Ratsaretk Lõuna-Prantsusmaal

Näitasin linki kohe ka Raivole, ega see tedagi külmaks jätnud. Möödus veel paar nädalat ja juhuste kokkulangemise tõttu sattus Raivo Veskimetsas Pille trennis obese selga ja sealt edasi muutusidki trennid iganädalasteks. Kindel siht oli silme ees: aasta pärast toimub ju ratsamatk! Kui detsembris jälle mõtted seoses matkaga aktiveerusid ja hakkasime täpsemaid kuupäevi uurima, selgus, et polegi palju valida, kohad puha broneeritud. Õnneks leidsime veel vabu kohti pisut varasemaks, kui algul planeerisime. Tuhande ja ühe kindluse maa Perigord ootas meid!!!

Kokkusaamine oli määratud Ageni linna raudteejaama õhtul 6 ja 6.30 vahel. Raudteejaamas oma kompsude otsas oodates irvitasin Raivole, et teades prantslasi, olen kindel, et õigeks ajaks nad küll kohale ei jõua. Lõpuks tuli jaama ette valge mikrobuss, mis oli kaunistatud piltidega erinevatest ratsamatkadest – ei mingit kahtlust, et õige masin. Sõitsime Villeneuve-sur-Loti linnakesse ööbimispaika. Kogunesime kõik õhtusöögiks toreda restorani vabaõhuterrassile: lauad olid lihtsalt parki kaetud. Mõnusalt ohtra söögi ja veini kõrval sai omavahel tutvuda ja järgmiste päevade plaanidest rääkida.

Saatjateks olid meil Pierrot, kes on ratsaturismiga tegelenud juba 29 aastat, ja tema imearmas abiline Sarah. Õnneks oskas Sarah suhteliselt kenasti inglise keelt – vastupidiselt Pierrot’le. Lisaks meile oli kambas veel 3 šveitslast – 2 naist ja üks mees –, kes on juba aastaid koos mitmesugustel ratsamatkadel käinud, ja üks naine Ameerikast. Kui oma päritolumaast juttu tegime, siis ei olnud keegi Eestist kuulnud peale Pierrot, kes teadis vähemalt, et see asub Euroopas!!! Vahva, tundsime ennast tõeliste aborigeenidena….

1. päev

Ratsariided selga ja kohe pärast hommikusööki bussiga Pierrot ratsakooli Ferme Equestre les Abrons. Elevus oli nii suur, et ma ei suutnud kuidagi paigal püsida, jooksin fotoaparaat käes piki talliõue ja pildistada eriti ei märganudki. Lõpuks ometi olime kohal ja kõik see oli tõesti ilmsi!

Pierrot jagas meile hobused – või jagas hobustele meid, ei teagi täpselt. Minu kaaslaseks määrati Jalna (hääldus kostus täpselt Žanna) ja Raivole kavala ilmega sasipea Hatfield.

Enne selga ronimist viidi läbi instruktaaž: kui sadulast maha astud, on esimene asi ratsmed karabiiniga sadula külge panna, et hobu neisse sisse astuda ei saaks; siis jalused kohe risti üle sadula, et hobune kärbseid peletades hambaidpidi jalustesse kinni ei jääks, ja kolmandaks spetsiaalne sõlm päitsenööri kinnitamiseks ümber hobuse kaela (et mitte anda võimalust jalga lasta, ei võeta neil päitseid kunagi peast ära). Mõni harjutas veel kolmandal päeval sõlme, mis ei tahtnud kuidagi välja tulla… Lõpuks sai igaüks sadulakotikesse käpik-harja, et oleks, millega sadulajälge maha nühkida.

Lõpuks ometi võis alata matk esimesse sihtpunkti: XIII sajandist pärit linnakesse Monflanquin. Ma ei suutnud esimesel korral ära imestada, et lihtsalt niiviisi kõnnitaksegi kabjaplaginal läbi linna, väikese ratsaekskursiooni käigus kooserdatakse obestega linna keskväljakult läbi. Piknikupaigaks oli rahulik muruplats linnaserval, kus sai hobused heki külge siduda (õnneks nad ei hoolinud elupuu okstest üldse).

Esimene asi oli alati hobuse eest hoolitsemine: varustus maha, harjamine, söödakott pähe. Jootmisega oli kuidas kunagi – igal võimalusel jootsime hobuseid ojades või jõgedes ja peatuspaikades said nad ämbrist pisut lisa kah.

Rikkalik piknikulaud koos aperitiivi ja ohtra veiniga oli alati kaetud, kui järjekordsesse sihtpunkti jõudsime, puudus ei üllatanud meid kordagi. Meie n.ö firmajoogiks sai Pastis e aniisiviin. Iga retke lõppedes sai seda võetud nii hobude kui ka ratsanike terviseks. Alguses tundus vastik, aga harjus ära ja kui hiljem sadulast maha ronisime, tekkisid juba Pastis’ neelud.

Pärast piknikku tegime väga armsas Monflanquin’ linnas väikese ringkäigu ka jalgsi – ja tagasi sadulasse. Ööbimiskohaks oli IX sajandil rajatud Gavaduni kindluse juures asuv külake. Fantastiline maastik: päevalille- ja maisipõllud, suured ploomi-, õuna ja pirniistandused…

Enne kui päris öömajale sättisime, õnnestus veel Gavaduni kindlusega tutvuda, kuigi kell oli palju ja koht juba külalistele suletud. Pierrot sai perenaiselt võtme ja tegime põhjaliku ringkäigu omal käel. Eriti vahva oli see, et Sarah ja Pierrot olid iga koha ajaloo kohta midagi põnevat uurinud ja oskasid seda kõike meile elavalt edasi anda. Hoolimata sellest, et me prantsuse keelt ei osanud ja kusagilt muus keeles seletusi ei leidnud, saime ikke üht-teist aimu. Õnneks oskas ameeriklanna Pamela pisut prantsuse keelt ja tegi meile lahkesti inglisekeelseid lühikokkuvõtteid. Šveitslased, kelle kodukeel oli miski saksa murre, oskasid ka pisut prantsuse ja pisut inglise keelt. Nende kolme keele virr-varris tuligi kogu aeg orienteeruda, aga uskuge mind, vahepeal oli küll juhe koos.

Ööbimine oli imearmsas külahotellis Majoulassie’s, mis asus liivakivist kaljude vahel oleva oru põhjas. No seal hotellis oli vannituba suurem kui meil kodus elutuba, ausõna! Õhtusöök koos pererahvaga terrassil oli pikk ja põhjalik, ja ikka see vein… Öö oli tume ja jahe, ega miski ei kutsunud hüppama jääkülma basseini, mis küll proovis meid meelitada oma õdusa valgustuse ja helesinise, kristalse veega.

2. päev

Hommik tundus krõpsakalt jahe, päike ei olnud jõudnud veel orgu soojendada. Asjad kokku ja autosse, korralik hommikusöök naha vahele ja sadulasse. Muide, hobused pidime alati ise lahti võtma, harjama ja neile toidukoti pähe ajama, aga saduldamise tegid alati Sarah ja Pierrot ära. Meie hooleks jäi ainult enne sadulasse ronimist lasta hobusel mõlemad esijalad pikalt ette sirutada. Enneolematult kasulik nipp: ükski nahavolt ei jää sadulavöö vahele. Eriti tähtis on see ju siis, kui tuleb pikalt sadulas tolkneda ja veel sellise kuumusega. Tegelikult proovisime kõige kuumemal keskpäeval alati ratsutamisest hoiduda. Tavaliselt ratsutasime hommikul vara 2,5 – 3,5 tundi ja õhtupoole teist samapalju.

Lõunaks oli plaan jõuda XIII sajandist pärit Chateau de Bonaguil juurde. No teate, seal piirkonnas on iga künka otsas mõni šatoo või vähemalt selle varemed. Tavaliselt näidati meile sellest chateau’st ehk lossist, kus me parajasti olime, juba järgmist, et näete, seal taamal on meie järgmine peatuspaik. Tee peale jäi väike Cuzorni kindluslinnake. Jälle midagi uut päikese all: kui on vaja üle kõrge mäe minna ja sobivat rada ei ole, tuleb hobustega piki kivitreppi lihtsalt kabjaplaginal üles minna. No jah, täitsa tavaline ju, eks ole…

<5Pärast lõunasööki ja ohtrat veini jätsid paar nõrgemat Bonaguil’ lossi külastamise vahele, no nii kuum oli. Endalgi oli tahtmine ratsasaapad ning -püksid kus seda ja teist virutada ning puu alla vintsuli visata. Ja milleks meil üldse kogu see vihmavarustus sai kaasa veetud, käis peast mõte läbi. Aga ära tegime! Sadulasse tagasi ajasime ennast alles suhthilisel pärastlõunal, ega need hobusedki sel päeval väga rõõmsad olnud.

Järgnes rännak läbi hingematvate maastike, tillukeste külade ja müstiliste metsatukkade. Ja kui mõnus on hoo pealt puu otsast küpseid viigimarju ja virsikuid napsata! Paar õunagi sai sadulakotti pistetud, et oleks, mida hobusele maiuseks pakkuda.

Lõpuks ometi hakkas sihtkoht koitma. Sõitsime läbi vägagi ligitõmbava motelli territooriumi, kus taas kena bassein õuel ja armsad majakesed külaliste paigutamiseks. Seal oligi olnud esialgne plaan ööbida, aga no tere-tore, peremees oli puhkusele läinud ja oma butiigi kinni seks ajaks pannud. Hobused jätsime küll planeeritud kohta seal külas, aga ööbima viidi meid Fumeli linna hotelli.

Enne veel kui hobused maha jätsime, pesime neid voolikuga, ilm oli tõesti kuum. No need sellid on ikka naljahambad! Hatfield oli ammu pestud ja lahti lastud, pesukord juba teiste käes. Tema tuli tähtsa sammuga tagasi ning parkis ennast veejoa ja pestava hobuse vahele: tahan veel!

Õhtusöögi ajal oli hotelli terrassil nii kõva tuul, et tühjad nõud tahtsid lendu minna. Kusagil eemal mägedes oli ka välgusähvatusi näha, aga õnneks äike meieni ei jõudnud. Kelner oli seal lahe noormees: tuli, pakkus liualt juustu, ja kui Tanja oli näidanud, millist ta tahab, proovis kelner tükk aega noaga juustupala liualt taldrikusse ajada, aga täiesti lootusetult. Lõpuks võttis ta elegantse liigutusega juustutüki näpu vahele ja tõstis Tanja taldrikusse. Selle peale ütles Bruno, et ta tõstab endale ise…

Aga vaade hotellitoa aknast oli fantastiline: esiplaanil bassein, taamal mäed ja nende jalamil väike linnake. Ja telekas rääkisid dr House ja Terminaator täiesti vabalt prantsuse keelt.

3. päev

Väga varajane päeva algus, ees ootamas pikk matk ja hobused ööbisid meist suhtkaugel. Hobuseid ei jäetud ööseks kunagi omapead. Sarah, Pierrot või mõlemad ööbisid alati hobuste juures treileris. See trelku oli täielik “magic box”! Seal leidus kõike: üleval kaks magamislavatsit, all söögid ja tagavaravarustus hobustele, gaasipliit, meie piknikusöögid ja -joogid, esmaabitarbed… kõik ei tule kohe meeldegi. Ja mis peamine, ükskõik, kuhu vaatasid, ikka paistis mõni peegel. Inimene peab ju alati ilus olema!

Hommik oli sombune, tilkus uduvihma. Näe, leiduski otstarve meie vihmakeepidele! Ja jumal tänatud, pilves ilmaga ei olnud nii palav. Sihiks oli seekord Chateau de Biron – loss, kus on vändatud mitmeid Prantsuse filme, osas ruumidest on rekvisiididki alles, et põnevam oleks.

Jälle need lummavad maastikud, väikesed külakesed, sõbralikud naeratused jalakäijatelt. Ainukesed mittesõbralikud olendid olid seal mingid ronikibuvitsad, mis rippusid igal pool kiviaedadel ja võsa vahel. Nad kohe nagu varitsesid, et saaks ennast oma tigedate okastega mööduja külge haakida ja pahandust teha. Raivol kärisesid kahe särgi varrukad auguliseks.

Teised tigedikud olid kohalikud söödavad kastanid, mida ohtralt kasvatati ja mis mõnel pool kasvasid ilmselt ise. Pealtnäha armas karvane pallike, aga kui proovid pihku võtta, torgib jubedalt isegi läbi kinnaste. Ärge parem proovige!

Lõunaks jõudsime siis Bironi lossini. Seal oli juba üks grupp ratsanikke ees, oma puhkepausi ilmselt lõpetamas. Sealt kambast näitas Sarah ühte karvajalgset musta hobust, see pidi olema prantsuse mägihobune, kes elavat praegugi mõnes mägipiirkonnas metsikult. Meie hobused olid kõik väärikad selle francais’d ehk prantsuse ratsahobused, enamasti kõrbi värvi ja turjakõrgusega üle 165 cm.

Pärast mõnusat piknikku ja lossiga tutvumist ajasime oma ahtrid jälle sadulasse, õhtuks oli plaan jõuda Eduard I poolt 1284. aastal ehitatud kindluse jalamile tekkinud Monpazier’ linnakesse. Järjekordne keskaegse linna peaväljaku vallutamine ratsa. Naljakas oli see, et kõik turistid kukkusid kohe meid pildistama, hoolimata sellest, et tegelikult olime ju meiegi turistid. Sarah juhtis meie tähelepanu sellele, et n.ö raekoja platsile pääses ratsa ainult ühest väravast, mis oli juba keskajal ratsanike tarbeks muidu kinnise väljaku nurka ehitatud.

Teine väga huvitav fakt oli selle kohta, kui pikalt keskajal asju ette planeeriti, oli järgmine: turuplatsile ehitati kauplemise jaoks katusealune 100 aastat hiljem kui linn, sest kastanipuu pidi sada aastat vees ligunema, et oleks vastupidav ajahambale ja igale ilmale. Imetlusväärne, kas pole?

Hobused viisime linnamüüri äärde orgu, väikese ojakese kaldale. Seal pidid nad olema koos kaasaegse kunsti üllitisega, mida meie (ega ka hobused vist) mõista ei suutnud. Aga lopsakat rohtu jätkus rikkalikult.

Ise läksime fantastilisse külahotelli, mille akendest avanesid vaated värvilistele lillepõldudele romantilise linnapildiga taamal. Ühine õhtusöök terrassil pika laua taga koos kõikide hotellielanike ja omanikega kestis umbes 3,5 tundi. Lugematul arvul mitmesuguseid käike ja ohtrasti veini. Ja juttu jätkus pikemaks… Veini on sealkandis kombeks hankida kanistrite kaupa otse kohalikelt tootjatelt. Keegi ei hakka pudelitega jamama. Meie piknikel serveeriti veini kaheliitrisest baby’st. Pidevalt kõlas Pierrot’ rõõmus “tšin-tšinn”, mis tähendas, et kõik on õnnelikud ja on aeg jälle kokku lüüa.

4. päev

Imelik kliima, ühelgi hommikul ei olnud mingeid märke ohtrast märjukesest, mis söögi kõrvale sai kulistatud. Ainult tagumikul oli ratsamatkast oma arvamus, mitte ei tahtnud enam sinna sadulasse ronida. Aga no kui juba pärast väikest jalgsimatka Monpazier’ linnakeses jälle hobuste selga ronisime, polnudki asi kõige hullem – emotsioonid sealsest elust-olust korvasid kõik füüsilised kannatused.

Mõne tunni pärast olimegi Fongaloos, väikeses külas Prantsusmaa traditsioonilises hanekasvatuspiirkonnas. Teadagi, foie gras on nende au ja uhkus. Parkisime meiegi oma hobused ühe suure hanefarmi õuele. Peremees tegi meile farmis tutvustava ringkäigu ja rääkis suure uhkuse ja põhjalikkusega hanekasvatuse võludest ja valudest. Pärast istusime nende elutoas koos pererahvaga lõunasöögile. Neil paistis olevat kindel plaan meile toiduga atentaat korraldada: kaheksa käiku, alates värskest praetud hanemaksast ja lõpetades maasikatega vahukoorega, miam-miamm (nagu maitsva söögi puhul armastas väljenduda Pierrot)!

Vaesed hobused, nad lihtsalt pidid tundma, et olime ennast vääga rasketeks puukinud. Tegelikult olid hobused täiesti erakordsed, nad teadsid täpselt oma tööd, olid aga sealjuures elavaloomulised. Kõikide hobuste vanus jäi kusagil 13–23 aasta vahele, see pidavat Pierrot’ sõnul matkahobuse parim iga olema. Ja ega nende loomade välimusest ega käitumisest küll aru ei saanud, et nad juba suhtelukogenud olid. Ubu, kes oli juba 23-aastane, kuulus koos Danagan’ ja Hatfieldiga n.ö “kolme musketäri” kampa, kes aeg-ajalt jalga lasid või muud pahandust tegid. Ainult Sarah ja Pierrot ratsutasid ise kordamööda verinoorel, aga pirakal hobusel – suksul, kellel alles 4 eluaastat kirjas, tuleb teha ainult 2 matka aastas.

Neljanda päeva õhtupoolne reis lõppes Belves’ linnakeses. Teel sinna kohtasime väga järske tõuse-langusi, vahepeal tuli isegi maha ronida ja jala piki järsku rada ronida, hobune näpu otsas… Peale hobuste karjusesse laskmist ei lubatud riideidki vahetada, ees ootas väike üllatusreis. Ainult taskulambid paluti kõigil kaasa võtta (mis olid muide kohustuslike kaasavõetavate asjade nimekirjas vastupidiselt kiivritele, mida ei nõutud kusagil). Ohoo, päris lahe, sõitime linna lähedale metsa ja Pierrot viis meid vaatama salajasi koopaid, kus keskajal inimesed ennast kiriku ja kuninga eest varjasid.

No kas tõesti olid inimesed nii tillukesed? Raivo ei saanud kordagi selga sirgu ajada, pidi kogu aeg kükakil käima. Loomulikult oli meie taskulamp otsustanud kotis ise sisse lülituda ja patarei tühi. A no kamba peale saime hakkama.

Öömaja oli pealtnäha tagasihoidlikus väikelinna hotellis, kuid menüü selle retoranis oli ootamatult peen: tomati-basiilikusorbett, mereannid nii ja naa ja üleüldse: oh kui peen Prantsuse köök. Täitsa põnev!

5. päev

Alustasime päeva varem kui muidu, ees ootas kokku üle 35 km ratsutamist. Ja see ei olnud mitte lihtsalt piki põlluveergu ratsutamine, vaid tuli ronida mägedes, karata üle oja, kulgeda kitsastel metsaradadel. Ega üldine tempo meil teab mis kiire ei olnud ükski päev, sest maapind oli enamasti kivine ja mägine. Iga lõiku, mis vähegi lubas, kasutasime galopiks. Seda küll mitte just rahulikus tempos, ikka nii palju, kui torust tuli. Kahjuks oli sääraseid võimalusi suhteliselt vähe.

Enne lõunat tegime veel tillukese vahepeatuse St Germaini külakeses. Täitsa lõpp, nagu muinasjuturaamatu illustratsioon: väikesed iidvanad kivimajakesed, peal erilise kujuga kivikatused, ohtrasti lilli nii treppidel, akendel kui ka pottides tänavail. Kivikatustest veel – tegemist olevat ürgvana ehituslaadiga, lamedad kivitükid on asetatud lapiti üksteise peale ja üks ruutmeeter katust kaalub ligi tonni. Sarikaid ega talasid ei ole vaja, katus on alt tühi nagu kirikuvõlv.

Lõunaks jõudsime les Milandes’ linna külje alla. Hobused jäid koplisse korvpalliväljaku kõrvale, las viskavad sopsu pisut. Ise läksime bussiga külastama Chateau des Milandes’d, kus on praegu legendaarse kabareelauljatari Josephine Bakeri majamuuseum, sest kogu see uskumatu loss kuulus omal ajal talle. Väravas ostis Sarah meile piletid ja läks ise tagasi hobuste juurde. Muide, põhiline maksevahend on sealkandis tšekiraamat, inimesed arvestavad hindasid ikka veel Prantsuse frankides, hoolimata sellest, et euro on seal juba ammu-ammu kasutusel. Säh sulle Euroopa Liit!

Lossis saime osa vägevast röövlinnushow’st. Linnutreener esitas igasuguseid vägevaid linde: pistrike, kakkusid, kotkaid. Kogu jutt käis otse loomulikult prantsuse keeles. Pärast šveitslased küsisid, et kas saite midagi aru ka, irvitasin vastu, et ainuke sõna, mis tekstist püüdsin, oli “aafrika”. Hea oli, et olime väravas suutnud hankida ingliskeelse voldiku lossi ja linnuetenduse kohta.

Päeva teisel poolel tallasid meie hobused rada Domme’i linna poole. Väike peatus tihedas metsas, et vaadata väga-väga vana koopaelamut. Teatud mõttes oli see isegi moderne, sest augu asemel katuses oli seal tulekolde kohal juba korsten. Hiljem, kui inimesed juba maju ehitasid, kasutasid karjused neid onne ööbimiseks ja ilmataadi meelevalla eest peitu pugemiseks.

Tee peal kaotas Ubu pool oma tagumisest rauast, kuid teha polnud midagi. Pidime jõudma välja oma “magic boxini”, et Pierrot saaks sealt välja tirida alasi jm rautusvahendid ja varuraua alla lüüa. Matkahobustel kasutatakse seal hästi kergeid raudu, mis ainult paar nädalat vastu peavad.

Oi, oi, tagumik ütles, et rohkem ei tahaks täna ratsutada. Sarah näitas, et näe, ööbimiskoht on seal, silmapiiril. Jeerum, niiii kaugel, ei ole võimalik! A õnneks läks sõit sinna läbi kreeka pähkli istanduste, kus sai võtta mõned mõnusad galopiotsad.

Lõpuks ometi jõudsime Dordogne’i jõe kaldale, maalilisse paika kämpinguala kõrvale. Sumasime hobustega pisut jões ja lasime neil vett rüübata. Küll sealkandis on kanuusõit populaarne, isegi koerad istusid kanuudes, millega meist edasi-tagasi mööda aerutati.

Väike Pastis kosutuseks, nagu juba kombeks oli saanud. Kohe kopli kõrval oli kämpingus üks perekond. Otsustasin juhust kasutada – utsitasin Sarah’t, et ta paluks pereproual meist grupipilti teha – muidu on ju kogu aeg keegi pildilt puudu. Proual ei olnud midagi selle vastu ja pildid said toredad.

Ööbimiskohas Domme’is olid restorani lauad otse tänaval. Menüü oli vaga traditsiooniline rahvusköök küüslugusupi ja muu säärasega. Kas teie teate, kuidas küüslaugusupi lõpp süüakse? Viimasele supitilgale taldriku põhjas kallatakse törts punast veini peale, loksutatakse taldrik supist puhtaks ja luristatakse segu üle taldrikuserva lõpuni. Sellel rituaalil on ka oma nimi, aga no ei jäänud meelde…

6.päev

Hommikul tibutas pisut vihma. Tegime Pierrot’ saatel ringkäigu linnas ja kuulasime põnevaid noppeid selle ajaloo kohta. Juba varem olime tähele pannud, et igal pool on majade külge ehitatud spetsiaalsed tornikesed või majakesed tuvide jaoks. Pierrot’lt kuulsime, et keskajal olevat tuvid jõukuse tunnus olnud – mida rohkem tuvisid, seda lugupeetum olid. Ja tuvisid tohtisid omada vaid kõrgemast soost kodanikud, linde anti isegi tütardele kaasavaraks ja nende sõnnikuga väetati juurikapõlde linnamüüri ääres.

Oligi käes viimane kord juba armsaks saanud hobuste selga ronida. Oma matka lõpetasime Sarla lähedal asuvas ratsakeskuses. Vau, oli see vast koht, nagu postkaardilt!

Sidusime hobused n.ö pesunööri külge ja tegime veel viimaseid paisid ja andsime viimaseid maiuseid neile tublidele loomadele, kes olid meid kuus päeva ringi lohistanud küll kiiremalt, küll aeglasemalt, küll mägedes, küll külades ja põldude vahel.

Pesunöör ehk obeste kinnisidumiseks kaasaskantav süsteem oli lihtne ja geniaalne: puude vahele veeti köis, milles olid parajate vahemaadega aasad, ja hobused seoti päitsenööre pidi aasade külge. Nõnda oli mugav varustust maha võtta, harjamisprotseduuri läbi viia ja loomad said rahus jõusööta süüa, ilma vastastikku toidu pärast kraaklemata.

Viimane piknik selle toreda seltskonnaga, kellega sai koos nädalake ringi rännatud. Lauale olid pandud parimad, eriti pidulikud suupisted. Meie piknikukambaga liitus veel ratsakeskuse omaniku isa ja üks jääkaru mõõtu kohalik valge koer, kes vaatas ainiti kurbade silmadega laual oleva singi poole.

Pikniku lõpus tegin veel fotoaparaadiga ringikese hobuste vahel. Kuidagi kurb tunne võttis võimust, nii kahju oli lahkuda…

Kuues matkapäev sai tehtud ühe jutiga, et peale lõunat Sarlasse jõuda. See linn tõesti väärib aega, mis tutvumiseks kulub: keskaegsed majad kõveratel ja kitsastel tänavatel, väliterassidega kohvikud ja restoranid, hulgaliselt poode, kus müüakse kõikvõimalike totsikuid-notsikuid kohalike farmerite toodanguga: foie gras’d, confiture’id mitmesugustest viljadest, marjadest, pate’d, veinid, armagnac’id ja mida kõike veel. Ei saanud meiegi kiusatusele vastu panna ja hankisime koju lennutamiseks kohalikke veine. Nii hobusepildiga kui ka ilma.

Reisikiri ilmus ajakirjas Oma Hobu

• prantsusmaa
• ratsamatk
• ratsaretk
• ratsutamine
• vein