JEEMEN – kohanenud ajatus

Peeter Raudsik läks pärast keskkooli lõpetamist kaheks kuuks Jeemenisse, et jätkata alustatud araabia keele õpinguid. Sellest Lähis-Ida vaeseimast riigist leidis ta võrratult rikka kultuuriloo ning maailma lahkeima rahva.

2009. aasta suvel, pärast keskkooli lõpetamist läksin kaheks kuuks Jeemeni pealinna Sanaasse. Nüüd, pärast piisavalt pikka sisekaemust võtsin oma tollased hüplikud märkmed reisikirjaks kokku. Mitte just kõige tavalisema reisisihtkoha valikule ajendas mind soov jätkata oma alustatud araabia keele õpinguid. Varasem kogemus vene keelega näitas suurepäraselt, et keelt tuleb kasutada, sest muidu ei juhtu midagi… ja ei juhtugi mitte midagi. Sanaa tänavatel kõneldav araabia keel on klassikalisele keelele väga lähedane, odavad tunnihinnad peibutasid samuti.

Niisiis pärast põgusat meilivahetust ja sadat dollarit ettemaksu lubati mulle saabudes Sanaa lennujaama autojuht-asjaajaja Muhammad vastu saata. Juuli algul asusingi teele. Lennukis sattusin kokku Ukrainas resideeruva ameeriklasega, kellega tähistasime Turkish Airlinesi rahvusvaheliste lendude hüvesid ära kasutades slaavi kombe kohaselt uut tutvust. Nagu ikka, jäävad need sulnid kohtumised 8000 meetri kõrgusele ja juba pagasivastuvõtus kaotasin piraadiküti silmist. Sanaa lennujaamas oli Muhammade oodatust küll rohkem, õnneks leidsin peagi ka enda oma üles.

Sanaa ja Manakha

Jeemen on Lähis-Ida vaeseim riik. Kuigi Araabia poolsaarel asuvatest riikidest enamik on rikkad nafta poolest, siis Jeemen on see väikevend, kes vanajumala juurde viimasena jaole jõudes ei saanud maavaradest suurt midagi. Riigi ajalugu ulatub kaugele, ent tänapäeval väärib äramärkimist Ottomani impeeriumi lagunemise järel toimunud jagunemine Põhja- ja Lõuna-Jeemeniks. Viimane oli 20. sajandi algul Briti koloonia, aga iseseisvudes hoopis sotsialismileeri eesrindlik liige. Riigid ühinesid üheksakümnendate algul. Pinged riigi kahe osa vahel on säilinud. Sarnaselt teiste Araabia riikidega raputas 2011. aasta araabia kevad ka Jeemenit, kukutades võimult pikaaegse presidendi Ali Abdullah Saleh’.

Riigisisese olukorra muudavad veelgi keerulisemaks põhjas tegutsevad houthid, kes võitlevad keskvõimu vastu. Sanaas võis tihti jääda kuulatama sõjalennukite ülelende ning õhtul lugeda uudistest järjekordsetest rünnakutest houthide vastu. Keskvõim väidab riigi põhjaosas olevat ka Al Qaeda võitlejaid. Terrorismivastase võitluse egiidi all õnnestub seeläbi USA droonide kaasabil lahendada paralleelselt ka houthi-küsimust, kuna liigselt vastaseid üksteisest ei eristata.

Jeemeni pealinn Sanaa on üks kõige vanemaid järjepidevalt asustatud linnu maailmas. Linn asub merepinnast kahe kilomeetri kõrgusel Jeemeni põhjaosas. Lähis-Ida mõttes on Sanaa vanalinna staatus võrreldav Tallinna omaga Läänemere piirkonnas. Ilmaasjata ei nimetata Sanaad linnaks, kus aeg on peatunud – kitsad tänavad ühendavad kõikvõimalikke erinevaid souk’e (traditsiooniline turg), kus järgemööda muutub jalatsite meri metallitöömeistrite töökodadeks ja naisteriiete pakkujad kümneteks pisikesteks qati-poekesteks. Tänavate kohale kaarduvad omakorda sajandeid vanad traditsioonilised mitmekorruselised hooned, mille vahelt sihivad nõeltena taevast mošeede minaretid.

Muinasjutulise kogemuse kõrval ilmestavad tänapäeval elu linnas korduvad elektrikatkestused. Suvel tarbitakse riigi lõunaosas nii palju energiat, et kokkuhoiu nimel muutub ühel hetkel tuledes särav pealinna tänav kottpimedaks. Generaatorite mürina saatel õnnestub mõned lambid taas süüdata. Rutiinile alluv loogika elektri äravõtmisel puudub ning keegi ei tea, millal ja kui kauaks elekter kaob. Ühes paigas elektrit linnas siiski ei puudutata. Presidendi mošee on alati tuledesäras ning nii puhas, et jalanõud tuleb ära võtta juba sisehoovi marmorplaatidele astumiseks, mitte alles vaipadega kaetud siseruumides.

Harzi mäed on Sanaas viibides üks lihtsamalt külastatavaid piirkondi. Poolepäevase sõiduga ülerahvastatud Mercedeses jõuab ajaloolisesse Manakha linna. Mõni uuem maailmakaart võib teel samuti ära kuluda. Ühes kontrollpunktis kulus tükk aega selgitamaks, et mitte ainult ei ole Eesti olemas, vaid tegu on Euroopa Liidu liikmega.

Õnneks leidus üks Saksamaal teeninud ohvitser, kes teadis et Astuunia-nimeline imedemaa on Saksamaa lähedal tõepoolest olemas. Vähem kui paarikümne dollariga leiab Manakhas endale nii ulualuse, söögikorrad kui ka võimaluse lihvida tantsuoskust. Parimaks päevaveetmisviisiks on matkata mööda mägiradu ühest külakesest teise, kohaliku teejuhiga saab teekond ka legendidesse ulatuva mõõtme. Rännakul kogetavat looduse kõnetust on loomulikult raske sõnadesse ümber panna.

Hunnitute maastikuvaadete kõrval asub Manakhast paaritunnise jalgsiteekonna kaugusel ismailismi (šiiitlik sekt) üks pühamaid linnu al-Hutaib. Üle maailma saabuvad palverännakule tulnud ismailid kokku, et külastada 6. sajandi õpetlase al-Hamadi hauda ning näha imena linna kohal kaljunukil kõrguvat valget mošeed. Uued sillutatud teed ja rabavalt puhtad tänavad tekitavad ümbritseva loodusega põneva kontrasti.

Jeemenlased – konservatiivsuse ja pragmaatika vahel

Vaesus pole loomulikult kunagi olnud takistuseks õnnelikuks olemisel. Jeemenlased on täpselt nii külalislahked kui räägitakse. Küllakutse kodusele õhtusöögile on pigem reegel, kui vähegi kohalike elu vastu huvi üles näidata. Ühel sellisel koosviibimisel puutusin esimest korda kokku ka ameerika wrestling’u-fenomeniga Araabia maades. Jeemenist Marokoni vaadatakse vaimustusega, kuidas paarisajakilone „maadleja” hüppab redelilt oma õblukese vastase poole.

Põhja-Jeemen on traditsiooniliselt olnud konservatiivsem, seetõttu kannavad Sanaas enamik naisi niqab’i (kogu nägu katvat loori) ja paljud mehed eelistavad ka igapäevaselt teksade või ülikonna asemel hoopis valget maani ulatuvat traditsioonilist thaub’i. Meeste riietuse oluline element on janbia – vööl kantav traditsiooniline nuga. Noal on suuresti sümboolne väärtus, ometigi ütleb see nii mõndagi oma kandja staatuse kohta. Keeruliste nikerduste ja detailidega ehitud nuga viitab selgelt omaniku jõukusele. Vestluse ajal või seltskonnas käe janbia’l hoidmine on ebaviisakas ja osutab kandja pahameelele. Käes sähvivat janbia’t võib näha vaid traditsioonilise tantsu bar’i juures.

Konservatiivse ühiskonna seatavatel piirangutel on ka omad plussid. Nii näiteks on kohalike naistega lävimine ilmselgelt võimatu, aga teistpidi puudub tänavatel tänu islamiseaduste järgimisele igasugune kuritegevus. Kaugemal mägedes meeleheitest pantvangi võetud välismaalased jäävad Jeemenis üldiselt ellu. Kohalik naljasaade käis meie keeltekoolist otsimas välismaalasi, kes oleksid nõus ühes sketšis pantvangide rolli mängima. Tujurikkujalikus vaimus näidati hõimuliikmete saamatut tööd lunaraha kättesaamiseks. Oma õnnetu lõpu leiavad vaid kristlikud misjonärid, kes ronivad eikellegimaale, kuhu tavaline jeemenlane ise kunagi ei läheks.

Omaette klassi moodustavad Jeemenis mustanahalised sisserändajad Somaaliast ja mujalt Aafrikast. Immigrantidena võõral maal jäävad neile tänavakoristamise ja prügimajandusega seotud tööd. Nagu mujalgi maailmas, lõpetavad Mustal mandril inimkaubanduse ohvriks sattunud naised tihti põrandaalustes lõbumajades. Tänavapildis kohtab mustanahalisi väga vähe.

Texases raamatuid müüvat eestlasest tudengit püütakse vähemalt paaril korral nädalas mõnda kristlikku sekti meelitada. Sama võib juhtuda ka Araabia maailmas. Koos ameeriklasest kaasõppuriga sattusime jõusaalis kokku Aliga, kes õppis Sanaa tehnikaülikoolis. Peagi palus ta meil kokku saada „väga heade inimestega”. Sellisest pakkumisest on ju ometigi raske loobuda, seda enam, et kohtumine pidi toimuma Jeemeni kohalikus KFC-is. Tunnikese väldanud söömine lõppes „staabis”, kus meile selgitati õhinal islami häid külgi mitmete eluliste näidete varal. Kes siis ometi ei tahaks igavest elu paradiisis? Hiljem kaasaantud materjale sirvides saime aru, et tegu oli saudide finantseeritud misjonitöölistega. Religiooni rolli ja olemuse üle sattusin vaidlema õnneks seda vähem – need vaidlused on harva konstruktiivsed –, mida tõsisemalt ütlesin välja nii: Ana masiihi! (ar. k. ’olen kristlane’). Raamaturahvaks olemine tuleb ikka kasuks.

Lubatu ja keelatu

Sakslastel on õlu, prantslastel on vein, venelastel on viin ja soomlastel on pohmell, on keegi sõnaseadja kunagi öelnud. Jeemenis alkoholi pakutavaid võimalusi ja kahjutoovaid omadusi ei tunta. Rahvuslikuks lõõgastavaks vahendiks on qat. Selle taime lehtede ja varre närimisel on kogu regioonis tuhandeaastane ajalugu. Traditsiooniline pärastlõunane qat’i-närimise seanss ei erine oma olemuselt palju õhtusest nelipakist sõpradega. Taime ergutav toime muudab inimesed tunduvalt jutukamaks ja meeled lähevad tõepoolest valla. Naljatledes on öeldud, et kuna qat’i närimine on niivõrd ebaseksikas tegevus, siis läänes ei ole sellele kunagi suurt võidukäiku oodata. Juba mainitud asjaajajast Muhammad oli üks vähestest kohatud jeemenlastest, kes qat’i üldse ei närinud, pidades selle head meeleolu loovaid omadusi võltsiks ja inimesele kahjulikuks.

Esmapilgul tundubki qat’i ja islami omavaheline kokkusobitamine keerulisena. Kohalike jaoks on see pigem „oleneb kuidas võtta”-küsimus. Haram tähistab islamiseaduse kohaselt keelatud asju ja tegevusi ning tuleneb araabiakeelsest sõnast (’katma’ või ’varajama’). Koraan otsesõnu keelabki inimestel oma meelte katmise. Jeemenlaste loogika järgi qat’i mõju mitte ei „kata meeli”, vaid vastupidi, isegi turgutab neid. Sellise lähenemisega saab qat’ist jumala teenimisel hoopiski väärt abimees.

Vesipiip on qat’i kõrval teine kohalik sotsiaalset läbikäimist soodustav vahend. Neid saab ka omavahel edukalt ühendada, ega küll küllale liiga ei tee. Vesipiibutubakad on värsked ja väga intensiivsete maitseomadustega. Oliivipuust naturaalne süsi põleb täpselt õige temperatuuriga ning tagab tõepoolest nauditava elamuse. Piparmünditee kuulub loomulikult siia juurde.

Qat’i lõpututest võimalustest hoolimata otsivad välismaalased siiski tihti kontakti ka alkoholiga. Nii näiteks tegelevad kohalikud saatkonnad oma kaasmaalaste alkoholitellimuste täitmisega. USA saatkond olla varem isegi pidusid võõrustanud. Sanaast välja sõites teab iga taksojuht mõnd peatuskohta, kus kuurilaadses hoones varjavad end õlle- ja viskikastid – kõik väärt salakaubana riiki toodud. Ise otsustasime ära proovida koduõlle tegemise. Youtube’ist leitud juhend, pärm, viinamarjadest saadud mahl ja plasttünn andsid kolme nädala möödudes tulemuseks äärmiselt lahja joogi, mis pärast hammam’is (avalik saun) kogetud nühkimist ja väänamist maitses nagu iga teinegi leilijärgne sõõm.

Jeemen on suurepärane näide sellest, et esmapilgul võõristavana tunduv võidab peagi su südame. Punnis põskede, kaetud nägude, lärmaka tänavapildi ja varahommikuse palvelekutse taga peituvad ühed lahkeimad inimesed, kellega üleüldse on võimalik kokku sattuda. Rääkimata sellest, et Jeemen on oma harukordse ajalooga ühtpidi hea paik nii külastamiseks kui teistpidi ka ainulaadne paik araabia keele õppimiseks. Ehk peagi muutub ka riigile pandud välisministeeriumi reisihoiatus, kuna erinevalt Kairost Sanaa tänavatel pommide lõhkemist ette ei tule.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Paralleelmaailmad ehk kuidas sündis raamat „Islandile”
• MÄLESTUSED RAPIIRILT
• JEEMEN - kohanenud ajatus
• PORTUGALI POPURRII: ajaloo vältimatuse ja kunstide linnad
• Seal, kus lõpeb asfalt ehk Tenerife edasijõudnutele
• Eesti kunstnike jalgsimatkad Euroopas
• Lastega mööda Eestimaad: Põnevat Põlva põhjast
• Varanasi kirjad 2. Raga Rageshri ja matsiplika
• Kõigest kurrutus maakoores
• Raamidest väljas. PEETER VAREP (03.05.1914-16.03.1984)
• Go Reisiajakiri küsib: Kus on parimad JAHTSADAMAD?
• Näitlejad lähevad Hoppetiga merele
• Vana rendijahiga Kosi saarestikus
• KAPHOORNERID OMAVAHEL
• SOOLOPURJETAMISEST BISKAIAL
• MINI TRANSAT karm proovilepanek ookeanil
• Go Reisiajakiri 47 – Aprill 2014