Metsik, metsik Ida ehk 5 vapustust Virumaalt

Sillamäe stalinistlik suurejoonelisus

Nõukogude ajal oli arhitektuur propagandavahendiks, mille kaudu võim kõneles rahvaga. Sillamäel on need kõnelused eriti hästi õnnestunud: võimsad sammastikud, trepistikud, üle-elulised mõõtkavad panevad inimese tundma võimu kohalolu ja enda tühisust. Et linnakujund oleks täielik, ehiti keskväljakult mere poole viiv trepp skulptuuride ja elusate palmidega (talveks viidi palmid kasvuhoonetesse, kust need kevade saabudes jälle välja toodi). Kuna Sillamäe oli nõukogude ajal salajane linn ja tegu oli piiritsooniga, suunati inimesi merest eemale ja puiestee merepoolne osa pole seetõttu lõpuni välja ehitatud. Praegu aga plaanitakse puiestee lõppu rajada endiste aegade stiili järgiv jalakäijate sild, paviljon ja kolonnaad.

Üks Sillamäe silmapaistvamaid maju on sealne kultuurikeskus, kus külastajate pilte koondab silmapaistev lühter. Ajalehest Põhjarannik võime lugeda, et kultuurikeskuse direktori Viktor Feofanovi andmetel, kes töötab seal 1980. aastast, ei ole lühtri paigaldamisest alates ehk 1949. aastast sellega kunagi tegeldud. “Mõnikord muidugi lasti alla, et midagi puhtaks pesta või lambipirne vahetada, ja mõne aasta eest paigaldati säästupirnidele sobivad soklid. See oli kõik. Meie lühter on kahtlemata ainulaadne – olen käinud paljudes kultuuriasutustes ja mitte ainult meie maal, kuid ei ole kusagil sellist näinud.”

Sillamäe muuseumi ajaloolane Aleksandr Popolitov ütles, et luksuslik lühter valmistati kunagi mingi Kesk-Aasia lossi jaoks, kuid tollane Sillamäe tehase direktor Fjodor Gukov “napsas” selle ära rajatava kultuuripalee jaoks. “Ma täpselt ei teagi, aga vanemad elanikud räägivad, et lühter taheti viia kas Tadžikistani või Türkmenistani, ent Gukov võttis objekte ise vastu. Kord, kui tekkis puudus mööblinaeltest, lendas ta ise Moskvasse ja tõi lisaks mööblinaeltele ka uue lühtri. Muide, tema käsutuses oli tollal kaks väikelennukit… Ma ei või kindlalt öelda, kust see lühter toodi, kas Moskvast või Leningradist, sest Sillamäe allus Moskvale, aga Gukov ise oli pärit Neevalinnast, seega mõlemad variandid on võimalikud. Täpsemat informatsiooni selle objekti kohta ei ole.”

Lisaks lühtrile leiab Sillamäelt Odessa kuulsate treppide minikoopia, merele avaneva bulvari, mida täie hooga restaureeritakse, restaureeritud pommivarjendi, kus nüüd asub nõuka-aja muuseum, ja veel väga palju põnevat.

Kreenholm – linn, kus puudusid tänavanimed

Kreenholm on saar Narva jõel, mis jagab Narva joa lääne- ja idaharuks, kusjuures idaharu keskelt läheb Eesti ja Venemaa piir. 19. sajandi keskpaigas rajati sinna tekstiilivabrik, mis nimetati Kreenholmi manufaktuuriks.

Põhjarannikust saame taas lugeda, et Kreenholm toimis justkui eraldi linnana omaette saarel. Paralleelselt vabrikuhoonetega rajati teenistujate ja tööliste linnak, milles võeti malli Inglismaa edumeelsematest tööstusasumitest (punased paekivid ja tornikesed olid kohustuslikud elemendid). See oli nagu terve linnaosa, kus olid direktorite, meistrite ja tööliste elamud, koolimaja, saun, politseijaoskond ja kauplused, aga ka luteri ja vene apostliku õigeusu kirikud, turg, pritsimaja, suur haiglakompleks ja klubihoone.

Narvaga liideti Kreenholm ametlikult alles 1917. aastal, enne seda polnud kompleksi läbival tänaval isegi nime. Alles pärast Teist maailmasõda nimetati Kreenholmi tänav Lenini järgi. Mujal kannab Lenini nime linna kõige suurem ja tähtsam tänav, aga siin anti nimi selle eest, et Kreenholmis toimusid tööliste väljaastumised, mida linn väga kõrgelt hindas. 1990. aastatel nimetati tänav ümber Joala tänavaks.

30 hektari suurusel maa-alal laiuv mahajäetud Kreenholmi manufaktuur on kui ideaalne õudus- või põnevusfilmi tegevuskoht nii massiivsete müüride kui avarate hüljatud ruumide pärast. Ekskursioonid Kreenholmi manufaktuuri suletud territooriumile aitavad ka turistil tunnetada, kui mastaapne on siinne tekstiilitööstus olnud.

Eesti Kaevandusmuuseum

Eesti Kaevandusmuuseumi allmaamuuseum on üks Ida-Virumaa ligitõmbavamaid ja põnevamaid atraktsioone, selle moodustavad endised kaevanduskäigud kogupikkusega 1 kilomeeter. Ekskursiooni käigus astutakse tõeliste kaevurite kunagistes jalajälgedes ja saadakse osa nende igapäevasest tööelust rõsketes pimedates kaevanduskäikudes, mõistes seeläbi põlevkivi kaevandamise ja tööstuse toimimise tagamaid ning arengut.

Allmaaretke jooksul astutakse läbi erinevatest kaevurite maa-alustest töö- ja puhkepaikadest ning lõhkeaineladudest, sõidetakse tõelise maa-aluse kaevurite rongiga ja tutvutakse mitmesuguse maa-aluse tehnika ning kaevandustehnoloogiatega. Samuti on külastajatel võimalik tellida endale maitsev kaevurilõuna ja nautida seda tõelises maa-aluses kaevurisööklas. Tõeliselt filmilik elamus, mis viib sind ajas tagasi nõukogude kaevuri igapäevaellu.

Saka-Ontika-Toila pankrannik

Saka-Ontika-Toila pankrannik on Ida-Virumaa suurim vaatamisväärsus. Kuni 55 meetrit üle merepinna ulatuv Ontika pankrannik on kui kivist loodusraamat, paljastades vaatajatele erinevate ajastute kihid. See on Rootsist Ölandi saarelt algava ja Venemaal Ladoga järve kandis lõppeva, üle 1100 km pikkuse kuulsa Balti klindi kõige kõrgem osa. Paekallas kulgeb Saka külast Toila laheni ligi 23 km ulatuses, olles sellisena ka klindi kõige pikem katkematu osa.

Kõige parem on pankrannikut vaadelda Valaste joa juures trepiplatvormilt või tutvuda unikaalse klindimetsaga rannikule rajatud matkarajal. Valaste juga paistab lisaks silma veel selle poolest, et on Eestis kõrgeim juga – vesi langeb siin u 26 m kõrguselt. Juga on tekkinud kõigest mõnikümmend aastat tagasi kuivendustööde käigus klindiäärsesse paelavasse ja klindiperve lõigatud kanali suudmesse. Vaateplatvormilt on nii juga kui selle tegevuse tulemused suurepäraselt jälgitavad.

Kaamera läbi vaadates annab pankrannik aga eelkõige tausta armastusfilmidele – nii sellistele, mille süžeesse on põimitud traagikat ja dramaatilisi sündmusi, kui ka helgeteks ja romantilisteks kohtumisteks. Paekaldalt avanevad vaated, salapärane pangaalune mets ja meri – kord peegelsile ja kord tormimöllus – annavad loendamatult võimalusi.

Eesti toit ja rüütliloss… rääkimata kohalikest käsitööõlledest

Purtse kindlus asub Ida-Virumaal Purtse jõe kõrgel kaldal, paistes Tallinna poolt tulijale mere poole vaadates kenasti silma. Kindlus on pakkunud kaitset röövretkede ajal, olnud kasutuses jääkeldri, piimakambri, viljalao aga ka vangla ja tööliselamuna.

Ehitatud on tornlinnus aga raha eest, mille tollased omanikud Taubed kogusid rannaröövlitena − valemajakatega laevade karile juhtimise ja röövretkede abil. Hiljem ehitasid nad Lüganuse kiriku ja olid Jõhvi kiriku patroonid, et patte lunastada − kas siis taevase isanda või, mis tõenäolisem, maise ehk kuninga ees. Nii et võib kindluse saamisloost filmida keskaegsete Sopranode loo või siis kasutada seda taustana mõnes muus rüütliloos.

Tänapäeval on kindluse uksed avatud nii majaekskursiooniks, näitusteks, pulmadeks, kontsertideks kui ka kohvik-restoranis keha kinnitamiseks. Soovitame proovida ülihead seenepüreesuppi!

____________

Fotod:  Irene Sulger, Hele Lahtvee, Põhjarannik, Silver Kämära (VKG fotokonkurss)

• Ida Virumaa
• puhka eestis
• Sillamäe
• Virumaa