pool seitse oli väljas nii valge küll, et teed näha ja me hakkasime astuma. Oli udune vaikne hommik. Kultuurimaja lähedal seisid keset teed kaks mullikat. Põhja – lõuna suunas on Lazo oma kolm kilomeetrit pikk. Veidi enne asula lõppu kohmitses üks mees õuevärava ees mootorratta kallal. Küsisime, kuidas mägedesse pääseb. „Aga milliseid teile vaja on?” küsiti vastu. „Kõige kõrgemaid,” vastasime meie. Ega me udus ilma juhatuseta vist õiget teed leidnud olekski, sest kõigepealt tuli keerata paremale, järgmisel ristteel vasakule ja siis minna kuni asula lõpuni. Edasi tuli suur kruusaauk või miski seda meenutavat, mille ületasime valli mööda turnides. Siis jõudsime teeni, mis varsti läbi oja läks. Võtsime jalad paljaks ja komberdasime teravaid kive kirudes teisele kaldale. Siis tuli hulk aega kõndida udus maisi- ja nisupõldude vahel. Aeg-ajalt kumas siin-seal üksik suurem puu. Nähtavus võis olla umbes 30 – 40 meetrit. Meie rõõmuks tundus tee pidevalt tõusvat. Varsti olid rõivad ja juuksed udust märjad, kuid mõnusat jahedust kasutades sammusime peatumata edasi. Hiljem saime teada, et möödusime üsna Lazo lähedal Kallest, Jürist ja Ennost, kes sel ajal võsa vahel õiglast und magasid. Jõudsime jõeni, millest läbi minekuks taas jalad paljaks võtsime. Kivisel kaldal paistis kolm telki, kuid ühtki inimest polnud veel liikumas näha. Küll magavad kaua, mõtlesin, ja möirgasin veidi sõnni kombel. Tagajärgi ootamata astusime edasi. Tee kulges nüüd enam-vähem jõe paremat kallast mööda. Juba viirastus läbi udu mäenõlv. Org muutub kitsamaks, rõõmustasime, varsti oleme mägedes! Ent ikka veel oli meist paremal põld. Tee hargnes mitu korda. Selgesti oli näha meile vastu tulevaid jälgi, millest ühed paistsid kirsasaabaste omad, kahed aga kergemate jalatsite jäetud. Ühtede muster tundus kahtlaselt Tartu kingavabriku tossude[31] tallamustri moodi olevat. Kuna oletasime õigesti, et jäljed on jätnud mägedest tulnud matkajad (need olid ju meie meeste jäljed), valisime alati jälgedega teeharu. Peale kolm tundi väldanud kiiret kõndi tegime peatuse jõe ääres. Otse selle kaldasse oli ehitatud suitsuahi. Varsti hargnes tee jälle, kusjuures vasakpoolne haru keeras metsa. Et ka jõgi oli kuhugi kadunud, valisime esialgu vasakpoolse tee, mis aga lõppes keset heinamaad. Pöördusime tagasi parempoolsele harule ja avastasime varsti tuttavad jäljed. Udu hakkas hõrenema, kuid sellest polnud nüüd lugu, sest peagi suundus ka see tee metsa. Siin muutus ta kohe porisemaks. Jäljed näitasid, et siin oli hiljuti autoga sõidetud. Metsas oli hämar ja niiske, tihe alusmets piiras vaate minimaalseks. Peagi nägime enda ees mudas suure kassilise jälgi. Kas tiiger või panter? Siinkandis peaks mõlemaid leiduma. Jäljed tundusid üsna värsked ja olid mudas hästi nähtavad. Kui hiljem Ternei koduloomuuseumis tiigrijälje kipskoopiat nägin, kadus igasugune kahtlus – jäljed kuulusid Ussuurimaa suurimale kiskjale. Tiiger oli kõndinud rahulikult mööda teed meiega samas suunas. Äkki ta suvatseb tagasi tulla? Või pole ta kuhugi kaugele läinudki, vaid varitseb siinsamas võsas meiesuguseid teekäijaid? Kuna kumbki meist polnud jahimees, ei osanud me otsustada, kas tiiger on siin jalutanud kaks päeva või kaks tundi tagasi. Hakkas veidi kõhe. Meil olid kaasas vaid taskunoad ja needki seljakotis. Mets oli äkki häälekamaks muutunud, kaugemalt ja kõrgemalt kostis mingi looma möiratusi. „Need on vist karud,” lohutas Valdo mind. Filminud ja pildistanud jälgi igalt poolt, sammusime edasi. Nüüd oli udu vist hajunud, sest aeg-ajalt paistis okste vahelt sinitaevast. Mööda tiigrijälgi astudes jõudsime ojani. Enne oja märkasime, et ühes kohas on kirsasaapa jälg tiigri oma katnud. Seega olid jäljed siiski vähemalt ööpäeva vanad. Ja teisel pool oja need kadusid. Nüüd hakkas päike hõredamates kohtades teelegi paistma. Ilmusid suured 10 – 15 cm siruulatusega violetsed liblikad (vist Maacki pääsusabad). Paar korda üritasime teelt kõrvale pöörata, et mööda künkanõlva veidi kõrgemale tõusta, ent tihe alusmets sundis meid peagi vanale rajale tagasi. Siis kadusid ühel rohusel lagendikul ka autojäljed ja umbes viis tundi pärast teeleasumist jõudsime taas jõe äärde, mis oli nüüd ojaks kahanenud. Ilusal liivakaldal tegime väikese peatuse, kuid süüa ei tahtnud, sest ilm oli juba üsna palav. Meid ümbritses laialeheline mets. Puudest tundsin ära vaid mandžuuria pähklipuud, mingid vahtrad (vist väikeselehelised ja valged vahtrad) ja pajud. Edasi hakkas rada sageli oja ühelt kaldalt teisele minema, kord hoidis järsu nõlva ligi, kord viis üle kõrge rohuga lagendiku, kord kadus kivises kuivas ojasängis sootuks silmist. Ilmselt kaotasimegi mitu korda õige tee, sest juba tuli mõnikord ronida mööda järsku nõlva. Siis leidsime raja taas. Ojasäng hargnes kaheks, rada aga hakkas tõusma mööda kahe oja vahele jäävat mäeharu. Möödusime okstest tehtud lihtsast varjualusest, mille ees oli lõkkease. Siis laskus rada uuesti parempoolsesse ojasängi, kus me ta kividel turnides silmist kaotasime. Oja ise oli kahanenud kitsaks nireks, kuid kohina järgi võis arvata, et kivide all voolab vett rohkemgi, kui silmaga näha. Sattusime järsule suurte kaljurahnudega nõlvale. Et tõus muutus järsemaks, tegime üha sagedamini peatusi. Kaua paigal püsida enam ei saanud, sest kusagilt välja ilmunud kihuased ei andnud hetkekski rahu. Veide edasi hargnes ojasäng veel kord kaheks. Järjest rohkem oli puude hulgas kuuski, sekka mõni seedergi. Kuna arvasime, et edaspidi võime vett mitte leida, täitsime välipudelid. Siis hakkasime ronima mööda järsku rohust nõlva. Läbinud tiheda kuusiku, sattusime hõredamasse metsa, kus domineerisid paari-kolme meetri pikkused kõverad kased. Nüüd puhkasime juba iga saja sammu järel. Kihulasi oli järjest rohkem. Neile tähelepanu pööramata istusin suurele kivile puhkama. Valdo, kes oli veidi reipam, läks edasi maad kuulama. Varsti naases ta toreda uudisega – kuru on õige lähedal. Tõepoolest madaldusid kased juba mõnesaja meetri pärast vööni ulatavaks võsaks, mis peagi lõppes. Kell kuus õhtul, s.o. pärast ligi kaksteist tundi kestnud vantsimist, väljusime lagedale mäekurule. Vasakut kätt jäi metsane mägi üksikute kaljunukkidega, paremal oli lame kivine tipp. Otse ees paistis sügav org, mille taga kerkisid meist veidi kõrgemale mäed. Viskasime kotid seljast ning hakkasime janu kustutamiseks pohli ja sinikaid sööma. Neid kasvas siin palju, kuid marjad polnud veel päris küpsed. Siis ronisime väsimusest hoolimata parempoolse kivise künka otsa. Nagu hiljem kaarte uurides selgus, oli see Lazari sopka (1320 m). Vasakule jäi Sestra nimeline mägi (1500 m), teisel pool orgu kõrgus aga Gorelaja sopka. Et nähtavus oli parajasti hea, asusin kohe vaateid filmima ja pildistama. Mõne tunniga võib ilm mägedes tundmatuseni muutuda, seepärast oli vaja soodsat hetke kasutada. Kuigi lagedal puhus tugev tuul, ei andnud kihuased ka siin asu. Lühikese ajaga sõid nad pahkluude juures ümber jalgade kihelevad ja veritsevad rõngad. Kuna mul jalgade kaitseks midagi kaasas polnud, tuli putukate eest magamiskotti pugeda. Ja huvitav – kui jäin liikumatult lebama, jätsid ka kihulased mind rahule. Juhtisin sellele ka Valdo tähelepanu. Ta arvas, et nüüd võiks üle hulga aja veidi süüa ja siis magama heita. Avasin purgi rohelisi herneid, mille just mäekuru jaoks hoidnud olime ja kujutasin ette, kui hästi need praegu maitsevad. Ent vaevalt sain lusikatäie suhu panna, kui selle kiiresti välja sülitasin – herned olid hapuks läinud. Suure vaevaga õnnestus alla neelata paar navagakonserviga leivaviilu. Suu kuivas, pulss oli kiire. Kuna meil telki polnud, tegime kilest varjualuse ja pugesime magamiskottidesse. Kihulased meid enam ei tülitanudki.

60 kilomeetrit kõndimist

5. august, pühapäev. Ärkasin öösel, oli pime ja vaikne. Rinnus valutas. Kas tõesti külmetus? Kuumuse pärast olin mäkke tõustes särgi paar korda jääkülma vette kastnud ja märjalt selga pannud. Pulss oli endiselt kiire ja suu kuiv, kõrvus kohises. Mõtted läksid tiigrile, kes võis kusagil siinkandis ringi luurata. Kuidagi jäin siiski uuesti magama. Tõusime kell kaheksa, ja filminud veel mõned vaated, hakkasime söömata laskuma. Käies andis rinnavalu järele ja peagi tundsin ennast täiesti hästi. Sattusime kohe õigele rajale ja olime juba kahekümne minuti pärast vee ääres. Jõime janu täis ja jätkasime laskumist. Nüüd õnnestus kogu aeg õiget, s.o. paremini käidavat rada pidada. Veidi enne okstest varjualust lebas otse teel must heledate triipudega madu. Igaks juhuks möödusime temast suure ringiga. Ussuurimaa rästikud ja kilplõuad on üsna mürgised ja mägedes on viimased eriti sagedased. Edaspidi vaatasime hoolega jalge ette. Imelik, et me varem madude peale ei mõelnud! Eile sai päris palju kõrges rohus ringi sumatud, kus maapinda üldse näha polmud. Minu botased ja õhukesed püksid poleks maohammustuse vastu mingit kaitset pakkunud, aga kolmkümmend kilomeetrit asulast eemal mürgi ohvriks langeda polnud kuigi meeldiv väljavaade. Liivasel ojakaldal tegime pikema peatuse, pesime puhtaks läbihigistatud rõivad ja praadisime tulel sealihakonserviga leiba. Rasvane liha muutus sel kombel väga maitsvaks. Edasi minnes avastasime värsked autojäljed. Tiigri jälgi polnud enam näha. Kõige raskem oli viimane teelõik mööda lagedat orgu. Päike kõrvetas lagipähe, õhk püsis liikumatu, varju polnud kusagilt leida. Iga natukese aja tagant jõime vett, mis siin oli juba vastikult soe. Imestasime nüüd, et arvasime siin eile udus kõndides tee pidevalt tõusvat, aga tegelikult on org igav ja sile kui laud. Paaris kohas kasvas tee ääres puid. Nende varjus tõmbasime veidi hinge. Viimaks ometi sumasime läbi viimasest ojast (jalgu ei viitsinud me juba ammu lahti võtta) ja jõudsime asulasse. Veel viimased piinavad kilomeetrid kuumal asfaldil ja siis, kell seitse, olime tagasi võõrastemajas, jalad rakkus ja kihulaste hammustustest paistes. Kokku käisime edasi-tagasi maha üle kuuekümne kilomeetri. Kui arvestada seda, et lisaks tuli tõusta ka oma 1000 meetrit, võib retkega igati rahule jääda. Veidi puhanud, pesime pesu, pakkisime asjad, sõime ja heitsime magama.

Hotell mäe otsas

6. august, esmaspäev. Tõusta tuli juba kell viis, sest 6.10 pidi väljuma buss rannikule. Õhtul akna ette kuivama riputatud särk oli ikka märg. Suure õhuniiskuse tõttu kuivab pesu siin hirmus kaua. Tuttava bussi peale mahtus seekord hulgaliselt rahvast. Oli sõimu ja rüselemistki. Tee läks mööda Kievka jõe orgu, paremat kätt jäid ukraina ja moldaavia külad, vasakul paiknes Lazo looduskaitseala. Kell kaheksa hakkas otse ees paistma meri. Tee keeras piki kallast vasakule ja pool üheksa olime Preobraženije bussijaamas. Tassisime kotid veidi eemale ja Valdo läks hotelli otsima. Poole tunni pärast tuli ta tagasi kahe teatega (nagu ikka, pidi üks neist olema halb ja teine hea): hotell asub mäe otsas, kuid on täiesti vapustav. „Eks sa ise näed,” ei hakanud ta rohkem seletama. Kotid seljas, kõmpisime vaevaliselt ülesmäge. Viimaks jõudsime kahekorruselise ilmetu puitehitiseni. Vastuvõtt oli rabav: üks tädi avas ukse ja palus sisse astuda, teine juhatas toani ja ütles, et külaliste ankeedid jõuame hiljem täita. Tuba oli neljakohaline, kuid kaks seal elanud meest paigutati kusagile mujale. Ringi vaadates selgus, et hotell koos kogu sisseseadega oli tšehhi päritolu, kõikjal valitses puhtus ja kord. Elamise eest taheti saada vaid 1.40 inimese pealt päevas. Maksime ühe päeva raha ära ja rohkem meilt ei tahetudki. Poes oli ungari rohelisi herneid ja tomati-paprikakonservi, ilma talongita müüdi india 1. sordi teed. Preobraženije on kala püügi ja töötlemisega seotud asula, mis paikneb nagu enamus teisigi rannikuasulaid ja linnu kitsa ribana laheäärstete küngaste nõlvadel. Laht ise avaneb edelasse, on üsna väike, kuid sadamaks sobiv. Siin asub traallaevastiku baas, millele kuulub ka meie hotell. Elanikke öeldakse olevat 13500, suurem osa neist teenib leiba kalatööstuses. Käisime üsna korralikus sööklas, et üle pika aja jälle sooja toitu süüa. Mina hakkasin päevikut kirjutama, Valdo jäi magama. Merelt on tulnud udu, mida tuul räbalatena aknast mööda kannab. Sadamas hüüab nukralt ja monotoonselt udusireen. Huvitav on see rannikuudu. Tuul kannab seda pidevalt sisemaa poole, kuid merelt tuleks nagu uut udu juurde. Ilmselt tekib udu niiskusest küllastunud sooja mereõhu ja veidi jahedama maapinna kokkupuutumisel. Arsenjev kirjutas, et tal õnnestus sellist udu ise tekitada – ta kaevas kord kõrgel merekaldal auku ja kohe moodustus selle kohale udu.

Õhtu möödus märkmeid tehes ja laiseldes.

7. august, teisipäev. Ärkasime kell üheksa. Võidelnud veel mõnda aega laiskusega, tõusime ja pesime pesu. Siis hakkasime sadama poole minema. Veidi enne sadamahoonet tuleb järsust puutrepist alla madalale kaldapealsele ronida. Keset treppi jäi Valdo nagu ussist nõelatud seisma. Alt tulid Leida ja Pille. Meie arust pidid nad ammu Terneis olema! Kohtumine oli muidugi rõõmus ja peagi saime teada, et tüdrukud alles eile Punaste kaljude kandist hääletama hakkasid ja õhtuks Preobraženijesse jõudsid. Öö veetsid nad rannas plekkelevandi juures. Ülejäänud grupp olevat veel kaljude juurde maha jäänud, Karla ja Ülari kavatsevad ka siiapoole liikuda, kõik ülejäänud aga tulevad laevale Morjak-Rõbolovis. Läksime koos sadamasse ja ostsime piletid Terneisse (14 rbl). Saime kajutikohad. Tüdrukud rääkisid, et rahvas olevat kaldal molutamisest tüdinud ja metsistunud, mõni mees ei viitsi enam artikuleeritud kõnes väljendudagi. Kuulsime ka, et Kalle, Jüri ja Enno olid siiski mägedes käinud ja hakkasime aimama, kelle jäljed meile teed juhatasid. Leidsime, et meil on vedanud – saime Krasnõi Jaris rahulikult tööd teha ja Lazo kandis mägedes käia. Ei mingit igavlemist.

Lonkisime mööda asulat ja vaatasime ajaviiteks poodidesse. Bussijaama vastas müüsid tädikesed tomateid, kilo maksis viis ja rohkemgi rubla. Klaasikaupa pakuti tikreid. Kaubamajas olid vabalt saadaval värvitelerid ja saksa pesupulber. Sööklas lõunat söönud, tulime tagasi hotelli. Pesime pesu ja lõõpisime. Enne viit läksin koos Leidaga sadamasse, et tüdrukute kassiiri ruumi jäetud seljakotid mujale sokutada, sest kassa pidi viiest suletama. Sain jutule traallaevastiku baasi dispetšeriga. See juhtus olema sama mees, kes oli meile piletid broneerida lubanud. Endise kaptenina tundis ta kogu rannikut Lena jõe suudmest Korea poolsaareni. Juba tema vanaisa elas Primorjes ja haris põldu, isa aga oli nii heal järjel, et ostis 1919. aastal traktori. Tollal olnud siin tihe kaubavahetus Jaapaniga, saanud tellida kõiksugu kaupu. Kaug-Ida vabariik tuleb taastada, arvas ta. Muidugi ei jäänud tulemata küsimused Eesti kohta. Kui olin meie olukorda natuke selgitanud, ütles mees, et jätkaku me samas vaimus, siinne rahvas vaatab lootusega meie poole. Perestroikat poleks vaja olnudki, arvas ta, paari aasta pärast oleks rahvas relvad kätte võtnud ja Moskvale koha kätte näidanud. Saanud teada, et siinsetel laevadel töötab palju eestlasi, et Preobraženije lahes kasvatatakse vetikaid ja merikapsast ning lubanud õhtul vestlust jätkata, naasime hotelli. Seitsme paiku saabusid Kalev ja Ülari, mõlemad higised ja väsinud. Soovitasime neil koe duši alla minna. Pärast pesemist teatasid poisid, et käisid Valentinis kommertspoes, šampus maksis seal 11, viin 17 ja konjak 23 rbl. Üks šampus tehti suure pauguga lahti, mispeale hotellitädid vaatama jooksid, kas toimus plahvatus. Tädid maha rahustatud ja šampus joodud, võtsime kotid ja kõndisime sadamasse. Südaööni istusime õues, siis lasid lahked inimesed meid mingisse vagunisse või soojakusse ja organiseerisid kohvivett (see aeti keema puksiiril „Šumnõi”). Nüüd oli patt kohvi ilma konjakita pruukida. Elu läks lõbusamaks ja enne poolt kolme oli laevgi nähtaval. „Ljubov Orlova” nime kandev alus paistis olevat Helsingi vahet sõitvast „Georg Otsast” natuke väiksem. Pardale jõudes tervitas lõbus võõras matkaseltskond meid parooliga: „Taiga, taiga, kak menja slõšeš”. Ilmselt peeti omasugusteks. Et meie kohad olid laiali mitmes neljases kajutis, organiseeris Karla kellaajast hoolimata väikese vahetuse. Head vene inimesed isegi ei torisenud, vaid kolisid ilma pikemalt mõtlemata uutele kohtadele. Nii saime enda valdusesse terve kajuti, Valdo ja Ülari pidid aga paar kajutit edasi platsi võtma. Heitsime kohe magama.

Laeva peal

8. august, kolmapäev. Ärkasin selle peale, et laev seisis. Kell oli pool kümme. Vaatasin aknast välja. Parajasti lähenes laevale praam meie meestega. Neil olid peas üsna unised näod. Ilmselt olime Morjak-Rõbolovi reidil. Ajasin pea illuminaatorist väja ja lehvitasin. Mind märgati. Kui ka teised kajutikaaslased olid ärganud, läksime restorani sööma. Toit oli hea ja odav. Siis hakkasime muljeid vahetama. Eriti huvitav oli kuulata mägedes käinud mehi. Kalle, Jüri ja Enno olid käinud samuti Lazari sopka otsas. Rannikule ei riskinud nad sealt jalgsi minna, sest Enno oli kaljudel turnides kätt vigastanud. Olime neist laupäeva hommikul õndsas teadmatuses mõne meetri kauguselt möödunud. Uudishimu rahuldatud, läksime dekile. Laev sõitis kaldast paari kilomeetri kaugusel. Ilm oli pilvine, sopkatipud kaetud uduga. Ka veepinna kohal hõljus õhuke uduloor. Õnneks oli soe. Lõuna paiku sõitis laev Olga lahte. Paremat kätt jäi kõrge kaljusaar. Olga lahe avastus eurooplastele prantsuse meresõitja La Perouse 1787. aastal. Laht on kolmest küljest suletud, umbes kolm kilomeetrit pikk ja 25 meetrit sügav. Läänekaldal suubub lahte Avvakumovka jõgi (Wai Fujin). Lahe põhjatius paiknev Olga asula on kõige vanem venelaste tugipunkt Primorjes. Ent see ajalookiht on siiski õige õhuke – 1854. aastal asus seal madruste kasarmu. 1906. aastal oli Olgas puukirik, haigla postkontor ja mitu poodi. Sel ajal elas seal 114 venelast. Lähedalasuvas Novinka külakeses oli veel neli inimest, Avvakumovka jõe äärsetes külades (Permskaja ja Fujin – Vetkino) elas kokku 86 venelast. Wai Fujini ääres elas ka 50 hiinastunud udeheed ehk tazi (hiina k. da zi = pärismaalane) ja palju hiina talupoegi. Lahe idakaldal, ilmselt umbes selles kohas, kus praegu paistis pioneerilaager, oli suur hiina asula Shi-Min. See oli 19. sajandi lõpul tähtsaim Hiina kaubapunkt Ussuurimaal. Laev jäi reidile ankrusse. Kuna enam midagi huvitavat näha polnud, läksime lõunat sööma. Pärast Olga lahte muutus rannik eriti huvitavaks ja kaljuseks. Väga uhke oli nn Nelja Kalju neem enne Vladimiri lahte, kuhu me sisse ei sõitnud seal paiknev sõjalise objekti tõttu. Arsenjevi andmetel on laht, mida piiravad 230 meetri kõrgused sopkad, vaid 12 meetrit sügav, 1906. aastal jooksis seal karile ristleja „Izumrud”. Kusagil siinkandis peaks asuma koobas, mille esimene saal on Arsenjevi järgi 35 – 40 meetrit pikk ja 30 meetrit kõrge, teine saal sellest väiksem, kolmas aga suurem kui kaks esimest kokku. Peale Vladimiri lahte kadus kallas uttu ja hakkas vihma tibutama. Ruttasime laevasõidumõnusid nautima, s.t. baari kohvi ning jääga mahla jooma. Laev peatus Rudnaja Pristani reidil. Pärast õhtusööki kogunes terve grupp in corpore meie kajutisse. Pidasime plaani, mida edasi teha. Osa rahvast oli rannikul molutamisest nii tüdinud, et ei tahtnudki Terneis laevalt maha tulla, vaid otsustas ringiga tagasi Vladivostokki sõita. Ja sealt otseteed koju. Meie partei nõudis maaleminekut Terneis, et vaadata, kas õnnestub edasi Sahhalinile või Kuriilidele pääseda. Või ehk saab korraldada lennuretke Bikini ja Ulunga ülemjooksule, et vaadata, kuidas on seal lood metsaga. Lepiti kokku, et Are, Vello, Enno ja Alvar jäävad pardale, kõik teised lähevad Terneis kaldale. Hetke pidulikkuse rõhutamiseks avati konjak. Meid hoiatati, et jõuame Terneisse öösel. Aga kuna laev veel südaöö paiku Plastuni reidil seisis ega kavatsenudki liikuma hakata, leidis osa seltskonnast, et tuleb ära juua üks viin, sest muidu ei sõida laev enam üldse edasi. Viinale järgnes vedel konserv ja kui kella nelja ajal teatati, et enne seitset me Terneisse ei jõua, varisesid kõik magama.

9. august, neljapäev. Kell seitse aeti meid üles. Olime Ternei reidil. Varsti sõitis trappi mingi väike alus, mis meid kaldale viis. Paemat kätt jäi kaljune kallas, paremal oli madal soine rand. Sadam oli tilluke, kai ääres seisis üksik kalalaev. Tuli hakata jalgsi asula poole astuma. Paari kilomeetri pärast jõudsime pagaritöökojani, kus parajasti leiba auto peale laaditi. Ostsime kaks pätsi sooja leiba ja jäime samasse sööma. Leib oli tume ja odrajau maitsega. Pärast keekinnitust suundusime otse Sihhote-Alini looduskaitseala kontori juurde. Kalmer ja Valdo läksid läbirääkimisi pidama, ülejäänud sättisid ennast maja ette pingile. Juba jõudis keegi poest limonaadi osta. Sain paar lonksu võtta, kui Valdo mind sisse kutsus. Looduskaitseala direktor Anatoli Aleksejevitš Astafjev oli meeldiva olemisega noorepoolne mees. Saanud teada meie uvist N. Liidu – Lõuna-Korea metsalangetamisprojekti vastu, lubas ta meile organiseerida lennureisi platoole. Alles eelmisel päeval olid nende töötajad lennanud kopteriga üle tulevaste raielankide. Elamiseks anti meile kaks tuba kaitsealale kuuluvast majas, kuid hoiatati, et seal ööbivad lisaks meile Moskva tudengid. Koale minnes selgus, et tudengeid pole kodus, ja kuna nende seljakotte polnud samuti näha, siis oletasime, et nad on kuhugi kaugemale läinud ning hõivasime kõik voodid. Pärast väikest kosutavat uinakut läksime poode üle vaatama. Nälga me igatahes ei jää – oli mitut sorti kalakonserve, konserveeritud paprikat, ploomimahla ja –kompotti. Lisaks kaubeldi kahte sorti limonaadiga. Tutvusime ka kaitseala muuseumiga (see asus kõrvalmajas). Väljapanek kohalikust floorast ja faunast oli huvitav ja rikkalik, kuid halvasti eksponeeritud. Kell kolm korraldas direktor kohtumise paari kohaliku nõukogu saadikuga, kellest üks, Inna Aleksejevna Kljagina, töötas kaitseala metsanduse spetsialistina. Inna Aleksejevna rääkis, et mets kuivab platool tõepoolset, kuid tegemist on loomuliku protsessiga – vanad puud kuivavad ja uued kasvavad asemele. Kogu häda on selles, et korealased tahavad töötada vähemalt viis aastat ja saada igal aastal miljon ruumimeetrit puitu. Kuigi nad lubavad lagedaksraiutud alad kohe uuesti täis istutada, polevat see reaalne, sest terves N. Liidus polevat nii palju kuuseseemet, pealegi kasvab siin ajani kuusk, istutada taetakse aga korea kuuske. Kuigi platoo servadesse ja jõgede kalastele kavatsetakse jätta kilomeetrilaiune kaitseriba puid, katles Inna Aleksejevna, kas see tormidele vastu peab. Ka võivad suured lagedaksraiutud alad kliimat muuta. Tulemus oleks see, et tormid laastavad kogu platoo nõlvadele alles jäetud metsa ja paduvimad uhuvad seejärel minema pinnase. Jõed kord kuivavad täiesti, kord ujutavad üle alamjooksu alad. Ravasaadikud arvasid sedagi, et kui korealasi ligi ei lasta, tuleb „Terneiles” ja teeb veel putama töö. Kohalik võim saab lubada või keelata ühisettevõtteid, kuid mitte kodumaiseid suuri monopole. Võtsin kogu jutu linti. Kuna Inna Aleksejevna ei soovinud pildi peale jääda, olin sunnitud kaamerat magnetofonina kasutama, s.t. salvestama ainult heli. Pärast näitas kaitseala ornitoloog Sergei Vladimirovitš Jussuhhov oma 375 liiki kuuluvast 8245 isendist koosnevat topistekogu. Kuna kõik topised olid ta enda tetud, tutvustas ta õhinaga seda kõrget kunsti ja oma meetodi eeliseid. Niipalju kui aru sain, seisnes tema topisevalmistamise eripära lindude arseeniga töötlemises ja bambuspulgakeses, mille otsa topis aetakse. „Sellest pulgakesest on ju nii hea lindu hoida ja pöörata,” ei väsinud ta kordamast. Et ma kodumaiseid lindegi kuigi ästi ei tunne, mõjus ornitoloog mulle väsitavalt. Viisakalt natuke istunud ja teed joonud (samas ruumis tustitab Sergei oma linde) kõndisin uksest välja.

Kaitsealal

10. august, reede. Ärkasime hilja. Eelmisel õhtul saabunud Moskva tüdrukud asutasid ennast jälle taigasse. Nad korjavad tiigrite ekskremente. Tuleb välja, et see on omaette teadus – igal tiigril pidi väljaheide olema ise lõhnaga, nii et väljaõpetatud koer oskavat neid eristada. Kuidas koer oma teadmised inimestele edasi annab ning mis järeldusi nende põhjal teha võib, seda me teada ei saanud, kuid hakkasime moskvalasi kahtlustama selles, et nad hoiavad uurimismaterjali voodi all. Söönud mingit konservi, hakkasime Karlat teele saatma. Pärast teda ei peaks enam keegi lahkuma enne ekspeditsiooni võidukat lõppu. Läksime koos bussipeatusesse, ootasime, kuni buss ette sõitis ja lehvitasime Karlale hüvastijätuks. Kohtumiseni Eestis! Siis läksime sööklasse. Borsist ja pilafist sai kõht kenasti täis. Kella kaheks oli lubatud anda auto, millega sõita kaitsealale, seda loomulikult ei tulnud. Molutasime. Viie paiku tuli Kalmer teatega, et võin koos kaitseala töötajatega Blagodati järve äärde sõita. Kuhu iganes, peaasi, et poleks igav! Pakkisin kiiresti asjad. Et ma üksi minna ei tahtnud, otsustati Pille mulle saatjaks anda. Tegelikult oligi juttu kahe inimese kaasaminemisest. Kaitseala villise esiklaasil rippus vimpel Arnold Rüütli portreega. Meiega koos istusid autosse kaitseala teadusdirektor ja kaks külalist Kaukaasia Riiklikult Looduskaitsealalt. Kuna see kaitseala asub mu isa koduküla vahetus naabruses, olin ikka tundnud huvi selle vastu, kuidas sinna pääseda seaduslikult (mitte salaja, nagu kohalikud käisid). Mehed seletasid lahkesti, et loa võib hankida kas Sotšist või kaitseala kontorist, mingeid erilisi protseduure selleks pole tarvis sooritada. Blagodati kordon asub Terneist 18 kilomeetri kaugusel. Tõstsime asjad tuppa ja läksime ümbrusega tutvuma. Rada mööda minnes sattusime metsavaheteele. Varsti lõppes peamiselt mongoolia tammest koosnev mets ja me jõudsime Udobnaja lahe kaldale. Kaarjas rannajoon piirnes nii põhjas kui lõunas kaljuse neemega. Rand oli kiviklibune. Laskusime mere äärde. Kagust puhuv tuul tekitas paraja lainetuse. Kaldal vedeles palju merekarpide tükke. Võtsime suuna lõunaneemele, et veel valges veidi kõrgemale ronida ja vaadata, mis on neeme taga. Just enne nõlva tõkestas tee 10 – 15 meetri laiune kanal, mis ühendas Blagodati järve merega. Vastaskaldal olid mingi oone varemed. Et kanal paistis sügav ja lainetele avatud, ei hakanud me edasipääsemist üritama. Ka aeg oli üsna hiline. Filminud mõned kaadrid ja kastnud käed Jaapani mere vette, hakkasime mööda järvekallast tagasi minema. Kohe rannavalli taga vaibus murdlainete kohin, tuulgi polnud siin nii tugev kui mere ääres. Järve merepoolne kallas oli madal, kaetud kivisel pinnal kasvava õrna rohuga, mida mööda lausa kahju käia. Kalda lähedal lõid kalad lupsu. Proovisin vett – see oli loomulikult sama soolane kui meres. Arsenjev väitis küll, et järve teine, merest kaugem pool on mageda veega. Et siin kaitseala töötajate jutu järgi hommikuti palju metsloomi joomas käib, peab joogikõlbulikku vett kusagil olema. Meie ei näinud küll ühtki looma. Muide, siit mitte kaugel Plastuni lahe kaldal ajasid hunhuusid 1906. aastal Derzu Uzalad taga. Siis oli see inimtühi paik, aga nüüd on Plastunis suur sadam. Samal 1906. aastal tapsid hiina kütid Blagodati järve ääres suure grupi vene sunnitöölisi, kes olid maabunud Olümpiaadi neemel ning liikunud tappes ja röövides mööda rannikut. Kõndisime järveäärset rada pidi kordoni poole. Mere ja järve vahelised luited olid kaetud tammevõsaga, mis oli kohati poolteist meetrit kõrge, kohati ulatas aga üle pea. Sellises võsas on imelihtne eksida. Selles veendusime juba randa tulles, kui üritasime mere poolt järveni läbi murda. Leidnud mingi loomaraja, sukeldusime võssa, mis peagi peade kohal kokku lõi. Rada hargnes. Et tammed olid madalad, sai nende all vaid küürakil käia. Ronisime ühelt künkalt teisele. Midagi polnud näha. Pärast poolt tundi sihitut tiirutamist pöördusime tuldud teed tagasi. Ka nüüd keeras rada järve äärest võsa vahele. Tammede all oli juba hämar. Siiski ei kaotanud me rada silmist ja jõudsime pimeduse saabudes kordonisse. Seal vestlesid kaukaasia poisid koaliku metsavahiga ja jõid suurest purgist õlut. Nad pakkusid seda ja sidruniväändiku teed meilegi. Õllest ütlesime ära, kuid tee oli hea, sidruni lõhna ja maitsega. Enne uinumist kuulsin, et väljas sajab.

11. august, laupäev

11. august, laupäev. Kui kell kuus ärkasin, ladistas ikka veel sadada. Vedelesin voodis ja kirusin ilma. Oli plaan varavalges järve äärde loomi vaatama minna, aga vihm rikkus kõik ära. Siiski jäi sadu paari tunni pärast järele. Tuttavat teed pidi läksime randa ja pöörasime seekord vasakule, põjaneeme suunas. Vasakut kätt hakkas kallas tõusma, rannariba ahenes. Teed tõkestasid pärast vihma kõikjal voolavad ojad. Viimaks oli rannariba veel mõni meeter lai ja suurte kividega kaetud. Kaldale oli uhutud palju vetikaid, tihti vedeles kivide vahel swifti ebakammkarbi poolmeid. Leidsin mingi pakendi hieroglüüfkirjadega. Jõudsime lahe põhjatippu. Meile avanes kaljune rand. Tormise ilmaga oleksid lained ilmselt üle kivide käinud ja edasipääsu tõkestanud, õnneks oli eilne tuul vaibunud ja kuigi lained kaugemate kivide vastu purunedes veepritsmeid õhku paiskasid, olid suured kaldaalused kivid kuivad. Võtsin õige mitu kaadrit, siis ronis Pille ühe teravatipulise kalju otsa ja teatas, et ülevalt avaneb väga ilus vaade. Ronisin kaljut kaldaseinaga ühendavale teravaharjalisele rübjale. Teisel pool paistis kitsas kaldariba mitme kaljujäänukiga. Pärast allaronimist avastasime kalju merepoolsest küljest väikese koopa, kuhu pääses kahe laine vahelist hetke passides kuiva jalaga. Koobas oli vaid kolm meetrit sügav ja sama kõrge, seal oli üsna niiske. Isu täis pildistanud ja filminud, istusime kividele sööma. Sel tähtsal hetkel ühines meiega metsavahi koer Reks. Koht oli nii ilus, et jäime mitmeks tunniks istuma ja vastu kive löövaid laineid vaatama. Aeg-ajalt lendas mööda parte. Need olid ka ainsad linnud, keda nägime. Rand oli hämmastavalt elutu. Poole ühe paiku hakkasime tagasi minema. Kui kordonisse jõudsime, asutasid kaukaaslased ennast alles retkele. Mõlemal olid pika säärega kummikud jalas ja liblikavõrgud käes. Kuna arvasime lihtsameelselt, et meile saadetakse auto järele, ei julgenud me enam kuhugi minna. Tukkusime kella neljani ja otsustasime siis jalgsi astuma hakata. Kahekümne minutiga jõudsime maanteele, kust neljas auto meid peale võttis. Meie ajutine eluase tundus kordonist tulles väikese ja räpasena, kõik kohad tühje konservipurke ja limonaadipudeleid täis. Masendust süvendas halb enesetunne. Peagi algasid külmavärinad, nahk kuumas. Tukkusin ööni, siis nõudsin aspiriini.

Kuivanud metsatukad

12. august, pühapäev. Magasin rahutult, kord oli külm, kord palav. Kaheksa ajal tirises Valdo äratuskell ja rahvas hakkas aegamööda toibuma. Et tänaseks oli kavandatud lennuretk piki rannikut põhja poole, asusime söömata lennuvälja poole teele. Pühapäeva puhul bussid ei käinud, tuli jalgsi vantsida üle nelja kilomeetri. Olin veel öisest haigushoost nõrk, kuid käies tundsin ennast üha paremini. Oli kuum tuuletu hommik. Veidi enne lennuvälja tulid vastu Kalmer ja Valdo, kes enne teisi olid ära läinud. Kalmeril oli kaks uudist nagu ikka, üks neist hea ja teine halb. Hea uudis oli, et täna ikka lendame, halb aga, et alles pärast lõunat. Läksime siiski lennuväljale ja seadsime ennast aianurgas mugavasti sisse. Keegi teadis rääkida, et põhja pool on ilm vilets. Siis tuli dispetšer koos lenduriga, kes tahtis teada, kuhu ja miks lennatakse. Saanud vajalikku infot, läks ta oma lennukit Dalnegorskist ära tooma. Meie lootsime, et ta ei pea jalgsi minema ja kasutasime aega söömiseks. Kell üks oli lennuk koal, meie pardal ja äralennuks igati valmis, kuid siis tuli lendur teatega, et Amgus pole lennuilma. Ronisime murule pikutama, ei saanud aga kümmet minutitki olla, kui piloot ütles: „Pojehali!” Tüdrukud olid puhvetisse või tont teab kuhu kadunud, tuli neid otsima hakata. Viimaks saime kõik jälle lennukisse. Pardale sokutati ka kolm Amgusse reisijat. Lendasime 500 – 600 meetri kõrgusel piki rannajoont. Algul oli see kaljune, siis madaldus. Ületasime Kema (Takema) jõe ja peale Belkini neeme oligi Amgu (Arsenjevil Amagu samanimelise jõe suudmes). Pannud reisijad maha, lendasime piki kallast edasi. Siin lõppesid tammemetsad, valdavaks muutusid kuusk ja nulg. Kallas paistis kohati soine olevat. Svetlaja kandis pöördusime piki jõeorgu sisemaa poole. Peagi oli meie all ca 500 meetri kõrgune basaldiplatoo, järsunõlvaline, kuid pealt tasane kui laud, kaetud hõredavõitu kuuse- ja nulumetsaga. Ilm läks kohe räbalaks, hakkas sadama vihma, otse puulatvade kohal kihutas tuul udu- või pilveräbalaid. Lennuk rappus nagu halval teel. Nüüd õigustas ta juba Pille antud põlglikku nime ropsikast. Hoiatuseks või manitsuseks tehti auring kahe allakukkunud lennuki rusude kohal. Üritasin läbi akna üht-teist filmida, kuid raputas korralikult ja kaamerat oli võimatu paigal hoida. Siis ilmus nähtavale kuivanud mets. Lendurid laskusid meie palvel madalamale ja tiirutasid nüüd otse puulatvade kohal. Kuivanud puud seisid salguti, moodustades otsekui heledaid saari rohelise metsa taustal. Ilmselt kuivavad puud pinnase soostumise tõttu. See pole Ussuurimaal uus nähtus, Arsenjevil on palju kirjeldusi sellistest kuivanud puudega aladest. Kuna kaljud on kaetud vaid õhukese mullakihiga, on platool kasvavate puude eluiga lühike. Kord murrab torm suuri metsaalasid, kord ujutab mõni oja madalamad kohad üle. Kuid peagi kasvab hukkunud puude asemele uus mets. Krasnõi Jaris jäin uskuma Ženjat, kes rääkis, et kord lagedaks jäänud alad metsastuvad väga aeglaselt või jäävadki paljaks. Tegelikult pole see õige, muidu ei kasvaks Sihhote-Alinil enam ammu metsa. Juba Arsenjev kurtis, et suured metsatulekahjud on mägedes metsa peaaegu hävitanud. Ometi on aastatega kasvanud asemele uued puud. Ilmselt on keegi huvitatud sellest, et leviksid kuuldused metsa kuivamisest – kui puud nagunii surevad, pole ju mõtet metsalangetamise vastu sõdida. Teinud platoo koal mitu tiiru, üritasime Ulunga poole lennata, kuid peagi sundis halb nähtavus võtma kurssi tagasi rannikule. Unenäoline pilvedes kasvav mets jäi seljataha. Teinud lennuvälja kohal kauni kaare, maandusime väljalülitatud mootoriga hääletult otse Jedinka lennujaama ette. Siinne loodus jättis täiesti põhjamaise mulje. Näis, nagu oleksime paari tunniga polaaraladele jõudnud. Söönud lennuki kõrval murul mõned konservid, asusime tagasiteele. Ka Jedinkast võtsime pardale neli reisijat. Tagasi lendasime vahemaandumisteta. Ilm halvenes ka rannikul, pikka aega tuli lennata udus. Ternei jättis õhust suure asula mulje. Tegelikult on siin ligi 8000 elanikku, kes ametis peamiselt „Ogni” nimelises kalurikolhoosis. Peale selle on olemas veel pagaritsehh, postkontor, söökla, saun ja mitu kauplust. Ilmselt just töökohtade loomise huvides on Terneis kõik poed avatud hommikul kaheksast õhtul üeksani, s.t. töötab kaks vahetust müüjaid. Kunagi akati Terneisse rajama suurt kaakombinaati, kuid avastati siis, et selle tarvis ei suudeta püüda piisavalt kala. Juba kolm miljonit rubla nõudnud ehitus jäi pooleli ja teenib kohalikke elanikke praegu ehitusmaterjali leiukohana.

Ternei lahe avastas ja ristis eurooplaste jaoks La Perouse 1767. aastal. Arsenjevi arvates ulatus laht kunagi kaugemale sisemaa suunas, kuid jõgi (hiina k. Sanhobe, udehee k. Sanke) täitis osa sellest pikkamööda setetega. Veel praegugi on kaldad suudme läedal soised. 1906. aastal oli siin Sanhobe küla 38 hiina ja 14 tazi fansaga. Hiinlasi elas külas 233, taze 215 (hämmastav, kuidas nad nii vähestesse majadesse ära mahtusid!). Siinsed tazid tegelesid põlluarimisega, käisid hiina moodi riides ja rääkisid hiina keelt, kuid iga maja juures oli veel sammasait tagavarade säilitamiseks.

Õhtul toimus staadionil jalgpallimatš kahe kohaliku meeskonna vahel. Mängiti halvasti, kuid vannuti hästi.

13. august, esmaspäev

13. august, esmaspäev. Igaüks ärkas siis, kui viitsis ja sõi midagi. Kuna see miski koosnes vaid ühest sairakonservist ja purgist hernestest, õnnestus mul vaid kohvi juua. Siis võtsime veel mõned intervjuud kaitseala direktorilt ja ornitoloogilt. Ilm oli pilves, sadas seenevihma. Sööklas nimetati kapsasuppi endiselt boršiks, pilaffi seekord polnudki. Hakkasime ärasõidu peale mõtlema. Kell kaks võtsid tüdrukud oma kotid ja läksid ääletama. Jüri, Kalmer ja Kalle otsustasid proovida Dalnegorski bussi peale saada. Aaro, Valdo, Ülari ja mina ei viitsinud muud teha, kui seda nalja pealt vaatama minna. Bussijaamale lähenedes hakkas juba kaugelt silma Leida hele pats. Tüdrukud, kuigi lubanud 23 tunniga Vladivostokki jõuda, istusid trepil ja sõid arbuusi. Mehed konutasid reas seina ääres. Kuna midagi huvitavat ei toimunud, läksime poodi. Kui tagasi tulime, oli kõik juba möödas – buss rahvast täis ja meie mehed endiselt seina ääres istumas. Kalmer üritas bussijuhiga kaupa teha, kuid tuli peagi ropendades tagasi, võttis seljakoti ja läks hääletama. Teised vantsisid kodu poole. Valdo ja Ülari otsustasid igaks juhuks lennujaamas ära käia. Kuna bussi ei tulnud, hakkasid nad jala minema. Meie peatuspaik nägi masendav välja – madratsid ja padjad olid ära viidud, põrand poriseid jälgi täis. Tunni aja pärast oli pilt selline: Pille magas, Leida heegeldas, Jüri proovis Pille sturmat selga, Kalle pani kakaopudingi tarvis vett keema, mina jälgisin ja panin kõik kirja. Kui kellelgi tuli hull mõte pannkooke teha, leiti, et poodiminekut ei õnnestu vältida. Elektritarvete kauplusest oli kamba peale ostetud juba neli „tšudo” panni, kuid nüüd mindi ikka elektripliiti laenama. Asi lõppes sellega, et keedeti kaks laari suppi. Valdo ja Ülari tõid lennujaamast uudise, et ilma ei ole ega tule, kuid seda nägime isegi. Õhtul jõudis tagasi üks tiigriuurijatest habemiku meesterahva saatel. Kuidagi mahutasime ennast magama.

Ööbimine lennujaamas

14. august, teisipäev. Öösel nägin jaburat und. Olime ikka sama kambaga rändamas. Järjekordseks öömajaks valis Kalmer vangla. Imestasin, et tal on ka selles liinis tutvusi. Pidasime siis vangidele paar üldharivat loengut, kuid videofilmi neile näidata ei lubatud. Siis juhatasid mundris mehed meid lahkesti kongidesse puhkama. Kui uks selja taga kinni langes, olin hoopis Prantsusmaal ja peatusin mingis pansionaadis. Öösel läks kõht hirmus tühjaks, ekslesin piki hämaraid koridore, kuni viimaks jõudsin kööki. Kui külmkapi ukse avasin, ilmus uksele pansionaadi perenaine, paks räpase hommikumantli ja salkus juustega mutt. Ärkasin seitsme paiku, läbi magajate hingamise oli kuulda vihma rabinat. Läksin pesema ja sain ühtlasi külma duši kaela. Taevas oli nii lootusetult pilves ja sadu nii ühtlane, et vihma tundus jätkuvat veel nädalaks. Ent peagi hakkas kiiresti selginema ja paari tunni pärast paistis juba päike. Parajasti siis, kui järjekordselt asju pakkisime, tuldi kaitseala kontorist ütlema, et lõunaks peab maja tühi olema, sest siis saabuvad ehitajad, kes sinna majutatakse. Valdo läks lennujaama, kust naases pool tundi enne keskpäeva väikese lootusega. Et meil muud üle ei jäänud, viskasime kotid selga ja sammusime bussipeatusesse. Seekord tuli buss õigeaegselt ja peagi olime lennujaamas. Võtsime aia ääres sisse vanad kohad. Juba oli ka hernepurk lahti tehtud. Hea olemise rikkus ära Valdo, kes äkki kusagilt välja ilmus ja kamandas Ülari ning Pille koos asjadega endaga kaasa. Tekkinud segaduses sain aru ainult sellest, et nemad kolmekesi lendavad kohe Plastuni. Miks just sinna ja mitte mujale, küsisin. „Sealt läheb teine lennuk edasi,” vastas Valdo ja viskas koti selga. Ja nad läksidki. 40 minuti pärast oli An 2 tiiruga tagasi ja käes meie kord. Lennuk oli sama, millega paari päeva eest platoo kohal lendasime. Kui paras arv reisijaid pardal, löödi uks kinni ja lend algas. Kurss võeti üle sopkade otse Plastunile. See aga tähendas, et lendasime üle Blagodati järve. Nii sain tuttavaid kohti ka ülevalt näha. Udobnaja lahe lõunapoolse neeme taga olid vägevad kaljud, kahju hakkas, et meil ei õnnestunud maad mööda nendeni pääseda. Paarikümne minuti pärast maandusime Plastuni lennuväljal. Asulat polnud näha, see pidi olema kaheksa kilomeetri kaugusel. Meie eelsalk teadis juhatada, et puhvetis müüakse tomatimahla. Panime kotid rivisse ja tegime väikesed mahlad. Siis maandus Jak 40. Sain lõpuks aru, et sõiduplaanis märgitud Ternei – Vladivostoki lennud väljuvad tegelikult siit. Valdol, Ülaril ja Pillel oli lootust selle lennukiga edasi saada, meid lubati lahkesti järgmise reisi peale panna. Lehvitasime lahkujatele ja jäime ootama. Peagi öeldi, et täna rohkem lennukeid ei tule. Peale Kalle polnud kellelgi isu nähtamatu asulaga tutvuma minna. Õnneks lubati meil lennujaama ööbima jääda, seda küll tingimusel, kui nõustume ruume koristama. Arvasime, et igavatel õhtutundidel on lausa lust luuda ja lappi liigutada. Kaup koos, läksid Leida ja Aaro kuhugi kõndima ja tõid varsti kolmeliitrise purgiga piima. Jõime ja sõime. Meie kuulsusrikas ekspeditsioon liikus jälle mitmes osas: neli meest oli teel Vladivostokist Habarovskisse, et koju lennata, Karla seikles sama sihiga tont teab kus, Kalmer oli vist kusagil tee ääres hääletamas, Valdo, Pille ja Ülari äsja Vladivostokki jõudnud, meie ülejäänud jõime Plastuni lennujaamas piima. Tuli mingi ülemus, kes küsis, kas tahame öömaja ja kas tingimusi teame. Kui vastasime jaatavalt, ütles ta: „Andke passid siia!” Hakkasime läbisegi seletama, et meie passid ühes komandeerimistunnistustega on ekspeditsiooni ülema käes, kes peab Vladivostokis pileteid hankima. Jutt vastas tõele ja oli esitatud veenvalt, mehel ei jäänud muud teha, kui taanduda: „Ilma dokumentideta meie riigis veel läbi ei saa, aga olgu pealegi, andke siis oma lennupiletid.” Loovutasime need kerge südamega ja hakkasime selgitama, kes oleme ja mida teeme. Kuulnud, et me ei poolda korealaste metsaraiumisprojekti, muutus mees lahkemaks ja näitas kätte värviteleri asukoha. Siis jättis ta meid omapead. Asusime lennujaama üle vaatama. Radisti ruum ja kassa olid lukus, teised uksed avatud. Tunnike kulus ootesaali ja läbivaatusruumi koristamiseks, siis võis telerit vaatama minna. Uudist oli niipalju, et Ukraina delegatsioon saabus liidulepingu asjus Moskvasse, Jeltsin aga lendas Vorkutasse kaevurite eluga tutvuma.

15. august, kolmapäev. Taas ärkasin enne seitset, rõivastusin ja pugesin magamiskotti tagasi. Kaheksa paiku saabus lennujaama personal koos ühe reisijaga, puhvetipidaja avas raudvõre ja asus oma valdusi koristama. Kuigi ilm oli pilvine, kogunes ootesaali üha rohkem rahvast. Olime sunnitud magamiskotid kokku rullima. Peale üheksat tungisime puhvetisse ja võtsime tomatimahlad. Ilm hakkas paranema. Nagu siinkandis ikka, ilmusid taevasse kõigepealt sinised laigud, mis kiiresti laienesid ja varsti oli ilm selge. Kell üksteist teatati valjuhääldi kaudu, et lennuki Vladivostokist väljumist on edasi lükatud. Istusime ja lugesime. Kell üks lükati lendu veel kord edasi, seejärel ei öeldud mitme tunni jooksul enam midagi. Tundus, et Plastun ei taha meid kuidagi minema lasta. Ehk olime olnud liiga head koristajad? Olime just kannatust kaotamas, kui algas piletite registreerimine. Omade inimestena pääsesime esimestena löögile. Muhelev miilitsavanem kobas hoolega seljakotte ja käis neist üle ruigava metalliotsijaga. Minu aparatuur ei tekitanud mingeid kahtlusi, kuid Aaro seljakotist leitud pussnuga visati hooletult nurka. Lennuk maandus kuidagi ootamatult ja hääletult ega kasutanud pidurdamiseks kolmandikkugi maandumisraja pikkusest. Kell 16.45 tõusime õhku. Lend kulges umbes 3000 meetri kõrgusel. Mida lähemale Vladivostokile, seda rohkem pilvi. Püstloodsete pilveseinte vahelt paistsid nagu kuristike põhjast Sihhote-Alini mäed. Mõttes jätsin nendega selleks korraks jumalaga. Tunni aja pärast maandusime Vladivostokis. Lennuväljal võis märgata palju sõjaväelennukeid, ilmselt olid tsiviillenukid siin rohkem külaliste rollis. Lennujaamast sõitsime bussiga number 7 raudteejaama Artjom 3, sealt edasi elektrirongiga Tšaikasse. Vaikse Ookeani Geograafia Instituut asub kohe jaama lähedal. Valvuritädi lasi meid sisse ja juhatas kellegi Karakini kabinetti, mis oli meie ekspeditsiooni peakorteriks muudetud. Ühes nurgas vedelesid läbisegi selja-, teises magamiskotid, laudadel oli konservikarpe ja kuivainekotikesi, kraanikausi all hulk tühje pudeleid. Segadust suurendasid kõikjal vedelevad kaardirullid. Kodus polnud kedagi. Kuigi kraanist tuli vaid kuuma vett, pesin natuke pesu. Jätnud Leida, Aaro ja Kalle umbsesse ruumi prussakate elu jälgima, sõitsime Jüriga linna. Saime vaevalt paar tänavavahet kõndida, kui nägime eespool nelja tuttavat tüüpi loivamas. Kalmeril oli seekord vaid üks uudis ja see oli hea: 18. augustiks broneeritud laevapiletid Južno-Kurilskisse. Siis kandis Ülari ette, et nad ostsid hulga raamatuid ja kuivatatud meritähti ning käisid kinos. Temal oli teatada halb uudis: linnas ei müüdud üldse suitsu. Raske südamega otsisin välja viimase paki „Ekstrat”, tegime suitsu ja arutasime tegevusplaane. Et aeg oli juba hiline, tuli mingit söögikraami vaadata. Gastronoom oli veerand tunni eest (kell üheksa) kinni pandud, selle akna all tänaval magas pärismaalase moega vanem mees. Nurga tagant putkast saime siiski mingeid konserve ja keefiri. Siis jalutasime korea restorani „Moranbon” ja reserveerisime järgmiseks päevaks laua. Tuleb ju nautida tsivilisatsiooni hüvesid! Vajalikud toimetused tehtud, sõitsime instituuti tagasi. Jaapani merikurgi (cucumaria japonica) konserv maitses imehea. Rõõmsa kokkusaamise tähistamiseks avasime ka vedela konservi, mida kirsisiirupiga lahjendasime. Paari päeva pärast sõidame Kuriilidele! Keegi ei muretsenud selle üle, kuidas ja millal sealt tagasi saame. Leidsin seltsimees Karakini laua alt tolmunud portfelli Tartu Ülikooli geograafide 1988. aasta ekspeditsiooni paberitega. Sain teada, et Karakin juhatab instituudis looduskasutuse uurimise laborit. Meie Kalmer töötas siin tükk aega Karakini käe all. Lobisenud mitu tundi, seadsime end magama. Et paremad kohad olid juba hõivatud, laotasin magamiskoti kapi ja laua vahelisse kitsasse läbikäiku. Enne uinumist kuulsin, kuidas hiired laua all krabistavad.

Suitsud otsas

16. august, neljapäev. Ärkasin siis, kui otse mu näo ees elektriteekann auru ajama hakkas. Instituudis oli alanud tööpäev, mida töötajad tähistasid loomulikult teejoomisega. Et paremini nautida korea restorani roogasid, otsustasime söömata linna sõita. Ülari juhatas meid otseteed raamatupoodi, kus kaubeldi peamiselt hiina raamatutega. Sisustanud seal terve tunni ja ostnud vastavalt rahakoti raskusele Eestis ennenägematuid muinasjutu- ja pildiraamatuid, läksime restorani. Meid juhatati ühte tagumistest tubadest. Tellisime kolmevärvilst salatit (värske kurk, hapukapsas ja keedetud sõnajalg), krevette majoneesiga, kaheksajalga, jäätist ja kohvi. Nähes kõrvallaual kireva sildiga õllepudeleid, tekkis ka meil soov välismaist õlut proovida. „Õlu on otsas,” teatas kelner. Ka sigarette polnud. Suurt Kombinaatorit meenutades tekkis mõte, et võib-olla antakse õlut ja suitsu vaid ametiühingu (huvitav millise) liikmetele. Aeg on küps uute Ostap Benderite ilmumiseks. Kuna meie hulgas polnud kahjuks ühtki vastavate võimetega meest, pidime leppima riisiviinaga. Toidud olid maitsvad, kuid kõike anti väga vähe. Praad (kaheksajalg) toodi lauale väikeste alustassidega. Sõnajalg meenutas maitselt seeni. Kuigi kõigil olid kõhud endiselt tüjad, jõudis kätte arve tasumise kurb hetk. Küsiti 152 rubla ehk 16 raha igaühelt. 1990. aasta augustis polnudki see nii väike raha (mäletamist mööda maksis lennupilet Leningradist Habarovskisse 148 rubla). Restorani trepil pahvisid korea poisid mõnuga suitsu, kõigil suure juhi Kim Ir Seni portreega märk kuuerevääril. Vladivostok on üsna kummaline linn. Paaril kesktänaval leidub viiekümnendate aastate stiilis esindushooneid, suurem osa maju on aga üsna ilmetud. Linna keskus tundub asuvat Kuldsarve lahe kaldal ja on eriti kole. Järsult sopkanõlvadele tõusvad tänavad on tänu puudele hubasemad. Käisime veel paaris raamatupoes ja kaubamajas, siis saatsime ostud pakiga koju (tollal ei maksnud see peaaegu midagi). Et ilm oli väljakannatamatult palav, kõndisime supelranda. Koolerat kartes ei läinud me loomulikult ujuma, vaid lõbutsesime kuumades akvaariumi tüüpi kohvikutes jäätisesabas seistes. Sees oli küll palav kui saunas, aga välja minnes tundus ilm hoopis jahedam! Rannast tulles satusime uuele äritänavale, kus olid kael pool reas kooperaatorite putkad. Lihtsamad trikoosärgid maksid üle 30 rubla, vingemate kirjadega toodete eest taheti muidugi kõrgemat hinda. Ostsin kohaliku värvitrükis ajalehe „Delin” (nimi peaks tulenema sõnadest delovaja informatsija). Päev venis aegamööda õhtusse. Olime linnamõnude nautimisest väsinud ja tüdinud. Et veidi aega rahulikult istuda, käisime kinos. Pärast filmi lonkisime raudteejaama ja istusime rongi ootama. Oli hirmus suitsuisu. Mööda jalutasid noormees ja neiu, noormehel sigaret näpu vahel tossamas. Küsisime suitsu, kuid noormees seletas lakelt, et linnas pole juba paar nädalat mingit suitsupoolist saada ja kõndis edasi. Olime juba leppinud mõttega, et tuleb instituudi tuhatoosidest konisid otsima hakata, kui noormees ja neiu tagasi tulid. Neil oli tulnud meelde, et kotis on pakk „Belomori”. Ja terve see pakk kingiti nüüd meile! Jumal on mõnikord armuline. Kodus sõime jälle merikurgi konservi. Leidsin kapist mingi raamatu, kus oli kirjas, et jaapani merikurk elab 5 – 90 meetri sügavuses vees kalda lähedal, on 40 – 50 cm pikk ja meenutab kujult tõepoolest kurki. Suuava ümbritseb kombitsatest pärg, mille abil püütud saak koe siseõõnde lükatakse. Kuigi merikurgi varud olevat Kaug-Ida meredes tohutud, ei püüta teda N. Liidus eraldi üldse. Võrkudesse satub merikurk kalapüügil, Jaapani meres saadavat iga traalimisega lisaks kalale ka 10 – 12 tsentnerit merikurki. Meile igatahes maitses kukumaaria väga, kahetsesime, et seda Eestis saada pole. Meie mehed võiksid ju tulla Primorjesse seda põlatud selgrootut püüdma. Lisaks muule pidi kuivatatud merikurgist saama valgu- ja vitamiinirikast söödajahu. Enne magamaminekut tutvusin oma rahakoti sisuga, mida möödunud päev suuresti kahandas. Järel oli vaid 111 rubla. Selle rahaga suuri tegusid korda ei saada, pealegi peab sada rubla jääma tagasisõidu jaoks. Tuleb laenu teha, mis muud.

Kuriilidele!

17. august, reede. Valdo kell äratas meid pool kaheksa. Et tahtsime laevaga eesti küladesse sõita, kiirustasime rongi peale. Kalmer jäi linna Kuriilide pileteid välja ostma. Sadamas õnnestus juua magusat viljakohvi ja süüa veel magusamat kooki. Kuna keegi ei teadnud täpselt, kuskandis siinsed eestlased elavad, võtsime piletid hea õnne peale Bolšoi Kamenisse. Kellegi Pohlebovi nime kandev laev oli rahvast täis. Reklaamiti videosalongi, kus näidati filmi „Kummituste jahil“. Seda me loomulikult vaatama ei kippunud, vaid jäime ahtrisse konutama. Meri oli jälle peegelsile. Paari tunni pärast jõudsime Andrejevosse, kus maale läksime. Bolšoi Kamen jäi kusagile vasakule, kurjad keeled rääkisid, et seal on suur aatomiallveelaevade remondibaas. Meie laev sinna igatahes ei sõitnud. Künka otsas hakkas silma söökla „Jaroslavka“, mis oli veel kinni. Paralleelselt rannaga kulges asfalttee, peagi jäi paremat kätt majatarvete ja pahemat kätt toidukaupade pood. Eestlasi polnud kusagil näha. Ja ega me neid taga igatsenudki, sest kuumuse tõttu tahtsid kõik vaid juua ja ujuda. Ostnud poest merikurgisalatit ja soolatud gorbušat, hakkasime randa otsima. Tee viis jälle sööklast mööda. Nüüd oli see lahti ja me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Astusime sisse. Söökla jättis üsna viisaka mulje. Võtsin tomatisalati, keedetud sõnajalad, kalmaari, rassolniku, pool klaasi hapukoort ja morsi. Kogu lõbu läks maksma alla kahe rubla ja maitses sama hästi kui korea restoranis. Õhukesteks nuudleid meenutavateks ribadeks lõigatud kalmaar oli eriti hea. Kaasa ostsime mitu pudelit tarhuni. Kuigi olime ravast sadama lähedal rannas suvitamas näinud, hakkasime paremat suplemiskohta otsima. Jalgrada viis kõrgele kaldakünkale. Selle all paistis kena rand, mis oli sadama poolt kaljudega suletud, kuid alla sai laskuda vaid järske saviseid nõlvu mööda. Et mul oli kaamera ühes, pidasin targemaks mitte tarbetult riskida ja suundusin sadama juurde tagasi. Pille ja Leida põlgasid künkataguse ranna ära mitte järsu laskumise, vaid savise kalda ja sogase vee tõttu ja tulid mulle järele. Nad läksid kohe ujuma, kuna mina kaamerat valvama jäin. Selle riistapuu olin täna küll ilmaaegu kaasa võtnud. Peagi naases Pille mitme suure karbipoolmega ja jäi ise asjade juurde. Vesi oli soe ja läbipaistev, põhi kivine. Kallas oli muidugi klaasikilde täis ja veestki paistsid mõned pudelid. Ujusin kaljuseina poole merikarpe otsima. Kuigi kaelani vees olles paistis põhi veel hästi, segas veepinnalt peegelduv valgus vaatamist. Minu lähedal ujus keegi maskiga ja tõi pinnale hulgaliselt merisiilikuid, –tähti ja –karpe. Ise leidsin vaid mõne nigela karbipoolme ja sumasin pettunult kaldale. Milliseid toredaid karpe olid meie omad Punaste kaljude juures kogunud! Ka siin veab neil minust rohkem, mõtlesin kadedusega. Varsti jõudsid meie juurde ka teisele poole kaljusid laskunud mehed. Nad ei viitsinud enam künkale ronida, vaid sumasid meritsi ümber kaljuseina. Jüri oli teel kukkunud ja ujutanud veidi oma kotti koos Praktica fotoaparaadi ja objektiividega. Kott osutus siiski piisavalt veekindlaks ja pärast väikest päikese käes kuivamist polnud aparaadil häda midagi. Nüüd polnud enam muud teha, kui kuumadel kividel istuda ja laeva oodata. Tagasitee läks igavalt. Salongis näidati mingit löömafilmi, mida Aaro magajat teeseldes (et maksma ei peaks) piilus.

Õhtul ugesin ühest kabinetist leitud raamatust Kuriili saarte vulkaanidest. Et suitsud olid jälle otsas, korjasime Ülariga konisid ja keerasime neist ühe korraliku kitsejala, mille kahe peale ära tõmbasime. Homme saame lõpuks Vladivostokist minema! Piletid on Kalmeri käes.

18. august. laupäev. Äratus oli pool kaheksa. Hakkasime kohe asju pakkima. Kaasa tuli võtta kogu olemasolev toidukraam. Kuigi lihakonservide varu oli Karakini kabnetis saladuslikul kombel märgatavalt vähenenud, muutus vahepeal üsna kerge olnud seljakott taas raskeks. Pool kümme ootasime juba elektrirongi. Viisime oma kompsud sadama pakihoidu ja läksime Kalmeri juhatusel sauna, mis pidi olema Vladivostoki parim. 2.40 maksnud saunapiletid oli Kalmer ettenägelikult juba päev varem ära ostnud. Ihu harimise asutus asus viiekorruseliste majade vahel ega reetnud väljastpoolt millegagi oma erilisust. Tõsi küll, vene linnasaunadele tüüpilise numbri asemel uhkeldas seinal kiri „Bodrost“, mis oli vist selle asutuse nimi. Piletiraha eest saime saunalinad ja käterätid, 5 kopikat tuli maksta „varbavahe“ tüüpi jalatsite kasutamise eest. Kaheks tunniks oli meie käsutuses kolm eri kuumusega leiliruumi, bassein ja dušid. Vahepeal võis puhvetist osta meega teed. Kasutasime oma saunaaja peaaegu täielikult ära. Uute inimestena jõudsime tagasi sadamasse ja võtsime asjad pakihoiust välja. „Antonina Neždanova“ nime kandev laev seisis otse sadamahoone ees. See paistis olevat sama tüüpi alus, kui meid Terneisse sõidutanud „Ljubov Orlovagi“, kuid paistis valgem ja puhtam. Väikest närvikõdi tekitas dokumentide kontrollimine. Nimelt oli keegi tarkpea piletisabas Kalmerile ütelnud, et kuna meil pole Kuriile loa peale eraldi märgitud (seal oli küll Sahhalini oblast, mille koosseisu saared kuuluvad), siis meid laeva nagunii ei lasta. Tegin hästi julge näo pähe ja ulatasin piirivalveohvitserile oma paberid. „Kas te olete grupijuht,“ küsis too, „kas kõigil on sellised load? Kuipalju teid on?“ Kartsin juba halvimat, kuid ovitser viipas käega ja lasi kogu meie grupi läbi teiste paberite vastu huvi tundmata. Kui meid ka saarele lastakse, on kõik korras. Meie kajutid olid seekord alumisel dekil, kuid puhtad ja üldse mitte umbsed. Kuigi aken asus otse veepiiril ja seetõttu lahti ei käinud, töötas ventilatsioon korralikult. Kajutil nr 189, kuhu oma asjad paigutasin, oli miskipärast kaks korda suurem esik kui teistel kajutitel. Seda tüüpi laeval on üle 200 kajuti, suurem osa neist neljakohalised. Meist korruse võrra kõrgemal oli peadekk, selle kohal ülemine dekk ja siis veel paadidekk. Alus oli ehitatud Jugoslaavias paarkümmend aastat tagasi, kuid äsja kapitaalremondist tulnud. Baaris hakkas silma huvitav punutud mööbel. Läksime tagasi dekile. Laev valmistus kai äärest lahkuma, makilindilt lasti puhkpillimarssi („Proštšanie slavjanki“), kaldal olijad lehvitasid ärasõitjatele. Kaks väikest puksiiri asusid laeva ettevaatlikult ninaga mere suunas pöörama. See manööver vaadatud, läksime restorani sööma, sest Kuldsarve laht oli kõigile juba piisavalt tuttav. Tellisime kalmaarisalatit hapukoorega (34 kop) ja praetud gorbušat friikartulitega (1.04). Kui baarist veel kümme pakki filtrita „Astra“ sigarette õnnestus osta, oli rahulolu täielik. Tükk aega istusin koos Leida ja Ülariga laeva ahtris ülemisel dekil. Läbi udu paistis tuttav rannik, meri oli endiselt sile kui sulametall. Leidsime, et N. Liidu kohta on reisitingimused suurepärased. Ja ega meil piiritaguseid kogemusi polnudki. Tundus, et rahvas eelistab kallist piletist (Južno-Kurilskisse 38.30) hoolimata laeva lennukile, mis pealegi võib Kuriilidel valitsevate keeruliste ilmastikuolude tõttu sageli üldse mitte lennata. Selja tagant kostis pahinat – ujumisbassein täitus pikkamisi veega. Õhtusöögi jätsime vahele, jõime baaris mahla ja kohvi. Ja ega seal palju muud saada polnudki. Kohv oli muidugi lahustuv. Siis kolasime mööda laeva. Erinevalt „Ljubov Orlovast“ lubati siin igale poole ronida. Hämardus. Kaldal vilkusid tuled. Aja järgi otsustades pidime olema Preobraženije kandis. Siit alates hakkasime kaldast eemalduma ega näe maad enne esmaspäeva. Siis on see Sahhalini lõunatipp. Kui päris pimedaks läks, märkasime, et laeva kiiluvees keerlevad tuhanded helendavad täpid, ilmselt vetikad. Ajaviiteks maksime rubla ja läksime videosalongi. Pilt oli virvendav ja udune, heli läbi müra vaevu jälgitav. Ma ei saanud aru, kes keda taga ajab ja miks tapetakse ning lahkusin poole filmi pealt. Meri oli endiselt sile, öö tuuletu ja soe.

Sahhalini nafta

19. august, pühapäev. Ärkasin siis, kui valjuhääldi teatas restorani avamisest. Kell näitas üheksat. Ilm oli sombune, kuid soe, kerge lainetus õõtsutas laeva. Kallast polnud enam näha. Hommikusöögiks võtsime jälle kalmaari ja gorbušat ning pärast suundusime baari mahla jooma. Varsti tuli Leida koos ühe tädiga, kes pidi huvitavat juttu rääkima. Selgus, et Leida kajutikaaslane Nadja elab Põhja-Sahhalinil Ohha linnas ja töötab Sahhalini Merenafta Projekteerimise Teaduslikus Uurimisinstituudis. Nadja osutus jutukaks ning varsti teadsime seda, et ta sündis hoopis Armeenias, kus ta isa töötas tunnelite ehitamisel, et suurema osa elust on ta siiski elanud Sahhalinil, et ta mees on autojuht, et kodus ootab teda kaks kooliealist poega, et üks tütar elab Vladivostokis ning et teise viis ta äsja sinnasamasse instituuti sisse astuma ja sõidab nüüd tagasi koju. Jutt läks Sahhalini naftale, mille leiukohad on saare põhjaosas. Sahhalini nafta pidi olema väga kvaliteetne ja sisaldama vähe raskeid fraktsioone (parafini ja teisi), mistõttu kõlbavat ainukesena N. Liidus kasutamiseks polaaraladel (külmub alles -70 juures). Nafta paikneb mitmes õhukeses (kuni 20 m paksuses) kihis. Kohati on selliseid kihte ülestikku seitse või enamgi. Pumpamist alustatakse sügavamatest (ca 3000 m sügavusel olevatest) kihtidest. Paljud leiukohad, mis võiksid naftat anda aastakümneid, kurnatakse välja viie aastaga, mistõttu osa naftat (isegi kuni 70%) jääb maa alla. Et sellest osagi kätte saada, tuleb rõhu tõstmiseks pumbata naftakihti gaasi või magedat vett. Praegu tehakse katseid mereveega, kuid see ilmselt ei kõlba, kuna naftat sisaldav poorne kiht on üsna tundlik ja must või liivane vesi võib selle ummistada. Praegu kasutatakse eelnevalt puhaststud vett, mida saadakse kas naftakihtide vahele jäävatest vett sisaldavatest kihtidest või jõgedest. Kuigi vett kasutatakse korduvalt, mõjub naftatootmine loodusele kahjulikult kasvõi juba seetõttu, et iga puurauk jätab enda ümber umbes 250 x 250 m suuruse lageda ala. Puuraugud aga paiknevad ligistikku. Nende tootlikkus on väga erinev, kõikudes ühest kuni kolmesaja kuupmeetrini ööpäevas. Nafta pumbatakse Tatari väina põhjas oleva torujuhtme kaudu Komsomolskisse, kus seda töödeldakse. Komsomolsk elavatki peamiselt Sahhalini naftast, mida saab naeruväärselt odava hinnaga – 30 rubla tonn. Päevakorras on merepõhjas asuvate naftamaardlate kasutuselevõtt, juba tehakse proovipuurimisi. Esialgu on kasutusel vaid üks ujuv puurimisplatvorm, mis töötab vaheldumisi Sahhalini ja Vietnami rannikul. Sahhalini nafta vastu tunnevad suurt huvi Kanada ja Jaapan. Muust tootmisest on Sahhalinil esindatud kala- ja paberitööstus. Aasta tagasi olid saarel suured metsatulekahjud, mida kustutama toodi mehi isegi Leedust. Tulekahjude tagajärjel tõusis vee temperatuur jõgedes, hukkus massiliselt kalu. Edasi läks jutt olmeprobleemidele ja poliitikale. Saime teada, et Sahhalin meelitab inimesi võrdlemisi korralike palkadega. Põhipalgale lisanduvad põhjatasu ja mitmed muud lisad. Aiandusega tegelevad saarel peamiselt korealased, loomakasvatusega vähesel määral venelased. Nivhid, kes tänapäeval elavad peamiselt Põhja-Sahhalinil Nekrassovka külas, olevat liigsest hoolitsusest rikutud. Selle asemel, et aidata neil alal hoida traditsioonilisi tegevusalasid ning neid võimalust mööda edasi arendada, püüab riik neile kõike anda valmiskujul. Tulemuseks olevat rahva teotahte vähenemine ja ülalpeetava mentaliteedi levimine. Eesti kohta arvas Nadja, et me võiks N. Liidust lahku lüüa küll. Ka teised liiduvabariigid ja Primorje ning Sahhalin võiksid iseseisvuda.

Õhtul paistis parema parda tagant ridamisi tulesid. Teati rääkida, et need on sairat püüdvad N. Liidu kalalaevad. Ilm oli endiselt soe ja pilves. Kaardi järgi pidi laeva kiilu all olema kolm ja pool kilomeetrit vett. Jeltsin jõudis täna oma ringsõidul Nahhodkasse.

20. august, esmaspäev – endiselt merel

20. august, esmaspäev. Laevasõit surub peale kindla elurütmi. Kell üheksa istusime jälle restoranis, sõime kalmaarisalatit ja mannaputru. Kuue peale tuli arve 3.45, seni kõige odavam söömine. Hommik oli soe ja udune. Kell üksteist jõudsime Korsakovi sadamasse. Kallas paistis madala ja igavana, otse ranna ääres seisid viiekorruselised majad. Meie eilne vestluskaaslane lahkus laevalt, mis seisis sadamas oma kolm tundi. Kogu selle aja veetsime baaris mahla juues. Lõunaks tellisime kalmaari ja turska (gorbuša oli otsa saanud). Sel ajal, kui me sõime, pukseeriti laev kai äärest eemale ja pöörati nina mere suunas. Kella kuue paiku möödusime Aniva neemest ja jõudsime Ohhoota merre. Hästi paistis 670 m kõrgune Krusensterni mägi. Ilmusid delfiinid, kes tund aega mitmes parves laeva kõrval ja kiiluvees ujusid. Säh sulle külma Ohhoota merd! Seisime dekil ja jälgisime delfiine. Päike paistis, taevast ehtisid kõrged kiudpilved. Ahtris rääkisid mehed, et Kuriilidel on 21. ja 22. augustil taifuuni oodata.

Õhtul tähistasime Kalmeri sünnipäeva. Tüdrukud ostsid puhvetist kaheksa pakki küpsiseid ja kaks purki vietnami marmelaadi ning meisterdasid sellest väga magusa tordi. Rahvas kogunes meie kajutisse, kus tordi magusust püüti tappa verise Mariga. Öö tuli selge, ahtris säras Suur Vanker.

Tjatja

21. august, teisipäev. Kui poole kaheksa ajal dekile läksin, oli laev juba läbinud Iturupi ja Kunaširi vahelise Jekaterina väina ja võtnud kursi edelasse. Kell kaheksa olime vulkaan Tjatja traaversil. Tjatja jättis oma pilvedesse kaduva kaksikkoonilise tipuga (1822 m) imposantse mulje. Alt olid nõlvad metsased, ülevalt kaljused. Enne viimast 1976. aasta purset asus vulkaani jalamil küla, mis jäi tuha alla. Ilm oli ilus ja selge, vaid saare kohal rippus üksikuid pilvi. Järsud kaljused kaldad muutusid lõuna pool madalamaks ning enne ühtteist avanes meie ees avar laht, mille künklikel kallastel oli näha ühe- ja kahekorruselisi maju. Olime Južno-Kurilski reidil. Lahe lõunakalda panoraami ilmestas vulkaan Mendelejevi kuppel (886 m). Kuna maale veel kedagi ei lastud, käisime viimast korda restoranis. Alles pool üks pukseeriti parda juurde rahvast täis praam, millelt inimesi ükshaaval laevale laskma hakati. Istusime põrandal ja ootasime, millal maale saab. Viimaks paistsid kõik pealetulijad pardal olevat ning piirivalvurid asusid kontrollima maaleminejate pabereid. Saime kontrollist õnnelikult läbi ja trapist alla ning avastasime ennast keset hoogsat löömingut. Praamil paistis olevat veel hulk inimesi, kes tahtsid laevale saada, lehvitati pileteid, mehed sõimasid, naised karjusid ja lapsed nutsid. Elu omas mahlas! Julgemad püüdsid trappi tormijooksuga vallutada. Välkusid rusikad, karjuti ähvardusi. Viimaks õnnestus ühel sülelapsega naisel trapist üles ronida, kuid laevamehed saatsid ta varsti alla tagasi. Praamil olevad mehed kutsusid ühe ja mitmekaupa laevamehi arveid klaarima. „Tagasiteel tuleme läbi, siis kohtume,“ lubasid viimased. Trapp tõsteti üles, rahvas rahunes, praam hakkas kalda poole liikuma. Olime tormilisest vastuvõtust rabatud ja kujutasime elavalt ette, kuidas me ise nädala-kahe pärast peame laeva vallutama asuma. Tuju ei paranenud ka sadamas, kus kohtasime kahte eesti gruppi, kes pikemat aega ära sõita üritavad, kuid kordagi isegi praami peale pole pääsenud. Saime teada, et saarel on väga raske ringi liikuda, sest puudub ühiskondlik transport, matkajaid teenindav kooperatiiv aga nõuab iga liigutuse eest hingehinda. Kiirustasime sadamast minema njing jäime esialgu peatuma mingi poolelioleva kivimaja juurde. Tuli teha luuret ja kindlustada positsioone. Kalmer ja Valdo läksid otsima matkakooperatiivi meest, Kalle lennupiletite kassat, Leida ja Pille poodi. Viimaste retk oli kõige edukam, sest varsti olid nad leibade ja tomatimahlaga tagasi. Avati kaks lihakonservi, söödi ja joodi. Tuju läks veidi paremaks, kuigi möödakõndivad kohalikud elanikud heitsid meie suunas üpris ebasõbralikke pilke. Kalmer ja Valdo tulid ja ütlesid, et Fomenkot polnud kodus, Kalle tuli ja teatas, et kassa on kinni. Leidsime ühe veidi lahkema moega tädi, kelle majja kogu üleliigse varustuse jätsime, ning võtsime kursi läbi linna lõuna poole. Južno-Kurilsk koosnes peamiselt kahekorruselistest puitkilpmajadest. Samasuguseid maju olin kohanud Salehardis, Hantõ-Mansiiskis, Dudinkas, mõne kuu pärast tervitasid nad mind Ljantori asulas Surguti lähedal. Mul pole aimugi, kus selliste majade detaile vorbitakse ning kelle haiglane fantaasiapuudus on need loonud ja üle Venemaa laiali külvanud. Otsekui lohehammastest võrsuvad sellistest majadest homo soveticused, kes levivad kõikjale ja püstitavad üha uusi ilmetuid elamuid. Linn oli lage, värvidest domineerisid sinine, mürkroheline ja luitunudhall. Seljakotid kergemaks pakitud, postkaardid tervitustega postkasti lastud, poes käidud, siin-seal nokastanud ja pribaltidesse üsna ebasõbralikult suhtuvate noormeestega vesteldud, mitut eestlast kohatud ja selle üle enam mitte imestatud, lahkusime poole kuue paiku sellest ebasõbralikust paigast. Laskusime peenikese musta liivaga kaetud rannale ja hakkasime astuma Mendelejevi suunas. Tuletõrjekuurist möödumisel peatas meid üks mees, kes küsis, mis grupp see on ja hakkas siis kiiresti seletama. See oligi matkajatega tegelev Fomenko, keda meie poisid enne kätte ei saanud. Ta tegi meile kähku selgeks, et tegime väga halvasti, kui omapäi ning täitevkomitees oma marsruuti teatamata liikuma hakkasime. „Keegi ei oska ju teid otsida ja hoiatada taifuuni või tsunami eest.!“ Nagu oleks mõni selline kohe tulemas. Ent olgu, lubas Fomenko, las kõik jääb tema hooleks. Leppisime kokku, et reedel tuleb ta oma autoga 17. maantee kilomeetrile, et meile saare lõunaossa väike ekskursioon teha. Selle teadmisega astusime edasi. Lahe kaugemas sopis vedeles liival suur laevavrakk, hieroglüüfidega maalitud nimi ninas. Nagu kuivale jäänud vaal, mõtlesin pilti tehes. Peagi jõudsime kruusateele. Liiklus oli tihe (see tähendab keskmiselt üks auto 10 minuti tagant), kuid peamiselt sõitsid edasi-tagasi sõjaväeautod. Kui neli ja pool kilomeetrit käidud sai, tegime peatuse, sest avanes ilus vaade tervele lahele ja taamal kõrguvale Tjatja koonusele. Sel ajal, kui mina pilti tegin, peatas Leida ühe sõjaväeauto, mis meid üheksandal kilomeetril asuvate ojade juurde viis. Olime nüüd umbes kahesaja meetri kõrgusel Mendelejevi nõlval. Oja lähedal paistis kena bambusvõsast ümbritsetud lagendik, mille laagripaigaks valisime. Teisel kaldal seisis kolm telki ja kostis valju eestikeelset juttu. Läksime asja uurima. Seegi eesti grupp oli Kuriilidele sõitnud kooperatiivi „Estomer“ vahendusel. Enne Kunaširi olid nad matkanud Iturupil, kus olid olnud juba üheksas eesti grupp sel suvel. Muist rahvast oli Tartust, muist mujalt. Kõik paistsid reisiga rahul olevat. Panime oma Zima telgi üles ja korjasime lõkke jaoks puid. Peagi saabus meie kamba teine pool, samuti autoga. Leida, Pille, Ülari ja Aaro kadusid metsa, Kalle jäi pakisuppi keetma. Ühes ojadest oli vesi külm ja maitsetu, teises leige ja tugevalt hapukas. Kui sööma hakkasime, oli juba pime. Ülejõelt tuli meile külla 2. kursuse geograafiatudeng Ene Kalle, tõi külakostiks tatart ja nuudleid. Hiljem üllatasid veel Sahhalini Meregeoloogia Instituudi vulkanoloogid, kes ootamatult bambusest välja ilmusid. Vaatasime üheskoos kaarte ja püüdsime meelde jätta teed vulkaani otsa. Võõrastega koos tulnud koer lubas kõigil ennast sügada.

Kuu aega Kaug-Idas

22. august, kolmapäev. Algas ekspeditsiooni teine kuu. Kui kaheksa ajal ärkasin, oli Kalle juba jalul ja keetis tatraputru. Naabrid olid meist kärmemad ja asutasid ennas juba vulkaanile ronima, jättes telkide juurde ühe mehe valvesse. Meie pakkisime asjad kokku ja peitsime seljakotid bambusvõssa. Algul tuli liikuda otse askorbiinhappe maitsega oja mööda, mis üsna meie laagripaiga lähedal mitu maalilist astangut moodustas. Vesi langes väikeste jugadena üle punakate kaljude. Ülalpool astanguid sattusime märgistatud rajale, mis bambuses kulgedes oli üsna porine. Peagi hakkas rada oja ühelt kaldalt teisele looklema ning peagi loobusin ma kivilt kivile hüppamisest ja sumasin otse leiges vees. Umbes poole tunni pärast jõudsime paika, kus ojja suubusid kuumaveeallikad. Neist voolav vesi võis olla oma seitsekümmend kraadi kuum ja kivid, mida määda vesi voolas, kollendasid väävlist. Ojja oli lahtistest kividest laotud mitu basseini, samas lähedal oli kaldal betoonist vann. Veidi allikatest edasi seisis kiviklibusel kaldal telk, kus oli peavarju leidnud vene abielupaar. Mees näitas meie poistele eksootilisi taimi. Edasi muutus ojasäng kitsamaks, kohati tuli ronida mööda savist nõlva. Tihti paljandusid mitmesugused tufid ja moondekivimid. Kollakas savi, punakad ja sinakad kaljud, sekka seedermändide tumerohelist. Vesi ojas oli nüüd piimjas ja üsna soe. Oru kohal hõljusid aurupilved. Peagi jõudsime uute kuumaveeallikateni, kus vesi lausa kees. Paaris augus mulises ka muda. Kaljud olid kohati kuumad. Edasi minnes muutus ojavesi veidi jahedamaks. Ees hakkas paistma kõrge kollakas rusukalle, mille harjal turritasid mingid postid. Ilmselt oli siin vulkanoloogide poolt mainitud jaapani kaevandus. Sellest mõnisada meetrit edasi avardus org amfiteatriks, mille keskel kõrgus kollakasvalge küngas. Roninud künkale, nägime eespool sinakaid kaljusid, millest siin-seal auru kerkis. Kui Jüri asja lähemalt uurima läks, kõrvetas ta kalju vastu toetades oma kätt. Filminud mõned vaated, otsustasin fumaroole lähemalt kaeda. Ootamatult sattusin järsule rusukaldele, millest oleksin äärepealt alla libisenud. Sain kaamera upitada Valdo kätte, kes tundis ennast tänu matkasaabastele üsna kindlalt. Et vulkanoloogid olid rääkinud mingist kõrvalkraatrist, otsustasime veel ülespoole ronida. Jätkasime tõusu mööda ojasängi. Varsti kadus oja kivide alla ja peagi lõppes ka säng. Ees paistis vaid läbipääsmatu männitihnik. Märkamatult oli meid ümbritsenud pilv ning juba tibutaski vihma. Märgi libedaid kive mööda laskusime uuesti kaevanduseni. Udu tihenes. Kui ka omapead seigelnud Pille ja Aaro lõpuks nähtavale ilmusid, asusime tagasiteele. Libedaks muutunud savinõlvadest hoolimata läks laskumine kiiresti. Basseinide juurde jõudes nägin, et kiiremad kõndijad juba kuumaveevannis mõnulesid. Mis muud, kui märjad riided seljast ja vette. Algul tundus see väga kuum olevat, ent varsti levis üle keha mõnus roidumus. Kuna meil termomeetrit ühes polnud, jäi üle mõistatada, kui soe vesi võib olla. Pakkumised olid neljakümnest viiekümne kraadini, kuid pärast arutelu jäädi pidama neljakümne kahe kuni neljakümne viie juures. Kui soe vann ära tüütas, võis ennast vahelduseks jaheda ojaveega karastada. Vihm ei kavatsenudki lõppeda ja keegi ei kiirustanud märgadesse ürpidesse rõivastuma. Viimaks tuli sellest meeldivast paigast siiski lahkuda. Vanas laagripaigas sõime hommikust tatraputru, mis oli vahepeal vihmaveega lahjenenud ja asusime seejärel möödasõitvaid autosid peatama. Kõigepealt saatsime ära Kalle koos telgi ja heade nõuannetega uue laagripaiga valikuks, siis Kalmeri koos telgikilega. Ühe- ja kahekaupa järgnesid teised. Ise sain eelviimasena piimaauto peale. Tee tõusis veelgi. Nagu kokku lepitud, ronisin viieteistkümnenda kilomeetriposti juures maha. Avanes ilus vaade Mendelejevi vulkaanile. Ma ei osanud arvatagi, et näen mäge uuesti alles nädala pärast. Et leidsin posti küljest läbiligunenud, kuid loetava kirja, ei valmistanud laagripaiga leidmine raskusi. Telk asus nüüd väikesel lagendikul teest veidi madalamal ja kaugemal. Lõke juba põles. Varsti sai sooja suppi ja kohvi. Puude vahele tõmbasime katuseks kile, mille all oli edaspidi meie söögituba. Kalle teadis rääkida, et oli antud tormihoiatus, sest läheneb taifuun. Sõdurid, kellelt info pärines, arvasid, et suurt tuult ei tule, küll aga vihma.

Nädal hiljem saime teada, et just sel päeval käis Kunaširil Jeltsin. Lennuväljal olevat ta lehmakoogi sisse astunud ja seepeale pahaseks saanud. Siis kohtus ta sõjaväelastega ja vaatas üle nn keiserlikud basseinid, s.t. jaapanlaste rajatud kuumaveebasseinid, mis praegu asuvad ühe sõjaväeosa territooriumil. Seejärel avaldas Jeltsin arvamust, et Kuriile jaapanlastele tagasi anda ei tohi, ja saanud tormihoiatuse, lendas saare tsiviilelanike pahameeleks nendega kohtumata ära.

23. august, neljapäev. Öösel läks vihm ägedamaks. Kell viis ärkasin selle peale, et mulle tilkus vett näkku. Tükk aega laiskusega võidelnud, pugesin telgist välja, pingutasin katust ja kohendasin kilet. Tilkumine lõppes. Kell üheksa toodi vett ja lõkkepuid, seejärel keedeti mannaputru ja kakaod. Söödi ja peeti aru, kas istuda rõskes telgis või minna kuhugi. Pille kadus vaikselt, siis otsustasid Jüri ja kalle mere äärde minna. Teised jäid telki. Tegin kaamera kohvri lahti. Aparaat oli niiske. Jätsin selle lahtiselt seisma, ja ime küll, pikapeale kuivas kaamera ära. Kuivatasin ka fotokaameraid ja valgusmõõdikut. Sadu tugevnes, tuul samuti. Igaks juhuks kinnitasin telki katva kile paremini. Kell neli otsustasid Valdo, Aaro, Ülari ja Leida samuti mere äärde minna. Varsti pärast seda jõudis tagasi läbimärg Pille. Kolina peale väljusin telgist – tuul oli köögikile katki rebinud, seda keskelt toetanud post ajas kukkudes ümber kakaopurgi. Hea, et telk veel seest enam-vähem kuiv oli! Tugevnev tuul raputas ja rebis seda küll kõvasti, hakkasin kartma kile pärast. Kui see peaks katki kärisema, oleme hetkega läbimärjad. Talimatkadeks mõeldud õhuke telgiriie ise ju vett ei pea. Kalle ja Jüri jõudsid tagasi. Nad olid tükk aega mere ääres soojas vannis lesinud. Enne pimedat tulid ka teised. Aaro oli ujunud meres oleva võrguni ja sealt kala võtnud. Seda hakati hämaras puhastama. Panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti, kust isegi jutud vapustavalt maitsvast kalaroast mind enam välja ei meelitanud.

Basalt

24. august, reede. Keset ööd ärkasin heleda valguse peale. Väljas möllas äike. Välgud sähvisid vahetpidamata, kuid müristamine kostis kuidagi summutatult. Hakkas veel ägedamini sadama. Ka tuul oli tugev, köögist kostis kausside-tasside kolinat. Ilmselt oli kile jälle katki. Äike tundus lähenevat, valgussähvatused olid nii heledad, et isegi suletud silmadega hakkas valus. Pistsin pea magamiskotti. Oli selline tunne, et ümber telgi möllab kari paharette, kes kilet rebivad ja kruusa katusele pilluvad. Kõik lamasid hiirvaikselt. Kui hommikul muljeid vahetama hakkasime, selgus, et äikese ajal ei maganud mitte keegi. Tüdinesin ootamast, millal tuul kile ära lõhub ja jäin magama. Ärkasin kell kümme, sadas endistviisi. Koos Valdoga roomasin telgist välja laagrit üle vaatama. Telgikile paistis korras olevat. Köögi katuse üks nurk oli lahti, kile laperdas tuule käes. Sidusin selle uuesti kinni. Metsast leidsin pika otsimise peale veel mõned kuivemad puud, aga lõke süttis siiski raskesti. Valdo, Leida ja Kalmer läksid kokkulepitud paika Fomenkot ootama. Läks valgemaks, tuul vaibus ja vihm lakkas. Enne keskpäeva hakkas teevesi viimaks keema. Jõime teed ja sõime õhtust kalasuppi. Leib oli otsas. Kalmer tuli tagasi, Leida ja Valdo üritasid aga Južno-Kurilskisse hääletada, et leiba tuua ja uurida, miks Fomenko ei tulnud. Hakkas uuesti sadama. Pilved tulid loodest üle mäeharja, vajusid otse puulatvade vahelt meile peale. Pugesime telki. Kui paar tundi hiljem uuesti välja vaatasin, ei sadanud enam, kuid pilved olid endiselt madalad. Leida ja Valdo jõudsid tagasi, tõid kuus pätsi leiba. Otsustasime laskuda mere äärde ja käia kuulsal Stolbtšatõi neemel, kus pidid uhked basaltsambad olema. Et aega mitte raisata, sõime konservube ja leiba. Sokutasin kaamera seljakotti ja laenasin Ülarilt keebi. Teel seisis veoauto, mille kastist parajasti rahvas maha ronis. Hakkasime mööda porist rada laskuma. Varsti jõudsid autoga saabunud matkajad meile järele ja tormasid mööda. Grupis oli leedulasi ja eestlasi, kes kasutasid kooperatiivi „Briis“ teenuseid. Poole kaheksa ajal pidi neile järele tuldama, sellepärast nad nõnda tormasidki. Et meie telk eest kuhugi ei kao, jätkasime rahulikumas tempos. Rada kulges algul läbi nulumetsa, siis kadus bambuse vahele, kus oli veelgi porisem, märjem ja libedam. Poole tunni pärast jõudsime nõlva all avanevale lagendikule, kus oli laagris suur vene grupp. Edasi muutus rada porimülgaste reaks, kus tuli sumada poolest säärest saadik sopas. Seejärel kerkis ootamatult teele liivaluide. Luitele tõusnud, nägime ees merd. Kahel pool orusuud turritasid kummalise kujuga kaljud, mis näisid papist teatridekoratsioonidena. Rand oli liivane, kuid neemele lähenedes asendus liiv kividega. Sadas imepeent uduvihma, mis aparaatide objektiivid kohe märjaks tegi. Möödusime suurest püramiidjast kaljust, mis üht külge pidi vette ulatus. Kalju lähedal oli laagris veel üks grupp matkajaid. Maas vedeles kummiülikond. Veel veidi kividel ronimist ja ilmuski nähtavale umbes kahekümne viie meetri kõrgune basaltsein, mis oli üsna korrapäraselt kuusnurkseteks sammasteks jagunenud. Püstloodsete sammaste kohal lamas rõhtne basaldikiht, mis nägi välja nagu hiigelpuuriit. Kuigi vertikaalne sein näis otse merest tõusvat, teadis Valdo öelda, et sellest saab mööda. „Edasi on veel huvitavam,“ kinnitas ta. Hakkasime ronima mööda seina jalamit, kohati otse veepiiril, kohati sellest viie-kuue meetri kõrgusele tõustes. Kuigi sein oli peaaegu vertikaalne, ei valmistanud ronimine raskusi, sest sambaotsad moodustasid kohati lausa trepi. All olid selge veega maalilised abajad. Roninud ümber mitme abaja ja kaljunuki, jõudsime viimaks neeme tippu. Siin oli erinevalt murenenud basalti – vees kaljusid pealt peeneks murenenud kivimist, pikki kaldpindu korrapäraselt kuusnurkadeks lagunenud basaldist otsekui parkettpõrandaid, kihiliselt ja kaldsuunas pragunenud kaljusid. Nende vahel selgeveelised kanalid, kus ujus meduuse – vaatepilt oli tõeliselt võimas. Vihma kiuste filmisin mitu kaadrit, vahepeal kaamerat käterätiga kuivatades ja keebi alla varjates. Kuigi oli märg ja üsna külm, ei raatsinud me kohe lahkuda, vaid istusime tükk aega kaljudel ja nautisime vaateid, mille suguseid maailmas harva leida. Et mitte pimedas mööda porist nõlva turnida, pidime viimaks siiski tagasi minema hakkama. Rada oli veel porisemaks muutunud, kõrgemal hakkas ka tihedamalt sadama. Laagrisse jõudsime hämaras. Söök oli juba valmis – Aaro oli jälle võrke revideerimas käinud – alustuseks anti keedetud ketat, teiseks roaks praetud taimenit. Tee joodud, panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti. Äkki meenus Kalmerile, et tal on kotis pudel Viru Kanget, mida oli hoitud Fomenko meelitamiseks. Kuna viimane meid alt vedas, tegin ettepaneku viin ära juua. Vastuväiteid polnud. Naps joodud, uinusin vihmarabina saatel.

25. august, laupäev. Ärkasin viie paiku. Oli tuulevaikus, kuid kallas meeletult vihma. Tundus, nagu oleks telgikilet mitmelt poolt voolikutest kastetud. Ka välke sähvis, kuid harvemini, kui eelmisel ööl. See-eest oli piksemürin palju valjem. Kell seitse hakkas valgenema, kuid sadas endistviisi. Viimastel päevadel oli mind vaevama hakanud unepuudus, ja nagu sel puhul ikka, tekitas kadedust teiste võime kaua ja sügavalt magada. Kell kümme oli vihmasajus väike vaheaeg ning Pille, Leida ja Valdo asusid hääletama, sest eelmisel päeval toodud kuuest leivast oli järel vaid poolteist ja kaamera aku tahtis laadimist. Käisin väljas, pesin kilele kogunenud vihmaveega nägu ja hambaid, tegin suitsu ja jälgisin suhkrukotis askeldavaid herilasi, keda vihm eriti ei seganud. Kalle, kes oli tänaseks lennukipileti hankinud, pakkis asjad ja lahkus. Arvatavasti tuleb ta varsti tagasi, mõtlesin, lennuilma ju pole. Päev möödus igavledes. Pärast lõunat käisime Ülari ja Kalmeriga veidi jalutamas, kuid olime udu tõttu sunnitud peagi tagasi pöörduma. Teel kohtasime leedu matkajaid, kes olid selle vihmase päevaga käinud nii fumarooliväljal kui ka basaldineemel.

Lõputu vihmasadu

26. august, pühapäev. Kell kümme hommikul oli olukord selline: Valdo luges, Jüri vahtis lakke, ülejäänud tegid, nagu magaksid, väljas ladistas endiselt vihma. Kuigi eelmisel õhtul oli üle pika aja kuulda lennukeid, läks ilm vastu hommikut halvemaks. Kartsin juba, et me ei saa telgist väljagi, kuid enne lõunat sadu lõppes ja kaheteistkümne paiku asusime teele suure fumaroolivälja suunas. Panin keebi selga, sidusin vöökohalt kõvasti kinni ja arvasin, et vähemalt ülakeha peaks kuivaks jääma. Asjata lootus. Kes pole vihmaga bambuses roninud, sellele võib öelda, et tunne on nagu autopesulas harjade vahel. Kahelt poolt peksis näkku märg bambus, jalge all lirtsus pori või voolas vesi. Rada polnud peaaegu näha, pidevalt komistasime langenud puutüvede otsa. Peagi lisandusid bambusele kuused või nulud, mille oksad üle näo ja turja tõmbasid. Hakkas uuesti sadama. Viimased kilomeetrid tuli tungida läbi tiheda padriku, kus seljakotti lausa järel lohistasin. Pärast kahetunnilist vantsimist jõudsime viimaks lagedale. Tuli veel ronida üle libeda savinõlva ning siis olimegi fumarooliväljal, kus leidus kummalise kujuga kive (ilmselt nn vulkaanilised pommid), paar pahinaga väävlilõhnalist auru välja ajavat auku ja üks keeva veega allikas. Puhus üsna tugev tuul, mis pihustas kõikjale vihma. Pildistamine ja filmimine tundusid algul võimatud. Siiski õnnestus Ülari ja Valdo abiga mõned kaadrid võtta. Vaatepilt oli müstiline: maa alt kerkiv väävliaur sulas kokku pilvedega, varjates aeg-ajalt kogu lagendiku. Kui tuul auru kõrvale kandis, ilmusid nähtavale kollakasvalged künkad veidrakujuliste kividega. Kostis auru väljumise pahinat, kõrvus undas tuul. Korraks välgatas isegi päike, kuid kadus kohe uttu, nagu ei sobiks ta kokku maailma algusaegade pildiga. Kahjuks polnud ilm vaatepildi imetlemiseks soodne, tuule käes hakkas meil märgades rõivastes kiiresti külm. Tagasi laagrisse jõudsime tunniga. Järsul porinõlval õnnestus mul astuda elu pikim samm ja kuna ka sellest jäi väheks, maandusin külili võsas. Kaamera ei saanud õnneks viga, ise jäin samuti terveks. Laagris sõime suppi ja mannavahtu, korraks tuli ka siin päike välja, kuid vihm lakkas vaid hetkeks. Kõrgemad pilved liikusid piki saart, s.t. edelast kirdesse, madalad aga saarega risti (kagust loodesse). Meil kaasas olnud kindralstaabi suuremõõtmelise kaardi andmetel on Kunaširil suve jooksul vaid kuus päikesepaistelist päeva. Saarest ida pool voolab Arktikast algav külm Oyashio hoovus (augusti keskmine veetemperatuur 6-10 kraadi), lääne pool aga soe hoovus (augusti keskmine temperatuur üle 20 kraadi).

27. august, esmaspäev. Hommik oli masendav – aparatuur märg, kell vett täis, ööseks välja riputatud sturma haises kopituse järele, vasak silm valutas. Aaro arvates oli silmas okas või pin, mida ta kätte ei saanud, sest polnud pintsette. Valdo ja Leida käisid lennujaamas maad kuulamas ja ütlesid, et teisel pool kuru on ilm parem. Võõrastemajas olevat umbes kolmkümmend matkajat, nende hulgas ka üks eesti grupp ja meie Kalle, kes polnud seni minema saanud. Otsustati likkupandud herned pudruks keeta, süüa ja seejärel lennujaama minna. Valdo sai koos tüdrukutega esimesena minema, neil õnnestus hoobilt auto peatada. Hakkasin koos Jüriga astuma, peagi jõudsid meile järele Ülari ja Aaro. Tahtsime ühe künka otsas puhata ja suitsu teha, kuid just siis tuli sõjaväeauto ja korjas meid peale. Võõrastemaja oli tõesti rahvast täis. Ees olnud eestlased majutasid meid lahkelt oma tubadesse. Üheksa peale saime kahes toas kokku kolm voodit ja kolm välivoodit. Märjad riided riputasime kõikvõimalikesse kohtadesse kuivama. Tuleb tunnistada, et oli hea jälle katuse all olla. Vanad olijad pakkusid head india teed, kõrvale võtsime küpsiseid ja virsikukompotti. Õhtul külastas meid matkakooperatiivi „Estomer“ juhataja Enn Käis, kelle abiga külastas sel suvel Kuriili saari 192 eestlast. Keskmiselt läks reis maksma 800 rubla inimese kohta (minu palk oli tol suvel vist 160 rubla). Härra Käis jutustas lugusid Kesk-Aasia ja Kaug-Ida matkadel ette tulnud huvitavatest vahejuhtumitest. Meie toa vanad olijad ja õnnelikud voodikoha omanikud olid õpetaja Maie Koerust, raadiopunkti tehnik Raivo Kohtla-Järvelt, keegi Jaan, kes ennast pikemalt ei tutvustanud ning meie Kalle. Valdo sai ainsa vaba voodi, ülejäänud heitsid põrandale laotatud madratsitele. Kõigepealt magad põrandal, siis saad voodikoha ja siis kunagi ehk ka lennukikoha, lohutasin ennast enne uinumist. Õhtul oli pilvede vahel isegi tähti näha.

Kuumaveeallikad ja keelusildid

28. august, teisipäev. Hommikul igatahes ei sadanud. Valdo ja Ülari läksid „linna“ asju ajama – pileteid ostma ja lubasid tembeldama. Selgus huvitav tõik – lennujaamas pole piletiblankette. Võid küll raha maksta ja pääsed ka lennukisse, kuid piletit ei anta. Meile kui komandeeritutele olid piletid muidugi olulised. Ilma kohaliku võimuorgani templita ei lastavat aga üldse minema. Kell üheksa marssisime sööma kohvikusse „Poljot“, mis oli üks barakk maantee ääres. Läbi pilve paistis üle hulga aja taas Mendelejevi tipp. Kohvikutädi arvas, et tuleb ilus ilm ja me kõik saame saarelt minema ja temal läheb elu kergemaks. Seda oli tore kuulda. Süüa anti tanguputru ja võileiba. Hea seegi. Hotellis pakkisin seljakoti lahti, et asjad paremini kuivaksid. Grupijuhid käisid lennujaamas läbirääkimisi pidamas, tänaseks meile küll midagi ei lubatud. Sain teada, et siit ei tohi kaasa viia mitte mingeid taimi ega putukaid (siin on väga ilusad liblikad). Ametlikult öeldi, et karantiin on kehtestatud mingi jaapani taimekahjuri pärast, aga rahvas teadis rääkida, et taimedesse ladestunud radioaktiivsete ainete järgi olevat võimalik teha riigi kaitsevõimet ohustavaid järeldusi. Mine tea. Igatahes polnud massilisi taimekahjustusi kusagil näha. Lõuna paiku sõitis lennujaamast mööda mitmest veoautost ja soomusmasinast koosnev kolonn. Sain Enn Käisi käest skeemi Mendelejevi vulkaani fumarooliväljade ja allikate kohta. Neljast fumarooliväljast käisime ainult kahel (kirde- ja kagupoolsel). Basseinid, kus me esimese mäkketõusu järel suplesime, polnud üldse Doktoriallikad, nagu olime ekslikult arvanud. Doktoriallikatele oleks saanud minna piki oja kõrvalharu. Ja ülemiste kuumaveeallikate juurest vasakule pöörates oleksime jõudnud idapoolsele fumarooliväljale, kus on tegutsev mudavulkaan. Info puudumise tõttu jäi palju huvitavat nägemata.

Peale kolme maandus üle hulga aja esimene lennuk, sõjaväele kuuluv An-24. Valdo ja Ülari saabusid kell neli. Piletid oli antud 31. augustiks, kuid raskusi oli tekkinud komandeerimistunnistuste-lubade tembeldamisega. Täitevkomitees imestati, kuidas me üldse saarele pääsesime, kui keegi pole meid kutsunud. Lubasid antavat ainult kutsete alusel. Kirunud veidi pagana pribalte, leebus täitevkomitee esimees viimaks ja kui Ülari kirjutas kohustuse saata järgmise aasta 24. veebruariks neile koopia meie videomaterjalist (ha-ha-haa), said ka komandeeringud märgitud. Lennujaama kogunes järjest rohkem rahvast, algas ka piletite registreerimine. Kuna meil polnud lootust enne homset minema saada, mõtlesime teha väikese jalutuskäigu radooniallikatele. Allikad pidid asuma läänerannikul ühe suvilakooperatiivi territooriumil, mida valvab tige vanamees, kes võõraid alustuseks püssiga ähvardab. Selle inspireeriva teadmisega asusime teele, kõigepealt maanteed mööda paar kilomeetrit Južno-Kurilski suunas, siis haruteed mööda vasakule. Tee ääres õitsesid hortensiad, sageli tuli ette liaanidesse kasvanud puid. Siis hakkas tee järsult laskuma ja peagi paistsid vasakult tüüpilised vene suvilad (samasugused kui Moskva, Peterburi või Pihkva lähedal). Osa maju oli palkidest, osa kaetud laudvoodriga. Silma torkas üks erivärviliste lauajuppidega kaetud majake. Et paik ise oli kena, mõjusid ehitised eriti masendavalt. Otsustasime alustuseks randa minna. Org, mille nõlvadel kasvasid aednik tuule kujundatud maalilised männid, avardus küngastega piiratud liivaseks rannaks. Paremat kätt paistis kaljusaar, otse ees oli ninaga kaldas väike laev, mille külge kinnitatud plakat keelas rangelt paatidega merelemineku. See meenutas meile, et ees on ju Reetmise väin (ven. proliv Izmenõ) ning riigipiir kulgeb vaid seitsme kilomeetri kaugusel (tegelikult siiski kaugemal), aga kolmekümne nelja kilomeetri pärast on juba Hokkaido. Jaapan peaks ju paistma, arvasime, ja hakkasime pingsalt läände vahtima. Just läände, sest asusime juba Hokkaido idaosas paikneva Shiretoko poolsaare taga. Kui arvestada, et otsejoones ca 42 kilomeetri kaugusel peaks olema poolsaare kõrgeim tipp Rausu vulkaan (1660 m) ja sellest veidi põhja pool teine tulemägi Siretoko-Iwo-zan (1563m) (tänapäevased vahendid võimaldavad täpsustada – Google Earth annab vahemaaks esimeseni 43,15 ja teiseni 41,76 km), oleksime vähemalt neid nägema pidanud. Ent päikesepaistest hoolimata oli silmapiir vines ja nii ei saanud isegi laevamasti roninud Valdo hüüda: „Jaapan paistab!“ Tükk aega silmapiiri uurinud, asusime laeva üle vaatama. See oli väike kalalaev, mille kere paistis olevat täiesti terve, kuid roolikambri seintel torkasid silma selged põlemisjäljed. Roolikambri tagant leidsime metallplaadi, millel ladina tähtedega kiri „Isida“, ilmselt aluse nimi. Teinud laevast ja endast koos laevaga mitu pilti, tundus aeg ujumiseks küps. Kuid vesi lahesopis oli vetikaid täis ja madal, õigest ujumisest ei tulnud midagi välja. Mere pool sulistas keegi lestade ja maskiga, aeg-ajalt ilmus nähtavale ujuja kummiülikonnas selg. Tagasiteel keerasime rangetest keelusiltidest hoolimata suvilakooperatiivi territooriumile. Püssiga vanameest polnud esialgu näha. Kuumaveeallikad asusid orunõlva all voolava oja kaldal. Ühe allika juurde oli betoonist valatud väike bassein. Seal kümbles parajasti paar naist ja esimesena kohale jõudnud Jüri vestles sõbralikult taadiga, kes oligi kurikuulus valvur. Püssi polnud näha. Algul oli taat küll tahtnud Jürit 100 rublaga trahvida, kuid meie saabudes ütles: „Minu tervis seda auru ei kannata, pea hakkab ringi käima. Teie aga minge kindlasti vette. Kui juba tulite, siis proovige järgi, mis teiega ikka teha.“ Lahket luba kasutades riietusin lahti ja astusin vette. Tuhat ja tuline, see oli hirmus kuum! Istusin basseini betoonservale.

Pikapeale harjusid jalad veega, mis võis olla oma 50 kraadi soe. Erilist lõhna ega maitset sel polnud. Et keegi meist ei teadnud, kui suur on vee radoonisisaldus ja kui kaua võib basseinis liguneda või selle juures viibida tervist kahjustamata, jäime pikemaks ajaks mõnulema. Varsti võis juba vees lamada ja polnudki enam nii kuum. Saime teada, et samas kümblevad naised pole ka kohalikud, vaid hoopis turistid Sahhalinilt. Kümnepäevane Kunaširil viibimine läks neile maksma 260 rubla, selle raha eest toodi neid siia, veeti autoga paar korda ühest laagripaigast teise ja viiakse tagasi. Iga inimese pealt sai kohalik võim vaid 10 rubla, kogu ülejäänud raha läks matkakooperatiivile. Jälle hakati kurtma, et saarel pole midagi, kogu toit tuleb laevadega sisse vedada jne. Olen üsna kindel, et teisel pool väina kasvatavad jaapanlased kõike vajalikku ja kui mõelda sellele, mida merest püüda saab, on lihtsalt arusaamatu, miks loodetakse vaid mandri peale. Peale üksikute vabalt ringihulkuvate pullvasikate ei näinud me mingeid jälgi loomapidamisest, samuti polnud kusagil ühtki põldu. Midagi kasvas küll imetillukestel suvilakruntidel, kuid siinset lopsakat taimestikku vaadates võiks arvata, et vähemalt köögivili kasvaks siin imehästi. Sahhalini kartulite suurusest räägitakse, Kunaširi kartulist pole aga midagi kuulda. Ilmselt on asi põliselanike (ja nende kogemuste) puudumises. Primorjes ja Sahhalinil tegelevad maaharimisega peamiselt korealastest ja venelastest põlisasukad ja piirkondades, kus neid rohkem elab, on poodides, turgudel ja sööklateski kohe märgata kohanemist kohalike oludega – saadaval on rohkesti mereande (kala, kalmaar, merikurk, merikapsas, krevetid) ning lisaks traditsioonilistele köögiviljadele kasutatakse toiduks ka sõnajalgu. Kunaširil aga pakutakse sööklates peamiselt makaronitooteid ja sealiha või konserve. Ja kogu kala, mis merest püütakse, pannakse ilmselt samuti plekktoosidesse. Targem oleks saared jaapanlastele anda, nemad ei kurdaks, vaid oskaksid siin midagi ette võtta.

Pimedas hakkasime võõrastemaja poole liikuma. Kuum vann mõjus rammestavalt, käimine väsitas kiiresti. Pool üksteist olime viimaks tagasi. Et vahepeal oli hulk rahvast ära lennanud, sai igaüks endale voodi.

Viimased päevad

29. august, kolmapäev. Hommikul oli udu maani. Päeval see küll veidi hajus, kuid kell viis öeldi, et täna lennukeid ei tule. Võõrastemajja saabus sahhalini grupp, kes kohe pidu pidama hakkas. Koridoris kohtasin ka naabruses asuva väeosa ohvitsere, kõik nad olid purjus.

30. august, neljapäev. Tihe udu, tibutas vihma. Sahhalini matkagrupp trampis mööda koridori edasi-tagasi ja lärmas. Juba kell neli teatati, et lennukeid ei tule. Igavusest hakkasime üksteisele loenguid pidama. Mina rääkisin soome-ugri rahvastest ja keeltest, Jüri territoriaalse informatsiooni töötlemisest ja Aaro neuropsühholoogiast. Jäime kõik rahule. Siin hakkab vist sügis tulema, ilmad lähevad muudkui jahedamaks. Juba eile panin paksu kampsuni selga. Nüüd on kõik kaasavõetud rõivad, villane pesu välja arvatud, kasutamist leidnud.

31. august, reede. Hommikul oli jälle tihe udu. Seekord paistis see vajuvat, kell kümme oli peaaegu selge. Pärast hommikusööki käisime kõndimas. Oli selline tunne, et täna saame viimaks ära lennata. Seepärast tegime veel viimaseid ülesvõtteid. Kell neli tuli esimene lennuk, mille peale me loomulikult ei saanud. Teine lennuk maandus enne kuut, ka see polnud meile. „Järgmisega lendate kindlasti,“ öeldi pärimise peale. Kui järgmine lennuk üldse tuleb. Enne seitset kuulutati välja piletite registreerimine. Pärast kontrolliti hoolega meie pagasit. Aaro kotist leiti mingi juurikas ja taheti konfiskeerida, kuid Aaro luiskas silma pilgutamata, et oli juurika kaasa toonud Primorjest. Lennuk, An-26 transpordivariant, maandus pool kaheksa. Lisaks meile pääses pardale ka Sahhalini grupp, paar kohta jäi ka üksikutele reisijatele. Et ilm oli taas pilvitama hakanud, ei täitunud meie viimane lootus Jaapanit näha. Kell 21.25 maandusime Južno-Sahhalinskis. Millised fantaasiavaesed toponüümid! Oli juba hämar, kuid soe. Lennujaamahoone tundus tõelise paleena. Pärast õhtusööki laotasime magamiskotid ootesaali palmi alla laiali.

1. september, laupäev. Hommikul läks osa rahvast linna pileteid ostma. Ka siin on sisse viidud tobe kord, mille kohaselt lennujaamas müüakse pileteid vaid pärast registreerimist vabaks jäävatele kohtadele. Ostsin kohalikud lehed „Germes“ (ilmselt kreeka Hermesest) ja „Svobodnõi Sahhalin“. Lugedes möödus aeg kiiresti ja varsti olid poisid piletitega tagasi. Lendame kell 19.55 Moskvasse. Läksin koos Leida ja Aaroga linna. Lennujaamast oli sinna üsna pikk ja igav tee. Otsisime üles ainsa säilinud jaapani ehitise – kuberneri palee, milles praegu on koduloomuuseum. Väljapaneku etnograafiline osa koosnes peamiselt nivhi ja ainu esemetest ja oli päris huvitav. Kahjuks polnud siltidel piisavalt andmeid eksponeeritud asjade päritolu kohta. Avastasin, et udehee ja nivhi ornamendid on vapustavalt sarnased. Hoone ise oli suhteliselt heas korras, ainult tualetid ei töötanud. Sel põhjusel oli Aaro sunnitud sisse astuma oblasti täitevkomiteesse, kus valvur tal lahkelt lubas vastavat ruumi kasutada. Käisime paaris raamatupoes ja ostsime postkaarte Sahhalini vaadetega. Linn oma mõttetult laiade tänavatega jättis igava mulje. Peale mõne üsna ilmetu ühiskondliku hoone polnud seal midagi silmatorkavat. Eesti matkajaid jätkus siiagi, meie kohtasime üht gruppi muuseumis. Lennuk (Il-86) väljus õigeaegselt, tunni aja pärast olime Habarovskis, viie ja poole pärast juba Krasnojarskis, kus lennujaama ümbrus kihas endiselt, ainus vahe seisnes selles, et kooperaatorite pakutav roosa jook oli 10 kopikat odavamaks läinud.

2. september, pühapäev. Moskvas maandusime pool kaks öösel. Olime väsinud ja uimased, kuid peagi paranes tuju – õnnestus hankida piletid 9.25 väljuvale Tallinna lennukile. Nüüd jäi üle ainult Vnukovo lennuväljalt Šeremetjevosse pääseda. Kell neli alustasime liikumist. Linnas olevasse Aerovaksali nimelisse virtuaalsesse lennujaama sõitva bussiga probleeme ei tekkinud, ent sealt edasi saamiseks tuli tükk aega sabas seista. Ühe bussiga õnnestus ära saata kogu meie pagas koos kolme inimesega, ülejäänutel tuli trügida järgmise bussi peale. Veerand kaheksa olime lennuväljal. Hetkel, kui valjuhääldi teatas Tallinna lennuki maandumisest, sõin einelauas majoneesiga muna.

Siinkohal mu reisipäevik lõpeb. Võib veel lisada, et Tallinna jõudsime vahejuhtumiteta, otse lennujaamast õnnestus saada bulgaaria sportlasi Käärikule sõidutava bussi peale, mis meid Tartusse tõi. Olgu lõpetuseks ära toodud ka kõigi ekspeditsioonist osa võtnud inimeste nimed:

Enno Ahse, Ülari Alamets, Kalmer Halliko, Are Kont, Valdo Kuusemets, Leida Lepik, Aado Lintrop, Pille Oja, Vello Paatsi, Kalle Pungas, Jüri Roosaare, Kalev Sepp, Aivar Soesoo, Aaro Toomela.

Et mu päevikus tihti poliitilist laadi märkusi leidus, tuleks lisada, et neid ridu kirjutan juba iseseisvas Eestis, mille sõltumatust on tunnustanud umbes 80 riiki, sealhulgas ka N. Liit. Homme, s.o. 17. septembril 1991. aastal võetakse kolm Balti riiki ÜRO liikmeteks.

Tänusõnad Tartu Ülikoolile ja Eesti Geograafia Seltsile, kelle vahenditega see reis teoks sai. Aitäh kõigile vahvatele reisikaaslastele!

---

[1] Paz-672, milles oli 27 istekohta. Sellised bussid vurasid 90-te aastateni ka Eestis rõõmsalt ringi.

[2] Mongoolia ja Mandžuuria aladel elanud rändahvas, keelelt mongolitele lähedane. Aastal 907 rajas kitanite yelu hõim riigi (alates aastast 915 Liao), mille purustasid aastal 1125 tšurtšenid.

[3] Tangi dünastia poolt (618 – 907) valitsetud riik Põhja-Hiinas oli poliitiliselt suhteliselt stabiilne, võimaldades kunstide õitsengut. Tangi perioodi on mõnikord nimetatud hiina kultuuri kuldajaks. Tangi dünastia järgset segast aega aastani 960, mil rajati Songi dünastia, on nimetatud viie dünastia ja kümne kuningriigi ajastuks. Neist esimesed valitsesid Põhja-Hiinat, teisteks oli aga jagunenud Lõuna-Hiina.

[4] Väidetakse ka, et Koguryeo allutas sumo-mohed jõuga, ülejäänud mohe hõimud aga sattusid Sui dünastia Hiina valistemise alla.

[5] Koguryeo või Koguryo – vana korea riik (37 e.Kr – 668), mille territoorium hõlmas Korea poolsaare kesk- ja põhjaosa, Lõuna-Mandžuuriat ja praeguse Primorje krai lõunapoolseid alasid. Vallutati Tangi – Silla liidu poolt.

[6] Koreapäraselt Dae Jo-yeong. Enamus korea ajaloolasi arvab, et ta oli kogurjeo päritolu, kuid hiinlased peavad teda moheks.

[7] Tuntud ka nimede all Balhae, Bohai, Parhe. Püsis aastani 926, mil seda katastroofilise vulkaanipurske järgselt tabas kitanite rünnak.

[8] Eluaastad 872 – 926. Liao keisrina kandis ta nime Taizu.

[9] Shatuo-turgid – segase päritoluga turgi hõimud, kes asustasid Tangi impeeriumi läänepoolseid äärealasid ja võitlesid vastavalt paremale äranägemisele kas tangidega koos või nende vastu. 9. sajandi keskel aitasid nad Tangi vägedel sõdida sissetungivate tiibetlastega.

[10] Hiline Tang (923 – 936) – esimene mittehiinlastest (shatuo türkidest) valitsejatega hiina elanikkonnaga riik, rajati Tangi järeltulija Hilise Liangi dünastia (907 – 923) asemele.

[11] täpsemalt Hilisema Jini dünastia (936 – 946).

[12] Põhja-Han (951 – 979) oli üks kümnest Lõuna-Hiina kuningriigist, mõnikord nimetatud ka Ida-Haniks.

[13] 927 – 976. Keisrina kandis see Songi dünastia rajaja nime Taizu.

[14] Valitses nime all Taizong aastail 976 – 997.

[15] Wanyan Aguda (1068 – 1123) – tšurtšeni pealik, hõimude ühendaja ning Jini dünastia rajaja. Valistes keisrina 1115 – 1123.

[16] 1107 – 1187, Songi dünastia kümnes ja Lõuna-Songi esimene valitseja.

[17] Umbes 3 miljonit inimest, neist pooled tšurtšenid, asus elama 30 miljoni hiinlase hulka. Juba kolmas Jini keiser Xisong (Wanyan Hela) uuris klassikalist hiina kirjandust ja kirjutas hiinakeelset luulet.

[18] Saatuse irooniana tähendas etnonüüm tšurtšen Liao riigis umbes sedasama.

[19] Güyük, ka Guyuk, Kuyuk – Tšingiskhaani lapse Ögedei poeg, valitses aastail 1246-1248.

[20] 1260. aastal rajas uus ja viimane suurkhaan Khubilai praeguse Pekingi kohale mongolite talvepealinna. 1272 nimetas ta oma dünastia Da Yuaniks (suur algus). Vahemikus 1268 – 1279 alistati Lõuna-Songi riik.

[21] Mingi dünastia (1368 – 1644) hiinlased tundsid kolme gruppi tšurtšeneid. Põhjapoolseimad neist olid nn metsikud tšurtšenid Ussuuri jõe ja Amuuri alamjooksu piirkonnas. Just neid võib pidada oluliseks teguriks hilisemate mandžu rahvaste etogeneesis. Haixi tšurtšenid asustasid praeguse Hiina Heilongjiangi maakonda, lõunapoolseimad aga, jianzhou tšurtšenid elasid praeguses Jilini maakonnas.

[22] Nurhatsi, ka Nurgaci, Nuerhachi (1558 – 1626)  – mandžude ühendaja ja riigi looja, jianzhou tšurtšenite viimane pealik ja Hilisema Jini esimene khaan (valitses 1616 – 1626).

[23] Iga lipu väikseim üksus oli kompanii, millest mõned baseerusid varasematel hõimusidemetel, mõned aga koostati neid arvesse võtmata. 300 kompaniid moodustasid lipu armee. Põhiosas säilis süsteem Hiinas kuni Qingi dünastia lõpuni (1912), selle mõju kestis aga kauemgi.

[24] Qingi dünastia esimene keiser, elas aastail 1592 – 1643 ja valitses 1626. aastast kuni surmani. Ta suri mõned kuud enne seda, kui quingi armee vallutas Pekingi.

[25] Keiser Shunzhi (1638 – 1661), teine mandžude Qingi dünastia keiser, esimene nende pikas reas, kes valitsesid Hiinat kuni aastani 1912.

[26] Loomulikult puudus meil Krasnõi Jaris teadmine sellest, mida kaaslased mujal tegid. Olen selles osas oma reisikirja hiljem täiendanud.

[27] Nüüd tean, et nii peletas tädi Nadja minema laulu peale kohale tulnud abivaimud, kes just selle piirkonna šamaanide arvates kinnituvad trummi külge. Kuna me rituaali ei tellinud, polnud vaimude abi tarvis.

[28] Tema pildi leiame ka Mihály Hoppáli raamatust “Šamaanid Aasias ja Euroopas” (lk. 83), pildistajaks Kira van Deusen.

[29] Teatavasti oli Paz 627 ehitatud veoauto Gaz 53 baasil, seega sobisid ka viimase rattad.

[30] Sama buss, millega me Vladivostokist tulime, tegi ööseks peatuse Lazoz ja sõitis hommikul edasi rannikul asuvasse Preobraženijesse.

[31] Tollal nimetati neid üldiselt tartu botasteks.

• bikini
• habarovski
• kaug-ida
• krasnõi jar
• kuriilid
• middendorff
• nanai
• šamaanitrumm
• šamanism
• udeheed