Pamiiri reisipäevikud

4.august 2010. Kolmapäev.

Kõigest eelnevast ja veel nii mõnestki muust jamast (mille ma parema meelega enda teada jätaksin) hoolimata leidsin end 4.augusti varahommikul Duchanbe lennujaamast koos kamba vähem või rohkem võõraste inimestega, kellega koos olin määratud tundmatusse astuma.  Ning sekeldused ei lasknud end kaua oodata.

Alustades näiteks sellest, et meile Tiidu poolt (kes juba varem kohale jõudis ning kogu seltskonda Horogis ootas) vastu tellitud Toyota väikebuss osutus mitte just maailma kõige paremas seisukorras UAZiks, mille suhteliselt umbkeelne ning mitte ülearu intelligentne juht oli ilmselt viimased kolm ööpäeva magamata. Ja muidugi hakkas bussi vahendaja kokku lepitud hinda kohe kõrgemaks kruvima. Kui see lahendatud sai, sõitsime linna piirile bensiini võtma. Tankla osutus kaheks teismeliseks poisiks, suurteks roostes tünnideks ja plekkpangeks, millega bensiin tünnidest lehtri abil autosse kallati. Ning sealt edasi pidas meid miilits iga kahekümne kilomeetri tagant kinni ja kasseeris altkäemaksu. Esialgu ehmatav ja harjumatu asjaolu, mis peagi rutiiniks muutus. Auto dokumendid, passid ning 5 somonit paberite vahele meeleheaks. Ja sõidamegi edasi. Niivõrd, kui Duchanbe-Horogi „maanteel“ edasi liikumist sõitmiseks nimetada saab. Kultuurišokk oli peale seda magamata ööd ikka korralik.

5.august. 2010. Neljapäev.

Varahommik. Sõitsime Horogi üle kahekümne nelja tunni järjest, esialgu planeeritud kaheksateistkümne asemel asemel. Kõigi nende seikluste kirjeldamine käib mul praegu üle jõu. Liiga palju muljeid ja väsimus. Nüüd üritame paar tundi siin magada  (2100 m) ja siis mägedesse. Kõigepealt autode, siis hobustega.

……

Oleme viimases külas enne tsivilisatsioonist lahkumist – Batchoris. 15km enne küla oli tee asemel äkitselt jõgi, lausa kärestik. Autojuhid mõtlesid ja arutasid pikalt, kuid otsustasid siiski loobuda. Masinad oleksid kividel ümber läinud ja järsakust alla veerenud. Võtsime oma seljakotid, sumasime läbi vee ja kõndisime külasse. 3200 meetri juures on kõigil esimesed probleemid kõrgusega – hingeldamine, unisus, pea kumisemine jne. Midagi liiga hullu siiski mitte. Külas meid juba oodati. Toit oli valmis ja kanti kohe…. eee… sellele lavatsile, mis laua aset täidab. Koht ise on pisike hajaküla sügaval jõeorus kõrgete lumiste tippude vahel. Majad madalad, lamedate katustega, kividest laotud ja valgeks krohvitud. Ilusad aasad ja hobused, aga vaesus, milline vaesus.

Teel kohtasime üht kummaliselt silmatorkavat meest. Ta tuli hobuse ja varsaga üle jõe, kui me seal kinni istusime. Tõeline vaikiv mägilane – pikk, tõmmu ja väärikas. Erinevalt teistest kohalikest ei tormanud ta meiega tutvust sobitama, ainult noogutas möödudes. Tema järel tulnud eesliga mees oli teine lugu. Pakkus kohe tüdrukutele (mina ja Helena) kohta eesli seljas ning paningi koos Pruulidega küla poole ajama. Tõsist mägilast nägin veel vilksamisi enne küla ühes telklaagris istumas, ees sama läbitungimatu ilme kui enne. Ta ei tundunud sugugi kohalikuna. Need on lühikest kasvu, elavad ja rõõmsameelsed (või siis vähemalt suhtlemisaldis). Tema pikk, kõhn ja vaikiv nagu surm.

Peale sööki jõe paremkaldal kodumajutuses läksime Martini, Silveri ja Aleksiga jalutama. Lootsime leida silla ja ka vasakkaldal ära käia. Kuulu järgi pidi seal pood olema. Jõeveed on kohutavalt kõrgel, sest lumi ja liustikud mäetippudes sulavad sellesuvise kuumalaine käes kiiresti, vesi kihutab mööda mäekülge alla, haarab kaasa pinnase ja teed ning muudab jõe tormlevaks mudaseks vooks, mis kõik minema viib ja üle ujutab. Nii ekslesime meiegi mudatiikide ja lumeveetekkeliste lisajõgede vahel, hüppasime kivilt kivile ja solberdasime ojades. Leidsime silla ja selle kõrvalt jälle sama mägilase. Tundus veider maailma lõpus koos tundmatuga vaikides kitsast rippsilda ületada ning Silver küsis temalt poe kohta. Mees hakkas sõnatult meie ees kõndima. Ladus koos meiega kividest tamme ja viipas kutsuvalt käega, kui tahtsime teist rada valida. Ma ei tundud raasugi võõristust ega kahtlust tema järel üle lilledega kirjatud hämarduvate aasade kõndides. Kogu tema olemus oli nii lummav, et oleksin sel hetkel tolle vaikiva võõra järel kasvõi maailma lõppu läinud. Ainult, et seal ma juba olingi. Maailma viimases külas.

Mitte vähe ei olnud ma üllatunud, kui mees viimaks rääkima hakkas, meid poeni juhatas ja suitsu ning teed osta aitas, küsis müüjalt meile rätikud peakatteks, et me hobuste seljas ära ei kõrbeks ning kõige lõpuks palus meid kõrvalruumi teed jooma. Tee joomine on siin suur, põhjalik ettevõtmine. Aga sellest hiljem. Jõime teed ja ajasime ligi tunni juttu. Minu müstiline mägilane osutus kohaliku kooli matemaatika õpetajaks. Oleksin neid prille juba varem märkama pidanud!  Aga tema lummus muide ei kadunud. Meid läbi kottpimeda öö ja ohtliku jõeoru tagasi ööbimispaika juhatades oli ta jälle samasugune mägede poeg.

Nüüd veel mõned tähelepanekud, enne kui ma magama jään.

Toit: see suur ümmargune lapik nisuleib, mille nime ma ei mäleta. Munad, arbuusid ja melonid, lammas, lammas, lammas, kartul, sibul, tomat, väga head supid, roheline tee ja ohtralt maiustusi.

Süüakse samas ruumis, kus magatakse – pamiiri maja ülesehitus koosneb suurest viie sambaga eraldatud toast, mida kolmest küljest sisseehitatud vaipkattega lavatsid piiravad. Tihtipeale on laes ka veel suitsutare aegadest pärinev astmelise ehitusega katuseaken. Süüakse-juuakse pikutades.  Asju võetakse laualt (õigemini selle aset täitvalt vaibalt, linalt või vakstult) ainult parema käega (sest te ei taha teada, mille tarbeks vasak on), jalanõud võetakse enne vaipadele ronimist ära.

Naised on koguaeg kusagil ära, keegi neist pole peale laua katmist koos meiega maha istunud. Samas vaikivad kurvad kujud nad ei ole. Naeravad, lobisevad, suruvad isegi meestel tervitades kätt. Suhtlevad vabalt ja tunduvad üsna rõõmsad – on väga hoolitsevad ja külalislahked. Mehed on reserveeritumad. Eriti minu suhtes. Paistab, et nad küll aktsepteerivad sellist nähtust aga ei saa siiski päris lõpuni aru. Ma tundun neile vale. Mõnel puhul küll üsna huvitav vale, aga siiski vale. Oma osa mängib siin kindlasti keelebarjäär.

Linnad-külad: aasia pluss islam pluss NSVL. Kahjuks ennekõike NSVL.

Maastik: ei oska veel kirjeldada ega hinnangut anda. Võimas, seda küll.

Meie seltskond: hea, üle ootuste hea. Aga anname neilegi veel paar päeva aega.

Rahvuslik mentaliteet: manyana, joome nüüd veel rahulikult ühe tassikese teed. Siin on veel üks vaagnatäis maiustusi, palun, olge lahked.

Head ööd. Keeran end madratsile Pamiiri maja sammaste vahel ning valmistun Jaanuse, Aleksi, Silveri ja Martini öiseks norsk-kontserdiks. Juhuks, kui see tulema peaks.

6.august. 2010. reede.

Hommik. Paistab, et terve küla on tulnud me asju pakkima. Huvitav, kui suur sissetulek me nende jaoks tegelikult oleme? Nii proportsionaalselt?

Startisime ja ületasime just teist korda jõge – mööda mitte just maailma kõige ohutumat rippsilda. Suurte seljakottidega oli üsna raske tasakaalu hoida.

Kui külapoisid hommikul meie seljakotid endale selga vinnasid, hakkas mul piinlik. Olime küll palganud koormaeeslid aga mitte koormainimesi. Tundsin end natuke liiga „valge inimesena“.

Jõudsime hobusteni ja pakime nüüd koormaid ümber, sätime sadulaid ja jagame loomi. Õigemini teevad seda kohalikud. Valge mees kubetab niisama. Sain endale kuulu järgi kõige vagurama hobuse – viltuse valge lauguga kõrb mära. Sööb mul siin kõrval rohtu.

………..

Esimene peatus kaunis orus jõe kaldal. Lahti lastud hobused üritasid koos koormatega püherdama hakata. Kõige äkilisemad täkud paistavad olevat Kamal ja Lotmanil. Viimase oma on täna ikka tõsine tükk tööd olnud. Oleme sõitnud vaevalt paar tundi aga juba on mu parem ehk päikesepoolne käsivars põlenud. Mu mära tundub tiine olevat. Üsna vaikne ja pidur, aga hakkab juba sõna kuulama. Kui ma siia tulles mõtlesin, et mina ei tea ratsutamisest ega mägedest midagi, aga küll minu hobune teab, siis vaikselt tekib tunne, et tean ka ise üht-teist. Mitte kogemuspõhiselt vaid vaistupõhiselt.

Kõrgus 3380 m ja temperatuur 30C.

Õhtu ja öö. Meie hobusemehed jäid haigeks. Kolm neljast oksendab nagu homset ei tuleks. Ööbime jõeorus 3500 meetri kõrgusel. Eestlased ehitasid oma laagri automaatselt hajakülana – kaks telki jõe äärde ja kaks väikesele nõlvakule teisele poole väikest sood. Kohalikest „reisisaatjad“ aga panid oma telgid kõrvuti püsti. Tegin oma elu esimese sõnnikulõkke ja leidsin jupi mingi kaljukitse sarvest. Lotmanid leidsid terve sarve – suure, kõvera ja juba veidi pehkinu. Koju neid viia ei saa – kaitsealused loomad ja kogu see trall.

Peale lõunat ületasime jõge – otsisime koolmekohta aga siinses voolus muutub see koguaeg. Liikusime mööda madalamaid kohti diagonaalis ülesvoolu, kui mu hobune äkitselt sammu kõrvale – rinnuni vette – astus. Sellest polnud midagi. Võtsin jalad jalustest, tõstsin hobuse turjale ja sumasime edasi. Aga Silveri hobune komistas sama veealuse ääre peal ja käis ümber. Silver hüppas maha – õigemini vette – ja rabelesid nemadki kuidagi välja, ehkki sadulasse ei saanud enne, kui teisel kaldal ja siis ka läbimärjana. Miks siin kõik sekeldused just Silveriga juhtuvad? Teised on küll päikesest põlenud, väikeste kõrguseprobleemidega aga muidu täitsa viisakad ja vagurad.

7.august. 2010. laupäev.

Minu õnneks on hommik pilvine. Olen koledasti ära kõrbenud. Öösel ei saanud magada. Aga õnneks on meie poisid jälle terved. Need kolm, kes haigeks jäid, olid hommikul hiljem startinud ja viimases talus pakuti neile süüa – said toidumürgituse. Seetõttu jäigi neljas kohalik terveks – tema tuli koos meiega ees ära.

Muidu hommik nagu hommik ikka – saduldatakse hobuseid, pakitakse kola ja telke kokku, arutatakse öist hobuste pulma – jah, tõesti, hommik nagu hommik ikkaJ

Lõuna. Järsk tõus 3800 m peale. Maastik on lihtsalt uskumatu. Kes oleks võinud arvata, et ma ratsutan mingi kuristiku serval, juhin vasaku käega hobust ja teen paremaga suitsu? Jah, ma teen ikka veel suitsu. Ainsana rühmast. Aga tulemasinad ütlesid nüüd üles – pole enam piisavalt hapnikku. Kuna Silveri mära on see, kes indleb ja öösel pulmi pidas, püsime temaga grupis viimaste hulgas. Minu tiine loom on turvaliseks puhvertsooniks täkkude ja tema mära vahel. Kui hommikupoole oli hobustega veel tsirkust palju, siis nüüd on loomad tembutamiseks juba liiga väsinud. Välja arvatud meie kuri juhttäkk ja Silveri mära. Temperatuur 29C. Käimas olulised vestlused hobuste suguelust.

Õhtu ja öö. 4200 m ja oleme üle lumepiiri. Liustikud kõrguvad külgedel, meie ainsa pisikese rohelise lapikese peal jõeorus. Öö tuleb külm. Miinuskülm.

Siia tulek oli raske. Vahel pidime hobuste seljast maha ronima ja neid ratsmeidpidi lahtise kiviklibuga kaetud järsakuist üles-alla vedama. Vahel laskuma nii järsu kaldega, et pead hobuse seljas sillas olema, pea laudjale toetama, et mitte üle hobuse kaela maha käia. Vahel jõgedes ja kärestikes sumpama. Hobused väsinud ja meie niisamuti. Lotmanitel täna õhtul lausa halb – kohe kui telk püsti, heitsid pikali. Aleks suutis pärast veel tassi teed juua, Martin ei sedagi. Kõrgus ja kurnatus.

Aga kui rääkida sellest, et täna oli väga raske päev (pooled meist läksid ilma õhtusöögita magama), siis homne pidi tulema veel hullem. Tõuseme veelgi kõrgemale.

Maastik on nagu loodud kurja rüütel Kato jaoks Astrid Lindgreni raamatust „Mio, mu Mio“ – mustavad kivilademed, maavärinajäljed, liustikud, ilm külm ja tuuline, loomad-inimesed väsinud.

Aga mina ootan jälle hobuse selga saamist. On tunne, nagu oleks ratsutamine ja see kõik midagi sellist, mille olen lihtsalt vahepeal natukeseks ära unustanud, aga nüüd tuleb kõik jälle meelde. Kõik on suurepärane. Ainult suitsud said otsa.

8.august 2010. pühapäev.

Miinust öösel siiski ei tulnud aga külm on ikkagi. Magada keegi suuremat ei saanud ja pead valutavad veidi. Niipalju kui magasin, nägin kummalisi hakitud unenägusid. Seda juba kolmandat ööd järjest. Kirjeldada on neid raske.

…………..

Oleme roninud ja roninud ning jõudnud nüüd suure helesinise mägijärve äärde, mida ümbritsevad igast küljest lumised mäed. Kõrgus vist 4300m. Mäed tekitavad meeletult üksildase tunde ja mul on nutt kurgus. Ületasime vahepeal kahte jõge. Mõlemad eriliste viperusteta, aga aega kulus palju, sest hobustega tuli mitu korda teisel kaldal meie varustuse järel käia. Eeslitel kandmiseks on vesi liiga sügav.

Lõuna. Olen mägedega tülis. Mitte nende tavaliste pruunide kiviste-moreeniste kaljudega, vaid nende suurte ja lumistega. Jõllitame üksteist vaikivas vihkamises. Üldse on kõik vaikne. Liiga vaikne. Rusuvalt ja lämmatavalt vaikne. Inimesed, hobused, mäed ja maastik – kõik vaikivad. Mu kõrvad on juba lukus sellest suurest vaikusest. Taevas pressib peale, mägede tipud kummarduvad mu üle ja on valmis puruks litsuma. Inimliku läheduse ja soojuse puudus. Pean üksi oma hääletut võitlust. Eks ma ju aimasin, et vaimse proovilepaneku hetk tekib, aga siiski…

Õhtu. Nüüd peaks matka kõige raskem osa läbi olema ning tunneme end kõik juba natuke paremini. Täna oli väga palju jalgsi käimist ja hobuse järele sikutamist. Kas oli rada ratsa läbimatu või siis lihtsalt polnudki mingit rada. Pruuli tundis end vist kõige halvemini – andis oma hobuse teiste kätte ja lonkis ise tasapisi järele. Aleks ja Martin ei tunne end samuti hästi, aga Martin juba kosub. Nüüd oleme viimaks järve ääres laagris. Tegin oma kolmanda sõnnikulõkke ja seekord leidsin isegi kaks tükki puitu – üks neist sadula küljest murdunud. Kui päeval oli maastik ja ilm kole, tibutas isegi vihma, siis nüüd oleme kaunil rohelisel aasal ja taevas selgib. Mu hobune oli tasandikule jõudes nii rõõmus, et tahtis lausa kurjast esitäkust (kelle hüüdnimeks on saanud „see jõledus“) mööda traavida – saaks ainult kiiremini karjamaale. Minugi suur hall läks natuke üle.

9.august 2010. esmaspäev.

Hommik. Eile õhtul istusime Silveri ja Martiniga pikalt tossava ja haisva sõnnikulõkke ääres ning jõime mingit jõledat kaheksakümnekraadist viina. Lobisesime niisama ja vaatasime tähesadu. Väga hea oli üheks õhtuks niimoodi aeg maha võtta ja end veidikenegi inimesena tunda, kodustest igapäevastest asjadest rääkida. Aga hommikul peeglisse vaadates nägin, kui kaugel asi inimlikkusest tegelikult on. Nägu väga paistes ja punane, esimeste päikesevillide ja kestendava nahaga, huuled lõhenenud ja veritsevad. Näengi nüüd välja täpselt nagu need alpinistid, kes kõrgmägedest alla tulevad. Alguses hakkas õudne, aga siis mõistsin, et pole aeg ja koht selliste asjade pärast muretsemiseks. Ega meist keegi neist jamadest pääsenud pole.

Tunnen end siin hobuse seljas kindlamalt ja mugavamalt, kui omil jalgel. Mina ei tunne maastiku, kive ja kaljusid, järsakuid ja kuristikke, järvi ja jõgesid. Minu hobune teab ja tunneb. See on tema keskkond ja pinnas. Seetõttu eelistan ka kõige hullemate kohtade peal hobuse seljast mitte maha tulla. On turvalisem, kui tema mind juhib, mitte mina teda.

Kõrgus 4454 m, temperatuur alla 10C.

Vahepeatus. Oleme ühes karjuste elamises. Kividest laotud madalad hooned, neist vaid kaks katustega: köök ja magamisruum. Mehed on loomadega mägedes, kodus ainult kolm naist ja kaks last. Naised keedavad suures pajas kohutavalt soolast ja kibehaput juustu. Seda kuivatatakse maja katusel (ümisejanahkade kõrval). Müüridel ja suurematel kividel kuivab sõnnik tuletegemiseks. Just enne siia tulekut sain jõge ületades hobusega esimese korraliku hüppe kirja. Väiksemaid hüppeid oli varemgi, aga see oli ikka tõeline kõik-neli-jalga-maast-lahti pikk ja põhjalik hüpe. Adreka lõi kohe lakke.

Ilm on halb. Külm, tuuline, udutab ja tibutab vihma. Siin pakuti ka kohalikku toitu, mida enamus meist sõid. See üllatas mind veidi – viimati, kui kohalikud talust toitu vastu võtsid, said nad ju toidumürgituse. Mis siis veel meie valgetest euroopa kõhtudest rääkida. Eks õhtuks ole näha.

Õhtu. Ka esimesed galopid on tehtud. Üsna õudne oli alguses terve hobusekarjaga niimoodi rallida. Nad ju ei peatu sellisel juhul käsu peale. Ja minu hobune püsis kõigutamatult meie deemonliku musta juhttäku kõrval. Pealegi ei teadnud ma, mis ma tegema pean. Alles hiljem õpetas Jaanus mind, et põlved lukku, täisiste ja ratsmed lühikeseks. Nii tuli juba veidi paremini välja.

Maastik on kiireks sõiduks hea olnud. Oma traavid ja galopid on vist kõik kätte saanud. Hobused on täna üldiselt kenasti käitunud, ehkki paistab, et veel üks mära on indlema hakanud. Sedakorda Jaanuse oma.

Mehed läksid nüüd naaberkarjuse juurde lammast tapma ja kõigile värsket liha tooma. Kauba tegid juba enne ära, kui sealt mööda ratsutasime.

Olin täna terve päeva kaetud näoga, nagu kohalikud naised. Mitte suurest lugupidamisest moslemikultuuri vastu vaid kaitseks päikese eest. Ja mul on tugev kahtlus, et kogu moslemite näokatmisteema ongi rohkem kliima, kui sündsusega seotud. Karjusenaised, keda täna katmata nägudega nägime ja kes olid päikest saanud, olid näost sõna otseses mõttes lillad. Nahatüübi eripära küllap, et päikesele nii reageerib. Andsin neile ja lastele poole oma kaasasolevast kreemist. Teist poolt vajan hädasti ise.

10.august 2010. teisipäev.

On möödunud nädal meie reisi algusest ja vaikselt hakkab rutiin tekkima. Ka maastik ei üllata ega vaimusta enam.

Eilne lambatapp läks edukalt. Talleke aeti koos sibulate ja kartulitega potti õli sisse hauduma ning saime üle tüki aja ühe tõeliselt korraliku õhtusöögi.

Täna tõuseme meie reisi kõige kõrgemasse punkti (4629m) ja sealt edasi hakkame laskuma. Veel paar päeva hobuste seljas ja siis neli päeva autodega. Umbes nädala pärast koju.

Õhtu. Hommikupoolik ja kuru ületamine olid minu jaoks neetult rasked. Nutsin külma pärast (näokatte varjus mõistagi). Vihma sadas, kõik kohad olid lund ja muda täis. Värisesin ja tukkusin oma hobuse seljas ega üritanudki teda juhtida. Kõige kõrgemas punktis tegime kiire peatuse pildistamiseks, aga erilist eufooriat või võidurõõmu ei täheldanud ma kellegi puhul. Kiiresti tagasi hobuste selga ja minekut. Isegi lõunapausi ei teinud ja nii olimegi öölaagris juba kell 14.00. Minu tuju oli nullis – oleksin tahtnud järelejäänud kuute valget tundi edasi sõitmiseks kasutada. Et saaks ometi natuke madalamale, pilvede rõskusest ja lumetuulest jälle päikese kätte. Et saaks sooja ja kuiva. Kohe hobuse seljast maha saades panin laagriplatsilt minema. Kõndisin, kuni mind enam näha ei olnud ja istusin siis mingi kivi taha uluma. Ei tahtnud, et teised mu nõrkushetki tunnistama peaksid.

Lõppkokkuvõttes oli mul ülejäänud kuue valge tunni jooksul kaks väga toredat matka. Esimene mööda laagrit läbiva jõe orgu alla kanjonisse, kuni tee läbimatuks muutus. Turnisime kaljudel, imetlesime vaadet, rääkisime juttu ja mu tuju läks aina paremaks. Teise matka tegime laagrist üle jõe ühe mäe otsa  ja pärast ringiga ümber mäe tagasi. Silver sundis mind ühe kivi pealt üle jõe hüppama. Olin kindel, et sajan sisse aga sain ikkagi hakkama. Tagasiteel me enam jõe ületamiseks sobivat kohta ei leidnud. Silver läks ülesvoolu paremaid võimalusi otsima. Minul hakkas teda oodates igav, koorisin oma jalad paljaks, otsisin koolmekoha ja sumasin  läbi jääkülma lumesulavee teisele kaldale.  Kui ta tagasi jõudis, istusin juba täies riides vastaskaldal ja tegin suitsu, nagu poleks midagi juhtunud. Tema tegi siis veidi solvunud nägu ja üritas seejärel üle jõe hüpata. Paraku libastus ta äratõukel ning tulemuse üle ei naernud ma mitte vähe. Hetk hiljem aga astusin ise sohu ja sain samuti jalad märjaks.

Õhtul saabusid meie laagrisse valged inimesed. Väga valged. Üks kanadalane ja üks prantslane, kes plaanivad jalgsi enam-vähem sama tee läbida, mida mööda meie hobustega tulime. Täna oli nende matka teine päev. Nad olid puhtad, kasitud, korralikud läänlased ja nende kõrval torkasid meie endiga toimunud muutused eriti teravalt silma. Päevitunud ja parkunud, ketendava naha ja lõhkiste huultega, räpaste riietega ja pesemata. Olgem ausad, nad  tegid meile natuke nalja. Tahaksin väga neid nädala pärast näha. Tegelikult on neist muidugi väga vapper selline reis ette võtta. See pole kerge ja nad on julged ning väärivad tunnustust, et proovivad.

Koos meie külalistega saabus ka uudis, et hüdroelektrijaama veehoidla tamm, mida ülehomme ületama peaksime ja mille taga meid autod ootavad, on tulvavete poolt minema viidud ning meie plaanid sellega seoses nüüd põhjalikult sassis. On küll võimalik paadiga üle järve sõita, aga paadid on teisel kaldal ja meil pole mingeid vahendeid (nagu näiteks raadiotelefon) nende kutsumiseks. Seega üritame homme kahe päeva teekonna läbida, õhtuks järve äärde jõuda ja siis edasi vaadata, mis saab. Nii et pikk päev tuleb.

Nüüd aga natuke läheduse illusioonist, millest ma juba ammu mõtlesin kirjutada. Tegelikult mitte ammu, aga kõik, mis on juhtunud kauem, kui neli tundi tagasi, tundub siin ammu. Illusioon lähedusest on nähtus, millele siin reisi alguses veidi mõeldud sai. Teemaks siis inimeste vahelised suhted koos reisides. Millised nad on enne reisi, millised reisi ajal ja millised peale reisi lõppu. Olles oma tavapärasest keskkonnast ära lõigatud, võõraste keskel ja tundmatutes või siis lausa rasketes tingimustes suureneb inimese vajadus soojuse, poolehoiu ja läheduse järele. Ning reisikaaslased on lihtsalt mugav, turvaline ja enamasti praktiline valik nende tunnete kanaliseerimiseks. Ainukesed tuttavad oaasid keset seda kõrbe. Koos läbi raskuste traavides võib muidugi ka tõeline lähedus tekkida ning tihtipeale tekibki. Ma näiteks tean praegu üsna vähe muljetavaldavamaid asju, kui inimesed, kes nii ränkrasketes tingimustes kenadeks ja viisakateks jäävad, rahu ja operatiivsuse säilitavad, teisi aitavad ja hoiavad. Aga tihti mõeldakse see lähedus enda jaoks välja (mis ei pruugi sugugi halvem variant olla). Inimlik soojus on hädavajalik, sest muud maailma siin ei eksisteeri. Ma ei mõtle kodule, sõpradele ja perekonnale – nii julmalt, kui see ka ei kõla. Meie kaheksa inimest olemegi kogu inimkond, silmapiir on kogu maailm. Mul on mu kaaslased, hobused, toit ja telgid – midagi muud ei ole olemas. Ning selles suures lõputus tühjuses on teist inimest, elementaarset hoolitsust ja lähedust väga tarvis, et ise inimeseks jääda. Tuleb ise aidata, et sind aidataks, ise hoida, et sind hoitaks, ise toetada, et sind toetataks. Ja nii on kõik kõigi jaoks veidike lihtsam.

11.august. 2020. kolmapäev.

Päike! Mõnus soe päike! Ärkasin juba kell kuus hommikul. Pakkisin soojad riided seljakotti ja koorisin end rõõmuga T-särgi väele.

Neetult hea on end taas veidigi sugu omava inimolendina tunda. Mitte mingi riidepakina. Muidugi tähendab see päike ja soe, et vesi tõuseb kiiresti. Isegi meie laagrisse on öö jooksul üks oja juurde tekkinud. Liustikud sulavad.

Pärastlõuna. Jõudsime järveni ja tamm on tõepoolest läbimatu. Järv ise hiiglasuur ning pakkus mäestikust laskudes imelist vaadet. Käisin siin kõrval ühes kaljudevahelises väikeses lombis ujumas. Esimest korda reisi jooksul. Vesi oli väga külm, aga tekitas siiski veidi puhtama tunde.

Ootame paati, mis meid üle viiks. Õnneks märgati teiselt kaldalt, kui mäest alla tulime ning jaama töötajad lubasid transpordi järele minna. Meie poisid käisid nendega üle jõe vastastikku hõikumas. Aga kaua sellega läheb, ei tea. Loodame siiski õhtuks üle saada ja öö teisel kaldal telkida. See siis ongi meie hobuseretke lõpp – loomad viiakse siit kaldalt juba tagasi Batchori .

Oleme küll ikka veel 3700-800 meetri kõrgusel aga ikkagi on kõigil mingi laskumise eufooria. Isegi hobused lasid traavi nagu jõudsid. Ka maastiku poolest on olnud üks reisi uhkemaid päevi.

……………………

Kell on nüüd pool üks öösel ja meie päev olnud tõeliselt seiklusrikas. Välja jõudsime ühte kodumajutusse, sõime kõhud sooja suppi täis ja saime korralikud linade-tekkidega asemed. Kuidas see kõik nii läks, või kus me täpselt oleme, jääb mulle esialgu veel segaseks. Ma tean, et istusime teisel pool tammi ja ootasime paati. Nuiasin eesliajajatelt suitsu selle rohelise sodiga, mille nimi on „pamiiri tubakas“. Ma ei tea, mida see sisaldab aga nuusktubaka kujul müüdi midagi analoogset ka turul, kui esimesel päeval Horogi sõitsime.

Käisime kaljudel turnimas ja katkise tammi juures üleujutust vaatamas. Loopisime kive voolu aga need ei vajunud mitte põhja, vaid kihutasid koos veega minema. Kogu see asi ei näinud just liiga ohutu välja.

Tean, et oodatud paat osutus kahe inimese kummipaadiks, millel oli juba kaks sõudjat peal. Jah, sõudjat – mootorit ei olnud. Läks juba pimedaks, vesi järves tõusis, katkine tamm kohises ja mürises ning meie väike niru paat rallis järve ühest kaldast teise, võitles vooluga ja tõi meid ning meie kola ükshaaval üle. Esimeste ülepääsenutena ronisime kaljudele ja vilgutasime taskulambist improviseeritud majakaga paadile üle mustava järve valgust, kuni kõik elusalt kohal olid.

Tean, et teisel kaldal ootas meid pisike UAZ tüüpi dziip, mille juhid väitsid, et nad üksteist inimest ja kogu varustuse selle peale ära mahutavad. Keegi ei uskunud ja siiamaani jääb saladuseks, kuidas see siiski teoks sai. Kihte oli igal juhul palju. Pruuli ja Aleks sõitsid astmelaual. Meie giid koos ühe kohaliku poisiga pakiruumis toidukottide peal. Mina istusin käigukangi otsas kaks seljakotti süles. Kui oli tarvis käiku vahetada, pidin oma jalad kõrgele üles tõstma. Siis, tean ma, sai bensiin otsa. Toiduvalmistamise priimusest kallati kütus plastpudelisse, mis vooliku abil otse bensiinipumbaga ühendati. Nii loksusime veel ca 10 kilomeetrit edasi aga siis oli seegi pidu läbi. Auto jäi mäenõlvale seisma ja meie alustasime tähistaeva all jalgsimatka lähimasse külasse.

Nii me siia sattusimegi ning praeguse plaani järgi jääme veel üheks ööpäevaks. Eks siis homme valges vaatab, kuhu ma sattunud olen.

12.august. 2010. neljapäev.

Väike sumbküla mägede keskel. Energia poolest meenutab gruusia või tšetšeeni temaatilisi filme. Isegi taustmuusika küla vahel jalutades on sama –  vanadest Ladadest tümpsumas. Tsivilisatsioon missugune. Naised pesevad tänavatel pesu, mehed kubetavad usbekkide autokaupluse juures või ajavad kambakesi treppidel eriti tähtsat juttu. Küla äärest leidsime ühe kirgiisi jurta ja käisime teed joomas. Täiesti teine maailm keset seda kolhoosikeskust, mis siin muidu valitseb. Katusel, nagu ka igal teisel tadziki mägiküla maja või jurta katusel, seisis hiina päikesepatarei. Poodides-turgudel müüakse ainult hiina kaupa. Riigi maanteid ehitavad hiina töölised hiina materjalidest ja hiina rahadega. Milline relv võib olla majandus!

…………….

Jälgin naisi – nende riideid, ehteid ja käitumist. Kirgiisi naised hoidsid külalistest rohkem eemale, kui tadzikid. Nende ehted, rätid ja riided olid samas puhtamad ja kaunimad.

……………..

Sõitsime kohalike Ladaga Kinod kuulates järve äärde kalale. Maastik täpselt sama, mis Vaina filmis, muusikagi sama. Nagu dekoratsiooniks lendas mööda üks sõjaväe helikopter ja leidsime paar detonaatorit. Kui Kama ja Silver ühe kohalikuga järvele läksid, leidsime Martiniga, et on õige aeg ujumiseks-pesemiseks. Üks kohalikest jäi küll kaldale aga ma otsustasin, et ei saa elu lõpuni räpane olla puhtalt selle pärast, et mingi kultuur on paika pannud, et naised peavad kogu aeg pealaest jalatallani kaetud olema.  See pole minu kultuur. Minu kultuuris võivad inimesed end pesta, kui nad tahavad. Nii käisingi publikust hoolimata ujumas ja küürisin end puhtaks.

…….

Istume katkise UAZiga mingi kuradima mäe otsas. Asi algas sellest, et kui me tagasi külasse jõudsime, olid teised koos mõlema autojuhi ja ühe bussiga kadunud. Arvatavasti kuumaveeallikate juurde, mida pärastlõunal külastada kavatsesime. Täis püha ja õiglast meelepaha varastasime (õigemini Kama varastas) teise bussi ja sõitsime neid otsima. Nüüd istume kusagil pärapõrgus, buss ei tööta ja Kama on närvis. Meil teistel on delikaatsuse piires vist siiski üsna lõbus.

………..

Õhtul käisime mitmenaisepidajast kirgiisi vanamehe juures pillimängu kuulamas ja pärast sõime hommikul järvest püütud kala. Arutasime päevaseid seiklusi ja möödarääkimisi. Paksem veri hakkab vaikselt lahtuma ja asi tundub üha koomilisem. Oleksime ju kõik peaaegu tülli läinud. Esiteks sellepärast, et teised ilma meieta kuumaveeallikatele sõitsid ja ühe autojuhi endaga kaasa võtsid. Teiseks olid autojuhid tigedad, et me nende autoga minema sõitsime. Tuli välja, et oma bensujamadega olime neist ca paarisaja meetri kaugusel ukerdanud. Ühtlasi olime sama kaugel allikatest, mis jäidki meist nägemata. Kui auto lõpuks käima läks oli Kama juba väga närvis ja tahtis külasse tagasi sõita.

Igatsen oma hobuse järgi. Oli ta ju mu sõber ja kaaslane sel raskel nädalal mägedes. Teistel paistab sama lugu olevat. Liiga äkki lõppes see ratsaretk – olime just ära harjunud.

13.august. 2010. reede.

Magasin väga vähe. Mõtlesin või vaatasin õudusunenägusid. Ka praegu on raske vahet teha, mis juhtus unes ja kuidas asjad reaalsuses seisavad.

Lõuna. Suuremas kolhoosikeskuses Alitšuris. Kirgiisi küla. Erinevalt kõigist varasematest on siin isegi haigla, kool, kohvik ja mošee. Aga ärge laske end eksitada – kogu see paik on tühi ja trööstitu. Üritame end ühe kirgiisi perega mägedesse heinateole kaasa sebida, aga meie autojuhid põtkivad. Nad on lisaks eilsele autovargusele meie peale veel ka sellepärast pahased, et me üht nende alkoholilembest sõpra endaga kaasa sõita ei lubanud. Nüüd on autojuhid jonnakad nagu eeslid, kes meil mägedes olid.

Hiljem eksleme autodega soolakõrbes ja otsime kirgiise. Autojuhid on tigedad ja sõidavad meelega juhtnööre eirates, et meile tõestada millised idioodid oleme. Kuna viibime piirkonnas, kus leidub vääriskive (näiteks rubiine), siis kõnnivad kõik pead maas ja korjavad kõrbest kive kaasa. Ise leidsin ühe ilusa lilla kristalli või poolvääriskivi. Kui välja arvata asjaolu, et kopitame kusagil kõrbes koos piiratud bensiini- ja veevarudega on kõik väga hästi. Kama ostis endale viimasest külast kirgiisi mütsi ja näeb nüüd välja täpselt nagu kohalik. Omajagu segadust on sellega juba olnud. Mina, Martin ja Silver saime aga kolm paari identseid päikeseprille.

Päike kõrvetab ja õhku ei ole. Soolalademed laiuvad kaugustes asuvate mägedeni. Aga ma tean, et vaid loetud tundide pärast läheb siin väga külmaks.

…….

Ööbime soolasoos keset mägikõrbe. Leidsime siit ühe kirgiisi pere, kes just täna kuuks ajaks heinale saabus. Aitasime nende kola tassida, vaatasime kuidas jurtat püsti pannakse ja ehitasime siis oma laagri soo teisele kaldale. Peale kahte ööd katuse all jälle telgis. Viimast korda selle reisi jooksul. Hiljem käisime soolajärve ääres jalutamas ning pidasime Helenaga ühel paljandil soola- ja savisõda. Pärast üritasime end mingis lombis puhtaks pesta aga suuremat sellest välja ei tulnud – vajusime poolest säärest savisse ja sogasime vee ära. Paljajalu on soola peal äärmiselt meeldiv kõndida – nagu lumi, ainult et soe.

Õhtul oleme jälle kirgiisidel külas. Vanamehel on kaks naist, üheksa poega ja kolm tütart. Töötab Iraani tunneliehitusfirmas ja saab 2000 somonit kuus palka. See teeb 6000 eesti krooni. Võrdluseks siinkohal – Batchori kooliõpetaja saab 175 somonit kuus. Niisiis on kirgiis rikas mees. Jõuab kahte peret pidada küll.

14.august 2010. Laupäev.

Kui te ehk ei kujuta ette, kui rõve võib olla üks Afganistaani piiritsooni valvurite peldik, siis mina olen selles küsimuses nüüd äärmiselt valgustatud. Enne tänast omas rõvedaima peldiku esikohta Alitšuri haigla käimla. Täna pakkusin piirivalvuritele lohutuseks suitsu, kui nad me passe kontrollisid. Ei ole kerge see nende elu.

Sõidame nüüd jälle mööda Afganistaani piiri. Üks piirivalveohvitsere palus luba meiega Langarini kaasa sõita. Istub nüüd autojuhi kõrval ja vaatab oma ilmselt narkorahade eest ostetud i-phone´ist videosid iraani mässuliste piinamisest ja peade maha lõikamisest. Kuigi tema inglise keel piirdub väljendite „ei“ ja „jah“ valdamisega ning minu vene keel on umbes samal tasemel, on ta hästi valitud hetkedel pealetükkivalt sõbralik ja suhtlemisaldis. Ei usuks, et selliseid tüüpe olemas on, kui oma silmaga ei näeks.

Kõrgus on jälle 4300m.

Sõidame mööda kanjonite ääri ja äkitselt on tee asemel kaks koske. Olen siin ju üleujutatud teid varemgi näinud aga mitte midagi sellist. Paremalt poolt mägedest langeb kaks võimast kärestikku alla kanjonisse. Nad kohisevad, mürisevad, loobivad kive ja on üle keskmise hirmuäratavad.  Esimene  buss läks mingi nipiga läbi, aga meie oma jäi keset seda kaost kinni.  Paremat kätt kärestik ja kaljud, vasakul kuristik. Alternatiive kui palju. Võtsin jalad paljaks ja sumasin läbi vee vastaskaldale – vool tahtis kogu aeg vasakule ära viia.

Sain teada, et selle koha nimi on rahvasuus „Hüvasti noorus“. Vene ajal sõitis siit kuristikku terve ešelon ja suur kamp noori sõdureid sai surma. Aga meie buss õnnestus nüüd pika jamamise peale trossi ja teise bussi abiga sellest jamast välja lohistada.

Langaris jõudsime esimest korda mobiililevisse ja paistab, et kõigi mõtted pöördusid veidi enam kodu poole. Koht ise on ilus roheline küla jõe deltas. Esimene koht, kus on puid, mis ka puude moodi välja näevad – paplid, hõbepajud ja virsikupuud.

Õhtul sattusime kohalike lastega jalgpalli mängima. Õigemini mängisid Martin ja Silver, mina vaatasin pealt ja valvasin esimese ostetud vikatit (mis tund hiljem ära varastati).

Tean, et peaksin natuke rohkem kirjeldama keskkonda milles viibime, aga kuidagi hoopis muud asjad on südamel. Pealegi ammendavad kanjonid ja mäed end ühel hetkel ning lähemat kohalikega suhtlemist takistab keelebarjäär. On ikka nuhtlus mitte osata vene keelt.

15.august.2010. pühapäev.

Lõuna. Käisime mingis külakeses budistliku pühapaiga varemetes ja vaatasime eemalt koopaid, kus mungad elasid. Seal tuli meie juurde kari kohalikke lapsi rubiine müüma. Hakkame kaevanduspiirkondadesse jõudma. Mõned meist ostsid aga mina mitte. Mõtlesin, et kui ise leiaks, siis veel võtaks koju kaasa aga osta ei viitsi. Ja mis juhtus paarkümmend minutit hiljem mäest alla kõndides? Leidsin maast rubiini. Mitte küll kõige ilusama ja puhtama, aga ikkagi rubiin, üle keskmise suur ja minu enda leitud. Pärast läksime Martini ja Silveriga meie väikeste ärimeeste juurde teed jooma. Kodus oli ka laste vanem õde – Duchambe üliõpilane.  Nende maja oli ilusam, kui eile külastatud Pamiiri majamuuseum. Stiilipuhtam ja kunstiliselt terviklikum.  Ainult peldik oli võikam, kui ükski senistest.  Meie eine lõpuks jõudis koju ka laste ema – küla ämmaemand-günekoloog. Särav ja sõbralik naine, kellega oleks tahtnud rohkem suhelda. Aga siis tuli giid koos ühe autojuhiga meid otsima. Olid meie pärast muretsema hakanud.

„See siin pole Euroopa Liit“ ütles Hea Päev, „Siin juhtub asju.“

(Ahjaa, ma vist polegi veel maininud, et meie giidi nimi on tõlkes Hea Päev ja meie hobusemeeste ja ratsaretke juhi nimi oli tõesõna Safari Pealik).

Igal juhul vastasin ma Heale Päevale, et ainus õnnetus, mis meid siin tabada võib on see, et me kukume mõnda jäledasse tadziki peldikusse.

„Sa lõhnad tõesti sedamoodi.“ Lisas Silver kõikide suureks rõõmuks.

Muidu hakkab kogu see reis järjest enam klassiekskursiooni meenutama. Head lapsed ja õpetajad käivad vaatamisväärsuste juures ja kuulavad giidi tarka juttu. Halvad lapsed suitsetavad, joovad õlut ja mängivad bussis kaarte.

Jõeäärsed külad, mida alates Langarist näinud oleme, on palju ilusamad teistest siinsetest. Majad ja aiad on hoolitsetud ning puhtad. Muruplatsid, puuviljaaiad ja viljapõllud niisutusojadega tepitud. Siin on puid ja rohelust, kuldset nisu ja väikesi kollaseid aprikoose. Majad kenasti valgeks lubjatud ning pühitud aiateedega. Kindlasti mängib selle lõhe puhul võrreldes mägi- ja kõrbeküladega rolli siinne viljakas pinnas, mille jõed mägedest kokku kandnud on. Aga ka inimesed on siin veidi teistsugused – avatumad, vahetumad, reipamad ja rõõmsamad. Võrreldes näiteks Alitšuriga on tegemist tõelise oaasiga.

……….

Meie tänaõhtune majutuspaik asub kõigest kolme kilomeetri kaugusel kuumaveeallikatest. Kõrgel mäe veere peal, paarsada meetrit jõest ülevalpool. Vaade alla Afganistaanile on hingemattev, vasakut kätt kõrguvad Marx ja Engels.

………

Kuumaveeallikad ületasid ootusi. Naiste poolel leidus üks inglise keelt rääkiv proua, kes meid kohe juhendas – ei mingeid ujumisriideid, ei mingeid pesuvahendeid. Ronisime koos karja alasti mosleminaistega mööda treppi alla koopasse, mille põhja kattis poolde reide ulatuv kuum vesi. Laest sadas vett jugadena juurde ning kogu koobas oli auru täis. Soe vesi üle kahe nädala mõjus hävitavalt – võttis üle keha kõik lihased värisema nagu langetõbisel ega olnud esimesel hetkel sugugi meeldiv. Aga pikapeale harjusid me läbipekstud kehad soojusega, ning kogu asi muutus väga meeldivaks. Ligunesime kohe pikalt ja mõnuga.. Meestel õnnestus eraldi ruum saada ning end korralikult puhtaks pesta. Mina ja Helena jätkame reisi räpakottidena.

Oleme Kamaga Silveri, Martini ja Helena saskut mängima õpetanud ning igaõhtused kaardipõrgud muutuvad järjest pikemaks.

16.august.­ 2010. esmaspäev.

Seisime mingi järgmise Pamiiri muuseumi ees ja mina hoidsin ühe võõra matkaja eeslit. Silver aga kiusas meie giidi. Küsis talt väga isiklikke küsimusi. Liiga isiklikke minu arvates. Pressis giidilt oma tavalisel moel välja, et tollel on Duchanbes rase tüdruksõber, et ta on narkootikume proovinud jne.jne.

„Nii et suitsetamine, alkohol, narkootikumid ja abielueelne seks,“ küsis Silver, „ Ja sa pead ennast veel heaks moslemiks?“

Samal hetkel hammustas eesel Silverit ja katkestas kogu selle piinliku episoodi. Kui sõim ühelt poolt ja naer teiselt poolt lõppesid, oleksin tahtnud loomale medali anda.

…………

Tagasi Horogis. Korjasime tee pealt kolm hääletajat peale – kaks slovakki ja ühe briti noormehe. Nad tulevad Afganistaanist jalgsimatkalt, ning jäid samuti meie kodumajutusse ööbima.

Täna on meie reisi viimane õhtu – homne sõidupäev Duchambesse ei lähe arvesse. Sel puhul teeme suure peo, jätame Hea Päevaga hüvasti ja alustame minu sünnipäeva.

17.august. 2010. teisipäev.

Ning suurejooneline see tõesti oli.  Meie majutuskohas pakuti imelisi toite ning esinesid kohalikud muusikud-tantsijad. Üks meie alkoholilembestest autojuhtidest ühines mõningase dopingu järel esinejatega ning tantsis väga hästi. Seejärel vedas ta ka Silveri ja Kama tantsima. Muusika oli transsitekitav – üsna monotoonne, aga pinget kasvatav ja kruviv. Liigutas meid kõiki peale mägede vaikust.

Kui see pidu lõppes võtsime slovaki poisid kaasa ja läksime naabruses asuvasse ainsasse ramadani ajal lahti olevasse kõrtsi. Seal kuulutasid teised suure häälega, et on minu sünnipäev ja laud tassiti kiirelt viina ning äsja jõest püütud kala täis. Majaperenaine kinkis mulle omatehtud kaelakee ja siis hakkasid toostid lendama. Majaperemees, kelle seltskonda haarasime, lubas meile hommikuks kaks odavat autot Duchambesse korraldada ning kutsus peale kõrtsi sulgemist enda juurde teed jooma. Ronisime mööda kitsast kaljurada paarsada meetrit ülespoole ja sattusime imelisele terrassile vaatega jõele ning linnale. Seal jõime hiliste öötundideni teed ja ajasime juttu.

18.august. 2010. minu sünnipäev.

Südaööks jõudsime läbiraputatuna ja kurnatutena Duchanbe lennujaama parklasse. Vajusin  kõnnitee äärekivile lõõtsutama. Selleks, et mõista kui väsitav võib päev otsa kestev autosõit olla, tuleb sõita Tadziki nö maanteedel. Eestis pole nii kehvas seisus loomarada ka nähtud.

Aga siis hakkas kogu meie seltskond õnnitluslaulu laulma, Pruuli tõmbas seljakotist pudeli Vana Tallinnat, mida ta oli ennastsalgavalt terve selle reisi kaasa tassinud ja Silver kadus vaikselt kusagile ära. Kingituseks sain imelise käsitsi valmistatud hõbedase kaelakee.  Naastes teatas Silver, et laud on kaetud. Ma ei tea kuidas, aga ta oli selle kümne minutiga lähimas baaris ramadanist hoolimata suutnud kaheksase laua sebida – toidu, viina ja õllega. Midagi polnud puudu. Pidutsesime seal kuni neljani öösel – siis läksime lennukile. Lennujaamas tegin moslemiriigi meeste peldikus salaja suitsu, toppisin vääriskivid ja Pamiiri tubaka teksapükste tagataskusse ning jätsin kõigi kohalike meestega abiellumata. Riiasse saabudes olid esimesed passikontrollid juba lennukitrepil ja kõik kohad narkokoeri täis.

Niipalju siis usaldusest.

• gotravel
• Pamiirid
• seiklusreis
• Tadžikistan