Venemaa päevik 2 - elust ja külalislahkusest

Reede hommik oli vaba, söin korraliku hommikusöögi hotellis, viimistlesin veel konverentsi ettekande slaide ja oli selline asjalik ja töine olemine. Kella kaheks oli kokku lepitud kokkusaamine Maximiga, kes oli lubanud mind viia Instituuti teadusala rektoriga kokkusaamisele. Noh olin ikkagi välismaalt saabunud aukülaline ju.Natuke enne kahte ootaski Maxim mind juba hotelli fuajees.

Tatsusime läbi vee- ja lumeseguse tänavalöigu, arvan, et umbes 500 meetrit lähima bussipeatuseni. Selle aja jooksul jöudis Maxim mulle kogu linnaliikluse süsteemi ära seletada, ehk siis täpsemalt linnaliikluse selle osa, mis mind puudutas – konverentsipaika, Instituuti ja hotelli. Liin nr 27, muideks. Tundus mugav ja käepärane, teoorias. Praktikas kujunes asi natuke teistsuguseks.

Jöudnud löpuks läbi pori ja lume ja vee bussipeatusesse, ei olnud meil vaja kaua oodata, sest 27 buss tuli üsna pea. Pisike buss oli ja rahvast täis. Bussi marki ma ei oska öelda, sest ma arvan, et Eestis söitsid sellised bussid näiteks 50ndatel vöi kuuekümnendatel aastatel. Buss ise peatus könniteest umbes meetri kaugusel, nii et tegelikult pidi bussi astumiseks astuma könniteelt söiduteele ja kuna seal oli parajasti suur veeloik, siis sinna veeloigu sisse. Bussi aste oli muidugi sellevörra körgemal ja selleks, et sinna oma haiget jalakest tösta, läks üksjagu sportlikkust vaja. Bussi uks oli aga nii kitsas, et minu möötu täissöönud kapitalist sealt vaevalt sisse mahtus. Aga pole häda, mutsisin end tahtejöuga bussi, lähedal oli vabanenud just üks pingike, trügisin nahhaalselt pingini ja potsasin maha. Maxim ostis konduktorilt kaks piletit a 7 rubla tükk ja teekond Instituudi poole edenes juba hulga köbusamalt. Bussisöit oli päris pikk. tuleb tunnistada – Voronezh on suur linn.

Mingi 45 minuti pärast väljusime bussist – olime jöudnud kesklinna Lenini platsi lähedale. Suht önnelikult ja ellu jäädes ületasime söidutee. Ja hakkasime tatsuma Instituudi poole. Arvan, et sinna oli umbes 1 km köndimist, mis minu haigetele jalgadele oli siiski natuke liig, lisaks see fakt, et tee oli jää ja vee ja lumesodi segune ning selle all lagunenud könniteekattematerjal. No ma arvan, et Saaremaal mööda kiviaedu oleks olnud natuke raskem liikuda, ses möttes oli vahemaa läbitav. Olgem positiivsed.
Maxim muidugi mainis ära, et selle seljakotiga näen ma väga välismaalane välja. Ei tea kas see oli vihje, et ära kanna seda seljakotti vöi oli see kompliment?

Igatahes pärast minu jaoks päris pikka matka hakkas ninna tungima jube head löhna – selgus, et Instituudi peakontor asub kohaliku kondiitrivabriku körval, ja seal on ka vabriku pood, kust saab osta värskeid komme. Maxim tegigi väikse pöike ja haaras poest kaasa kotitäie shokolaadikomme musta ploomi täidisega, et aserektorile kingituseks viia.
Mina sain nii kaua hinge tagasi tömmata. Siis ronisime treppidest neljandale korrusele. Väike löötsutuspaus ja olimegi köpsti teadusala aserektori kabinetis.

Kabinet oli kaheosaline – esimeses toas oli kaks lauda ja kolm tooli, kuid kedagi sealsetest elanikest polnud enam kohal, teises toas oli siis aserektor proua Lida tööruum.
Proua Lida oli minu kabariitidega, kuid ehk veidike vanem klassikaline vene proua. Söbralik ja äärmiselt meeldiv inimene. Veekann pandi kahisema. Pakuti teed ja kohvi. Kuna kohv oli lahustuv kohv valisin tee, sama tegid ka mu vöörustajad. Ladusime kaasaostetud kommid lauale, mina koukisin oma seljakotist igaks juhuks kaasa vöetud Fazeri shokolaadi välja ja proua Lidal oli ka natuke shokolaadikomme endal. Hakkasime siis teed jooma ja juttu ajama. Ah jaa – proua Lidal oli kapis peidus ka pooli pudelit Riia Palsamit, ning kui seda sorts tee sisse kallata, tuleb teele eriti hea maitse. Seda me ka tegime. Tee maitses hea ja kommid sinna juurde ning Riia Palsam töi puna meie palge.

Esialgselt plaanitud tunnikese asemel kujunes kokkusaamine umbes kolmetunniliseks. Kuna aga olin kutsutud öhtuks Shura juurde öhtusöögile, siis pidime piirduma kolme tunniga, muidu oleks ehk veelgi seal istunud ja maailma ja suhtekorralduse üle juttu veeretanud. See, millest me proua aserektoriga rääkisime, on omaette teema – olukorrast Venemaal – ja seda asja ma pean veel mötlema, et kuidas ja kui palju sellest tegelikult kirjutada…
Kuna olime joonud päris palju Riia palsamit ja ma olin ennast ületanud jala käimise ja linnaliinibussi kasutamisega, tahtsin kutsuda taksot. Mu vöörustajad seda aga ei lubanud. Nagu nöiavitsaga korraldati mulle Volodja, kes on kooli mikrobussijuht ja kuna Maximil oli vaja ka veel asju ajada seoses konverentsiga, siis laadisime ennast köik Volodja mikrobussi (mis see lätlaste toode omal ajal oli?). Viisime Maximi konverentsipaika ja siis Volodja lubas mind veel turvaliselt Shura juurde viia. Mida ta ka tegi.

Teepeal sain teada, et Volodja oli Saksamaal söjaväes olnud ja seejärel seal ka möned aastad elanud. Kusjuures ka tema kommentaarid elu kohta Venemaal olid äärmiselt mötlemapanevad. Mina ikka püüdsin teda lohutada, et venelased on külalislahked ja suure hingega inimesed. Tema aga vastas selle peale: “See suur hing on nii piiritu, et laguneb selles piirituses koost…” ja siis ta rääkis veel, et kuigi sakslased on Venemaale nii palju halba teinud, ta siiski sakslasi austab, sest seal on kord majas…Nii me siis umbes 1,5 tundi läbi erinevate ummikute seiklesime, kuni löpuks jöudsin Shura juurde. See aga on järgmine lugu. Omaette jutt, täiesti. Et kuidas siis pensionärid seal Suurel Maal elavad…
Pildil: vastuvötul aserektori juures.

• elu Venemaal
• transport Venemaal
• vene külalislahkus
• Voronez