Astana

Astana ja seal kohatud inimesed jätsid hea näite optimismist, mida läänemaailmas leidus ehk viimati 1960ndatel aastatel. Kõik areneb, kõik edeneb, isake Nazarbajev hoolitseb kõige eest, teab kõike. Siin ehitatakse veel tehislinnu ja unistatakse kosmosesse lendamisest.

Tõepoolest, 10 aastat tagasi olid siin ühel Išimi jõe kaldad eriti inetud hrušovkad ja teisel kaldal lihtsalt koledad datšad. Nüüd on tegu maailmalinnaga, mille elanike ametlik arv ca 700 000, tegelikult arvatakse neid olevat ligi 1 miljon ja 20 aasta pärast peaks olema 2 miljonit.

Linna, mille väga valdav elanikkond on täna kasahhid, asutasid tegelikult vene kasakad 1824. aastal. Ja asutasid ta kui kindluse-eelposti Vene impeeriumi lõunasse laienemise teel. Venemaaga on seotud ka palju linna edasist ajalugu – kaubanduse transiitsõlm, GULAGi üks laagripaiku (siin oli sunnitöölaager rahvavaenlaste naistele!), uudismaade üleskündmise keskus. Nii oli toonase nimega Tselinograd (kandis seda nime alates 1961) valdavalt venemeelne paik – 1989 oli siinsest rahvastikust kasahhe vaid 17%. Teiste seas elas siin ka arvestatav hulk küüditatud Volga-sakslasi ja küüditatud poolakate järeltulijaid. Kõik muutus, kui Nursultan Nazarbajev kuulutas välja, et Astanast saab pealinn ja siin hakkab kehtima erimajandustsoon. Linn on täis noori yuppisid ja moodsat elu. Kõige rohkem üllatas mind heas mõttes kasahhi kunsti näitus, mis oli sedavõrd euroopalik ja kaasaegne, et enamikele töödele oleks võinud alla kirjutada Elken, Põldroos, Kokamägi (ok, siiski mitte Kiwa, Toomik ja Kurvitz).

Peab tunnistama, et uus Astana näeb huvitav välja. Mitte just alati minu maitsemeelega kooskõlas olev, aga huvitav kindlasti. Enamus olulisi ehitisi on projekteeritud nimekate arhitektide poolt, briti Norman Fosteri ja jaapanlase Kisho Kurokawaga alustades. Iseseisvuse Palee kolmandal korrusel on välja pandud makett, milline Astana peaks välja nägema aastal 2030. Tegu on grandioosse plaaniga. Kõige keskmes on muidugi presidendipalee, mille juurest väljub linna läbiv telgjoon. Seda maketti ei lubatud pildistada. Võib-olla sellepärast, et 20 aasta möödudes ei saaks võrrelda, mis on teoks saanud, mis mitte.

Olev küsis, kust tuleb selle kõige jaoks raha. „Investeeringutest,“ ütles giid võlusõna ja vaatas üles Allahi poole. Tõsi on, et lisaks Kasahstani naftarahadele on Astana ülesehitamisse panustanud ka mitmed teised islamiriigid ja investeerimisfondid. Aga neil kellelgi pole praegu parimad ajad ja suurt igatsust mahukatesse kinnisvaraprojektidesse panustada.

Üks näide islamiriikide vennalikust koostööst on Astana islamikeskus (suur mošee, medrese, raamatukogu), mille kinkis linnale Qatari emiir. Tähelepanuväärne oli, et pärastlõunasel palvusel, mida külastasime, olid üsna palju rahvast (mošee mahutab kokku 5000 inimest), kellest 90% olid noored mehed või poisid.

Olev küsis meie giidilt veel, et aga mis siis saab, kui Nazarajev, kes kogu seda suurehitust isiklikult juhib, enne linna valmimist ära juhtub surema. „No siis tema lapselapsed jätkavad tema tööd,“ oli kiire vastus. (Olgu öeldud, et Nazarbajevil on kolm tütart, aga mitte ühtegi poega, küll on aga poegi lapselaste seas. Maale lastelastest saab Iseseisvuse Palees juba ka näha.)

Rahvas on paljudele hoonetele pannud lisaks ametlikele nimedele ka hüüdnimed: välgumihkel (transpordiministeeriumi hoone, mis kolm korda põlenud), tuhatoos (ringikujuline hoone välgumihkli kõrval), tšupa-tšups (torn Bayterek), maisitõlvik, Titanic, Kursk jne.

Täna varahommikul jõudsime rongiga Almatõsse. Eestiga ühist äri ajav Nikolai oli meil raudteejaamas vastas ja tema juhendamisel hakkame uurima linna, mis oli riigi pealinnaks kuni 1997. aastani. Almatõ tähtsus pole aga siiani kadunud, endiselt on ta Kasahstani ärielu keskuseks, siin asub riigipank, paljude ettevõtete peakorterid ja äsja valis ISESCO (islamimaade hariduse-, teaduse- ja kultuuriorganisatsioon) Almatõ islamikultuuri pealinnaks 2015. aastal (2009 oli selleks Baku).

Ühtlasi jätkame ka Borati-maa otsinguid. Seni on kõik olnud šikk-modern, ei kedagi, kes oma õega magaks, vadžiinat näitaks või juute peksaks (Astana käisime isegi tohutu uhkes sünagoogis, mis teenindab umbes sadat linna juudiperekonda, kokku on Kasahstanis 5 sünagoogi).

Hea uudis on veel see, et kliima on muutunud soojemaks, oleme taas plussi poolel, seitse kraadi hommikul.