Elektropunk Colombias
Suhkruroog ja lookas banaanipuud, üksikud boad ja käsivarrepikkused rotid, kaks nõiataime, üks hea ja ravimiseks, teine kuri ja nõidumiseks ... KIWA jutustab oma käigust Colombiasse.
“Nad võtavad inimesi pantvangi ja lõikavad tal ükshaaval näppe maha, kuni saavad nõutud summa.” Minu vastas istuva Lundi ülikooli professori Fredi surmtõsiduses kahelda ei saa.
Hoopiski nii tõsine ma ei ole, kui ööpäeva jagu hiljem teispool maakera Bogota lennujaamast välja astun ja koheselt keegi militaarse välimusega maskis kolge mind paari meetri kauguselt pumppüssiga sihikule võtab. Lennujaamast jookseb välja randme külge kinnitatud rahakohvriga mees, teine teda püstoliga katmas.
Võtab aega, kuni taipan, et olen juhuslikult end positsioneerinud just sularaha vedava pangaauto ukse ette. Kogu aktsioon võtab aega vaid mõne sekundi, siis kaob viimnegi püssimees autosse, inspekteerib ukse vahelt enne veel kahtlustavalt lennujaamaesist, relv ikka laskevalmis. Uks lajatab kinni, etendus on läbi. Enne kui auto paigalt võtab, ilmub aknasse püstolimehe nägu, kes on maski maha võtnud ja nüüd laialt irvitades mulle lehvitab. Vastan samaga.
Colombia ohtlikkusest räägitakse legende, kuigi paljud bacpacker ́id peavad seda just kogu Lõuna-Ameerika paremini reisitavaks maaks. Kõikjal hakkab silma palju militaarset. Kui turva- ja politseijõud (kes väidetavalt täiesti korrumpeerunud on) siin kontrollida ei üritaks, teeks seda maffia. 80% maailma kokaiini tootjamaal ei saaks asi teisiti ollagi.
***
Hoolimata pikale veninud teekonnast, jätkan samal õhtul reisi bussiga, mis öö läbi mööda Andide nõlvi tõusvaid käänulisi teid läbi palmide ja kaktuste auruvedurina ülespoole puhib. Bussis on enne ärasõitu käinud miilitsavormi kandev naine ja kõigi reisijate näod üles filminud. Pärast on hea kuristikust leitud laipasid identifitseerida, taipan alles hiljem, kui olen kiirelt oma näo ära varjanud.
Kõrguses on õhurõhu tõttu raskendatud mootori käivitamine ja seetõttu toimuvad vahepeatused öises džunglis kohutava müra ja tossupilve saatel. Ka 2100 m kõrgusel asuv Manizalese linn, kuhu hommikul saabun, on puupüsti täis autosid, mis mööda 45-kraadiseid linnatänavaid üles-alla kihutavad, tootes kohutavat tossu, millesse vähesed mäestiku rüppe eksinud tuulehood ei suuda palju vaheldust tuua.
Manizales oma kuuesaja tuhande elanikuga on isegi Colombia standardite kohaselt väike linn. Ümberringi laiub kohviistanduspiirkond. Ilmselt läheb siin nõlvadel kasvav maailma parim kohv kõik ekspordiks, sest kõrtsides pakutav kohv on pehmelt öeldes lahja löga, mida serveeritakse tingimata koos piima ja suhkruga.
Muidu on tegu vaikse ülikoolilinnaga. Kaasaegne linnaruum, kus reklaami puudumise tõttu arhitektuur, peamiselt 70ndatel alguse saanud modernistlik suund eriti hästi esile pääseb, on kohati läbisegi rajoonidega, kuhu ei julge minna isegi kohalikud, kellega ma tutvun.
Turiste silma ei hakka ja pealiskaudse vaatluse põhjal olen siin ilmselt ainuke (ning veel vägagi silmatorkavalt) eurooplane. “One money, gringo” ning “fucking american shit” kostub mitmel korral selja tagant. Õhus on tunda katoliiklikku võltsmoraali. Kuna osalen teatrietenduses, kus lastakse maha jumalasulane (selle peale lahkub osa publikut demonstratiivselt), siis kohtan linna peal veel mitmel päeval tigedaid pilke.
Teatrifestivali üks toimumiskohti on ülikoolilinnak. Parasjagu toimuvad siin tudengimässud – protestid, nagu ka intellektuaalsed ühiskondlikud debatid on osa Colombia ülikoolide institutsionaalsest iseloomust alates Bogota rahvusülikooli asutamisest 19. sajandi keskel. Tihti on neid õhutanud tudengiliidrite mõrvamine parempoolsete paramilitaarsete gruppide poolt riigi heakskiidul või vabakaubandus USAga. Tihti ajab neid mässe laiali eliitmärulipolitsei. Hetkel toimuvad erinevates vormides aktsioonid ülikooli administratsiooni ja valitsuse kokkulepete vastu, kes kaks aastat tagasi alustasid ulatuslikke reforme, mille tagajärjel hariduse kvaliteet halveneks järsult.
Muude kohalike seas õnnestub mul kohtuda ilmselt Manizalese ainukese poststrukturalistiga. Noormees räägib mõnuga oma vähest inglise keelt, millest enamik on hispaaniakeelne, aga jutust võib ära tunda sõnad nagu diskursus ja subkomandante Marcos. Õlal rippuvast paunast ilmub nähtavale En defensa de la intolerancia – Slavoj Zizeki hispaaniakeelne väljaanne Frederic Jamesoni (ilmselt ülikriitilise) tutvustusega. Viskan suitsukoni maja küljes olevasse metallvõrega kaetud orva. Gas, gas, kogeleb poststrukturalist näost kaameks tõmbudes. Accidento – complicado, kehitan mõne hetke pärast õlgu, kui plahvatust ei järgne. Kust ma pidin teadma, et seal on gaasikraan. Tüütu linnaelu, selge.
***
Järgmine varahommik leiab mind mikrobussist, mille nina suunatud lähima kõrgeima vulkaanilise mäetipu poole. Päev otsa sõitu läbi metsiku looduse ja vaikuse ... ent oh ei. Grupis on veel viis inimest, nende seas ka üks ukrainlane, elukutseline turist, kes tundide ja tundide kaupa oma uutele sõpradele kõikvõimalikku Lõuna-Ameerikasse puutuvat reisiinfot räpib.
Kuna suundume kõrgendatud ohtlikkusastmega piirkonda, on meil kaasas punases dressis šeff, klassikaline kehalise kasvatuse õpetaja tüüp, lootusetult ekstravertne meesiludus, kes saksiku pedantsusega korrektselt inglise keelt välja hääldab.
Siseneme looduskaitsealale, olles sõitnud läbi aakreid laiuva kaktusevälja. Umbes 4000 ja 5000 m vahel asub páramo – neotroopiline ökosüsteem, mis on Andide metsa ja igilumiste tippude vaheline üleminekuvöönd. Meil lastakse üles kirjutada oma andmed ja anda allkiri ohutusnõuete järgimiseks – teekonna sihtpunktiks oleval Nevado del Ruizi vulkaanil on komme iga pooleteise sajandi järel magmat läigatada ja seega on siin piirkonnas kõrgendatud turvanõuded ja kekaõps kohustuslikuks saatjaks. 7,7 miljardit dollarit ja 22 000 inimelu läks riigile maksma vulkaani purskamine 1985. aastal, kui valitsus geoloogide hoiatusi kuulda ei võtnud.
Enne mind on oma andmed kirja pannud jutukas ukrainlane. “Malchik” ilutseb varesejalgades kiri blanketil. Kas ta on selle kirjutanud lahtrisse “sugu”? Ei, nuhtluse nimi ongi Malchik, tõrjeks temasuguste vastu tuleb kombineerida ruumilist distantsi, kõrvatroppe ja suuri kõrvaklappe koos iPodiga, kus ma mööduva mäestiku jaoks sobiva ekvivalendina kuulan Pan Sonicu jäiseid helimaastikke.
Viienda kilomeetri lõpus jääb buss ühele platoole tossama ja edasi jätkub tõus jala. Ignoreerin agarat giidi, kes pidevalt mind kaljurünkade tagant oma kullipilguga silmas peab, kuna kaldun meelega ettenähtud rajalt kõrvale. Mida muud saaks teha järsus õhurõhumuutuses, vertikaalse universaalia ülemises otsas, lumepilvede tõttu iga paari sekundi tagant muutuva panoraamvaate kesk- punktis. Lõputult laiuvad valged väljad hajuvad kõikematvaks sädeluseks, siis ilmuvad jälle nähtavale miljoni aasta vanused jäämäed. Peenemad tajud, lõhnad ja vaikuse ühtlane vibratsioon pääsevad esiplaanile. Malchiku kestev lobisemine on ammu kuuldeulatusest väljas.
Aeg-ajalt laseb vulkaani tohutu majesteetlik kogu end jäätuisus aimata. Tema ametlikku nime Nevado del Ruiz kohalikud ei kasuta, endiselt on käibel ketšuakeelne Kumanday, mis giidi väitel tähendab The Lord of the White Hairs Smokin Nose Or White Bank.
Kui ülejäänud seltskond eesotsas ka 5500 m kõrgusel lakkamatult lobiseva Malchikuga on end lumepilvede taustal pildistanud ja alla tagasi jalutanud, viibin vulkaanijalamil, kuni alajahtumine hakkab ohustama. Lõpuks luusib kekaõps taamalt ligi nagu üksik lumeinimene. Ta laenab mulle enda tugevamaid päikseprille ja just siis, kui ma läbi nende vulkaani hoomamatut kuju püüan ära mõistatada, hajuvad lumepilved hetkeks ja ma näen “valgejuukselist isandat” tema täies hiilguses.
Räägin kekaõpsile oma tähelepanekuid vaikusest, mille peale ta momentaanselt teise kätteõpitud rolli võtab, käe tõstab ja indiaanlase moodi mäge tervitab, tänades mäevaimu enese ilmutamise eest. Ka nišituristidele tuleb reis meeldejäävaks teha. Jäine mäestikukargus hakkab kehast kaduma alles tagasiteel, looduslikus väävliojas supeldes.
***
Põõsa all jõllitab kilpkonn, ise kahe inimpea suurune. Suures puuris kükitab punt kakaduusid ja võdisev aara, kes vahib tardunult tühjusesse, teatades midagi, mis kõlab nagu “carramba”. Olen botaanikaaias ühes nendest mägilinnadest, mille nime ega kohta ma hiljem enam ei mälust ega kaardi pealt taastada ei suuda.
Peagi ilmub Juanita, väike indiaanitädi, kes on lubanud mind viia külastama Embera hõimu oma kodukülas. Poole päeva pärast kõnnimegi pataani- ja banaanipuude vahel 45-kraadise nurga all mäest üles. Suhkrurootihnikus krabistab keegi ja kui oleme poole mägitee peale jõudnud, ronib sealt välja kummikutes ja triibulises T-särgis kõvera matšeetega varustatud lühike indiaanlane, kes osutub hõimupealikuks ehk ametlikult öeldes küla kuberneriks.
Chemii keelt rääkiv embera hõim, um- bes kahekümnest perest koosnev väike anarhistlik mikroühiskond on elanud samas kohas, maalilisel mäenõlval oma bambushüttides juba enne konkistat. Taolisi hõime on jäänud siia riiki 80 ringis. Mäenõlvale valatud betoonist külaplats, televiisor pealiku hütis ja suhkruroo tootmise masin on ainsad tänapäevased objektid. Platsi ääres asuvad kongid, ühes märkan klassituba, mis näeb välja, nagu oleks lastel vaheaeg jäänudki kestma.
Suhkruroog ja lookas banaanipuud, üksikud boad ja käsivarrepikkused rotid, kaks nõiataime, üks hea ja ravimiseks, teine kuri ja nõidumiseks - selline on selle küla argipäev.
***
Lennujaamades ooteaega sisustades olen üsna viimasel hetkel saanud endale organiseerida ka esinemise Colombia ainukeses electro-klubis Black Leather, mis asub pealinna Bogota urbanistlikus kivikõrbes. Putas, pilgutab taksojuht tahavaatepeeglisse mõistvalt silma, kui klubi nime teatan. Musta Nahka veavad kolm electro-entusiasti, kellest üks, Victori nimeline teeb ka samanimelist väikeplaadifirmat ja loob ise Cute Heels nime all väga lahedat new wave’i ja italo disco mõjudega energilist technobilly’t. Esimest korda Cute Heelsi plaati nähes tundus mulle, et seal peal on minu pilt. Ja tõepoolest, lisaks sarnasele muusikalisele suunitlusele näeb Victor välja nagu mu vend, kitsaste pükstega elektropunk.
Black Leather on väljapeetud futuristlikus techno-stiilis (palju neooni, kosmilised seinamaalingud), väikeste viidetega pahelisusele (müramuusika kui piinavahend, punk kui üleannetus). Kohalik electroskeene on üsna stiilne ja tegus, seda hoolimata karmist konkurentsist – narkoraha pesijad ruulivad turgu ja saavad lubada endale Euroopa elektroonika suurnimede kohaletoomist. Black Leatheris aga on enne mind mänginud just Detroidi legendaarne new-wave/ electro-artist Adult. ja Eestiski esinenud Dirty Princessi üks lauljannasid Yasmin Gate. Öine pidu kandub nagu ikka varahommikusse aftekasse kellegi korterisse. Kohalike peofriikide, moekunstnike ja hipsterite seas on siin üsna teraseid noori, kellelt ma ei saa jätta uurimata kohalike noorte poliitilist ja muud meelsust.
Arutelu käigus kristalliseerub kaks erinevat seisukohta. Ühed arvavad, et just siin reaalsuses on meie võimalused, mida tuleb erinevate tegevuste vormis ära kasutada. Teised, et on palju erinevaid reaalsusi ja olemasolu iseenesest juba loeb. Kuna sõidan peolt otse lennujaama, siis jäävad just need mõtted selle reisi sümbolväärtuseks.
Selles numbris
- Parima reisiraamatu kirjutas Aime Hansen
- BalkanBeats - mis see on?
- Armeenia Genotsiidi juured
- Fotograaf Johannes Pääsukese jälgedes
- Kas La Chimba võlu jääb alles?
- Elektropunk Colombias
- 7 Soovitust reisiks maailma äärele
- Maa, mis hämmastab isegi India kogemusega reisijat
- Maa väriseb siin pea iga päev
- Kolm Kuud õunasaarel
- Teekond turismijumala altarile
- Kahel rattal Iisraelis
- Hääletame Iraaki?! - Olgu!
- Seiklusspordi suvi tuleb tihe
- Koopaelamus Sloveeniast
- Hommik Karpaatides
- Go Reisiajakiri nr 23 – Aprill 2010
