Suusad sõidukorda

Hästi hooldatud suusad kindlustavad mõnusama suusasõidu ja ka varustuse pikema eluea. Miks, millal, kuidas peaks oma suuski hooldama ja millist määret kasutama?

Hooldusvajadus

Suuskade hooldamise vajadus sõltub eelkõige sellest, kui aktiivselt alaga tegeleda. Kui paar korda kuus vaikselt matkata, siis selleks sobivad ka kõige odavamad suusad, mida ei olegi vaja hooldada. Neil on ekstrudeeritud põhi, kuhu ei jää parafiin alla. Klassikasuuskadel on pidamisalasse pressitud n-ö kalasabamuster, mis takistab suuskadel tagasi libisemast, seega ei ole ka pidamismääret tarvis kasutada.

Siiski võib vajadusel parandada ka odavate suuskade libisemist ja selleks on olemas kiirmäärded. Kiirmääre on vedelal kujul madala fluorisisaldusega geel, mis kantakse suusa tallale svammiga. Selle määrde kohta võib öelda, et lihtsalt ja kiiresti alla, aga sama kiiresti kulub ta sealt ära.

Kui suusatada aktiivselt juba vähemalt paar korda nädalas, tuleks kasutada sintratud põhjaga suuski, mida peab kindlasti hooldama. „Sintratud” tähendab, et suusa põhjale on lihvitud muster ehk mikrosooned, kuhu jääb parafiin pidama. Erineva hinnaklassiga suuskadel on oma põhjamaterjal. Kallimatel on kasutatud rohkem grafiiti, mis teeb suusa libedamaks, võistlussuuskadel vastab põhjalihv kas külmale või soojale ilmale, tipptasemel suuskadel on oma mustrid kõikvõimalike lume- ja rajaolude jaoks.

Kui suusapõhi on saanud kahjustada või sellel on pika aja jooksul kasutatud kõrge fluorisisaldusega määrdeid, on kasulik teha lihvimismasinaga uus muster. Fluor kuivatab suusapõhja ja kuiv põhi ei libise enam nii hästi.

Klassika- vs uisusuusk

Suuskade määrimise peamine eesmärk on tõsta suuskade libisemiskiirust ning kaitsta põhju kulumise ja kahjustuste eest, klassikasuuskade puhul saavutada ka pidamine.

Uisusuusad on jäigemad ja neile kantakse määre kogu talla ulatuses. Klassikasuuskadel kantakse libisemismääret ainult libisemisalale, suusa keskel on aga n-ö pidamisala (50–70 cm kannast), kuhu kantakse pidamismääre.

Klassikasuusad on pehmema paindega ja seal on õige pikkusega pidamisala eriti tähtis, sest libisemise ajal ei tohi pidamismääre olla rajaga kokkupuutes. Äratõuke korral surutakse pidamisala vastu rada ja suusk ei libise tagasi. Kui suusk ei libise, on pidamisala liiga pikk, ja kui suusk ei pea, on pidamisala liiga lühike.

Õige paindega klassikasuusa leidmine ongi kõige keerulisem. Õiget painet ja pidamisala on võimalik lasta mõõta spetsialisti juures vastavate mõõteriistadega.

Kuidas, mida ja millal?

Hea libisemise annab suusale fluor. Saadaval on erineva fluorisisaldusega määrdeid: madalfluor, kõrgfluor, fluoripulber ning muidugi määre ilma fluorita. Iga päev treenides on mõistlik kasutada madalfluori või siis fluorita määret. Kui aga võistlema minna, siis sõltuvalt ilmast võiks kasutada kõrgfluori või pulbrit. Erandina väga külma ilma puhul ei anna fluormääre fluorita määrde ees suurt eelist.

Klassikalise stiili puhul kantakse suusa keskossa pidamismääre, et see ei libiseks tagasi. Ka pidamismäärdeid on palju: fluori sisaldavad, tõrva sisaldavad ja ilma fluorita. Lisaks jagunevad need n-ö tahketeks ja vedelateks ehk kliistriteks. Kliistermääre toimib, kui rada on jäine või sulalumene, tahket kasutatakse tavalise külma ilma puhul.

Võistlussuuskade ettevalmistamisel kantakse suusale mitu eri kihti parafiini, et suusk libiseks kogu distantsi. Seda tehakse kuuma määrderauaga ning eemaldatakse pärast jahtumist. Seejärel harjatakse suusa põhi ja kantakse järgmine kiht määret. Esimese kihina ilma fluorita määre ja reeglina külmema ilma oma, mis niisutab ja puhastab põhja vanast määrdest. Seejärel madala fluoriga määre ning sellele kõrgfluor. Viimase kihina kantakse suusale pulber, mis viimistletakse samuti harja või fiiberpaberiga.

Kui suusad jäetakse pikemalt seisma, on ka- sulik kanda neile hooldeparafiin. Võib kasutada ka tavalist fluorita parafiini, mis oleks järgmisel korral juba esimeseks kihiks.

Põhivead määrimisel

Legendaarsematel juhtudel on pidamismääret kantud kogu suusa põhjale ning parafiin on jäetud sikeldamata.

Tähtis on ka määrderaua õige kraad, sest liiga kõrge temperatuur võib suusa põhja kahjustada. Normaalne temperatuur on 100–140 kraadi. Mida külmema ilma parafiin, seda kõrgem võib olla raua temperatuur.

Reeglina on määrdepakendil kirjas, mis temperatuuri kasutada.

Vajaminev atribuutika

Selleks ,et ise suuski edukalt määrida, on tarvis endale soetada terve hulk asju: triikraud, puhur, suusapukk, sikkel, sooneraud, määrdemask, kork, harjad ning muidugi suur kogus määrdeid. Kindlasti võiks määrimiseks olla eraldi ruum, sest tegevus tekitab tossu. Eriti tähtis on ventilatsioon fluorisisaldusega määrete puhul, kuna fluor eraldab mürgist auru. Fluoripulbri puhul tuleb kindlasti kasutada määrdemaski.

Korralik suusamehekott sisaldab nelja paari suuski: kaks paari uisusuuski külmale ja soojale ilmale ning kaks paari klassikasuuski kliistrile ja tahkele määrdele. Kuna kogu hooldusvarustust omada on üsna keeruline ja kulukas, on mõistlikum lasta suusad määrida kellelgi, kes omab spetsiaalset varustust ning ka teavet sobivate määrete kohta.

Anti Arak, A&T Sport

Selles numbris

• Indrek Jääts. Rännakud ööpoolsetesse maadesse
• Olev Remus. Elitaarne mees Harry Männil
• Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab
• Reisikirjandus: Kaks kaptenit
• Suusad sõidukorda
• Mobiiliga välismaale
• Juhtub... külmavõetud näpud
• Külm ja kuum
• Matkale. Reisile. "Kaaluta" olekus
• JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad
• Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid
• Vello Park: mägedes inimesed ei vanane
• Elu olümpiahõngulises suusamekas
• Märkmeid tiirult TATARIMAALE
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Monopurjetaja Uku Randmaa - ihuüksi maailmapallile tiir peale
• NOVGOROD, multikultuursuse ime
• Räätsa-TEST: soole ja lumele?
• Reisimärkmeid BELOMORSKAJA KARELIJAST
• OOKEANIST OOKEANINI: viiekesi ratastel läbi Patagoonia
• Otsigem pärleid KODUÕUELT!
• UUS-MEREMAA: sõnas ja pildis
• Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012