Go Reisiajakiri nr 4 – September 2006
Targalt hirmu ületades
Maailma avardumise ajaloos on vähe suuri ekspeditsioone ja avastusretki, mille osaks poleks ka hirm ja pisarad. Palju reise on olnud halva ettevalmistuse tõttu algusest peale ebaõnnestumisele määratud. Nii hukkus 1912. aastal Robert Falcon Scott kogu oma meeskonnaga võidujooksul lõunapooluse avastamise au eest. Tihti ei olegi võimalik ette näha äkitsi teele sattuvaid ootamatusi. Olgu siin näiteks kas või suure Inglise meresõitja James Cooki tapmine polüneeslaste poolt Hawaii saarestikus 1779. aastal.
Kui palju varaseid meresõitjaid ei tulnud koju tagasi: Fernão de Magalhães, Luis Torres, John Davis, Georg Bass – kõiki neid nimesid ei jõua keegi üles lugeda. Arvukalt ohvreid on nõudnud polaaralade uurimine: Willem Barents, John Franklin, Salomon Andrée, Roald Amundsen, Alfred Wegener, Vitus Bering. Jens Munk, kes otsis 17. sajandil Põhja-Jäämere kaudu teed Hiinasse ja Indiasse, tuli küll ise tagasi, aga enamik tema meeskonnast hukkus teel.
Kõrbematkad on nõudnud paljude uurijate elu: Alexander Laing, Charles de Foucauld, Mungo Park, Eduard Schnitzer, Werner Munzinger. Oma suurtelt avastusreisidelt ei jõudnud koduse kamina ette ka David Livingstone ja Nikolai Prževalski, kui nimetada veel mõni üldtuntud nimi.
Ka Eestimaalt on alanud reisid, mille lõpp on olnud sootuks teistsugune, kui sooviti. Nii jäi 1902 Bennetti saare lähistel kadunuks polaaruurija Eduard Toll. Nõukogude ajal hukkusid mägedes tuntud alpinistid Heino Paltser, Priit Vürst, Erik Reino ja Tõnu Tennisson. Katastroofiga lõppes eestlaste mootorpaadiretk Venemaal, kus Volhhovo veehoidla tormis uppus paat kahe mehega. Taasiseseisvumise ajal kaugmatkadele läinutest pole samuti kaks eestlast elavatena tagasi tulnud.
Kui loeme edukaid maadeavastajaid Nansenit, Shackeltoni või Hedeni, leiame nendegi raamatuist ülestunnistusi piiripealsest kurnatusest, meeleheitest, lootusetusest, hirmust. Olen ise tundnud hirmu ja ebalust ookeanil üle ekvaatori seilates ning öist äikesetormi üle elades. Olen tundnud hirmu ja viha, kui Ameerika politseinikud käerauad mu randmete ümber kinni kruvisid. Olen tundnud hirmu ja teadmatust, kui mind Sambia mustad automaaturid vangimajja eskortisid.
Henrique Meresõitja, kes pani aluse 15.-16. sajandi Portugali maadeavastusepohhile, tajus väga selgelt oma meremeeste hirmu seilata teadmatusse – möö- da Aafrika rannikut üha lõuna poole. Ta planeeris portugallaste reisid nii, et iga järgmine merematk oli eelmisest sammukese pikem, sammukese raskem. Just nimelt sammukese võrra ja mitte rohkem.
Ükski mõistlik alpinist ei ürita esimese mäena vallutada Džomolungmat. Keegi ei purjeta ümber maailma enne, kui teab, kas ta ikka merehaigust talub. Alustagem siis oma maadeavastamisi väikeste mõistlike matkadega!
Tiit Pruuli ja GO Discoveri meeskond
Selles numbris
- Mis on maailma kõrgeima mäe nimi?
- Indiana Jones ekvaatoril
- Seiklussport – mitte ainult hulludele
- Sri Lankas kaotatud paradiisi otsimas
- Tõrges tehnika kõrgmäestikuekspeditsioonil
- Vabatahtlikuna Indias
- Sügisene retk Pandiverre, Väike-Maarja maile
- Sepp Herrmann – eraklik hipi Alaska Arktikas
- Lõdvestav kultuurireis Mükeenesse
- Kuidas teha autentset India restorani?
- ISC-i talvine seiklus Karpaczis
- Autoga Ameerikat avastamas
- Vihmane sügismatk Endla looduskaitsealal
- Erna-mehel elu lõbus...
- Õilsad metslased, paganlikud inimsööjad, lapsinimesed...
- Fred Jüssi äratav õpetus
- Go Reisiajakiri nr 4 – September 2006
