PIITER – mitmekihiline ja omanäoline

Peterburi on üks sajast paigast, mida elu jooksul nägema peab, väidavad paljud turismiteatmikud. Siin on võrratu arhitektuur, mis ühendab eri sajandeid, ja rikkalik kultuurilugu. Siit on inspiratsiooni saanud maailmakuulsad kirjanikud ja heliloojad, ooperi- ja balletiartistid. Siin on võimalik nautida looduse vaatemänge pika pimeda talve ja valgete suveöödega.

Kuidas paistab aga linn selle inimese pilgu läbi, kelle koduõu oli pea 35 aastat Vaskratsaniku kõrval ja kelle kõik minekud läksid üle Dvortsovaja väljaku? Sofia Põderi jaoks on Piiter paik, kuhu võib pärast kõiki üheksakümmend üheksat maailma põnevat paika alati rahulikult tagasi tulla – see on kodu. Temaga vestleb Anna Soomets.

„Leningradi enam ei ole, aga Peterburi minu jaoks ka veel ei ole. Piiter – see on midagi Peterburi ja Leningradi vahepealset, midagi, mis on oma, kodune ja ainult mulle kättesaadav,“ seletab Sofia, kuidas elanikud seda linna ise nimetavad.

Sofia on 50. eluaastates peterburlanna, kes abiellus eestlasega ja on nüüdseks juba ligi 20 aastat elanud Tallinnas. „See linn on muidugi täiesti teistsugune kui Piiter, aga minu jaoks üks täiendab teist. Ja õnneks on nad üksteisele nii lähedal, et kui mul vaid peaks tekkima igatsus oma Piiteri järele, on see vaid kuuetunnise bussisõidu kaugusel, kui juba saan hingata endasse rõõmu ja energiat. No ja kui tuleb igatsus Tallinna vaikuse ja ruumi järele, olen üsna väikese aja jooksul jälle siin.“

Kummalise tähtsusega on peterburlaste jaoks jaamad, olgu siis rongi- või bussijaamad. Need on justkui kodutunde verstapostid. Sellise emotsionaalsusega nagu peterburlased ei räägi jaamadest vist keegi teine. „Kohe, kui buss hommikul Balti vaksali juurde jõuab, olen kodus. Mu esimene vastuvõtja ja viimane ärasaatja on jaam ise. Alati olemas ja muutumatu, isegi kui sina ise ära käies muutunud oled,“ räägib ta kojujõudmise tundest. See tekib niipea, kui naine näeb jaama ja seda ümbritsevat tuttavat haljasala, mida korralikult koristatakse ainult kõrgema võimuešeloni saabumisel Moskvast või valimiste puhul.

„AURING “ PIITERIS

Esimene asi, mida ta Piiteris teeb, on nn „auring“ − lemmikpaigad tuleb üle vaadata. „Oo jaa, mul on lihtsalt vaja oma mälestusi endasse hingata! Iga kord on need pisut erinevad – meenuvad lihtsalt erinevad asjad, aga trajektoor on alati rangelt sama. Ring algab raamatupoe juurest (Dom Knigi), käib läbi Puškini kodu juurest Moika 12 ja lõpeb Vaskratsaniku juures,“ kirjeldab ta. Täpsemalt − kodumaja ees. „Meie kodu oli Admiraliteedi kaldapealne nr 6. Maja esiuks on muidugi nüüdsel ajal lukus ja mind sinna nostalgitsema ei lasta, aga ma tean väga hästi seda neljanda korruse kommunaalkorterit, mis koosnes 12 toast ja mille igas toas elas eraldi perekond.“ Praegu ilmselt ei ole seal järjekorda tualeti ukse taga – tualett oli korteris ainuke −, ei ole hiigelsuurest köögist tulevat magusmõrkjat kerosiini põlemise lõhna ega iga pere muresid, mis kõik tahes tahtmata teisteni jõudsid. Ka vannituba oli üks kõigi jaoks ja Sofia naerab, et pärast abiellumist ja oma korteri saamist oli talle suureks vabanemiseks lihtsalt teadmine, et ta võib vanni minna igal suvalisel ajahetkel.

Sellised ühiskorterid eksisteerivad Peterburis siiamaani. Tuba kommunaalkorteris linna ajaloolises keskuses on väga hinnas.

Kui praegu valvab maja tammepuust ukse juures turvamees, siis kunagi oli turvamehe asemel valge põllega tatarlasest kojamees, kes podagra tõttu käis ka suvel tihti viltidega ja kes kord sõna otseses mõttes Sofia elupäästjaks sai. Mööda katuseid kolades mängiti sõda. Lapsed kujutasid ette, et loobivad süütepomme katuselt alla, nagu neile räägiti, et naised olid blokaadi ajal teinud. Sofia komistas ja libises mööda katust alla, kuni jäi pidama karniisi ääre külge. Rippus seal maa ja taeva vahel, ei julgenud hingatagi. Kojamees õnneks nägi, ronis järele ja tiris ta sealt välja. Muide, veel 80ndatel olid mõnede selliste majade majahoidjad revolutsioonieelsete kojameeste järeltulijad – amet pärandati, kojameest on vaja iga võimu ajal.

Ühiskorteris nähti erinevate perede elusid küll kõrvalt ja elati kõigele kaasa, aga üks mis kindel – tõsistest asjadest rääkida ei julgetud. Repressioonid, mis olid pärast sõda nii tavalised, võisid alguse saada ka kadeda naabri tõlgendamistahtest. Millest siis üleüldse inimesed rääkisid? „Luuletusi lugesime,“ vastas mulle Sofia. „Raamatuid lugesime ette, nii lastele kui ka täiskasvanutele, arutlesime kontsertidel kuuldunähtu üle. Lapsed etlesid. Mul rippus ukse küljes paar „käterätikut“ abonomente erinevatele kontsertidele filharmoonia saali, Kapelli, Kirovisse. Mäletan üht kontserti, mida dirigeeris Mravinski – see oli nii hüpnootiliselt ilus, et inimesed tõusid esituse ajal püsti,“ meenutab ta.

Kord oli tal filharmoonias poeg kaasas, sest nelja-aastast põnni ei olnud kellegagi koju jätta. Poiss magas koridoris diivanil ja üles ärkas Hatšaturjani „Mõõkade tantsu“ peale.

Sofia kodumajast mitte väga kaugel on Aleksandrovski park. „Ei meie ise ega lapsed ei jalutanud kunagi üksinda pargis. Ainult koos vanaema, hoidjatädi või emaisaga. Ja alati käest kinni.“ Sofia näitab üht pilti, millel ta on väikese kübara ja pisikese kotikesega. „Vot niimoodi – po piitergskii – olime kõik riides, alati sellise väikese kübara ja kotikesega. Ei tea küll, kust need kõik sellel ajal välja võeti,“ muigab ta.

Nädalavahetusel oli peredel kombeks sõita „saartele“. Jelagini, Krestovski, Kamennõi... Suvel võeti tihti Jelagini saarel paat laenuks või siis vesirattad ja sõideti mööda vett. Kamennõil aga püüdsid kala nii täiskasvanud kui ka lapsed. Kamennõi saare kinkis Katariina II Paul I-le. Sellel saarel paiknevas väikeses kirikus tavatsesid koguneda vabamüürlased, kelle hulka ka Paul I kuulus. Kirikul oli oma surnuaed, kuhu maeti vabamüürlased. Kui Paul I suri, viidi vabamüürlaste säilmed üle Smolenski kalmistule Vassili saarel ja kiriku ümber hakati matma hoopis tsaari hobuseid. „Me teadsime alati, et seal on tsaari hobuste surnuaed,“ jutustas Sofia.

Aleksandrovski park oli nende jaoks lühidalt Saškin. Nii nagu Vassiljevi saar oli Vaskin. Saškini aias mängis alati suve alguses, koolilõpupidude ajal puhkpilliorkester. Ka Admiraliteedi aias oli olnud hästi pidulik ja rahvarohke. „Mulle küll tundus kohati, et aed juba iseenesest ootas, millal need pidulised ometi juba koju lähevad. Aga see kõik oli nagu linna pidu. Ainult et kogu selle ilu juurde käis ka kõikide Nevski, Gorohovoje ja Voznessenski prospektide majade sissepääsude muutumine ühiskondlikeks tualettideks.“ Õnnetud pidulised ei andnud armu ei elanikele, ei kojameestele, ei jagunud neile ei tualette ega ka austust enese vastu... See ilmselt ei olnud juba nii väga pidulik.

BLOKAAD

Blokaad on Piiteris püha. Blokaadi veteranidel on siiamaani omad soodustused, võõraste jaoks silmatorkavam on eelisjärjekord nii pileti- kui ka tualetisabas. „Minu perekond linnast ära ei läinud, elati ühes toas kõikide sugulastega koos, et hoida kütet, mida ei olnud, ja jagada sööki, mida ei olnud. Minu vanaema jagas poes leiba. Meie omadel vedas. Kõik purukesed, isegi tolm pühiti kokku ja eks need purukesed olid ka meie perele pääsemine... Jah, blokaadi ajal söödi kasse ja koeri ja... Ma ei taha sellest rääkida praegu.“

Ermitaaž, mis Sofia jaoks oli üks koduhoovi ehitistest, majutas oma keldrites blokaadi ajal ca 2000 töötajat. Vaimu ja meeleolu hoidmiseks toimusid seal kultuurilised tegevused. Ermitaaži giidid korraldasid sõduritele, aga ka soovijatele majas ekskursioone, jutustades tühjade pildiraamide juures teostest, mis seal enne nende evakueerimist rippusid. Ermitaaži katusel, Katariina II rippaia asemele rajati aga köögiviljapeenrad. Iisaku katedraali juures asuva Nikolai I liivakottidesse peidetud ausamba ümber olid aga kartulipeenrad. Kartul pandi maha ka teistesse lillepeenardesse.

Sõjahirmu tundis Sofia kaua. Miljonnaja tänaval, nõukogude ajal oli see Halturini tänav, on endine avalik Ermitaaži sissepääs, mida valvavad Atlased. „Lapsepõlves võtsin seda sõna-sõnalt – hoiavad taevast. Millegipärast arvasin, et kui Atlased on paigas, siis sõda ei tule. Käisin ja kontrollisin siis neid tugevaid Atlaseid. Miks just nii, ei mäleta,“ räägib Sofia.

ILUS JA KOLE

Praegu on Peterburi jätkuvalt mitmekihiline. Käib uhke keskuse restaureerimine, aga kui võtta ette jalutuskäik Talvepaleest Smolnõisse, siis satud tänavatele, mille kohta Euroopa filmitegijad ütlevad, et Peterburi on parim paik II maailmasõja järgsest ajast rääkivate filmide ülesvõtmiseks − dekoratsioonid on sõna otseses mõttes maast leitud... Sildid elumajade ustel, mis kutsuvad üles sooja hoidmiseks korralikult uksi sulgema, on seal olnud vist tõesti hulga kümneid aastaid. Majade kunagine ilu on aimatav, kõnnid nagu elavas muuseumis.

PÜHAK KSENJA

Eriline koht kõikide peterburlaste jaoks on aga pühak Ksenjal, kelle haud asub Vassili saarel Smolenski kalmistul. „Asjasse võib suhtuda väga mitut moodi, aga inimesed tulevad ja palvetavad tema haua juures ja saavad sellest abi.“ Venelased on üsna ebausklikud ja neil on palju väikeseid rituaale, mille täitmisel on oma oluline tähendus. Nii ei näita noored emad oma väikest last võõrale, et kaitsta teda kurja silma eest, ja elavale inimesele viiakse alati paaritu arv lilli, surnule paaris arv. Pühale Ksenjale viiakse nagu elavale – paaritu arv. Räägitakse, et keegi oli kunagi soovinud Ksenjalt õnne, et edukalt sooritada partei ajaloo eksam, aga rohkem palutakse siiski abi haigele ja õnne õnnetusse armastusse.

Ksenja oli tavaline naine, kelle pühakuvõimed avaldusid pärast tema mehe surma. Ta käis ringi nagu ullike, riietus oma õukonna lauljana tuntud mehe riietesse, et kõik arvaksid, et suri tema, mitte tema mees. Ta rääkis vähe, aga kõik, mida Ksenja ütles, mõjus väga ettenägelikult. Kindlaid tunnistusi tema imet tegevatest võimetest justkui ei olekski. Aga ju on inimeste vajadus millessegi uskuda väga suur. Nii võibki Ksenja haual kohata inimesi, kes, kõndinud päripäeva kolm korda ümber palvemaja, jätavad paberile kirjutatud soovi küünalde alla kasti ja ütlevad kõige lõpuks „Tee nii, nagu ise paremaks pead!“ ning lähevad rahuliku südamega koju.

ZNAMENSKAJA KIRIK JA PAVLOV

Ka Vosstanija väljakust, endisest Znamenskaja väljakust, tasub pisut rääkida. Õigemini kirikust, mida enam ei ole. Znamenskaja väljakul asus kunagi kena bütsantslik kirik, kus armastas käia ka akadeemik Pavlov, tingitud reflekside avastaja. Teadupärast oli ta Nobeli preemia esimene venelasest laureaat. Teadlane keeldus kategooriliselt pärast revolutsiooni Venemaalt lahkumast, ehkki ta elamistingimused olid karmid. Pavlovilt konfiskeeriti kuldmedalid ja panka hoiustatud Nobeli preemia. „Ta oli sügavalt usklik inimene ja tänu sellele, et ta käis regulaarselt kirikus palvetamas, ei lammutatud sealset kirikut esimeses järjekorras maha. Ta oli lihtne inimene, vihkas alatust ja laiskust ning pärast pingelist tööd lõõgastus lihtsalt ja tavaliste inimestega kurni mängides. Oma „paguneid“ oskas ta suurepäraselt ära kasutada. Sai väga hästi aru oma tähtsuse kasutamise võimalustest ning pannud kõik ordenid rinda, läks sinna, kuhu vaja, ja seisis igavikuliste väärtuste hoidmise eest. Kusjuures rinnas särasid tal kõrvuti nii nõukogude kui ka tsaarivalitsuse antud ordenid.“

Kui Pavlov 1936. aastal suri, pandi Znamenskaja kirik kinni ja enne sõda tassiti lausa laiali. Nüüd on selles paigas metroopeatus, mida armastatakse ja peetakse ilusaks. Võib olla on sellel kohal veel kiriku mõju tunda.

1909. aastal püstitati siia, Znamenskaja väljakule, Aleksander III ratsamonument. Mõned peavad seda kummaliseks, mõned aga eriliseks – iseenesest pidavat see olema ainus ratsamonument Peterburis, kus hobusel on kõik neli jalga tugevalt maas, olles sellega tugevuse ja stabiilsuse sümboliks. Monument oli 1937. aastast „asumisele saadetud“ Vene muuseumi õuele, kust teda siis läbi aia kui keelatut piiluda sai. Nüüd on Aleksander III Marmorpalee õuel välja vahetanud Lenini soomusauto.

VALGED ÖÖD JA PIMEDAD PÄEVAD

Peterburlased on looduse rütmiga, täpsemalt aastaaegadega väga seotud. Pime sügis ja kottpime talv on omaette olemise aeg. Siis on kontserdid, teatrid, raamatud ja kodused luuleõhtud. Kevad tähendab ärkamist, suhtlemist, armastust ja helgust. Peterburlaste jaoks on üks ilus põhjus Neeva äärde tulla ka kevadise jäämineku ajal. „Jää läheb tegelikult kaks korda – kõigepealt aprilli lõpus. Siis on see räämas, must ja räpane. Paari nädala pärast tuleb aga Laadoga jää Neevale ja see on imeilus, valge, puhas, nagu suhkrutükid. Ja seda käiakse imetlemas. Siis torkavad juba silma ka esimesed päevitajad Peeter-Pauli kindluse müüri ääres,“ räägib Sofia.

Muidugi on ka valged ööd eriline aeg. Neeva äärde tullakse sõltumata east ja sõltumata hingeseisundist. See on mingi väga salajane rütm ja tung, mis nagu oleks kuidagi geneetiliselt põlvest põlve edasi antud. See oleks justkui palverännak, mis kulmineerub sildade tõstmisega. Sofia seletab: „Kogunemine Neeva äärde öösel on iseenesestmõistetav. Kui sillad tõusevad ja laevad Neevat mööda tulevad, on see midagi sellist nagu uusaastaöö saluut. Tavaliselt inimesed isegi aplodeerivad. Ma kahtlustan, et sellist pühalikkust saavad tunda vist ainult elanikud ise. Turistid näevad seda ilmselt teisiti.“

Sofia ütleb, et tõelise ja eheda peterburlase tunneb kaugelt ära, tema kõnemaneer ja sõnakasutus, isegi välimus on erilised. Ilmselt tuleks selliseks eristuseks veidi silma harjutada ja õnneks ta soovitabki alustuseks minna Vene muuseumisse ja maalide kohta küsida nõu eakatelt saaliteenindaja-prouadelt – nemad on tõelised peterburlased. Nad teavad, tunnevad ja usalduse tekkides võivad jutustada nii mõndagi. Üks, mis aga on kõikidele sellistele „tõelistele“ omane, on armastus oma linna vastu. Linn on nende jaoks justkui personifitseeritud olend, keda hoitakse ja kaitstakse. Teda hoiti ja kaitsti ka blokaadi ajal, kui parkidest ei võetud maha ühtki puud.

Blokaad

Saksa vägede poolt 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta jaanuarini kestnud piiramine, mille vältel hukkus ametlikel andmetel 650 000 tsiviilelanikku. Arvatakse siiski, et surmaohvreid oli pisut rohkem kui 800 000, sest arvesse ei ole võetud maalt tulnud põgenikke, keda ei jõutud registreerida, samuti illegaalselt linnas elanud registreerimata alamklassi. Linna jäi nii palju tsiviilelanikke halvasti korraldatud evakueerimise ja sõja kulgu vääralt kajastava propaganda pärast – paljud lihtsalt ei uskunud, et sakslased nii kaugele jõuavad ja et sõda võiks sellise pöörde võtta. Soljanoi pereulok 9 asub Leningradi kaitse ja blokaadi muuseum. See avati 1946. aastal ja tol ajal oli see külastatavuselt Talvepalee järel teisel kohal. Tookord oli muuseumis avatud 37 saali, mis kajastasid täpselt kaitselahingute kulgu ja blokaadis olnute igapäevaelu. Kui aga lahvatas „Leningradi süüasi“, süüdistati muuseumitöötajaid relvade kogumises, Stalini rolli vähendamises blokaadi murdmise ja kaitselahingute korraldamise juures ja selleski, et teenimatult on loodud Leningradi blokaadi müüt. 36 aastat oli muuseum suletud. Tänu linnaelanike teadlikule tegutsemisele taasavati muuseum 1989. aastal.

Blokaadi kajastab ka ekspositsioon, mis asub Rumjantsevi villas Peterburi ajaloo muuseumis (Anglijskaja naberežnaja 44).

Dom Knigi, Nevski prospekt 62

See hoone valmis 1904. aastal õmblusmasinaid tootva firma Singeri peakontoriks. Klaasist gloobus paistab kaugele. Metallist „lint“, millega gloobus on ümbritsetud ja millel Singeri kaubamärk, on nüüd kahjuks eemaldatud. Praegu on see peterburlaste poolt vägagi armastatud koht, aga omal ajal peeti seda hoonet halva maitse märgiks. Maja planeeriti 11-korruselisena, aga kuna imperaator oli andnud välja dekreedi, mille järgi tsiviilmajad pidid olema vähemalt kaks meetrit Talvepaleest madalamad, jäi see viiekordseks.

Enne revolutsiooni istusid maja akende vitriinides õmblejannad, kes demonstreerisid õmblusmasinaid, samal ajal töötades. Praegu asub siin aga üks Peterburi suuremaid raamatupoode. Kui otsite midagi konkreetset, tasub pöörduda infolauda, kus soovitud raamat teile riiuli täpsusega üles leitakse. Teisel korrusel asub kena kohvik. Eriti kena on see Kaasani katedraalile avaneva vaate pärast.

Vaskratsanik Senati väljakul

Prantsuse skulptori Etienne Falconet’ loodud Peeter I ratsamonumendi lasi tema auks püstitada Katariina II 1872. aastal. Kuju valmimiseks kulus kokku 16 aastat, viimased kolm sellest tohutu graniitrahnu otsimiseks ja kohaletoimetamiseks. Kuju pea voolis Falconet’ õpilane Maire Collot väidetavalt ühe ööga ja seda peeti Peetrile erakordselt sarnaseks. Vene muuseumis on võimalik vaadata selle pea mudelit. Gravüüri sellest, kuidas 1600 tonni kaaluvat graniitrahnu Peterburist 10 km kauguselt kohale toimetati, võib näha Moskva ajaloomuuseumis. Räägitakse, et Peeter I ise oli sellel rahnul seisnud ja ümbritsevaid maid vaadanud.

1825. aastal toimus siin dekabristide ülestõus. Puškini poeemi „Vaskratsanik“ peetaksegi allegooriaks ja reekviemiks dekabristide ebaõnnestunud ülestõusule. Kui sakslased II maailmasõja ajal Peterburi ründasid, kaaluti Vaskratsanik „evakueerimiseks“ kaevata maasse või uputada Neevasse. Siiski jäi ta paika, kaeti tihedalt liivakottidega ja sõjas kahjustusi ei saanud.

Atlased Miljonnaja tänaval

1920. aastatel oli siin Ermitaaži peasissepääs, kus kümme viie meetri kõrgust kuju hoiavad üleval sissepääsu „katust“. Nende kujude valmistamiseks kulus skulptor Terebenjevil kaks aastat. Teda aitasid ligi 150 kiviraidurit, kellest igaüks tegeles oma „osaga“: peade, jalgade, varvaste, kehadega. Atlaste pead tegi skulptor ise. Kujud paigaldati 1. septembril 1848. Blokaadi ajal sai üks Atlastest mürsutabamuse.

Aleksandrovski park Petrogradi linnaosas

Park on 10 hektari suurune ja see valmis aastal 1845. Sellest ajast alates on see armastatud kui laste ja täiskasvanute jalutus-, kokkusaamis-, mängimiskoht, siin on olnud ratsutamiseks võimalusi nii suurtele kui ka väikestele, aga ka näiteks mineraalveejoogikohad, karussellid, klounid. Enne revolutsiooni asus siin Nikolai II poolt 1900. aastal rajatud Rahvamaja, mis oli mõeldud peterburlastele lõbustusasutuseks. Stalini ajast on aga pärit Rahvamaja asemele tekkinud Balti maja, planetaarium ja kontserdisaal. Pargist võib leida ka „lillekella“, mille kinkis Peterburile linna juubeli puhul Genf.

Ermitaaž

Sellele maailma ühele suurimale kunstikollektsioonile – ca 4 miljonit eset − pani aluse Katariina II omaenese tunnistuse kohaselt „maalikunstist midagi mõistmata“. 1852. aastast said lugupeetud ja väärikad linnakodanikud kunsti nautida, laiemale avalikkusele muutus kunstikollektsiooni vaatamine kättesaadavaks pärast revolutsiooni. Pärast revolutsiooni suurenes kollektsioon märkimisväärselt, sest muuseumi osaks muutusid ka kogu tsaariõukonnalt ära võetud hinnalised väärtasjad. Siit leiab Caravaggio, da Vinci, Matisse’i, Picasso, Gauguini ja paljude teiste maailmakuulsaid töid.

Ermitaaž paikneb Palee väljakul, mille keskmes on 1834. aastal püstitatud Aleksandri sammas, mis on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule 1812. aastal. Tegemist on maailma suurima lisatoestuseta sambaga, mis seisab püsti tänu omaenese raskusele.

Vene muuseum, Inženernaja ulitsa 4

Ligi 400 000 eksponaadist koosnev Vene kujutava kunsti kogu paikneb Mihhailovski palees. Tööd, mida siin näeb, peegeldavad ühtlasi ka Venemaa ajalugu. Siin on olemas kõik alates keskaegsetest ikoonidest kuni Kandinsky ja Malevitši abstraktsete maalideni. Nende vahele mahuvad veel Brüllov, Aivazovski, Repin, Surikov jpt. Kuna muuseum on pidevas rahapuuduses, siis eelarve suurendamiseks korraldatakse näitusi välismaal, mistõttu tihti ei pruugi kõik „šedöövrid“ kohal olla. Palee oli algselt mõeldud elamiseks Paul I kümnendale pojale, suurvürst Mihhailile.

Palee valmis 1825. aastal ja torkas oma stiilsusega linnas kohe ka silma. Erinevad pärimistehingud viisid selleni, et 1898. aastal avati siin Vene muuseum.

Selles numbris

• Ei mängi lolli!
• Rooma reisijuht
• MONGOOLIA MEMUAARID
• Mobiilset internetti tarbi välismaal turvaliselt
• Dokumentaalfilm „180° South“
• KEBABIST, JAHUST JA BOSPORUSE VAHUST
• MEIE MEES Norra matka-Mekas!
• Eesti militaarpärand väärib avastamist!
• Seitse päeva GÖTA KANALIL
• KOPTERLAUASÕIT
• KASHMIR — MU ARM!
• PIITER – mitmekihiline ja omanäoline
• ANDAMANI SAARTE salapärased hõimud
• GAMBELA - teistsugune Etioopia
• ŠAMANISM TURISMITÖÖSTUSE HOORATTAS
• BISSU – jumalik olend Lõuna-Sulawesilt
• Sünnipäevalaps KAIKA LAINE
• Kursus aitab leida šamaaniteed!
• VIGALA SASS: „Vägi on teadmistes!”
• VENEMAA RAHVASTE ŠAMANISMIST
• Võõrrahvaste kogust leiab haruldusi
• OLHON - maagia saar
• Kohtumised zairan Bjambadoržiga
• Lennart Meri "Šamaan"
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 36 – Juuni 2012