Erna-mehel elu lõbus…

Tänavuse Erna retke võitnud Eesti Reservohvitseride Kogu meeskonna liige Tiit Riisalo annab nõu rasketeks retkedeks valmistumiseks ja jutustab, kuidas tema võistkond võiduni jõudis.

Kaks päeva enne starti. Hommikul mõtlen, kas midagi on vaja juurde muretseda. Sokid ja pikk pesu on vist juba liialt palju vatti saanud. Kõige olulisemad on sokid – komplektis kaks paari, sisemised õhemad, välimised paksemad. Sokist algab kõik. Hõõrdumist ei tohi olla, sest jalad saavad tohutult vatti, kuuma ja niiskust. Ideaalne keskkond villide tekkimiseks. Kui tekib vill, hakkad jalga hoidma, astud valesti, pingestuvad lihased, mis seda tavaliselt ei tee, siis tuleb valu, see õõnestab tahet ja lõpuks kaotad käimiskiiruse.

On inimesi, kes ei usalda sünteetikat – mina usaldan. Sisemine sokk, see kõige olulisem, teine nahk, on jooksjatele mõeldud Craft Racing Ultrathin. Pidi olema ultramaratoni mehe Peeter Vennikase lemmiksokk, nüüd minu oma ka.

Ihu ligi olev särk on ka oluline. Seal metsas ju kord higistad, siis jälle seisad ja jahtud, kord on niiske jahe öö, siis jälle palav päev. Kui särk on niiske, soojusvahetus mitmekordistub ja kohe hakkab külm, ka suvel. Puuvillast ja villast oma ihusoojusega kiiresti ei kuivata, polüestrit kuivatab. Ka särk tuleb Craftist – Pro Zero Extreme.

Õhtul kuhjan kõikvõimaliku vajamineva kraami toapõrandale. Hakkan looma asjade kuhjakesi erinevate rakmetaskute jaoks. Eesti sõjaväe rakmed on paremad kui seljakott – nad on kerged ja neil on hulk paraja suurusega taskuid, kust kiiresti asjad üles leiab.

Esmalt kohustuslik varustus – püstol, salved, padrunid, lõhkepaketid, nuga, kompass, 15 m köit. Siis muud vajalikud vidinad – binokkel, GPS, pealamp, varupatareid, kirjutusvahendid jne. Raskemad asjad ülespoole ja seljale lähedale, ja nii, et ei hõõruks.

Siis muu – toit, mõned riideesemed, telkmantel, magamiskott. See viimane on oluline. Olgugi et magada eriti ei lasta, aga vahel mõne tunni ikka jõuab. On nõme, kui kosutava une asemel kükitad ja värised. Aga see luksus ei tohi palju kaaluda ja ruumi võtta – järelikult Lafuma WarmnLight, sulgedega, 600 grammi.

Rakmetest väljapoole jääb veel relv, automaat – meil on Gali SAR-id (short assault rifle). Iga mees saab ka oma osa rühma varustusest, milleks on käsiraadiojaam, öövaatlusseade, meditsiinipaun, raketipüstol jms. Kokku 15-16 kg.

D-1 31JUL06 – Hommikul on Kautlas mandaat, sealt saab trassi kirjelduse - kontrollpunktide koordinaadid, ülesannete kirjeldused, liikumisgraafiku. Peale lõunat koguneme „staapi”. Asume tööle, põrandale on laotatud ala kohta olemasolevad 1:20000 Eesti põhikaardi lehed, lisaks hulk orienteerumiskaarte. Hakkame läbi mõtlema ja arutama võimaliku marsruudi variante ja liikumise taktikat. Trassil liikumiseks annavad korraldajad 1:50000 Eesti baaskaardi. Kanname sinna täpsematelt kaartidelt üle detaile ja pisiasju mida oluliseks peame. Aega läheb viis-kuus tundi. Läbi tulevad tugimehed - nooremleitnant Toomas Männaste (hambaarst) ja reamees Meelis Rõigas (riigiametnik). Arutame läbi logistika, kus ja millal on vaja kummipaati jms. Sellele järgneb ühine tõsine pastaõhtusöök mille käigus võtame veel läbi ülesannete kirjeldused. Nii - jääb üle veel ainult homset oodata, kõik on valmis ja läbi mõeldud, uni tuleb hea.

D-päev 01AUG06 – Ja ongi käes. Hommik algab varustuse kontrolli ja laevadesse laadimisega Piirivalvesadamas. Seejärel avatseremoonia Kaarli puiesteel, lühike ja asjalik. Silmitsen rivis seisvaid konkurente - 29 võistkonda neist, 12 välisriikidest. Viimastest ei oska midagi arvata, aga ega kohalike hulgast vastastest puudu ei tule: Skaudid, Sõjakool, Piirivalve, Kaitseliidu Tallina ja Järva malev jaa… nende meestega võiks luurele minna küll. Siis tagasi sadamasse ja laeva. Laevasõit on mõnus, rahulik ilm, ei loksuta. Igaüks nokitseb vaikselt oma ette, löön igaks juhuks GPS-i kontrollpunktide koordinaadid. Ohvitserile peab piisama kaardist ja kompassist, aga eks trassil tee väsimus oma töö, nii et igaks juhuks. Ühel hetkel hakkavad ankruketid kolisema, oleme kohal Kolga lahes Pedassaare külje all. Paadid vette, varustus ja mehed peale. Madalalt üle meie kummipaadilaevastiku vuhiseb õppehävitaja L-39 Alabatross ja sööstab kõrgustesse. Siis läheb lahti, kopterirünnak kombineerituna imitatsioon-lõhketulevärgiga, kaldakaitse annab kuulipildujast tuld, vett lendab ja tossu on mehemoodi. Kaldalt võib päris uhke vaadata olla, merel aga aerutad ja mõtled, peaasi et märjaks ei saaks, et mõni 10 meetrine veesammas otse paati ei maanduks. Olemegi kaldal, väike näidislahing paukmoonaga rahva rõõmuks ja pealtvaatajatele mõeldud show ongi läbi. Palju aega hingetõmbamiseks ei ole. Võistkonnad lähevad trassile 10-minutiliste vahedega, meie stardinumber on 4, nii et hetkel D - 011730ZAUG06 (NATO ajastandard, Z tähistab kohaliku aega) kaome metsa. Hinge tuleb rahu. Esimesed pool tundi teeme ka rahulikumalt, et „käigulihased” lahti saada. Kuigi mandaadis antud lahingkäsust võib lugeda, et põhjapool Peterburi maanteed on vastutegevus väheaktiivne, oleme siiski ettevaatlikud, sest mine sa tea…

Esimene kontrollpunkt (KP) Delta (D+2.50 ehk siis kohale peame jõudma 2 tunni 50 minutit peale starti) jääb 8 km lääne suunas ja on Kaberneeme lähistel Peeter Suure Merekindluse aegses betoonpunkris. See punker tulebki hävitada, visates lõhkepakett kitsast laskeavast sisse. Punkrit kaitseb paintballi relvaga varustatud vaenlane. Loeb aeg, punkrisse visatud pakettide arv ja pihta saadud tabamused. Nagu igal võistlusel on ka Erna-l reeglid, et edukas olla, tuleb need „läbi hammustada”. Juurdleme pisut, jõuame järeldusele, et prioriteet on paketid võimalikult kiiresti punkrisse saada, pihta saamised nii olulised pole. Seega mändide vahel roomama pole mõtet hakata, tuleb söösta. Lähen esimesena, värvikuulid plaksuvad ümberringi, Meresjevil, tollel, kelle auks Russalka kõrval kunagi ausammas oli, võis sama tunne olla. Mäng, aga ikka adrenaliin möllab. Paketi saan kenasti avasse. Kolm laksu saan sisse, reide, teoreetiliselt elus. Sinikad paistavad veel nädala aega. Ka teistel läheb kenasti. Suurim kaotus on Rauli Polar pulsimõõtja, see kaitseb ära küll randme, aga pulssi enam ei näita, üldse midagi ei näita.

Järgmine KP Echo (D + 5.30) 6 km edelasse, Jägala-Joa lähistel Koogi laskeväljal. Öine laskmine automaadist, 25 külmvalguspulgaga tähistatud märklehte ca 100-120 m kaugusel, paras pähkel. Päeval poleks probleemi, aga pimedas… . Meie Gali SAR-id on varustatud Aim Point punatäppsihikutega. Action filmides nähtud asi. Ei pea sihtides sälku ja kirpu sihtmärgiga kokku viima, optiline seade tekitab punase täpi, kui see on sihtmärgil, siis päästad, ikka tundega, mitte raiudes. Jaotame laskesektorid, keegi alustab vasakult, keegi paremalt ja ülejäänud kaks meest liiguvad keskelt eri suundades. Töö kiire ja korralik, kõik märgid maas. Nagu hiljem selgub võidame selle ülesande, hea tunne on. Eks ole harjutatud ja laskmine on ju ikkagi kõige fundamentaalsem sõdurioskus.

KP Foxtrot (D + 9.00) 8 km kagusse. Käimine ja öine orienteerumine läheb ladusalt, oleme hoo sisse saanud. Jõuame Kodasoo lähistele Peterburi maantee äärde tunnike varem kohale, st umbes kell 2 öösel, saab pisut puhata. Ülesandeks on meetrise läbimõõduga maantee aluse truubi läbimine varustuses. Lihtne jõuvastupidavuse ülesanne. Võtame asja rahulikult, siin võistluse saatust ei otsustata, ajad tulevad ilmselt üsna ühte auku ja punktivahed väikesed. Peaasi on mitte mingit lollust teha, relva kaotada vms. Meie õnneks on truup ka põua tõttu kuiv, kuulujärgi pidid see tavaliselt poolest saadik vett ja muda täis olema, seda korraldajad ilmselt lootsid nüüdki, „lurjused”.

KP Golf (D + 17.10) 27 km kagusse, Soodla veehoidla põhjakaldale. No nüüd läheb juba andmiseks, pikk maa minna ja maanteest lõunas on juba aktiivne vastutegevuse. Õhus on nende infrapunakaameraga varustatud Robinson helikopter. Neil on ju kõik nagu peopeal. Fikseerivad GPS-ga asukoha ja hetkepärast on su koordinaadid ja liikumissuund seal, kus vaja. Omaaegsel Erna grupil ei olnud vähemalt seda muret. Juurdleme selle üle pisut. Igivana küsimus – kas minna ringiga või otse. Otse on lühem, samas on seal kõige tõenäolisem takerduda vastutegevusse ja sellega võib kaotada tunde. Seda on meiegagi juhtunud. Ringiga on rahulikum, aga raskem. Peab jõudu olema, leiame, et meil on. Käimine on meie trump. Liigume Peterburi maanteest põhjapoole. Maantee ületame uuesti alles Kuusalust idas. Kuusalu taga oleva karjääri servas tekib ka esimene kontakt vastutegevusega.

Meie märkame neid enne, kui nemad meid, saame minema. Soodla veehoidla äärde jõuame kell 9.30 hommikul. Enam-vähem 6 tundi pidevat käimist, iga pooleteise tunni tagant teeme 5 minutit pausis, et natuke anda aega lihasele taastumiseks. Ülesandeni on veel aega, otsustame esimese tõsisema söögi teha. Käigu pealt oleme seni puginud pisut energiabatoone ja pähkleid, see ajab lõpuks südame läikima. Soolast on ka vaja. Tõsisemateks söömaaegadeks on meil kaasas dehüdreeritud matkatoit Travellunch. See on umbes nii, et ema teeb kodus hakkliha kastme valmis, siis võetakse mingi nipiga sealt kogu vesi välja. Järele jääb valge pulber, mis ei kaalu peaaegu mitte midagi. Kui nüüd sellele pulbrile keev vesi peale valada ja 10 minutit seista lasta, siis taastub roog müstilisel kombel oma endises hiilguses, super. Paraku valitseb sel aastal nii ränk tuleoht, et priimused vee soojendamiseks on keelatud. Sellest tulenevalt olen eelnevalt kodus katsetanud, kas Travellunchi ime leige veega ka toimib. Selgus, et toimib, eriti hõrk selle kokkamise tulemus ei ole, aga ütleme nii, et süüa kõlbab, sööme, puhkame.

Aeg on minna ülesandele, tuleb ületada veehoidla kummipaadiga, mille tugimehed on eelnevalt kohale toimetanud. Jällegi põhiosas jõu ülesanne, aga tehnikat on ka pisut vaja. Saame üle.

KP Hotel (D + 18.10) 2 km lõunasse. Endise tankipolügooni alal asuvates hoonetes on üles seatud linnalahingu ülesanne. Kaks hoonet on vaja paukmoona ja lõhkepakettide abil vaenlasest puhastada ja lõpuks hävitada lõhkpaketiga kuulipilduja pesa. Aeg loeb. Siin on vaja juba üht-teist osata. Eest peab julgestama ja tagant, tubade puhastamine käib nii, et ikka esmalt nurga tagant pakett sisse ja siis suunatud valang järele. Osades ruumides on vaenlast markeerivad figuurid. Ja muidugi peab jälgima, et ise millelegi ette ei jääks, akende all ikka kummargil. Tundub lihtne, aga väsimus ja ajastress teevad oma töö, võib vigu tulla, närvi ei tohi minna, pea tuleb selge hoida. Liigume heas rütmis, hooned puhtad, nüüd veel kuulipilduja. See täristab keset lagedat, augus. Kolm meest annab kattetuld, üks üritab varjatult lähemale roomata. Granaat (ehk siis lõhkepakett) lendu, 10-lt meetrilt tabab kohe esimene vise, kuulipilduja vaikib, tore. Loomulikult ei pommitata otseselt elavat kuulipildurit (Madis Millingut Erna seltsist), sest ka lõhkepakett võib väga haiget teha, vaid tema asukoha lähistele on märgistatud ka tinglik kuulipilduja pesa.

Puhkame pisut, aga mitte kaua ees ootab luureülesanne - infiltreerumiseks, luureks, raporti vormistamiseks, eksfiltreerumiseks ja raporti esitamiseks on aega 38 tundi. Luureobjekt paikneb kusagil Kaitseväe keskpolügooni territooriumil, Pala ja Tepu lähistel. Ette on antud 12 km2 suurune ala, kust siis tulebki vastane üles leida. Luureülesande sooritamse ajal peab kohustuslikult veetma 4 tundi ettemääratud puhkealas. Millal seda teha, kas alguses, keskel või lõpus on iga võistkonna end teha. Peame aru ja otsustame, et taktikaliselt õige oleks võimalikult kiiresti luureobjektile jõuda ja kohe luureülesande alguses viibida puhkealas.

Võtamegi siis suuna Valgejõe ääres asuvale puhkealalae, 20 km üsna rasket maastikku. Otsustame jälle minna väikse ringiga ja liikuda põhja pool Soodla jõge. Selleks on aga vaja esmalt jõgi ületada, sillad on loomulikult „kinni võetud”, et sealt üle saaks, ei maks lootagi. Kulgeme paralleelset jõega, esialgu siis lõunakaldal. Leiame vettelangenud puu, arutame just, kas see on piisavalt hea, kui Alar teeb hoiatava käemärgi. Põgeneda on juba hilja, viskume sinna samasse rohu sisse pikali. Tulebki vastase patrull, möödub umbes kahe meetri kauguselt, hoiame hinge kinni. Uuh… õnneks poisid lobisevad omavahel, tähelepanu on hajunud, ei märka. Poolenisti vee all olev, libe ja pehkinud palk muutub hoobilt ideaalseks sillaks. Saame üle, võib kergemini hingata. Edasi maalilised Paukjärv ja Jussi järvede. On ikka ilusad paigad, selle maa nimel tasuks sõdida küll. Vahepeal ujume järves, saab higi maha, hügieen on tähtis, aitab hõõrumise vastu jalgevahel ja mujal. Õhtul kell kuus jõuame Valgejõe äärde nn tankisilla juures. Veel eelmine aasta oli see ületatav, enam ei ole, ainult riismed. Egas midagi, tuleb jälle ujuda, seekord koos varustusega, varustus rändab koos piisava õhuga suurde prügikotti ja hulbib ise. Saame üle, kahe kilomeetri pärast oleme turvaliselt puhkealas. Esimesena, tükk aega ei tule kedagi. Sööme ja siis magame mõned tunnid. Kõik panevad käekellad helisema, sest vähene uni on magus ja oleme näinud võistkondi, kes enne ülesannet tunnikeseks silma looja lasevad ja siis ülesandele sisse magavad. Kolmapäeva õhtul kell 23.00 lahkume puhkealast, ikka veel ei ole peaaegu kedagi kohal, see on hea, esimene luure-öö on siis ainult meie päralt. Edasi läheb juba päris ohtlikuks, otsustame liikuda läbi luureala selle idaküljele, et sinna rajada patrulllaager. On hämmastavalt pime. Liigume taktikaliselt lahingpaaridena, Raul ja Alar ees meie Kaidoga sadakond meetrit taga pool. Kui tekib kontakt vaenlasega, siis jäävad vähemalt osad mehed ellu. Esialgu on vaikne. Äkki keegi röögatab mu kõrval – seis! Lendan nagu keravälk metsa, õnn, et on pime, kontakt katkeb, Kaido on ka kadunud. Kurat, kuidas nad eelmise paari läbi lasksid? Ilmselt tukastasid, nad ei oota meid veel täna öösel. Liigun pimedas metsas üks edasi kokkulepitud patrulllaagri asukoha suunas. Olen kindel, et varem või hiljem jõuavad kõik kohale. Me kõik oskame vähemalt „harju keskmisel” tasemel orienteeruda, metsa ei karda, see on ka meie trump. Jõuan kohale umbes pool kaks öösel, Alar ja Raul on jõudnud 10 minutit varem. Kaidot pole, aga me ei muretse. Analüüsime olukorda, on üsna selge, et oleme võistkondadest vist ainsana juba luurealas ja vastane sel öösel aktiivset tegevust ei oota. Olukord nõuab ärakasutamist. 
Määrame kaardil vastase kõige tõenäolisemad asukohad. Raul kaevab rakmetest kolmanda põlvkonna öövaatlusseadme (üsna haruldane asi veel Eesti Kaitseväes, neid on meil üks) ja suundub öhe.

Jääme Alariga magama, virgume viie paiku selle peale, kui Kaido kohale jõuab. Ta on nii sõna otseses kui kaudses mõtte haavatud. Vaenlasega tekkinud kontakti ajal põgenedes jooksis ta täis hooga pimedas metsas vastu puud. Purunesid prillid ja otsmik. Loomulikult saadi ta kätte. Vaenalane austas rahvusvahelist sõjaõigust, piinama ei hakanud, andis hoopis esmaabi. Meedikud teipisid Kaido lauba kinni, paraku tuli loovutada üks elutalong, aga peaasi et mees on rivis. Kolmekesi läheks raskeks.

Kuue paiku jõuab Raul tagasi. Missioon on olnud edukas. Raul on tuvastanud täpselt kolme vastase rühmalaagri asukohad. Mis seal täpselt toimub, see tuleb välja selgitada järgmisel päeval valges. Hommikul kell 10 alustamegi missiooni teist faasi. Raul jääb öist väsimust välja puhkama, me jaotame omavahel kolm objekti ära. Tagasi plaanime jõuda kaheksa paiku õhtul, et jääks piisavalt aega raporti vormistamiseks. Ees ootab kümme tundi roomamist ja hiilimist.

Tänu Rauli öisele eeltööle tean täpselt, kuhu minna, eesmärk on kunagise tankipolügooni komandopunkt kõrgendikul Pala ja Tepu vahel. Paari tunniga jõuan oma objekti lähistele. On kahtlaselt vaikne, nüüd peaks ju hulk võistkondi siin ringi roomama ja avastamise korral saadab vaenlane nende suunas reeglina valangu teele. See aitab tuvastada vastase vaatlus- ja julgestuspostide asukohti. Nüüd on aga täielik vaikus, ilmselt on tuleohu tõttu paukmoona kasutamine keelatud. Rooman edasi. Äkki vilksatab puude vahel midagi punakat. Võtan binokli, miinivälja tähised. Selge, olen kohal, edasi läheb väga aeglaseks, paar meetrit roomamist, paar minutit kuulamist. Ainult nii jõuab kohale, rabistada ei tohi, häält teha ei tohi. Saan märkamatult miinivälja kõrvalt mööda roomatud. Kusagil siin 150-200 meetri kaugusel mööda laagri perimeetrit peaks olema ka julgestuspostid, esialgu ei märka midagi. Paistavad telgid ja masinad, salvestan nende asukoha mällu. Ilmselt on tegemist vastutegevuse juhtimispunktiga. Rooman edasi. Ootamatult näen enda ees poolenisti maasse kaevunud julgestusposti. Olen teinud liiga palju häält, mehe pea pöördub, meie pilgud kohtuvad. Sööstan minema, ta ise ei jookse, kutsub abi. Tean, et mul on varjumiseks mõned hetked, viskun vaarika tihnikusse ja jään lebama. Juba nad ongi kohal, hakkavad tihnikut läbi kammima, õnneks natuke valest kohast. Lootus on pääseda puhtalt, ei üks tuleb lähemale. Kardan et mu südamelöögid reedavad mu asukoha, taob nagu pöörane. Ei, kaugenevad. Nüüd tuleb oodata, et asi rahuneks. Leban, söön käeulatuse olevaid vaarikaid, täitsa mõnus koht. Vihma hakkab sadama, see on hea, summutab heli. Passin pool tundi, mõtlen just liikuma hakata, kui näen, et nad tulevad uuesti. Loll, loomulikult käivad nad seda kohta profülaktika mõttes läbi kammimas. Seekord tulevad õigemas suunas, Üks on umbes 20 m kaugusel, kükitab, vaatab minu suunas. Nüüd tuleb söösta, sööstan, hakkavad karjuma, seljatagant kostab mitmete sammude müdinat. Elu kiiremad 400 meetrit, relv taob vastu selga. Taha ei vaata, aga kuulen, et tulevad järele, aga kaugemal. Viskun kuusenoorendikku. Jalad on täiesti pakud, kurat, ma hakkan vist selle pulli jaoks natuke vanaks jääma, ikka peaaegu nelikümmend juba täis. Leban taastan hingamist, nad on õige suuna ära kaotanud. Mis siin ikka, tuleb teine objekt ka üle vaadata. Seal läheb lihtsamalt, saan veel korra joosta, aga nii napiks ei lähe. Tuvastan lahingtoetuse, tagala ja meditsiini üksused, hulga telke, saan autonumbrid kirja. Võib rahule jääda. Jõuan laagrisse, Alar on juba tagasi. Tal nii hästi ei läinud, sai „haavata”. Aga paar „elu” luures loovutada pole hull. See on kõige tähtsam ülesanne, annab pooled punktid. Tuleb Kaido, tal läks hästi.

Puhanud Raul hakkab luureraportit kirjutama ja asendiplaane joonistama. See on tähtis töö. Info peab olema õige, esitatud selgelt ja oluline peab olema esile toodud nii nagu sõjaväes kombeks. Tuleb kirjeldada vastase arvu, paiknemist, tegevust, relvastus, tehnikat, juurdepääsu teid, takistusi jne. Raul kirjutab ja joonistab, meie räägime mida nägime, aeg lendab. Vahepeal käib Alar läheduses asuva vana talukoha juures tikreid korjamas, vitamiinid. Kulub kuus tundi, aga nagu hiljem selgub, asja eest, võidame luureülesande paraja ülekaaluga.

KP Hotel 1 (D + 57.20) 040250ZAUG06 (ehk siis reede varahommikul) esitame õigeaegselt luureraporti. Kõige raskem osa on seljataga. Luurealas sai joostud, hiilitud ja roomatud 15-20 km.

KP India (D + 65.30) 8 km kagusse, paralleelselt Valgejõega endisesse Tapa raketibaasi. Ületame jõge kaks korda, õnneks saab hakkama ujumiseta, vesi on madal. India on nii nimetatud publiku punkt. Seal tuleb täita viis erinevat ülesannet ja rahvas lastakse vaatama.

Näha saavad nad meditsiini ülesannet, haavatu kandmist maastikul, vastase punkrite hävitamist granaatidega, takistusriba ja miinivälja läbimist. Põnevamad neist on esimene ja viimane. Meditsiin toob meid tagasi tänapäeva. Enesetapu terrorist on ennast rahva hulgas õhkinud. Sõjavägi tõttab appi - on laipu, eraldunud jäsemeid, viga saanud lapsi, hüsteerias lapsevanemaid. Täis hullumaja. Asjaosalised näitlevad südamega. Esmalt tuleb teha triaaz, st eraldada elavad surnutest, viimastega pole mõtete tegeleda. Seda tuleb aga teha nii, et abiandjad ise ohtu ei satuks – parameditsiini esimene reegel. Edasi tuleb tegeleda ohutus kohas nendega kes rohkem kannatada saanud, esmalt tagada, et nad verst tühjaks ei jookseks ja hapnikku peale saaksid. Kui olukord on enam-vähem kontrolli all, siis vaadata, et see uuesti sealt ei väljuks ja kannatanute seisund ei halveneks. Tähtis on soojus ja rahu. Need kes ise hakkama saavad, tuleb panna tegelema eneseabiga. Ega suurt midagi rohkem teha polegi, hädaabi kutse ja professionaalse abi ootamine. Saame hakkama, alguses on keset seda kisa-kära kerge peataolek, aga siis saame asja kontrolli alla. Annaks jumal, et päriselt midagi sellist ei tuleks läbi elada. Aga valmis peab olema, igasuguseid asju juhtub, enam vist käed rüpes seisma ei jääks. See on hea teadmine.

Miiniväli on seekord viidud betoonpunkrisse, mille sarnaseid raketibaasis rohkesti leidub. Kottpime punker on lõksmiine täis topitud, sealt tuleb leida kast, millel kirjas viiekohaline number ja see meelde jätta. Kui käib pauk, siis on esimene mees raskelt haavatud ja edasi saab ta liikuda ainult kaaslase seljas. Seega üle kahe haavatu endale lubada ei saa, siis järgneb maksimumkaristus. Sama lugu on siis, kui aega ei jõua (10 minutit) või kasti ei leia. Olen pisut närvis, mulle miinid ei meeldi, eelmisel aastal meil see asi ebaõnnestus. Egas midagi, lambid kätte ja sisse. Need on meil võimsad (Inova Lights, Eel-Erna võitmise eest saime). On kasu, märkan esimesi miini traate. Lisaks valgusele on abiks peenike oks mida enda ees liigutan, et traate tunnetada. Liigume, traate on nii üleval kui all, kommunikatsioon on väga oluline. Trepp läheb üles, tuleb minna, jõuan peaaegu üles, märkan kasti ja annan sellest teada. Trepi viimane aste, see liigub … ja siis käib jumakas. Pagan, oleks võinud aimata. Kaido võtab mu selga, ta on meist kõige sitkem, mina kõige kergem. Oigan, et Kaido õigesse meeleollu viia. Raul jõuab elusalt kastini, see on ka mineeritud, saab numbri kätte. Liigume edasi, aeg tiksub, valgus hakkab paistma. Läbi, see läks hästi, tuju tõuseb. Saame korraldajatelt hea meeskontöö eest kiita.

KP India 1 (D + 79.20) 30 km läände, Mägede küla lähistele. See on surmav etapp. Terve reedene päev minekut. Ja käidud on juba ka. Selleks ajaks peab jalg veel terve olema. Jala hoiab terve hea sokk ja muidugi hea saabas. Meil on head saapad (Lundhags Scout). Kerge, aga piisavalt jäik, et hoida põrutuste ja väänamiste eest. Ja vett peab pidama, sest mida ütles leitnant Dan reamees Gumpile kui see Vietnami jõudis: „Meil on kaks püsivat käsku, esiteks, ärge tehke mingeid lollusi, nagu näiteks surma saamine ja teiseks, hoidke oma jalad kuivad”. Me kuivatame jalgu igal võimalusel, hästi kõlbab päike, kui seda on, ja Johnsoni beebipuuder. Paljud teibivad jalgu, mina seda ei poolda, plaaster moonutab naha loomuliku asendit ja see iseenesest loob eelduse villi tekkimiseks. Igatahes olen seni hakkama saanud ilma, kui juba teipima peab, siis on midagi valesti. Olen näinud küllaga mehi kelle jalalaba sõna otseses mõttes leukoplaastriga „kokku korjatakse” ja mõelnud, et kuidas, kurat, nad on lasknud asja nii kaugele minna. Kui jala hoidmist ära ei õpi, siis pole retkele asja.

Niisiis on jälle meie ees dilemma, kas minna otse või ringiga. Hindame olukorda - jõudu on, jalad on korras, läheme ringiga. Päris suure ringiga, vajume lääne asemel kaugele edelasse, et siis hiljem üles tagasi tulla. Minek on rahulik, närv puhkab, aga mitte lõpuni, alati peab valmis olema. Meiega on juhtunud, siis kui kõige vähem ootad, on nad platsis. Metsasiht teeb käänaku. Liigun teistest eespool, võtan tempo alla, lähene ettevaatlikult, ulatun vaatama käänaku taha ja vastu vaatab mulle … jänes. Silmitseme viivu üksteist, tunnen hetkelist hingelähedust. Oleme mõlemad ju tagaaetavad. Ainult et haavikuemanda terve elu möödub ju vastutegevuse tingimustes, tal ei ole KP-de ümber kilomeetriseid turvaalasid, raudsed närvid peavad olema. Jänes hüppab metsa, meie liigume edasi.

Mägede küla karjääri juurde jõuame tunnike varem kui vaja. Käime ujumas, sööme, lesime liival, päike hakkab loojuma, pagan, elu on ikka ilus. Õhtuga koos tulevad sääsed sõduriromantikat rikkuma. Ja siis saame ootamatult toetuse õhuväelt. Taevas meie kohal täitub sadade valjult säutsuvate pääsukestega. Nad pikeerivad risti-rästi pea meetri kõrgusel meie kohal. Sääsed lihtsalt süüakse ära. Linnud hoiavad meid, ju siis oleme head inimesed ja ajame õiget asja. Samas avastame Raulil ühest pehmest piirkonnast ilmselt nõukogude päritolu puugi, on ka vaenalasi, need me hävitame. 
Punktis ootab meid öine orienteerumisülesanne. Neli kontrollpunkti tuleb liigestatud ja metsaselt maastikult üles leida. Antakse 1:10000 orienteerumiskaart. Jaotume kaheks grupiks, tugevamad, Raul ja Kaido saavad raskemad punktid, lahjemad mehed saavad lihtsamad. Saame kõik hakkama, aga ma kujutan ette, et see võib nii mõnelegi probleemiks osutuda, öösel kaardi ja maastiku kokku viimine on hoopis midagi muud kui valges ja kaugused muutuvad ka hoopis kuidagi teistsuguseks.

KP Juliette (D + 85.40) 10 km läände, Voose lähistele karjääri. Ligi neli ööpäeva on seljataga. Väsimus annab ikka tunda. Esiteks ei tõuse jalg enam hästi, siledal maal pole liikumisega probleemi, aga metsa all läheb komistamine juba õige sagedaseks. Reie ja õlalihased on tuimavõitu. Ja siis veel uni, see hakkab tapma. Tuleb see tuttav patrullvõistluse seisund, magad käies. Sellised mikrouned, mõni sekund, aga unenägusid näeb või on need hallutsinatsioonid. Tee äärde tekivad majad, mida pole, teele langenud lehed moonduvad maoks ja roomavad ära. Ületame Jägala jõe, koolmekohast, 50 meetrit sumpamist põlvini karges vees. See toob pildi ette. Lõpp läheneb, tuju on hea. Tuju peabki hea olema, muidu ei suuda. See sisekliima värk on meil ka paigas. Mehed vist sobivad omavahel. Mõnikord ikka pinge tõuseb, kui mõnel ülesandel viga sisse tuleb. Aga seda saab lubada ainult korraks, siis keskendud järgmisele eesmärgile. Kui seda ei suuda, siis pole palju loota. Olen selliseid hambaid kiristavaid kampu näinud. Päris jube. 
Punktis ootab meid nn komplekslaskmine automaat ja püstol. Automaat liikuva veoauto kastist, püstol maastikule peidetud sihtmärkide pihta, mis on osaliselt varjatud „pantvangide” taha. Loomulikult aja peale. Mul tuleb püstolis kaks tõrget, pisut läheb aega kaotsi, aga automaadist saame kõik märgid maha, ainsana, pole paha.

Ja ongi viimane katsumus. 050600ZAUG06 (laupäeva hommikul kell 6) stardime lõpujooksule. Seitse kilomeetrit maastiku krossi varustusega peale kõike seda. Päris radikaalne. Ainus, mis motiveerib, et seal kusagil 50 minuti kaugusel on päris lõpp.

Kuigi rada on tähistatud uurib Raul veel igaks juhuks kaarti, tean et tal on see peas, iga teerist, iga käänak, iga küngas, on mõnel mehel alles mälu. Stardime, maa on pehme, jalg on pehme, jube raske on, annan oma automaadi Kaidole, kuidas ta jaksab? Hingamine läheb ühtlasemaks, aga pilk udusemaks. Otsime jooksult rada tähistavaid punavalgeid linte, kurat, nii hõredalt ei tohiks neid väsinud meestele ette panna. Ühelt hetkel enam järgmist ei näe. Pole aega otsima ka hakata, edasi viib meid Rauli kaardimälu. Rada on jah natuke halvasti tähistatud, ainuke väike möödalaskmine korraldajate poolt, muidu on kõik olnud tasemel. Jõuame teele, jooks läheb lihtsamaks. Ootan iga kurvi tagant tuttavaid kohti, no ei tule. Siis lõpuks on tee ääres inimene, küsin palju on jäänud – 300 meetrit öeldakse. No nüüd läheb samm kergeks, kurv, lõpusirge paistab, inimesed ergutavad, keegi annab Raulile lillekimbu. Ta ei jaksa seda rohkem kanda kui 20 meetrit. Viimane tõus 50 meetrit ja siis hooga auto kasti, luugid kinni, aeg kinni. Pilt läheb korra mustvalgeks, siis tuleb värviline maailm tagasi. Hakkan jälle mürast üksikuid hääli eristama. Patsutame üksteist, no mis sa ikka oskad muud teha. Tugimehed tulevad võtavad rakmed, läheme varustuse kontrolli. Kõik mis vaja on alles ja korras. Tulevad kaameramehed, arvavad, et me võitsime, anname intervjuu, ei mäleta täpselt, mida rääkisin. Päike on näkku, on ilus augustikuu hommik vabas Eestis.

Õhtul on lõputseremoonia ja autasustamine. Me võitsime, võit on alati magus. Mis jääb siis neile kes seekord ei võitnud - tühi tunne? Kaugeltki mitte, jääb midagi olulisemat, kui võit. Jääb teadmine, et ollakse valmis. Valmis kaitsma neid kes on meile kõige olulisemad, oma perekonda, oma lähedasi ja oma riiki. Olgu siis tegu õnnetusjuhtumiga tsiviilelus, või hoidku jumal, relvastatud agressiooniga meie maa vastu. Erna-meest paljaste kätega ei võta. Nii oli, nii jääb.

Selles numbris

• Mis on maailma kõrgeima mäe nimi?
• Indiana Jones ekvaatoril
• Seiklussport – mitte ainult hulludele
• Sri Lankas kaotatud paradiisi otsimas
• Tõrges tehnika kõrgmäestikuekspeditsioonil
• Vabatahtlikuna Indias
• Sügisene retk Pandiverre, Väike-Maarja maile
• Sepp Herrmann – eraklik hipi Alaska Arktikas
• Lõdvestav kultuurireis Mükeenesse
• Kuidas teha autentset India restorani?
• ISC-i talvine seiklus Karpaczis
• Autoga Ameerikat avastamas
• Vihmane sügismatk Endla looduskaitsealal
• Erna-mehel elu lõbus...
• Õilsad metslased, paganlikud inimsööjad, lapsinimesed...
• Fred Jüssi äratav õpetus
• Go Reisiajakiri nr 4 – September 2006