Otsigem pärleid KODUÕUELT!

Paljude inimeste unistuseks on ära käia Kamtšatkal. Ajendiks pole mitte sedavõrd kuulus Geisrite org või vulkaanid, vaid tohutu kaugus. Juba koolipoisina, seistes Euraasia kaardi ees, kerkis mõte, kui ometi saaks kord nii kaugele! Tähtis polnud hoopiski see, mis seal näha võiks olla.

Lennates üle Siberi avaruste, valdav osa reisijatest magab, või siis vaatab televiisorist seebikaid. Alles hiljem Venemaal rännates veendusin, kui palju põnevaid kohti jääb Tallinna ja Petropavlovski vahele. Sama on Eestimaa lähiümbrusega, mille võlusid me sageli ei vaevugi avastama. Kuid üksnes Eestimaal on üle tuhande omanäolise saare ja saarekese ning veelgi rohkem on neid Soome rannikumeres. Juba ennemuistsed saarlased pidasid vajalikuks ära käia Gotlandi (Ojamaa) saarel, kust toodi käiakive ja leiti noorikuid. Aga kui vähesed saarlased on nüüd seal käinud!

Selleks et kuhugi minna, peab olema piisavalt informatsiooni, veendumaks, et reis ära tasub. Saare- ja Hiiumaa kohta on materjali piisavalt, kuid sõit jääb enamasti pealiskaudseks. Näiteks Saaremaal käib aastas sadu tuhandeid turiste, kuid nende kohalolek on enamasti lühiajaline. Keskmiselt tuli aastail 2006–2010 seal iga inimese kohta vaid 1,85 ööbimist, mis on naeruväärselt väike. Tullakse erinevatel eesmärkidel, kes jahile, kes ooperi- või merepäevadele, kes vaikust või rannamõnusid nautima, kes sugulasi või tuttavaid külastama, kes targemaks saama. Saarte loodus- ja kultuuriväärtustega tuleb tutvuma alla poole külalistest ja sedagi jooksujalu. Võtkem kasvõi saarlaste turismimagneti – Kaali kraatrivälja. Bussist tormatakse peakraatri vallile ja sealt kohe tagasi bussi, et seejärel kihutada järgmisse peatuskohta. Samal ajal on väikekraatrid paljuski hoopis huvitavamad, ühes neist näeme koguni meteoriidi langemisjälge. Ja kui küsida, kes on käinud Hiiumaal Kaibaldi liivikul, siis võib neid vist loetleda vaid mõne käe sõrmedel.

Viimastel aastatel on maailmas suure ulatuse võitnud geoturism – loodusturismi vorm, kus lisaks targemaks saamisele püütakse säilitada või parendada sihtkoha keskkonda, kultuuri ja kohaliku kogukonna heaolu ning kaitsta loodust ja kultuuripärandit. Geoturismi edendamiseks Läänemere keskosa saartel on viimastel aastatel suure töö ära teinud MTÜ GEOGUIDE Baltoscandia Heikki Bauerti juhtimisel. Rahvusvahelise programmi IN- TERREG IVA (2007–2013) toel on ilmunud värviküllased ja piltiderohked ingliskeelsed ülevaateraamatud Hiiu- ja Saaremaa ning Eesti väikesaarte olulisematest turismiobjektidest, samuti Läänemere regiooni meteoriidikraatritest ning Saaremaa sõsarsaarest Gotlandist. Üks raamatutest kõneleb Läänemerest ja selle arengust ja teine Läänemere piirkonna kivimitest ja siinsetest fossiilidest.

Vaatame järgnevalt lühidalt, mida nende raamatute abil Eesti lähipiirkonnas avastada võib? Alustame Läänemere suurimast saarest Gotlandist (2994 km2), mis koos rohkete looduskaunite väikesaartega (Gotska Sandön, Farö, Stora Karlsö, Lilla Karlsö) moodustab samanimelise lääni. Eks turistid tormavad ikka eeskätt ajaloomälestisi pildistama ja neid on saarel tõepoolest palju. Tuntuim on saare pealinna Visby 13.–14. sajandil ehitatud linnamüür. Arhitektuuri kõrgaega tähistavad 14. sajandi keskpaiga Egypticuse töökojameistrite ehitised ja vitraažid. Rikkalik on saare sakraalarhitektuur. Ehitati vähemalt 15 kivikirikut Visbys ja 93 mujal saarel. Saare ehitusmõju ulatus ka Eestimaale, eeskätt Tallinna, Saare- ja Muhumaale.

Kuid me tahame turisti tähelepanu suunata hoopis Gotlandi omapärasele loodusele, mis paljuski meenutab Saaremaad. Nii nagu Saaremaalgi, paljanduvad Gotlandil siluri lubjakivid. Need olid sedavõrd tuntud, et siluri ajastut nimetati varem gotlandiumiks. Merepinnast kuni 83 meetrini kõrguva pankrannikuga saarel vahelduvad kõvad lubjakivid pehmemate merglitega, mis moodustavad fantastilise kujuga jäänukvorme – raukareid. Suurimad kiviskulptuurid asuvad edelarannikul piki Digerhuvudi Farö rannikul. Kuid kõige kuulsamad ja fotograafe lummavad on kaljud Langhammarshammerenil, Lickershamnis, Legravis, Kyllais, Folhammaris, Holmhällaris ja Hoburgenis.

Saarel on palju kasina, kuid väga omapärase taimestikuga alvareid, kus kasvatatakse lambaid ja murtakse paasi. Mitmetes kohtades on jälgitavad Antsülusjärve ja Litoriinamere rannamoodustised, mille alla mattunud turbaleiud on oluliselt aidanud taastada Läänemere ajalugu. Gotlandi settekivimid on väga fossiiliderikkad, kokku on siit kirjeldatud üle 2000 erineva kivististe liigi. Kõige enamlevinud fossiilid on rifflubjakive moodustavad stromatopoorid, kuid leidub ka erinevaid koralle, käsijalgseid, sammalloomi, molluskeid ja trilobiite. 1884. aastal leiti Högklindi kihistust Visbys maailma vanim fossiilne skorpion Palaeophonus nucleus, mida kuni tänini on leitud vaid kaks eksemplari. Toodud näide kinnitab, et isegi sellises hästiuuritud piirkonnas, nagu Läänemeremaad, võib teha sensatsioonilisi avastusi.

Mitte palju vähemkuulsad on Saaremaalt leitud lülijalgsed eurüpteriidid. Need hiidürgvähilised on nüüdisskorpionide ja ämblike sugulased. Nad olid merelised, hiljem ka mageveekogude elanikud. Nad olid üsna hirmuäratavad röövloomad, mis kasvasid kuni kolm meetrit pikaks. Kuid enamik neist olid ikka väikesed, kuni 20 cm pikad. Nende keha oli lame, pearindmiku alumisele poolele kinnitus kuus jäsemepaari, ülemisel poolel asetsesid silmad. Ülemaailmselt tuntud leiukoht on Viita paemurd Kihelkonna lähedal.

Pea kõik eestlased teavad Kaali meteoriidikraatreid, vähem on neid, kes teavad Kärdla hiidkraatrit Hiiumaal ja Neugrundi kraatrit Osmussaare lähedal merepõhjas. Suureks uudiseks pea kõigile on kindlasti see, et Siljani järv Kesk-Rootsis Dalarna maakonnas on 52–75 km läbimõõduga meteoriidikraatri üks osa. Meteoriit langes siia 377 miljonit aastat tagasi ja kujundas kogu Lääne- ja Põhja-Euroopa suurima kraatri. Sellise võimsusega plahvatus võib toimuda vaid korra 10–20 miljoni aasta jooksul. 28–30 km läbimõõduga moodustise keskkõrgendik koosneb peamiselt aguaegkonna graniitidest. Need on ümbritsetud 44 km läbimõõduga ringjast vanaaegkonna (ordoviitsiumi ja siluri) kivimite vööndist, mis moodustusid enne plahvatust.

Kui reisijuhiks võtta raamat “Meteorite impact structures – geotourism in the central Baltic”, leiate tee ka Lappajärvi, Sääksjärvi ja Lumparni kraatriteni Soomes ja Delleni, Mieni; Tväreni ja Lockne kraatriteni Rootsis. Kõige hõlpsam on jõuda Tvären Bay ringstruktuurini, mis asub Stockholmist 72 km lõunaedelas. Selle kraatri vanuseks on 455 miljonit aastat. 3,5-kilomeetrise läbimõõduga Tväreni laht on peaaegu ringikujuline ja tal on keskel 2 km läbimõõduga 80 m sügavune nõgu.

Palju avastamisrõõme pakuvad Eesti rannikumere väikesaared. Kuid siin peab olema rändamisega ettevaatlik, sest paljud neist on kaitse all. Ka klassikaline looduskaitse Eestis sai alguse just väikesaartelt. 14. augustil 1910 rentis Riia Loodusuurijate Ühing Kihelkonna pastoraadilt Vaika saared ja allutas need Kihelkonna bioloogiajaamale – seda päeva loetaksegi looduskaitse alguseks Eestis. Kuid juba mitu aastat enne Riia loodusuurijate jõudmist Vaikadele oli siin linnukaitsele aluse rajanud kohalik tuletorni ülevaataja Artur Toom.

Eestimaa väikesaared on väga erinevad, millest annavad teavet juba nende nimed. Lääne-Eestis kannavad suuremad saarekesed laiu, väiksemad aga rahu, kare, nasva jm nime. Põhja-Eestis kutsutakse väikesi saari aga nimega kari või loo. Saarte nimedes peegeldub sageli nende kuju (Kõrglaid, Harilaid, Suurlaid), tihti on nimes välja toodud mõni saare looduselement, nagu näiteks seal kasvav puu (Pihlakare). Nimes võib peituda sageli vihje saarel pesitsevatele/pesitsenud lindudele (Hanerahu), pinnase iseloomule (Valgerahu - paekivi klibust koosnev) ja saare kasutusele (Hobulaid, Heinlaid). Igal saarel või saarerühmal on oma võlud ja objektid, mis neid teiste seast eristavad. Ja seega juba nimest tulenevalt saab reisisihti seada.

Eesti põhjapoolseimaks maalapiks on 6,2 hektari suurune Vaindloo saar, mis paikneb Soome lahes Peterburi laevatee lähedal ja on olnud sajandeid tähtsaks orientiiriks meresõitjatele, kes saart Stenskäri nime all tundsid. Saare keskossa ehitati 1871. aastal malmtuletorn. Läänepoolseimaks saareks on Vilsandi Rahvusparki kuuluv klibuvallidest koosnev rikkaliku linnustikuga väike Nootamaa.

Saartele on iseloomulik rändrahnude, jääajast pärit loodusmälestiste rohkus.

Suured kivid on olnud meremeestele orientiirideks ja aluseks rahvapärimustele. Rammusaarel on näiteks Titekivi, sest kust need lapsed siis ikka mujalt saartele said, kui kivi alt või tagant, kust neid toomas käidi. Vaindloo saare rannalähedases meres asub Eesti suuruselt neljas rändrahn (ü = 38,6 m, laius 10,1 m, kõrgus 7,7 m). Suuri rändrahne kohtab veel Lõuna-Malusil, Naissaarel, Aegnal jm. Aegna kaguosas paiknevad kaitsealused Aegna rändrahnud ehk Lemmikneeme (Lemmiku) kivikülv. See koosneb 23 rändrahnust, neile lisandub veel üle 10 väiksema, mis paiknevad küllaltki väiksel alal.

Eesti rannikuvetes esineb rohkesti militaarsetel eesmärkidel kasutust leidnud saari. Nimetagem eelkõige Naissaart ja Aegnat, kuhu 20. sajandi alguses rajati Peterburi kaitsmiseks merekindlustuse süsteem. Ka Pakri saartel koos Pakri poolsaarega on pikk militaarne ajalugu, mis sai alguse juba Peeter I aegadest. 1930ndate aastate lõpus Eesti Vabariigile Nõukogude Liidu poolt peale surutud baaside lepingu alusel läksid Pakri saared Nõukogude Liidu relvajõudude valdusesse. Pärast II maailmasõda 1950-ndatel aastatel rajati saartele laskepolügoon. Esialgu harjutati siin suurtükkidest laskmist, hiljem lennukitelt.

Erinevad militaarobjektid on huvitavad külastusobjektid, eeskätt välisturistidele.

Inimesi kohtab väikesaartel harva. Tänapäeval on püsiasustusega väikesaarteks vaid Abruka, Kihnu, Kesselaid, Kõinastu, Manija, Osmussaar, Prangli, Ruhnu ja Vilsandi. Varem oli saartel elanikke rohkesti, enamasti oli väikesaartel kuni 5 peret, suurematel muidugi rohkem. Paljusid saari asustasid rootslased, kes asusid siia elama 13–14. sajandil. Enne II maailmasõda ulatus rannarootslaste arv umbes 8000 inimeseni. Suurem osa neist põgenes sõja ajal Rootsi ja saared jäid tühjaks.

Inimesed, kellele väikesaared olid koduks, muutsid neid oma igapäevaste toimetustega. Teistele, kes saartest paatidel-laevadel mööda sõitsid, olid saared tähtsateks orientiirideks. Siit leiti ka tormivarju, täiendati vee- ja toiduvarusid ning saadi puitu laevade parandamiseks. Aegade hämarusse on jäänud väikesaarte kõrtsid – tähtsad peatuspaigad taliteedel Saaremaalt, Hiiumaalt ja Muhust mandrile.

Praegu mõjutavad väikesaari oluliselt linnud, kes muudavad taimkatte mosaiikseks ja väetavad pinnast. Näiteks Väinamere keskosas asuval väikesel Tondirahul on alates 1986. aastast, kui kormoranid saare idaossa ranna lähedale suurte kivide vahele ja pihlakatele esimesed pesad tegid, palju muutunud. Praeguseks on linnud hõivanud peaaegu kogu saare ja kadunud on nii puud, põõsad kui ka rohundid.

Enne Pariisi minekut käi ära Nuustakul! See tuntud lööklause kehtib hästi nii Eesti rannikumere kui ka kogu meie väikese kodumaa lähiümbruse kohta. Siin on palju unikaalseid loodus- ja kultuuriobjekte, milliseid tasub isegi korduvalt vaadata! Ja pealegi jäävad taskusse kallid reisikulud!

Anto Raukas

Selles numbris

• Indrek Jääts. Rännakud ööpoolsetesse maadesse
• Olev Remus. Elitaarne mees Harry Männil
• Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab
• Reisikirjandus: Kaks kaptenit
• Suusad sõidukorda
• Mobiiliga välismaale
• Juhtub... külmavõetud näpud
• Külm ja kuum
• Matkale. Reisile. "Kaaluta" olekus
• JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad
• Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid
• Vello Park: mägedes inimesed ei vanane
• Elu olümpiahõngulises suusamekas
• Märkmeid tiirult TATARIMAALE
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Monopurjetaja Uku Randmaa - ihuüksi maailmapallile tiir peale
• NOVGOROD, multikultuursuse ime
• Räätsa-TEST: soole ja lumele?
• Reisimärkmeid BELOMORSKAJA KARELIJAST
• OOKEANIST OOKEANINI: viiekesi ratastel läbi Patagoonia
• Otsigem pärleid KODUÕUELT!
• UUS-MEREMAA: sõnas ja pildis
• Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012