Kadunud maa
Orientalist Märt Läänemetsa usub, et Patrick Frenchi raamat avab alasti tõde tänapäeva Tiibetist.
Tiibet, Tiibet. Ühe kadunud maa lugu. Patrick French Inglise keelest tõlkinud Mart Rummo ja Peeter Riba, värsid tõlkinud klassikalisest tiibeti keelest Linnart Mäll, toimetanud Teet Toome. Tallinn: Pegasus, 2006, 416 lk.
Igal ida-huvilisel on oma meele-Tiibet – idealiseeritud ettekujutus Tiibetist, maast maailma katusel, kus on sajandeid kestnud õilis budism, kust on pärit dalai-laama ning mille iidne ja omapärane kultuur on hukkumas kommunistliku Hiina julmas haardes. Suur hulk raamatuid Tiibetist kajastavad pigem nende kirjutajate meele-Tiibetit kui Tiibeti tegelikku olukorda ja ajalugu. Sellest tõdemusest lähtub Patrick French, inglane, kellele koolipoisina kohtumine dalai-laamaga jättis nii sügava mulje, et ta otsustas oma elu siduda Tiibeti ja tiibetlastega. Ta on olnud pikka aega organisatsiooni Rahvusvaheline Liikumine Tiibeti Eest aktivist, elanud Indias Dharamsalas, Tiibeti pagulaste keskuses, ning rännanud Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetis. 2003. aastal ilmunud “Tiibet, Tiibet,” mis on tõlgitud 14 keelde, põhinebki peamiselt autori 1999. aastal sooritatud pika retke tähelepanekutel, mis on läbi põimitud üsna põhjalike ajalooliste ekskurssidega.
French püüab esitada mitte üht järjekordset meele-Tiibetit, vaid anda edasi tegeliku olukorra ilustamata, aga samas ka üledramatiseerimata kirjeldust. Ajaloost ja uuema aja poliitikast esitab ta vaid dokumenteeritud andmeid, mis lükkavad ümber mitmeidki levinud müüte. Frenchi raamatu järgi olukorda okupeeritud Tiibetis tegelikult eriti üle dramatiseerida ei saagi. Tema kirjeldustes ja intervjuudes avaneb üsna masendav pilt Tiibeti linnadest, eriti pealinnast Lhasast, kus võimutsevad Hiina kolonistid ja sõjavägi ning kus kogu elu käib julgeoleku agentide valvsa pilgu all. Välismaalane ei saa kunagi kindel olla, kes hotelliteenindajatest võib olla nuhk, ning millal ta võidakse lihtsalt maalt välja saata. Inimestega, keda ta intervjueerib, kohtub ta enamast salaja keerulisi konspiratsiooni reegleid täites, et neile välismaalasega kohtumisest ebameeldivusi ei tuleks. Inimeste tegelikke nimesid raamatus ta ei avalda, ikka samal põhjusel.
Peaaegu igas perekonnas kuuleb lugusid vastupanuvõitluses hukkunud või vanglates ja sunnitöölaagrites surnuks piinatud inimestest. Autor kirjeldab ka suurt lõhet kodumaal elavate tiibetlaste ja pagulaste vahel, kes on kodumaast üsna võõrandanud. Kirjeldatute hulka kuuluvad ka tiibetlastest kommunistid, kes on uute võimudega kaasa läinud, ning hiinlastest kaadritöötajad ja valitsusametnikud. Paljuski meenutab õhkkond Tiibetis seda, mis valitses NL poolt okupeeritud Eestis, kuid jääb mulje, et Hiina kommunistide ja nende tiibetlastest järgijate meetodid olid ja on märksa brutaalsemad kui isegi nõukogude KGB-l. Kuid vastupanu kestab ja enamik tiibetlasi ei ole oma kodumaa kaotusega leppinud. Võimalusi midagi ära teha on kahjuks väga vähe.
French ei väldi kriitikat ka Tiibeti pagulaspoliitikute ja -vaimulike, isegi dalai-laama enda arvel, leides, et sugugi mitte alati ei ole ära kasutatud kõiki võimalusi Pekingiga suhtlemisel ning tehtud on ilmselgeid vigu. Tema arvates ei saa praeguses poliitilises patiseisus süüdistada ainult HRV juhtide jäikust, vaid ka dalai-laama administratsiooni ja nende lääne nõuandjate möödalaskmisi.
Frenchi raamatu tõdemus on kurb ja karm. Vana Tiibetit ei ole enam. See on tõesti kadunud maa. Ent oodata jätkuva kommunismi ning sellega läbipõimunud hoolimatu uuskapitalismi tingimustes Tiibeti staatuse ja olukorra muutumist oleks naiivne lootus. Muutused saavad tulla siis ja ainult siis, kui muutub kogu Hiina. Kas see võib Tiibeti jaoks olla liiga hilja? Loodetavasti mitte, sest tiibeti rahvas ju elab veel.
Selles numbris
- Kadunud maa
- Mäehaigus – kiirelt tappev, kiirelt ravitav
- Vasaloppet
- Lapsega matkamise rõõmud ja hirmud
- Taasavastatud vana - räätsad
- Leedu versus Läti - elukutselised mägironijad!
- Mägironimine, mis see veel on?
- Vettpidava ja hingava jope otsingul
- Kuus päeva saanimeeste paradiisis
- Talvel jääb taevas Matsalu kohal vaikseks
- Kaks mäge - üks lugu
- Rebaseonu – üksildane uitaja
- Gröönimaal eksinud
- Polaarseikleja Børge Ousland: ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme
- Go Reisiajakiri nr 5 – Detsember 2006
