TŠINGIS-KHAANI jälgedes

Põhja-Eesti Regionaalhaigla tohtrid käisid suvel heategevuslikul humanitaarmissioonil Mongoolias. Kahenädalase missiooni sisse mahtus palju operatsioone ja tänulikke patsiente, kuid ka head toitu ning elamusi kohalikust kontrastiderohkest eluolust. Reisiülevaate annab kirurg Jüri Teras.

1162. või 1155. aastal sündis Mongoolias Temujin − mees, kes hiljem rajas ühe  võimsaima impeeriumi Kaug-Idas. Juba varases nooruses tapeti Temujini isa  rivaalitsevate tatari hõimude poolt ning Temujin koos oma ema ning vendadega oli  sunnitud elama isolatsioonis ja sügavas puuduses hulga aastaid. Ajalooürikud  väidavad, et tol ajal vaid kümneaastane Temujin olla surmanud jahikäigul perekonna  teiste liikmete eest toidupalade peitmiselt tabatud ühe oma vendadest. Vägivald ja  julmus olid Mongoolia ajaloo lahutamatud osad, mille juurde kuulus vaenlaste elusalt  keetmine ning vallutatud alade sadade tuhandete elanike metsik tapmine.

Ja ometi teatakse ja austatakse tänapäeval Tšingis-khaani kui suurt väejuhti ning 22  protsendi maailma territooriumi vallutajat. Väidetavalt on iga 200. Euroopa suguvõsa  geenid pärit otseselt Tšingis-khaanilt endalt… Tõesti, kõrgete põsesarnade ning  pilukil silmadega kaunitare kohtab mitte ainult Venemaal, vaid ka siinpool Peipsit.

Tänapäeval meenutab Temujini ja tema khaaniriigi kunagist võimsust 40 meetrit  kõrge ja sädelevast metallist hobusel istuv Tšingis-khaani kuju, kes kurjal pilgul  vaatab itta ehk siis Hiina suunas. Lisaks loomulikult lugematud Tšingis-khaani  nimelised väljakud, tänavad, lennujaam ja erinevates pudelites vägijoogid. Mongoolia  rahvas mäletab ja armastab oma kunagist hiilgust ja selle rajajat. Nagu ajaloos paraku  ikka, ei suuda aga järeltulijad oma isade jälgedes käia ning impeeriume ootab ikka  allakäik.

Kas tänapäeval on Mongoolia oma kunagise hiilguse vääriline?

Uskumatu, kuid kunagine NSVL-i nn 16. liiduvabariik on tegelikkuses õitsev ning  ääretult huvitav paik, pealinn Ulaanbaatar aga meenutab kohati äravahetamiseni iga  Euroopa pealinna oma moodsate kohvikute, laiade tänavate ja uhkete autodega.  Samas on mõnikümmend kilomeetrit Ulaanbaatarist eemal endiselt haljendavad  stepid, kus pea pool riigi elanikkonnast elab endisaegsete nomaaditavade ja  harjumuste järgi.

Kui kunagi tungisid mongoli sõdalased Euroopasse hobusesadulas, siis tagasi  Mongooliasse saab tänapäeval veidi mugavamalt. Otse Ulaanbaatari lendab meile  kõige mõnusamalt küll vaid Aeroflot Moskvast, kuid on võimalus valida ka  Inglismaalt ja Saksamaalt startivaid lennuliine.

Kirurgilisele missioonile  

Sel suvel viis meid järjekordne missioon Mongooliasse. Nagu oma eelnevatel retkedel  Aafrikasse, oli ka seekord meie eesmärk teostada lühikese aja ehk kahe nädala jooksul  võimalikult palju operatsioone, õpetada kohalikele arstidele uusi trikke ning jätta  endast maha rohkelt tänulikke patsiente ja vastleitud häid sõpru arstide seas.  Etteruttavalt tuleb nentida, et täitsime oma eesmärgid täielikult ning emotsioonid, mis  hinges taas kord pulbitsemas, on kulutatud rahast oluliselt rohkem väärt. Seekordse  missiooni rahastamisel olime mõningase kitsikuse ees, kuivõrd riiklikud fondid olid  meile selja pööranud ja tuli seda aktiivsemalt „kerjata” finantsvahendeid mujalt, kuid moodustasime ühismeeskonna Briti ja Hollandi kirurgidega ning viisime lubatud  missiooni siiski edukalt lõpule. Küll planeeritust veidi väiksema eestlaste osakaaluga.

Niisiis, Aeroflot lennutas meid Ulaanbaatari. Tõsi, kuivõrd mu viimased lennud selle  lennufirmaga pärinesid varajasest postsovetlikust ajast, siis kõhklused enne lennukisse  istumist olid suured, kuid määravaks sai siiski lennureisi odav hind ning tuleb nentida,  et kahetseda ei tulnud. Uued lennumasinad, rahuldav teenindus ja tagasilennul pea  tühi lennuk kaalusid täielikult üles ajakirjandusest loetud õudused purjus Venemaa  lenduritest ning pidevalt allakukkuvatest lennukitest. Vilkalt sibavad põrsakesi  meenutavad stjuardessid vaid täiendasid lennumõnusid.

Ulaanbaatari lennujaam paikneb paraja autosõidu kaugusel linnast − kui võimalik,  leidke endale saabudes kindlasti mõni kohalik maasturijuhist saatja. Viimane on  hädavajalik just kohalike teeolude tõttu. Mõne madalama masinaga on lihtsalt liig  valus nii füüsilises kui ka mentaalses mõttes mööda maanteid kiirustada. Kui sõitsime  pealinnast ca 300 kilomeetrit läände, Erdeneti linna, siis selline meie mõistes  suhteliselt lühike teekond võttis tubli kaheksa tundi − pidev laveerimine  maanteeaukude vahel nõudis rohke aja. Vahepeal oli mitmes kohas keset tühermaad  ka asfalt ära varastatud.

Meditsiinisüsteemi valu ja võlu  

Mongoolia meditsiinisüsteem meenutab paljuski omaaegset Nõukogude Liidu oma,  meilgi mitmete aastakümnete jooksul kogetut. Selle headust või viletsust pole hetkel  minu asi hinnata, kuid kohalike kolleegidega tekkis tavapäraselt soe ja vennalik suhe.  Kindlasti aitasid kaasa nn tutvumisõhtud, kus sundkorras manustati rohkelt Tšingis-khaani nimelisi vägijooke.

Tavapäraselt oleme missioonidele võtnud kaasa ka palju meditsiinivarustust, mille siis  hiljem kohalikele võõrustajatele kingime. Nii ka seekord. Olime varunud rohkelt  õmblusniite, kindaid ja muud, mis meil õnnestus enam-vähem tervelt sihtkohta  toimetada, vaid paikse tuimestuse ampullid tuli tollis loovutada. Õnneks sai  anestesioloog dr Kristjan Kalling, mu hea kolleeg Põhja-Eesti Regionaalhaiglast,  kellega koos oleme veetnud hulk missioone, suurepäraselt hakkama ka käepäraste  vahenditega ning kõige tähtsam osa operatsioonist ehk siis narkoos ja valutustamine  toimisid suurepäraselt. Ulaanbaatari 2. haigla ei suutnud meid millegagi üllatada, ei  oma nõukoguliku arhitektuuri ega ka käestlastud haigetega.

Küll aga üllatas linn ise oma pompoossete vormide ja nomaadide elulaadiga näiliselt  mittesobivate pilvelõhkujatega. Suurt sõprust Nõukogude Liiduga meenutab küll veel  vaid üks pisike Lenini kuju keset linna ja seegi paikneb nüüd Gucci poe vaateakna  ees. 1990ndate alguses lahkusid Vene väed kiiresti ja valutult ning venekeelne  elanikkond on kokku kuivanud pea olematutesse numbritesse. Mis teeb suhtluse  kohalikega vene keeles muidugi võimatuks. Kui lisada asjaolu, et inglise, saksa või  muud enam levinud keelt mõistavad kohapeal vähesed, siis ongi probleem  defineeritud. Vähese keeleoskusega on riik paraku end isolatsiooni mõistnud.  Maavarade kaevandamist puudulik keeleoskus loomulikult ei sega, aga meditsiinis ei  saa arengut vajalikus suunas küll toimuda. Sestap oligi meie missiooni üks  eesmärkidest ka kohalikele kirurgidele veidi moodsamate operatsioonitehnikate  õpetamine, tõlkide vahendusel sain hakkama ka loengute pidamisega.

Arhitektuursed kontrastid  

Pilvelõhkujatest tunduvalt vahvamad on aga hobusekasvatajate jurtad, milles meil  oma uute sõprade abiga õnnestus korduvalt viibida. Kaunite mustritega kirjatud  telgiraame katab suviti ühekordne vilt, mida talvel soojustavad lisaks rohked lambanahad. Jurtades elatakse aasta ringi, tehakse süüa, magatakse, on naiste pool ja  meeste pool, elektriga varustab päikesepatarei, on televiisor, külmkapp ja mobiililevi.  Ühesõnaga, kõik mugavused. Lisaks vihiseb vaba tuulehoog loomuliku tuulutusena.  Jurtas valmistatud toidud maitsevad muidugi eriti hästi, lambaliha kuumade kivide  vahel küpsetatuna, kõrvale kohalik soolane tee ja kumõss, jurta katusel kuivatatud  kohalik juust. Tundub ju jumalik kombinatsioon. Meie võsastunud loodusest tulnule  on aga kõige harjumatum avarus, mis sind ümbritseb. Seistes teel, saad vaadata igas  ilmakaares lõpmatusse, sinna, kus kauguses ühineb lõpuks maapind taevaga.  Hobusekarjad valgete pilvede taustal igast suunast vastu vaatamas. Takhid ehk  metsikud Prževalski hobused, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid vabast  loodusest täielikult kadunud, on nüüd Ulaanbaatari lähedases Khustai Rahvuspargis  jälle metsiku loodusega sõbraks saamas. Praeguseks hetkeks arvatakse neid  suursuguseid hobuseid vabalt jooksmas ca 300 ringis. Meil õnnestus saada  rahvuspargis ekskursioonijuhiks Piet Wit, mees, kes oli 30 aastat tagasi hobuste  loodusesse taas vabakslaskmise üheks initsiaatoriks, ühtlasi meie kirurgilise  meeskonna liikme Fenni isa. Metsikud hobused, gasellid, muskusveised − neid  nägime vabalt ringi jooksmas, väidetavalt on samas ka ligi 10 000 hunti, kellele küll  peetakse julgelt ja edukalt jahti.

Ulaanbaatar on suurlinn, kus rohkete klaaspindadega kõrghooned vahelduvad  nõukogulike puulobudike ja jurtadega viimaste hoovides, samas tänavad on  ummistatud uhketest, põhiliselt Jaapanist imporditud ja vasakpoolse roolirattaga  autodest. Ka stepis jurtade ette on tihti pargitud mõned uhked maasturid, hobuseid  kasvatatakse enamasti võiduajamisteks ja söögiks. Suurimad hobuste võistlused  toimuvad rahvuspüha Naadami ajal, kuid vähemaid võiduajamisi korraldatakse tihti  ning summad on suured, mida on võimalik hobuse omanikul võita. Lisaks muidugi au  ja kuulsus, medalite näol nägime seda palju kordi uhkelt jurtade seintel  eksponeeritavat. Maadlejad, kelle esinemised rahvuslikes vestides ja bikiinides on  hoopis vaatemängulisemad, pole pooltki nii tunnustatud kui kuulsad  hobusekasvatajad. Kuid samas on nii Jaapani sumoliidu 69. yokozuna Hakuhõ kui ka  praegune 70. yokozuna Harumafuji mongolid ning kogu rahva seas väga armastatud.

Kes vähegi plaanib Mongooliat külastada, võiks püüda ajastada oma reisi suvel  toimuva Naadami festivali ajaks, mis Ulaanbaataris on kogu linna muud elu halvav  suursündmus, kuid mõni päev varem väikestes külades toimuv Naadam on hoopis  vaatemängulisem, intiimsem ja paremini hoomatav. Ratsutamine, vibulaskmine ja  maadlemine on programmis sealgi, ratsutavad muuseas tavaliselt lapsed, kes kerged ja  kõhetuid hobuseid liialt ei koorma. Enamasti ratsutatakse ilma sadulata ja seda ca 30  kilomeetrit jutti ning täiskiirusel. Pisikesi nelja-viieaastaseid lapsi hobuse seljas  ratsutamist õppimas nägime meiegi. Ja kel vähegi võimalik, võiks proovida ka  kumõssi, hapendatud hobusepiima, mis meenutab veidi hapukat keefiri ja suurtes  kogustes manustatuna peaks väidetavalt ka purjakile tegema. Meie nii suures koguses  ei suutnud seda juua, kuid maitsmiselamuse saime ikkagi.

Erdeneti linn, kuhu saatus meid reisi teisel poolel viis, paikneb Ulaanbaatarist  kaheksatunnise autosõidu ja 300 kilomeetri kaugusel idas. Linn, mis on tekkinud  vasekaevanduse juurde ning elab kaevandusega ka ühes rütmis, meenutab  äravahetamiseni näiteks meie Ahtmet. Linna ainsas restoranis pakutav hobuseliha  supp oli aga väga hõrk roog.

Erdeneti haigla pakkus meile taas kord piisavat võimalust opereerimiseks, seekord  olid patsientideks enamasti lapsed, keda kohalikus televisioonis eelnevalt edastatud  üleskutse järgi tõid vanemad rohkearvuliselt Lääne arstidele näha. Oleme püüdnud  missioonidel alati aidata kõiki, keda arvame aidata suutvat, nii tuli meil ka seekord lahendada palju erinevaid meditsiinilisi probleeme. Tegime haigla ajaloos esimese  kompuutertomograafilise uuringu patsiendi kõhukoopast. Kohalik radioloog, kes veel  paar nädalat varem oli töötanud hoopis sisearstina, uuringu pilte hinnata küll ei  osanud, kuid saime mitme peale vajaliku oskusteabe kokku ja abi antud. Tasuks  teenisime õnneliku patsiendi sugulastelt õhtusöögi, maitsvad lamba- ja hobuselihast  hõrgutised.

Mida öelda kokkuvõtvalt selle uhke maa kohta?

Kindlasti plaanin sinna tagasi minna, kas siis jälle meditsiini edendama või lihtsalt  turistina, eks seda näitab aeg. Nägime Tahki uhkeid hobuseid ja ööbisime jurtas.  Jõime värskelt valmistatud kumõssi ning kuulsime lõputult avaras stepiöös huntide  ulgumist. Ostsime kaasa Mongoolia pehmet kašmiiri ning istusime autoga  mitmetunnistes ummikutes teel Ulaanbaatari kesklinna. Saime vilksamisi budistliku  puudutuse osaliseks, Ulaanbaataris paikneva Gandantegchinleni kloostri pealaama  õnnistas meid ning tutvustas päris pikalt ja põhjalikult oma kloostri peidukohti. Olin  teda, tõsi küll, mõni päev varem opereerinud ning tõenäoliselt olime sellega teeninud  ära ülilahke vastuvõtu.

Kuid suur maa on siiski enamasti ju veel nägemata − ei käinud me ei Gobi kõrbes ega  Altai mägedes, aga isu on tekitatud. Ehk tekib teilgi.

Selles numbris

• Raamatututvustus
• Raamat jõulukingiks
• Müstiline Hiina meditsiin
• Värvikas liiv koguneb reisidelt ja internetist
• Sotsiaalne suhtlemine à la Tai
• Jõulud ja kaks uusaastat GEORGIAS
• ETHEL KINGS. Indoneesia peegeldus lõuendil
• Rännak sanatooriumisse ehk OHRIDI VÕLU
• Lennureisi rituaalsetest aspektidest
• COLOMBIA narkootikumide ja kodusõdadeta
• VALGAMAA – kaunimad männikud Eestis
• TERAVMÄED – avastamata polaarparadiis
• Medvedevi loal Peterburist Solovetsi saarteni
• Mongoolia − motomatkaja paradiis
• TŠINGIS-KHAANI jälgedes
• MONGOOLIA. Suhetest naabritega
• TEEKOND universumi keskpunkti ja tagasi koju
• Päris-Hiinasse seiklema! Sichuan
• Kagu-Aasia mägikülade hääbuvatel radadel
• Holi – ohtlik värvidemäng Indias
• Go Reisiajakiri 39 – Detsember 2012