BERLIIN – kas jätkuvalt arm aber sexy?*

Berliin on üks neid linnu, millele on raske sõrme peale panna. No kuhu saata külla tulnud sõber, kui eilset poppi kohta ei mäleta enam keegi, ent tänast ei tea ma veel isegi?

Berliinist on üldse raske kõnelda ühtse tervikuna, sest iga piirkond on oma nägu, pealegi on need piirkonnad pidevas muutumises. Võtkem endises idaosas asetseva Prenzlauer Bergi. Seal valitses pärast müüri langemist totaalne anarhia ning linnaosas pesitsesid põhiliselt kunstnikud ja tudengid. Praegu ei meenuta seda alternatiivset minevikku peaaegu miski ning nüüdseks on sellest saanud ökoemmede ja noorte professionaalide pärusmaa. Prenzlauer Bergi kõrval asetsev eklektilise arhitektuuriga omalaadne linna süda Mitte on aga jooksul muutunud ostlemispiirkonnaks ning veel hiljuti praktiliselt hooneteta ja inimtühi Alexanderplatz on nüüdseks täidetud kaubanduskeskustega. Berliinil on ka oma kommertspiirkond Potsdamer Platz. Selles uues linnaosas sirguvad kõrged klaasmajad, milles asuvad põhiliselt kontorid. Endises läänes asetsev Kreuzberg oli veel mõne aasta eest linna hotspot, mida tundis ka iga eesti kunstnik. Nüüdseks on selle tiitli üle võtnud aga Neukölln, mida kohalikud kerge muigega Hipsterlandiks kutsuvad. Üks asi on aga Kreuzbergis ja Neuköllnis jäänud muutumata – mõlemas linnaosas pesitseb suur moslemite, valdavalt türklaste kogukond. See linnaosade eklektilisus lubab natuke aimata ka Berliini mastaapi. Raske oleks kujutleda sellist erinevust Tallinna linnaosade vahel. Ent Berliini suurusest hoolimata on linn väga inimsõbralik, mida väljendavad mitmed pisiasjad, nagu näiteks see, et rattasõit on siin enam kui tavaline. Sealjuures on autojuhid ratturitega kannatlikud ega pane neile suuremat ukerdamist pahaks. Nädalavahetusel sõidab Berliinis ööpäev ringi metroo ning muutub öötundidel tihtilugu millekski liikuva klubi sarnaseks. Hommikul kella seitsme paiku leiab metroos vaat et pooleks rahvast, kes peolt tuleb, ja neid, kes tööle suunduvad. Ja kõik nad saavad kenasti läbi. Loomulikult pole metroo ainus koht, kus berliinlased pidu peavad. Siinne tuntud hedonistlik peokultuur sai alguse 1990. aastate alul. Langenud Berliini müür jättis linna paljuski kaosesse, milles endised idaberliinlased kippusid läände. Ühtlasi jätsid nad seljataha endised kodud ning mitmed linnaosad jäid seetõttu tühjaks, palju vaba maad leidus ka seal, kus enne asus müür. Ja kuna piiranguid ja reegleid oli paralleelselt vähe, oligi linn ideaalne keskkond pidutsemiseks. Illegaalseid baare ja klubisid tekkis kui seeni ning skvottimine oli igapäevane. „Vaatasid välja kena hoone, valvasid seda mõnda aega ja kui keegi end näole ei andnud, vahetasid luku ära ja voilà – uus baar oligi sündinud,” meenutas sõber Oliver. Hoo sai sisse kuulus saksa tekno, peod olid metsikud ja kestsid sageli päevi. Üheksakümnendate keskel hakkas pidu sellises vormis läbi saama, kuid peomentaliteet jäi. 2013. aasta Berliinis on jätkuvalt tavaline, et peod juhtuvad spontaanselt tänaval, parkides, metroojaamades ja spät’ides ehk öö läbi avatud poodides. Linn kuulub rahvale ja inimesed ei lase end lapsena kohelda. See viimane kehtib ka ööpäevaringse alkoholimüügi kohta ning just odav alkohol teeb pidutsemise lihtsaks. Kvaliteetse pudeli kohalikku Rieslingit saab kätte kahe-kolme euroga. Baaris peab pilgeni täis veiniklaasi eest välja käima umbes sama summa. Suveajal võib oma joogi odava raha eest spät’is ka ise kokku segada ning näiteks mõne aasta eest muutus Berliini trendijoogiks Club Mate viinaga.

Linna sõbralikkusest annab aimu ka selle rohelus ning suurte parkide rohkus. Kreuzbergis asetsev Görlitzer Park (ehk „sõpradele” Görli) on valdavalt tudengite, punkarite ja kohalike türklaste mängumaa. Görlis on suviti tavaline, et „häng” kestab kakskümmend neli tundi järjest. Suve keskpaigaks kõrbeb muru kollaseks ja maad katavad suitsukonid, kuid kohalikke see ei häiri. Suurema ja rohelisema pargi leiab Neuköllnis asetseva Hasenheide näol. Ja alati võib põrutada Tempelhofi, natside ehitatud lennujaama, mis on hetkel linnarahvale avatud. Tempelhofis on üüratult palju ruumi – võib sõita jalgrattaga ja rulluisutada, aga võib lihtsalt niisama külitada ja õlut juua.

Ökolainel

Endise lennujaama Neuköllni-poolses osas on üles seatud kogukondlik aed, kus kohalikud kasvatavad juur- ja aedvilju. Kuna ökomõtlemine on Berliinis tavaline, on kogukondlikud aiad siin üldse laialt levinud. Näiteks leiab samalaadse pesa Prinzessinengarteni Oranienstrassel Kreuzbergis. Ökoloogilisusega kaasneb ka taaskasutustrend ning suurimad taaskasutusturud on Prenzlauer Bergis asuvas Mauerparkis ja Friedrichshainis asuval Boxhagener Platzil, mis mõlemad on avatud pühapäeviti. Mauerpargis toimub ka karaoke, kus üsna sõbralikult meelestatud publiku pilgu all võib testida oma julgust ja lauluoskust.

Sarnane köök

Üks asi on sakslastel ja eestlastel sarnane, nimelt köök. Kapsas, vorst ja kartul on siin toidulaual tavalised. Lisaks on Berliin ka currywurst’i sünnikoht − selle leiutamise au omistatakse Herta Heuwerile aastal 1949. Kõhtu täitev currywurst muutus Teise maailmasõja järgses linnas kiiresti populaarseks. Kui on aga soovi proovida midagi erilisemat kui currywurst, võib ette võtta spätzle ehk munanuudlid. Kõige tipuks leiab Berliinis ka ohtralt vaimustavaid pagareid, sest sakslased on saiakeste suhtes peaaegu et obsessiivsed. Nii oleks berliinlasest sõbranna meid kõiki Londonis korterit jagades lõputute saiajuttudega äärepealt hauda ajanud. Tavapärasele kartulile-kapsale pakub Berliin ka ohtralt huvitavamaid alternatiive. Kuna Berliin on koduks suurele türgi kogukonnale, saab siin iga nurga pealt odavat kebabi, vastukaaluks Eestile, kus kebab kuulus veel hiljuti pigem restoranide repertuaari. Türklastele sekundeerivad Aasia, põhiliselt Vietnami söögikohad. Kui vietnamlased saabusid siia sõbraliku kommunistliku riigi esindajatena, siis türklased kutsuti abikäteks 1960. aastatel, mil sõjast laastatud Lääne-Saksamaa vajas tööjõudu. Tundus aga, et sakslaste suureks üllatuseks ei jäänud türklased mitte ainult Saksamaale elama, vaid tõid siia kaasa ka kõik oma lähemad ja kaugemad sugulased ning koos sellega integratsiooniprobleemid. Ka praegu tundub kahe kogukonna vahelt mingi nähtamatu joon läbi jooksvat. Eri rahvuste esindajad saavad enam-vähem viisakalt läbi, kuid suurest sõprusest on asi kaugel ning kogukonnad hoiavad selgelt üksteisest eemale. Selle kõige juures on omamoodi irooniline, et türklased on ühed vähestest, kellega saab kohapeal saksa keelt praktiseerida. Sakslased vastavad saksakeelsetele ponnistustele perfektse inglise keelega, ja mis siis ikka lapse kombel pobiseda. Suuresti tänu rahvusköökidele on ka taimetoitlase elu Berliinis lihtne ning paljud toidukohad – põhiliselt Türgi, aga ka näiteks Maroko ja Liibanoni omad – pakuvad suurepäraseid kikerhernestest tehtud hummusepalle ja praetud kitsejuustu halloumi’t. Ka enamikku restoranitoitudest on võimalik saada kahes versioonis ning liha saab peaaegu alati asendada tofuga.

Berliin versus Saksamaa

Berliinist rääkides tuleb loomulikult meeles pidada, et Saksamaa ja Berliin on vägagi erinevad. Aiapäkapikkude ja drindl’ite otsijail siia asja ei ole. Võiks isegi öelda, et Berliini ja ülejäänud Saksamaa vahel valitseb midagi kerge vastastikuse vaenu taolist, mis väljendub teineteise tögamises. „Münchenis on kõigil Lamborghinid,” avaldas üks sõber, suu kõver peas, mulle justkui piinliku saladuse. Frankfurdis tundus tema jutu järgi olevat vaid üks suur lennujaam. Ja Hamburgis ainult punaste laternate tänav. Ülejäänud Saksamaa vaatab aga Berliini pahaselt nagu teismelist, kes muudkui õiendab, kipub peole ja üritab uksest väljuma hakates raha küsida.

Rahvusvaheline kunstimelu

Kuna Berliin on teiste suurlinnadega võrreldes jätkuvalt odav, on see kokku meelitanud hordides kõikvõimalikke kunstnikke, muusikuid, fotograafe ja disainereid. See peegeldub ka elavas kunstielus, palju on väikseid galeriisid ja ajutisi projektiruume. Kuna näituse avamine ei ole keeruline, on ka kunstitase tihti ebaühtlane ning kunstisaalide sisu võib varieeruda erutavalt põnevast täieliku õuduseni. Ja mis siin ikka norida – tihti tundub tähtsam elada kunstnikuelu kui midagi reaalselt produtseerida. Sest milleks vaeva näha, kui saab niisama hängida ja rääkida sellest, mida luua võiks. Massiline inimeste juurdevool mõjutab paratamatult ka linna. Paari viimase aastaga on hinnad märkimisväärselt tõusnud ja peaaegu igas majas on end avanud kohvik või baar. Berliinlased on muutunud tõrksaks, nähes, kuidas nende koduõuel üha suurem möll hoogu võtab. Suviti võib ekslikult arvata, et käimas on tänavafestival. Linna populaarsus on siia meelitanud ka kinnisvarahangeldajad, kes linna kokku ostavad. Paljud korterid muudetakse puhkusekorteriteks, osa ka rikkamale rahvale suunatud kalliteks elamispindadeks. Linnaisad aga ei taha piiranguid kehtestada, sest linn vajab investeeringuid isegi siis, kui rahvas on sellele vastu. Kohalikud on aga tasapisi sunnitud kolima äärelinna, mis sünnitab kohalike kogukondade vahel lõhet ning on tekitanud parema vaenlase puudumisel palju võõra- ja turistiviha. Berliinis näeb iga päev ka demonstratsioone ning ollakse harjunud, et igal nädalal käib kusagil mõni action. Seda enam, et paljud demod on ajaga kaotanud oma poliitilisuse. Nii on kunagine töörahva õigustele pühendatud 1. mai demonstratsioon muutunud suureks tänava- ja tarbimispeoks. Anarhistid ja vasakpoolsed võivad ju naljapärast politseiga rinda pista, ent hommikuks on tänavad puhtad, nagu polekski kunagi midagi toimunud.

Protestilainel berliinlased

Aga protestimine on berliinlastel veres. Niimoodi on tekitanud palju tormi kanali äärde kavandatav kinnisvarainvesteeringute projekt Mediaspree, mille eesmärk on luua piki jõe äärt kulgev massiivne telekommunikatsiooni- ja meediaettevõtete piirkond. . Sinnasamasse jääb aga endine müürijupp, omamoodi kunstigalerii East Side Gallery, mille seinu kaunistavad imalad rahuteemalised pildid. Berliinlane, kes enne tahtis müüri maha kiskuda, kaitseb allesjäänud juppe nüüd iga hinna eest. David Hasselhoff, kes omal ajal astus lauluga „I’m looking for freedom” välja müüri lammutamise poolt, laulis kakskümmend aastat hiljem sama laulu müüri lammutamise vastu protestides. Berliin on linn, mis pakub end lahkelt, kuid jääb samas suletuks. „Komm her, geh wek,”** meelitab ta. Aga kui sinna minna, võib end kergesti avastada lõksus. Lihtne on kohalike välismaalaste isoleeritud maailma ringlema jääda, ilma et kohaliku kogukonnaga palju kontakti oleks. Ja see muudab omakorda keeruliseks saksa keele õppimise. Kunstnike tihe kontsentratsioon on vahelduseks tore, ent kui kõik on ühtemoodi erilised, hakkavad ka jutud korduma. Ka pidutsemine võib selles linnas omamoodi kohustuseks kujuneda. On ju keeruline midagi ära teha, kui sõbrad aina helistavad ja parki õllele kutsuvad. „Was feiert ihr die ganze zeit?” (’mida te siis kogu aeg tähistate?’) uuris tabavalt sõbranna ema, arvestades, et feiern tähendab nii pidutsemist kui ka tähistamist. „Tõesti,” jäime meie mõttesse... Aga kes pole käinud, see pole ka näinud ning kes vähegi loovust armastab, ei tohiks jätta seda kreatiivsuslaboratooriumit külastamata.

* „Vaene, aga seksikas” − Saksa poliitik Klaus Wowereit, 2003
** „Tule siia, mine ära”

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014