Reisikirjandus: Kaks kaptenit
Neid eestlasi, kes merd ja meresõitu siiralt ja kirglikult armastavad, on päris palju. Vähestel on aga olnud võimalik oma armastusele nii palju pühenduda kui autosid ja merekaatreid müüval ettevõtjal Viktor Siilatsil.
Viktor on ilmselt üks eesti kogemusterikkamaid väikelaevnikke. Aga Siilats ei ole mingi romantiline lainete ja skorbuudiga võitlev merekaru, vaid pigem mere-aristokraat, kellele meresõit ja sellega kaasnev sadamamelu on pere- ja seltskondlikuks eluviisiks saanud. Aastaid oleme ta mereseiklustest saanud lugeda „Navigaatori“ artiklitest ja aastalõpuläkitustest tuttavatele-sõpradele. Nüüd on need lood pandud kõvade kaante vahele. Ja asi on seda väärt, sest on ju meremiile mõõdetud Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Portugalis, Rootis, Horvaatias ja enamikes muudes Euroopa vesistes paikades, väikesed sutsud väljaspoolgi.
Kuigi Siilats ise kasutab mitut puhku sõna „seiklus“, siis tegelikult pole tegu mingi uljaspeaga. Viktori kaatrites on mitte ainult SOLAS-e reeglitega kohustuslik varustus, vaid ka palju muud satelliit-telefonist kuni sukeldumisvarustuseni, mis meresõidu mugavaks, lõbusaks ja ohutuks teeb.
Natuke kuivavõitu raamatus on siiski palju väärt nõuandeid, näiteks lüüsimiseks, kanalis sõiduks, tõusude, mõõnade ja hoovustega hakkama saamiseks. On kirjeldusi mitmetest legendaarsetest paikadest ja meresündmustest Gibraltarist Cowes Weekini.
Oma raamatus viitab Siilats paaril korral ka ise vastuoludele traditsiooniliste purjepaatide hindajate ja plastikust mootorjahtide fännide vahel. Väikelaevnik positsioneerib end väga selgelt – tema on moodsate kaatrite mees, kes usub elektronkaarte, veab vägikaigast Eesti merendusametnike ja –koolitajatega ning hindab Ameerika teaduse ja tehnika viimast sõna. Oma seisukoha õigsuse tõestuseks on tal tuua palju ratsionaalseid argumente.
Aga on ka teistsuguseid seisukohti. Eelmisel aastal ilmus märkimisväärne mereraamat jahtkapten Hillar Kukelt, pealkirjaga „Olen tohtinud hingata tuult vabal merel“. Ka Kukk on väga kogenud meremees, sõitnud mitu korda üle Atlandi ja lõpuks ka ümber maapalli. Hillar on teist masti meremees kui Viktor, seda näitab kõige ilmekamalt juba see, et tema aluseks on vana Colin Archer tüüpi purjekas ja tal ei ole kuhugi kiiret. Sadama asemel loksub ta pigem merel.
Siilatsi stiiliks on voolujoonelisus ja kiirus, Kukel ümarus ja vaikne õõtsumine. Seal, kus Siilats viskab kiirpilgu plotterile ja otsustab, tuhnib Kukk paberkaartides ja mõtiskleb. Seal, kus Siilats kurjustab mõistmatutega, püüab Kukk mõista iseennast.
Täiesti erinevad kaptenid, erinevad mered, erinevad raamatud. Aga need, kes reisides merd ja inimesi tundma tahavad õppida, võiksid lugeda mõlemat.
Tiit Pruuli, jahtlaev Lennuki madrus 1999-2001
Selles numbris
- Indrek Jääts. Rännakud ööpoolsetesse maadesse
- Olev Remus. Elitaarne mees Harry Männil
- Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab
- Reisikirjandus: Kaks kaptenit
- Suusad sõidukorda
- Mobiiliga välismaale
- Juhtub... külmavõetud näpud
- Külm ja kuum
- Matkale. Reisile. "Kaaluta" olekus
- JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad
- Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid
- Vello Park: mägedes inimesed ei vanane
- Elu olümpiahõngulises suusamekas
- Märkmeid tiirult TATARIMAALE
- TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
- Monopurjetaja Uku Randmaa - ihuüksi maailmapallile tiir peale
- NOVGOROD, multikultuursuse ime
- Räätsa-TEST: soole ja lumele?
- Reisimärkmeid BELOMORSKAJA KARELIJAST
- OOKEANIST OOKEANINI: viiekesi ratastel läbi Patagoonia
- Otsigem pärleid KODUÕUELT!
- UUS-MEREMAA: sõnas ja pildis
- Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012