Eesti alpinism tähistas hiljuti oma 50. sünnipäeva. Esimesed eestlased osalesid Nõukogude Liidu alpilaagrites 1956. aastal, paari aasta pärast tõusid eesti mehed Elbrusele. Selle sünni juures oli teiste seas ka Vello Park (73), kes jutustas Tiit Pruulile, kuidas ja tänu kellele mägironimine siin tasasel maal käima läks ja mis on ühist mägedel ja Antarktikal.

Eesti alpinism on väga palju tänu võlgu tänasele akadeemikule Jüri Martinile, kes alpinismiinstruktoriks saanuna lõi Tartus algul alpinismisektsiooni kehakultuuri kateedri juurde ja hiljem, 1959, alpiklubi Firn.

Juba Saadjärve-äärse karjapoisina olin kivikestest huvitatud ja kohe Tartusse jõudes jooksin Jürile järgi. Jüri oli instruktor ja tegi meiega kehakultuuritunde. Ta vedas meid Toomemäele üldfüüsilist tegema, jooksime seal Kassitoomel üles- alla, aga siis läks lahti kaljuronimiseks. See oli minu tõsine hobi ja see sobis mulle – maapoiss, tugevad kämblad, kerge kere. No kuna mul oli kaljuronimine käpas, siis hakkasin Heino Paltseri, Jüri Martini ja Ragnar Palmiga kaasas käima. Selle kaljuronimisega sai nii mõnigi Baltikumi võistlus kinni pandud. Lätlased olid eriti vihased. Nad olid juba ju meistersportlased alpinismis, aga mitte kaljuronimises ja no said minult ikka pähe. Mägimatkaga polnud Eestis tollal veel keegi tegelenud. Esimesed treenerid ja instruktorid tulid just meie kambast. Talgari alpilaagris olid Priit Vürst ja Jaak Sumer ühed esimesed instruktorid.

Eks see spordiala oli seotud ikka suure kodumaa mägiste piirkondadega, kuhu sa Eestis peale Püssirohukeldri seina ja Astangu treppide ikka ronid?

See oli terve vennaskond üle Nõukogude Liidu. Alpinism oli moes inimeste seas, kes ise polnud füüsilise tööga seotud – palju akadeemilise taustaga inimesi. Käisin näiteks Kommunismi peal koos Moskva ülikooli rektori Orloviga, kes kahjuks sai 1977. aastal surma.

Kõige sandim vene ajal oli see, et alpinism ja mägimatkamine olid teineteisest eral- datud. Alpinism oli selline poolsõjaväeline asi. Me olime nagu mägidiversioonigrupi liikmed. Ma olen olnud kaks aastat ka sõjaväealpinismi õpetajaks sõjakoolide õppejõududele. Mägimatkajaid ei lubatud aga kurudest kõrgemale, sealt algas siis meie – alpinistide – töö.

Kuidas sina perevalist kõrgemale said?

See oli 1960 Lääne-Kaukasuses Tombai orus, mäeks oli Bolšaja Marka. See oli tavaline, et siis said märklaseks – anti märk „Alpinist SSSR“. Iseenesest selle tipu raskus on kõige nõrgem. Sealt siis edasi Ida-Kaukasusse ja siis juba 5 tippu suvega.

Kokku on mul tippe 300–400 vahel. Käisin instruktorina oma õpilastega hästi palju kaasas. Vanemad instruktorid olid väga alalhoidlikud, hoiatasid kogu aeg õpilasi, et ärge jumala eest laagrist välja minge, teie- ga võib midagi juhtuda. No nagu sunnitöölaager ju! Mina panin oma poistega kogu aeg ringi. Olingi selline „käiv instruktor“, nii mind nimetati.

Kas olid enne 1960ndat Kaukasuses või mujal mägedes käinud ka?

Mul polnud päris mägedest aimugi. Kodust kaugemale olin saanud vaid uudismaale, kus olin 1958 kombaineriks.

Meie taktikaks oli saada kogemusi ja täita terve pikk järkude rida, mis lõppes meistersportlase omaga. Kahel korral tegin selle taseme ära ja kaks korda võeti mind nulliks – mul oli grupis surmajuhtumiga õnnetusi.

See vajaks nüüd tänasele lugejale selgitamist, et mis need järgud olid ja kuidas neid sai.

1B oli esimene. No tegelikult oli 1A ka olemas, aga see on hunnikute otsa ronimine. Seal ei käida ja neid me ei arvestanud. Ja viimane tase on 5B. Siis tulid kuuelised. 1968 tegin ühe tipu esmavallutuse tasemel 5B. Ja kuna tegu oli esmavallutusega, pandi üks raskuskategooria otsa – täiesti tundmatu maa ju. Seega 5B +1. See oli Alama massiivi teine bastion Gruusia poole. Põhjast on see eriti karm – jääsein. Lõunas ronisin poolteist kilomeetrit mööda kaljut. Üldine nurk oli negatiivne, kilomeeter puhast langemist. Mäletan, et lasin õhtul rohelise raketi, kuna raadiot ei olnud.

See põrutas ülevalt vastu lage, tulevihm tuli kaela, õnneks jäi telk terveks. See oli Ülem-Svaneetias. Kui me lõpuks alla tulime, oli selline pidulik vastuvõtt. Olime tõesti nagu ebajumalad. Meile pakuti kohe põrsapead süüa, löödi neljaks ja palun! Ma nagu põlgasin ära, aga sõber ütles mulle, et söö, sest see on kõige suurem austuse märk siinsete inimeste jaoks.

Kuidas need õnnetused su gruppides juhtusid?

Esimene kord oli 1969. Olime Gruusia alpilaagris ja seal tuli meile üks koer mäkke järele. Läksime, köied olid üksteise küljes, aga julgestust me ei teinud, nii et kui üks kukub, on teine ka läinud. Oi, seda ei tohi teha ... Ja nii siis oligi, et koerakene kukkus, tüdruk tahtis teda päästa, tõmbas ennast lahti, see omakorda tõmbas ühe mehe lahti ja nii nad siis kolmekesi kukku- sid kilomeeter allapoole ... Läksin alla, tõin nad ära. Siis võeti mind nulliks. Tegin kõik astmed jälle uuesti.

Teine kord oli 1974. Ühest grupist jäid kahjuks kolm poissi (Priit Vürts, Tõnu Tõnisson ja Erik Reino) Lenini otsa. Seal oli väga raske juhus. Ma olin vanemtreenerina mäe all ja ma ei saanud poisse alla kutsuda, kuigi ma teadsin ilmaprognoosi. Teadsin, et võimas tsüklon tuleb peale. Poisid läksid mööda jääseina üles ja ülevalt tuli laviin kaela. See toimus mäe põhjanõlval. Samal ajal tegid lõunanõlval üheksa mu head tuttavat tüdrukut naisgruppi – kõik jäid üles, külmusid ära, järgmisel aastal toodi alla. Hull lugu oli see, et oleks meil tollal raadiod olnud, oleks kõik teisiti. Oleksin saanud poisid alla kutsuda. Aga mul olid ainult raketid. Need kadusid kõik pilvedesse ära. Bruno Saul oli siis sideminister ja legendaarne alpinist Peeter Varep oli temaga koos koolis käinud. Ta küsis enne ekspeditsiooni algust Saulilt, et andku meile raadiojaam. Aga tutkit Saul andis, ütles, et see on julgeoleku küsimus ja tema sellega ei tegele.

Päästetööd olid kohutavalt rasked. Lendasime helikopter MI4-ga üle 7000 meetri – see oli selle lennuaparaadi maailmarekord. Aga selle peale võeti lendur Slaval kutsetunnistus ära, sest tal polnud lennu ajal hapnikumaski ees.

Seda traagilist lugu kirjeldab isegi ajakiri Vokrug Sveta 1975. aastal. Kas karistused olid karmid?

Mul keelati selle peale ronimine kolmeks aastaks ära. Hiljem töötasin siis õppejõu töö vahepeal igal aastal kolm kuud mägedes instruktorina. Mul on tihti olnud noorte meestega, ka eestlastega kokkupõrkeid, kes on öelnud, et davai, lähme, lähme. Aga ma ju tean, et pilved tulevad, tsüklon tuleb, sademeid tuleb, tulebki kaljude peal oodata – ja siis saan sõimata. Aga no poisid on ellu jäänud. Aga näed, tol korral läks nii ...

Vene ajal oli nii, et instruktor oli alati süüdi. Alati! Praegu on niimoodi, et kõik käivad, kus tahavad, üksinda, kahekesi, kolmekesi – igaüks vastutab ise, aga siis vastutas instruktor.

Instruktor oli tol ajal ka nn päästekomando liige – gorno spasatelnaja služba. Kuigi alati oli vaja mägimatkajad registreerida, siis neid registreerimata matkajaid olen küll ja küll veel alla tassinud. Nad on läinud ilma kaartideta, ettevalmistuseta, varustuseta, metsikult.

Tihti jääb pärast õnnetust selline jälg, no psühholoogiline – ohufaktor kas kaob ära või vastupidi, hakkad liiga kartma. Aga mägedes ei tohi ära harjuda ega tohi ka liialt karta. Ja tuleb alati arvestada, et oht on olemas. Kui seda ei jälgi, oled juba alla kukkunud.

Eestlased olid vist üldse kõvad instruktorid?

Hea oli see, et eesti poisid said hakata käima rahvusvahelistes alpinismilaagrites. Me olime siis väljamaa alpinistide instruktorid. Pärast Antarktikatki olin veel kolm aastat Kasahstani instruktoriks Kesk-Tjan-Šani, Han-Tengri ja Pobeda all. Han-Tengri võtsime esimene kord põhjast ja teine kord lõunast. Pobeda jäi mul siis võtmata, ilm läks kehvaks. Hiljem jäi Pobedale üks mu parim sõber, Jura Barotkin, kes oli varem teinud esmavallutuse Kommunismi peale Moskvini liustiku pealt. Ta leiti aasta hiljem, oli murdnud jala ja siis ära külmunud.

Tartus läks asi algul hästi käima, aga see 1974. a õnnetus pani arengu kinni. Eks siis tuli hakata võtma ka tippe väljaspool Nõukogude Liitu. Kuigi mulle, Mart Nikluse sõbrale ja sama moodi mõtlejale, normaalsetesse kohtadesse viisat ei antud, tegi KGB siiski vea ja lasi mind Antarktikasse. Eks sealt laevalt oleksin võinud rahulikult ära hüpata, aga mul oli kõva ankur – kolm last kodus.

Paneme su kõrgemad ja olulisemad tipud siis kirja ka.

Talgar Almata juures oli esimene kõrgemaid.

Elbrus 1964 (idatipp 2A, läänetipp 2B; seal paned ilusa ilmaga käed tasku ja kõnnid). Kui olin seal päästetöödel kuuekümnendate lõpus, siis olid seal masstõusud (Kabardakijada) – 1000 alpinisti tuuakse kohale, magavad ühe öö Brjutis 4200 m peal ja siis tulevad tagasi järgmisel päeval, silmad punnis, näod sinised, enam ei jõua ei alla ega üles. Küll oli seal nende tassimist.

Lenin, 1965 (5A; esimene 7000-meetrine eestlastele). See oli meile nagu kosmosesse minek. Tegime kaks kuud aklimatiseerumist ja siis läksime üles, nii et ei saanud arugi.

5B-sid tegin Kaukaasia peaahelikus päris mitmeid – Ailama teine bastion.

Mäestikuhaigust ikka ka oled põdenud?

Kunagi on märku andnud, kui läksin liiga kiiresti 7000 peale üles. Aga teha tuleb ikka nii, et 4500 peal baaslaager, siis lähed 5000 peale, tuled alla ja lähed järgmine päev 6000 peale, magad seal ja tuled jälle allapoole. Ilma sellise aktiivse aklimatiseerumiseta võid kergesti surmalaps olla – jõud kaob ära, organism ei tööta. Ja oledki teistele koormaks hoopis.

Kas on mõni selline hetk ka olnud, et oled mõelnud, et ai, kurat, nüüd on vist minuga kõik?

Tead, oli siis, kui Pik Tallinnale ronisin. Läksin seinast üles ja kõrvalt tuli poolemeetrine kivi. Tuli nagu kahurikuul must napilt mööda, vaata et oleks tuulekeerisega kaasa tõmmanud. Teine kord oli 1972 Kommunismi peal. Olin üks Eesti meeskonna neljast liikmest. Meiega ühes võistkonnas oli veel neli mongolit ja neli kirgiisi. Ja üks mongol, õppejõud Ulaanbaatarist, läks minu ees ja hakkas äkki robinal alla tulema. Meil polnud mingit julgestust. Rabasin ta kinni ja sain kuidagi pidurdada, mõtlemata, et võin väga kergesti ise ka lennata. See mees jäi küll tänu minule ellu, siiani oleme kirjavahetuses.

Mõtlema hakkasin pärast, siis hakkasid küll käed värisema.

Umbes samasugust tagantjärele kätevärisemist tundsin kunagi aastaid hiljem uurimislaev Livonia peal, kui rohelise mütsiga Nõukogude piirivalvurid mu kajutit läbi otsisid. Mul oli kontraband kaasas – väliseestlaste välja antud „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“, mis oli pandud kõige lihtsamale kohale – laua peale. Pärast hakkasid küll käed värisema, sest ma ei arvanud, et nad nii põhjalikult läbi otsivad. Seda taktikat kasutasin hiljem ka, et Nauka i Žizni numbritega oli riiulis vaheldumisi nõukogudevastane poliitkirjandus. Nad ju aimasid, et ma midagi toon. Kunagi otsiti mind kolm korda läbi – kaks korda laevas ja siis veel sadamaväravas ka.

Üks hullemaid asju on mägedes see, kui satud pilvedesse. Olin Lääne-Kaukaasias Pik Mordžanisvili pääl, 50 inimest rühmas. Näen, et hakkab külmuma, õhtu tuleb juba kätte. Raadio teel teatan – ei saa pilvest, udust välja. Et rahvast natukene turgutada, ütlesin, et tean kuhu minna, olge rahulikud. Tegelikult ei teadnud enam sittagi, aga sellega sain paanika maha. Läksime sealt, kus pragusid ei olnud, ühe tipu otsa ja seal ma juba teadsin, kus oleme. Sealt kõrvalorgu, kus päästesalk vastas oli ja kõik tulime tervelt alla.

Kellega meie mäemeestest oled kõige paremini kokku klappinud?

Seesama esimene grupp, kellega hakkasin 5000-meetriseid tegema, ei lähe kunagi meelest – Pamiiri Lumeleopardiks saanud (tuli teha kolm seitsmetuhandelist) Heino Paltser, Ragnar Palmre. Paltser lõpetas TPI geoloogia, oli hingega alpinist, aga sai kahjuks surma. Ta oli meie esimene ohver mägedes. See oli 1972 Svobodnaja Korea tipu juures, kus ta sai kiviga otsetabamuse.

Millal sul viimane mägi oli?

1990, Almatõst 300 km ja siis veel helikopteriga tund aega lennata, Hiina piiri vastas Han-Tengri lõunast, mööda sama orgu, kus Jaan Künnap pidi laviini alla jääma.

Seal ehitasin 5000 meetri peale sauna, helikopter tõi alt suure baloki – selline puust majake –, helikopteri gerossiiniga kütsin. Terve org tuli minu juurde sauna. Ma olin nii kuramuse populaarne ... (Vello naeru peaks ka kuidagi siia tekstile juurde pookima. T.Pruuli)

1990 olid ikka juba soliidses eas mees, üle 50.

Mägedes inimesed ei tunne, et saavad vanaks. Olen ikka nalja teinud, et olen kaua külma käes olnud, liha säilib kaua.

Kuidas sa siis mägedest Antarktikasse sattusid?

Mina olin 1963–1970 Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppejõud. Ma õpetasin füüsikat neile, kes lihtmurdudegagi midagi ette võtta ei osanud. Need olid tol ajal sellised parteikoolist tulnud kolhoosiesimehed – kaugõppijad. Priit Vürst lõpetas ka füüsika ja oli ülikoolis stažööriks. Tema kutsus mind Tõraverre, Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituuti Charles Villmanni juurde. Mulle vaatas Villmann otsa ja ütles – nojah, see, kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab. Olime lõuapoolikud temaga kogu aeg. Antarktikasse ta ise ei saanud minna, tervis ei lubanud. Oli sõja läbi teinud, Smuuli suur sõber. Ega ta nii kommunist ei olnud, kui tookord välja näitas. Smuul oli rohkem, aga no temalgi tuli lõpuks mõistus pähe, enne surma. Igatahes Tõraveres ei olnud poliitikaga mingeid probleeme, rääkisime kõigest, millest tahtsime. Ja nii ma Tõravere kaudu lõunapoolusele sattusingi.

1972 olin Kommunismi peal teist korda ja pärast mägesid läksin kohe Antarktikasse. Alpinismist oli seal väga suur abi. Antarktikas on sellel kõrgusel partsiaalrõhk ehk osarõhk sama väike kui 4 km kõrgusel siin meie juures. Tegelikult 3800, aga seal nabade peal on atmosfäär kokku litsutud.

Ma läksin Vostoki jaama ja olin seal nagu oma kodus – see kõrgus mind absoluutselt ei seganud.

Aga seda ma tean küll, mis merehaigus on.

Esimene kord, kui laevaga Antarktikasse läksin, pidin ennast surnuks oksendama. Poisid lõpuks tulid appi ja jootsid mulle veini, siis magu ei kontraheerunud enam. Kõik oli lõdvestunud. Selle nipi ma jätsin meelde. Alati, kui keegi merehaigeks jäi, andsin veini.

Eks me pea esmalt ära rääkima ikka selle sinu Antarktika põhiloo. Kuigi tegite seal olulist teadust, on ikka esimene asi, millega sind ja Antarktikat koos seostatakse, too traagiline tulekahju Vostoki jaamas 1982. aastal. Tol erakordselt külmal talvel, kus temperatuurid olid tihti enam kui -80 C (miinus kaheksakümmend kaardi!), põles maha kogu uurimisjaamale sooja andev elektrijaam.

Tulekahju on ekspeditsioonidel kõige hullem – nii merel kui mägedes, ka Antarktikas. Keegi ei tule sulle appi.

Selle külmapooluse tulekahju sõnas keegi mulle enne minekut ära. Küsis, et mis siis teete, kui elektrijaam maha põleb.

See oli 12. aprill, saatsin just oma tuttavatele kosmonautidele Guborevile, Sevastjanovile ja Gretškole, kellega Tõravere aegadel koos tööd tegime, kosmonautikapäeva õnnitlused veel ära ja hommikul raadio enam ei töötanud. Mitu päeva olime vait. Siis oli muidugi aplaava üle polaarmaailma, et mis juhtunud on ...

Nüüd võib öelda, et polnud nii, nagu ametlikult räägiti, et mingi kaabel läks lühisesse. Keevitajad tegid lihtsalt lohakalt tööd. Keevitasid suuri torusid estakaadi peal, et siis kuum jahutusvesi saaks minna puurimisjaama. Oli selline uus asi. Keevitasid torud ära ja mähkisid siis vatimadratsiga sisse. No aga säde läks sisse, hõõgus seal rahulikult, kuni hommikul pool viis läkski põlema. Terve estakaad põles suure leegiga ja ülevalt katuselt läks siis tuli elektrijaama sisse. Momentaanselt oli kogu elektrijaam ka tule all. Elektrijaama ülem Aleksei Karpenko ei saanud välja, põles sisse, teised jooksid välja. Püüdsin Alekseile appi minna – tõmbasin ukse lahti, süsimust suits paiskus näkku. Suits tuleb sellest, kui penoplast põleb, ja siis tekivad igasugu happed ja kloor, mis kõrvetas mul kõik hingamisteed ära. Kuu aega oli veel valus. Aleksei ei olnudki kaugel uksest, aga ta ei oleks ilmselgelt ellu jäänud. Ta oli liiga mürgitatud juba.

Niipalju kui temast järele jäi, viisime suurde kirstu saare peale. Seal oli 7 inimest, kes jäid Mirnõis varem lume all tule kätte. Majad olid seal 5 meetri sügavusel lume all ning tuli oli läinud lahti väljapääsu juurest ja kõik surid. No see oli paarkümmend aastat varem.

Ja jaam põleski meil maha. Me saime teha ainult niipalju, et panime märgasid presente kõrvalolevate tsisternide peale, kus oli diiselkütus. Külm oli ka, kütus oli tahke. -70 juures on kõik selline, et võib peal kõndida. No bensiin on nagu valge kört.

Tulekahjust jäi siis alles kütust, liha, jahu, makarone.

Kui põlema läks ja välja jooksime, siis me lihtsalt ei uskunud seda vaatepilti. Vaatad ja ei usu – no mis jama see siis nüüd on?! Aga siis kiiresti tegutsema – teises majas vaja torud veest tühjaks teha, muidu külmuvad need lõhki ( ja ikkagi läksid lõhki, ilmselt natuke vett jäi sisse, järgmisel aastal tehti kõik uued). Midagi sai kohe esimese hooga ära päästetud – toidud eemale, kütus samuti. Ja no tuul läks ka õnneks natuke eemale, ei läinud otse peale.

Aga siis läks jamaks. Osa poisse olid esimest korda sellistes tingimustes üldse ja kartsid, et ei vea välja, davai-davai, abi on vaja. Eks siis tuligi see pauk, mida nad siiamaani meenutavad. Panin nad käratamisega paigale, et hoidke suud kinni. Meil on kõik olemas, mis eluks vaja on, kurat. Kui on kütus ja on kasvõi külmanud kartul, siis veab välja. Ükski asi ei maandu sellel ajal, kui on -70 või 80 kraadi külma. Enne novembrikuud polnud abi loota.

Kuna avariielektrijaam oli ehitatud kohe suure jaama külge, siis põlesid mõlemad maha. Tööle saime lõpuks ühe pisikese kilovatise tagavara diiselgeneraatori, mis oli väljas lume peal. Ilmateadete edastamise ajaks panime selle siis tööle.

Kui raadiojaama tööle saime, siis esimene küsimus suurelt maalt oli, et kas vajame abi. Me ütlesime abist ära. Vat see moment on kõige olulisem. Sellega eksitakse igal pool. Üks vend siin, kes tollal püksi lasi, pärast rääkis, et Nõukogude Liit ei tahtnud aidata. Ei olnud nii.

Kui ma juba Tartus tagasi olin, siis üks IL- 76 mehhaanik, kes leidis mu nime lehest ja sai nii teada, et olen Tartus, tuli ja otsis mu üles ning ütles, et nende IL-76 oli juba valmis pandud appi tulema. No nad käisid nii Afganistanis kui Põhjanabal. Samas täpsust meie leidmiseks ei olnud tol ajal. Laevadel juba olid GPS-süsteemid, lennukitel ei olnud. Täpsus määrati tähtede järgi, aga see tähendas asukoha määramisel eksimist pluss-miinus 30 kilomeetrit. No ja polaaröö oli juba ju, pime, siis ei näe enam midagi. Viskad küll generaatori, aga kes ta lumest välja tirib. Meie ei oleks jõudnud. Selline lugu oli.

Traagiline lugu, said üleelatu eest koos mõne teisega Tööpunalipu ordeni.

Naljakat oli ka. Näiteks see, et tulekahju lõi viinapudelid lõhki. Tõime selle külmunud känkra tuppa ahju juurde ämbrisse. Seal see sulas üles, klaasikillud langesid põhja ja meie kulbiga võtsime siis viina.

Kärakat võeti siis ka Antarktikas?

Mina kamandasin aerometeoroloogide rühma piiritust. Meil oli seda kõige rohkem, sest meil oli aparatuuri, mida tuli härmatisest piiritusega puhastada. No esimene talvitus ma olin ikka väga halb inimene, sest ma ei andnud neile kogu aeg piiritust, nagu nad tahtsid.

Järgmisel aastal tegin sellise tembu – kohe kui jaama jõudsime, uus koosseis, uued poisid. Võtke niipalju kui kulub. Aasta varu jõid ära! Siis hakkasid puskarit ajama.

No aga Vostokis – seal hoopis teine nali. Seal on puurauk, 3,5 km sügav (praegu on nad kuni järveni välja jõudnud). Et kontsentraat ei tekiks, valati auk piiritust täis. Piiritust oli tonnide kaupa – 200-liitrised tsingitud suured vaadid piiritust täis. Aga see puur jäi kinni. Poistel ei olnud tööd aasta otsa ja seda piiritust siis sai juua. Mahakandmiseks kirjutasime instituuti, et puurauku tekkis pragu ja piiritus jooksis välja. Selle rõhu all ei teki muidugi mitte mingit pragu, aga seda need instituudi raamatupidaja-naised ei tea. Ja no üks päev tuleb lendur, sõitsid seal IL-14ned, tõid toiduaineid ja varustust. Noh, ühtki nõud polnud, kuhu piiritust panna. Tuleb siis mütsiga, kalla siia! See piiritus oli ka põhjus, miks ma lennukit juhtida sain. Tulin Mirnõi jaamast, piloot, vaene mees, täitsa kutu, ütleb – hoia rooli! - ja jäi magama. Mina lendasin IL-14ga!

Aga kuidas siis sel keerulisel 1982. aasta talvitumisel teie elu välja nägi?

Terve selle talvitusaja tegin teadustööd mina üksinda. Sain muidugi hirmsasti kiita. Materjal oli ka hea, aga no aparatuuri oli vähe. Päikesekiirgust me ei saanudki mõõta. See programm jäi tegemata, teised saime tehtud.

Minu ülesandeks oli teha meteoroloogia jälgimisi iga kolme tunni tagant aasta läbi. Kusjuures ma pidin seda alguses tegema koos ühe teise mehega. See teine mees oli mingist geodeeside grupist. Aga tegin üksi, no mõtle ise – kahe tunni kaupa magada. No see ikka tappis.

Ja siis helkivate pilvede vaatlemine – see on ülesanne, millega me sinna lõunanabale üleüldse saime.

Kosmilist kiirgust mõõdeti kosmiliste supermonitoridega. Seda tegid geofüüsikud. Kuna elektrit ei olnud, siis nemad ei  saanud mõõta midagi.

No seal ju magnetvälja jõujooned tulevad pooluse juures maa sisse ja kõik need Päikese korpuskulid tulevad mööda jõujooni meile vastu pead, muidu lähevad nad mööda jõujooni edasi siin meie laiuskraadidel. Me saime alati kõva kiirgusdoosi. Sellepärast on seal majadel ka raudkatused. No selliseid omapäraseid asju on seal palju.

Siis osooni mõõtmine. See jäi ka ära. Osooni tuli meil alati mõõta spektorfotomeetriga ja ma avastasin kuidagi, et osooni on vähe. Juba 70ndatel oli see. Ja ma loll arvasin, et see on aparatuuri viga! Et süstemaatiline viga, kuna aparaadi tundlikkus on langenud. Aga oligi väike, ameeriklased panid ju ka kirja. Päris tragikoomika – ei usaldanud ma vene tehnikat üldse, muidu oleks avastuse teinud.

Nalja sai kord ka selle osooni mõõtmisega. Üks poiss pidi Mirnõis osooni mõõtma, aga sellel päeval oli kommunistlik laupäevak. Mees sai nii vihaseks, et jättis vaatluse tegemata ja kirjutas päevikusse: „Kuna olin kommunistlikul laupäevakul, siis jäi vaatlus tegemata.“ Mind kutsuti Leningradis parteikomiteesse. Polnud ma kommunist ega midagi, aga kohale pidin minema.

Mida siin seletada – kommunistlik laupäevak segab Antarktikas teadust?!

Kommunistlik absurd jälitas teid siis ka lõunamandril?

Oli ka eluolulist nalja, mis ka maailma jõudis ja siis oma teistsuguse sisu võttis. Eks seda salatsemist oli ju tol ajal palju. Kord oli nii, et Vostoki mehed leppisid kokku, et jätavad suitsetamise maha. Võtsid väga vähe suitsu kaasa. Poole talvitumise pealt siis ikkagi selgus, et peenike pihus ja ei saa maha jäetud. Kirjutasid siis avatud tekstiga raadiogrammi – esimese rongiga kevadel saatke meile suitsu, muidu käime prügikastis konisid noolimas. Ameeriklased korjasid selle teate üles ja panid oma ajalehte, et Vene polarnikutel on nii kehv elu, et otsivad solgiaugust konisid. Vat siis, kust võib ka poliitika välja tulla.

Lendasime seal lõunanaba juures lennukiga ja tahtsime jänkidega sidet saada, aga nad ei vastanud meile. Aga muide, meile saatsid Ameerika presidendid õnnitlustelegramme, igale jaamale, südamlikud tekstid. See oli 22. juunil, kõige suuremal pühal, talvepühal. Sellest alates hakkab päike tagasi tulema. Aga Venemaalt – null. Hruštšov oli viimane õnnitleja.

Üle 20 eestlase on Antarktikas aegade jooksul töötanud. Kui palju kohapeal omavahel kokkupuuteid oli?

Vahemaad jaamadel olid seal pikad, no 1500 km. Eestlastega olime eri jaamades. Tol korral, kui põlesin, oli aeroloog Rein Männik Mirnõis, mina Vostokis, teinekord oli Enn Kaup Novo-Lazarevskajas, mina Mirnõis. Lennukiga käisime siis vahel harva külas. Kõlab uhkelt jah – lennukiga. Isegi koeri viisime kevadel jooksuajal paarituma lennukiga.

Enn tegi ka toreda nalja. Talle ei meeldinud see kambas elamine ja ta leidis endale sellise baloki, väikese puust ehituse. Tegi selle korda. Seal olid varem sead elanud. Esimestele ekspitsidele võeti sigu kaasa. Palju toitu jäi järele, mis siis sigadele anti ja pärast söödi sead omakorda ära. Enn siis kirjutas eesti keeles mulle, n-ö saksa tähtedega. Keegi ei osanud lugeda. Aga no ta saatis ju koju ka – elan uhkelt ja privaatselt endises sigalas. Ja tead, Eestis sideülem võttis Antarktika instituudil kõrvust kinni – mida te kirjutate läbi maailma niimoodi?! Pärast seda ei lubatud meil eesti keeles kirjutada.

Antarktikas tegin ka väikese rekordi, ega kauem kui mina – üle 5 aasta – ükski eestlane Antarktikas olnud ei ole.

Kuidas koduga üldse sidet pidasite?

Kodustega suhtlemisel oli meile abiks Moskva raadio. Nad käisid kodus, võtsid Eestis jutu linti, tegid mul Margitiga intervjuu ja siis oli oktoobripühade ja vist ka maipühade ajal saade – golos rodnõh. Alguses oli see eesti keeles, siis järsku keelati eesti keeles ära, ja no venekeelselt mõtlesime, et ei ole vaja. Aga oli tore küll. Vilja mängis Moskva raadios veel viiulit, posti otsast tuli üle jäävälja, seal oli see ruupor, pingviinid ka kuulasid. Poeg Indrek oli kõrval ja ütles veel emale juurde, et issi, kui tuled, too nätsu ka.

Kodu pärast muretsemist oli ka, muidugi. Kui ühel midagi kodus juhtus, siis kohe kõigil sama mure oma kodu ja kodustega. Kord mul laps kukkus laua pealt maha ja põrutas pea ära – kohe kõik hakkasid küsima, kas neil lapsed terved.

Ja vastupidi – kui lennuk kukkus Molodjožnajas alla ja 4 inimest sai surma, siis hakati kõigil kodust kohe tervise kohta pärima. Meie ise ei tohtinud juhtunust rääkida, aga ajalehtedes kirjutati, et Antarktikas oli inimohvritega lennuõnnetus. Aga ei ühtki nime.

Põlemisest ka ei tohtinud kodustele rääkida. Kodused said teada alles aasta pärast, siis kui tulin. Ainult selle koju, kes surma sai, teatati.

Kas meeste vahel tekkis talvitudes palju pingeid?

Jah, eks elu läks ikka vahel pingeliseks ka seal jaamades. Inimesigi on kakluse käigus maha löödud. Kord läks toidu pärast olukord väga tõsiseks. Meil oli jaama ülem, kes oli väga kokkuhoidlik. Tal oli käsk kasutada teatud hulgal toiduaineid, et oleks alati olemas nn strateegiline varu. No ja kui oli näha, et jääme ellu ja ei ole vaja enam kokku hoida, siis läks ikka riiuks.

Ma tõin igapäevaellu vaheldust filmidega. Igal õhtul panin oma väikese elektrijaama käima ja näitasin filme. Mul oli seal lume all oma 700 filmi. Jah, noh, see oli suur mässamine nendega, aga vaheldus jällegi.

Räägime mõne sõna ka sinu tööst Livonia peal. See oli siis kunagine mereuuringuteks ehitatud laev Arnold Veimer.

No selle tembu sain ka ära teha, jah. 1984 sai see laev Soomes valmis, 1991 nimetati Livoniaks. 1994, kui ma töötasin Mereinstituudis, oli see juba poolsurnud. Seda oli vaja remontida ja ma sain läbi Akademfloti, läbi tutvuste, üürida selle Kanada reisifirmale Marine Expeditions. Tegin kolm reisi ise ka kaasa – kaks Antarktikasse, ühe mööda Amundseni Loodeväila rada. Tagasi tulles läksime välja just siis, kui Estonia sai hukka – 1994 septembris. Sellel ööl me jõudsime hukkumispaiga lähistele ja me kodused, kui kuulsid, et Estoniaga on õnnetus juhtunud, arvasid suure ärevusega, et Livoniaga. Kuulsid valesti.

Mis sinu ülesanded neil polaarturismi sõitudel olid?

Olin kapteni teadusabi. See oli siis, kui tegime teadustöid. Kui aga laevale tulid reisijad, siis olin nö kapteni reisiabi. Olin reisijatele giidiks, vedasin neid kummipaadiga kaldale ja näitasin ja seletasin loodust. Kõik Atlandi saared käisin läbi. Kogu Kanada põhjasaarestiku käisin läbi. Ainuke, kus ma käinud ei ole, on Kirdeväil, venelaste Suur Põhjameri. Sinna me ei saanud.

Kui võrrelda Antarktikat mägedega, mis on sarnast, mis erinevat?

No siin ei ole midagi. Nad on niivõrd ühesugused. Kõigepealt, isoleeritud muust maailmast. Ja teiseks – pead iseloomuga inimesi valima. Võib juhtuda, et üks tilk kukub meepotti valesti ja see on seal väga ohtlik. Vene ajal oli suur karvane käsi asju mahitamas, nüüd on teistmoodi. Nüüd on rahad taga, mitte karvased käed.

Vello, sel ajal, kui sina mööda maailma mässasid, oli meil Tartus ühine kooli- ja kodutee su poja Indrekuga. Indrek oli minust mitu aastat noorem ja väiksemaid koolikaaslasi tavaliselt ju ei mäletata. Ometi on Indrek mul meeles, kui väga korralik ja nutikas poiss. Kuulen nüüd temast aeg-ajalt uudiseid kas Tiibetist, Koreast või Ameerikast. Kuidas tal läheb?

Indrekult küsisid lasteaiakasvatajad kunagi, et miks ainult ema sind too- mas-viimas käib, miks isa ei tule. „Isa on Antatikas,“ teatas Indrek uhkelt.

Indrek on kaitsnud teaduste doktori kraadi Indiana ülikoolis. Ta töötab väikerahvaste instituudis, kus taastab kaduvaid indiaani keeli. Ta õpetab indiaanlastele, kes oma keele unusta- nud, nende endi keelt, kirjutab nende keelte õpikuid ja sõnastikke. Palju aega veedab väliuurimistel. On näinud palju põnevat maailma.

Kuhu sa ise veel minna tahaksid?

Igale poole! Mäkke ikka. Ja Antarktikasse. Ja Tartu maratonile. No natuke tagumine jalg jääb nõrgaks, pean veidi trenni tegema, aga utsitan kõiki meie polaarklubi mehi, et peate maratonil ära käima.

Naljakas, et mitukümmend aastat on mööda läinud, aga ikka näen unes, nagu kõik oleks eile juhtunud – olen mägedes või Antarktikas, ei leia marsruuti üles või on jälle mingid kivid ees või seljakott kukub alla. Kõik on kogu aeg silme ees.

Vello Park

Sündinud 26. juulil 1938 Koogil

Eesti Antarktika-uurija, meremeteoroloog, geograaf ja alpinist.

1965 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli füüsikuna

1963–1970 EPA õppejõud

1970–1980 ENSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi kosmiliste uuringute sektoris vaneminsener

1980–1992 Eesti TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonnas

1992–1996 Mereinstituudi vaneminsener ning uurimislaeva Livonia kapteni asetäitja teadusalal

1972–1974 polaarjaamas Molodjožnaja meteoroloog

1975–1977 ja 1977–1979 polaarjaamas Mirnõi aerometeoroloog

1981–1983 polaarjaamas Vostok meteoroloog

Ta on Tartu Ülikooli alpiklubi Firn üks asutajaid, selle teine president ning Eesti Polaarklubi president.

***

Kui vana ma olin, kui Vello Park tuli oma abikaasa ja pisipisitütrega meie Supilinnamajja Marja 10 elama? 12? Või 13? Igatahes tema käis ülikoolis, õppis füüsikat, kandis teklit ja mul oli päris uhke tunne tema kõrval mõnikord linna poole minna.

Oi, kui huvitavaid jutte ta rääkis! Mõningad neist olid säärased, mida poiss peaks kuulma ehk isalt. Vello oli jäägitult armunud mägedesse. Milline õhin teda valdas, kui ta meenutas ronimisi 7000-liste otsa ja madalamalegi. Igal suvel kadus ta paariks kuuks ära ja kui tagasi tuli, oli uus tipp vallutatud. Mida ma siis kuulsin? Seda, et kes on korra mägedes käinud, ihkab sinna aina tagasi ja tagasi. Alpinism on kõige teaduslikum spordiala, enamik alpiniste on kas teaduste kandidaadid või suisa doktorid. Mäletan, kuidas Vello hääl hakkas austusest vabisema, kui juttu oli lumeleopardidest. Kes need on? Need on elupäästjad, kes toovad vigastatud ronijaid kõrgelt alla. Ise tahtis Vello olla lumeleopard.

Ühel varahommikul prõmmis ta meie korteri ukse peale. Lähme! Kuhu? Mis juhtunud on? Rahvuslik katastroof, ülikooli peahoone põleb. Ruttasime tulistjalu kohale, rakendati meidki seminarka raamatukogu päästmisel, seadsime end peahoone õuel inimketi lülideks, andsime haruldasi raamatuid käest kätte. Teine pool tartlasi nuttis peahoone ees. Oma pisaraid ei häbenenud keegi.

Aastaid hiljem sai seminarkast minu lemmikraamatukogu.

Pärastpoole kolisime mõlemad Supilinnast ära, kuid me kohtusime edaspidigi ning siis hakkasin ma Vellolt kuulma lugusid Antarktikast, tema ja minu unistustemaast.

Minu meelest on Vello sangar, kellest meie ühiskond (mehe tagasihoidlikkuse ja soovi tõttu alati varju jääda) ülekohtuselt vähe teab.

Vello tahab aina anda ja anda, aina aidata teisi. Endale ei soovi ta midagi, vähemalt mitte materiaalseid hüvesid. Talle on piisanud elamustest valgetel tippudel ning igavestel jää- ja lumeväljadel. Ja kas üldse ongi olemas midagi kallimat ja kõrgemat kui meeleliigutus, mis heliseb su hinges igavesti?

Mind nakatas Vello reisitõppe, mille eest ma olen talle ikka ja alati tänulik.

Olev Remsu