Teekond Bulunkuli

Laagripaik

Magasin ülihästi. Nägin undki, esimest korda vist siin mägedes. Nägin, et mu tütar Helena on hobune, kes meie telki sööb. Hakkasin hobust ära ajama. Siis raputas Helena mu ärkvele ja küsis, mis on, et miks ma teda telgist välja trügin. Hommikul ilus päiksepaisteline ilm. Aga sel korral see meid eriti ei rõõmusta. Eile õhtul siia saabunud matkajad olid tulnud Jašil Kuli järve äärest. Suurvee tõttu on järve kaldad üle ujutatud ja seal ei pääse üle Bulunkuli küla poole muidu, kui paadiga. Aga paate sellel kaldal, kuhu meie tahame jõuda ei ole. Nad on 30 km eemal Bulunkulis. Lootsime, et kui ilm on külm ja vett mägedest nii palju juurde ei voola, siis ehk järve pild alaneb. Aga ilm on ilus soe ja tuhanded ojad vulisevad mägedest alla. Ei teagi nüüd millal ja kuidas Bulunkuli saame.

Meie ekspeditsioonieesliajajad Umed, Kous ja Jorbek

Hommikusöögi alal selgub, et toit hakkab otsa lõppema. Aga minul näiteks ongi targem vähem süüa. Halvem lugu on see, et unustasin fotoaparaadi akusid kogu aeg võimalikult soojas hoida, varuakud on praktiliselt tühjaks jooksnud. Tegime ilma lõunapausita pika sõidupäeva. Ühel järsul tõusul selgus, et hobusemehed on Eno-Martini ja Jaanuse sadulad lubamatult halvasti kinnitanud. Mõlemad mehed saavad napilt hobuse seljast maha hüpata, enne kui sadulad mäest alla veerema hakkavad. Kl 15 paiku jõudsime Jašil Kuli äärde (3719m tavalise veega, praegu ilmselt mõnedki head meetrid rohkem) ja kohe ülevalt mäeveerult vadates oli selge, et siit me üle ei pääse. Jašil Kul (tähendab “roheline järv”) moodustus kunagi tohutu maanihke tulemusena, mis moodustas loodusliku tammi. Meie hobusemehed hakkavad mäeveerul käte ja riietega vehkima. Ja märgataksegi meid mõne kilomeetri kaugusel asuvast elektrijaamast. Peagi saabub järvest väljuva jõe kaldale elektrijaama mehed. Karjutakse vastastikku üle jõe ja nad on valmis 50 USD eest Bulunkuli sõitma ja sealt paadimehe organiseerima, kes meid üle viib. Me lihtsalt ootame järve kaldal mõned tunnid. Meie giid räägib narkoprobleemidest Tadžikistanis. Narkootikumide vool Afganistanist läbi Tadžiki Venemaale ja Euroopasse on jätkuvalt suureks probleemiks. Ja einevalt Afnanistanist, kus tõsine islam kaitseb afgaane narkootikumide tarbimise eest, on paljud tadžikid heroiini lõksu langenud. Sellega seoses on probleemiks saanud ka HIV/AIDS.

Jašil Kul e Roheline järv

Lõpuks saabub teisele kaldale auto väikese kummipaadiga. Nüüd lõpeb meie reisi ratsamatka osa. Jätame hobuse- ja eeslimeestega südamlikult jumalaga. Nad vabandavad veel, et ühel hommikul sisse magasid ja lõunasöök alati maitsev ei olnud. Lohutame neid mõistagi, et kõik oli vahva ja soovime neile head koduteed (otsetee üle mägede peaks nad ühe päevaga Batšori tagasi viima). Hakkame oma kraami üle järve vedama, esimesed reisid saab teha veel pool-valges, lõpetame aga päris pimedas autotulede valgel. Sõit üle järve on kohati kõva kangutamine, sest sõidame üsna väljavoolava jõe lähistelt ja suure vee vood kisub paati vägisi endaga kuristikulisse mägijõkke kaasa.

Järgmiseks katsumuseks saab 11 inimese ja tohutu pagasi uaziku maasyikuautosse paigutamine – mina ja Alex sõidame lõpuks väljaspool autot uste küljes rippudes. Teiseks on tee kohati üsna ränk, paari jõe juures käib juht enne kontrollimas, kas neid on ikka võimalik käbida. Kolmandaks saab enne lõppu bensiin otsa ja viimased 3 kilomeetrit kõnnitakse jala.

Natuke enne südaööd jõuame Bulunkuli, kus meid on ootamas kodumajutus ja soe supp. Pamiiri maanteeni on siit kümmekond kilomeetrit. Jääme Bulunkuli kaheks ööks ja siis jätkame reisi autodega.

• Afganistan
• Bulunkul
• Jašil Kul
• Pamiir
• Pamiiri maantee
• Tadžikistan
• Yashil Kul