Purjelaeval Panamast Papteeteni

GO Reisiajakirja lugeja saab läbi kahe numbri kaasa elada ühele erilisele mere- ja võidusõidule Panamast Papteeteni purjelaeval Like a Breeze. Nagu ikka, tekitab selline merereis osalejates emotsioonide virvarri, kogetakse ja jagatakse kõike ning põgeneda ei ole kuskile. 16 päeva kogemused Vaikse ookeani ületamisest pani kirja Jaan Tätte.

Selle aasta alguses oli mul õnn ja rõõm teha kaasa 72-päevane purjesõit Panamast Papeeteni purjelaeval Like a Breeze. Läbisime kokku 5298 meremiili. Ühtlasi osalesime ka ARCi raames asjaarmastajate võidusõidul üle Vaikse ookeani. Olin kolm aastat tagasi sama laevaga samal võistlusel ületanud ka Atlandi ookeani ja finišeerunud 250 laeva hulgast teisena. Laev on kolme ja poole eluaasta jooksul kündnud 46 000 meremiili ja see on paras garantii, et julgelt seiklustele vastu minna.

Siin on minu reisipäevik 16 päeva kohta, mille jooksul ületasime Vaikse ookeani. Minu reisikaaslased olid Reet, Maret, Heiti, Martti, Raul, Alar ja kapten Henri.

1. märts. Seiklus algab

11.30 Hiivasime ankru ja sõitsime sadamabasseinist välja. Tõmbasime üles groodi ja lasime välja foka, kuna tuult oli 5–6 m/s. Stardijoone ületasime esimese kolme seas ja esialgne sõit oli meil paljude konkurentidega liiga võrdne. Siis panime üles A 3 (spinnakeri ja gennakeri vahepealne puri taganttuules sõitmiseks) ja hakkasime vaikselt teistel eest ära libisema. Tuult 6 m/s, kiirus kõigub 8–9 sõlme vahel. Kolme tunni möödudes oli purjekatekamp mööda ookeani laiali kadumas. Minu vahikorrad on nii õhtul kui ka hommikul viiest kaheksani ja vahikorrakaaslane Heiti. See on parim vahiaeg.

16.30 Enne starti oli üpriski kummaline, et meil ei olnud erilist sõidueelset ärevust, mis võiks olla enne Vaikse ookeani ületamist. Võib-olla tuli see nädal aega ankrul passimisest ja ülekuumenemisest. Neptunile ikka kallasime ja lõunasöögil oli laual valge vein, aga see oli ka kogu pidulikkus. Ju seda pidulikkust oli natuke igaühe hinges peidus. Minul küll oli, ja aukartust ka. Hetkel paistavad veel kahel pool Galįpagose saarestiku põuased mäed, mille kohal üksikud pilved kui truud kaaslased ripuvad. Vaatan, kuidas saared kaovad kuumusevinesse. Kaugelt on Galįpagos salapärasem ja ilusam nagu enamik asju elus. Saarel olles on see kuiv, tolmune, okkaline, torkiv; rajad on täis turiste, kes värisevate kätega pildistavad sisalikke, merilõvisid ja kilpkonni, keda saar paksult täis ja kes on inimestelt võimu üle või tagasi võtmas. Ookean juba õõtsub tuttavalt ja kaaslased on vaiksed. Kes magab all, kes loeb ajakirja, kes vaatab veel maad. Meri on täis kilpkonni. Kui hommikul valgeks läheb, ei tohiks enam peale ookeani midagi olla ja nii umbes 18 päeva, raske ennustada. Konkurendid sõidavad peaaegu lõunasse, st peaaegu risti alla selle suhtes, kuhu meil on vaja minna. Loodavad kiiremini jõuda passaatideni. Meie läheme peaaegu otse sihtpunkti poole. Tuleb ehk alguses rohkem mootorisõitu (mis sellel võistlusel on lubatud), aga ei tee nii kandilist jõnksu. Kell 17.00 võtsime groodi alla, et see ei kolksuks seal tühja. Ühtlasi algab minu ja Heiti vaht.

21.45 Liigume mootoriga 7–8 sõlmega, tuult napilt 3 m/s. Kahe ööpäeva pärast on lootust jõuda tuulte juurde. Tegin õhtuks ahjus kuldmakrelli, mis õnnestus vägagi hästi, täpselt sama, mis kunagi kodus säinaga – õliga kokku, sibularõngad ja küüslauk, natuke pudistatud loorberit ja pool pakki võid ja lõpuks hapukooretaolist asja peale. Vaht läks rahulikult, pärast vahti jõime traditsioonilised kaks džinn-toonikut ääreni jääd täis klaasist ja jutustasime tund aega. Vaevuaimatav kuusirp just loojus, natuke on taevas mingeid pilveribalaid, mis takistavad täielikku tähistaevast. Helendav planktonisaba ahtrilaines jääb pikalt meie jälge tähistama pimedas öös. Mina olen juba koikul ja panen kella helisema 4.44. Ja nii veel pea kolm nädalat.

2. märts. Palju päikest, ookeani ja avarust

Poeg Kunteri sünnipäev. Öö oli palav, rähklesin palju ja aluslina oli sallina ümber kaela sattunud. Laeva liikumiskiirus ja tuul moodustavad kokku nulli, mis tähendab, et laeva kohal on tuulevaikus ja kajutisse läbi laeluugi mingit värskendavat ööõhku ei satu. Ärkasin korduvalt ja olin n-ö vahieelses ärkamisvalmiduses. Martti, kellega voodit jagame, on vahis enne mind. Meid lahutab magades 30 cm kõrgune vineeririba. Ma ei viitsinud kella vaadata ja kaks korda katsusin üle vineeri, kas Martti on juba vahti läinud ja mõlemad kaks korda sattus käsi ta kõhu peale. Ei tea, mis ta mõtles.

Niisiis algas esimene hommikune ookeanivaht. Tegime pimeduses kohvi, Heiti tegi oma kükki-püsti harjutusi, mina pesin ahtris, kallates paar pange ookeani endale pähe. Ja siis valmistasin hommikuvõileibu ja võtsin külmkapist katseks marineeritud makrelli, mida õhtul tegin. Oli hea, Heiti ütles − megahea. Tarretis kala ümber oli nii kõva, et lõika või noaga. Tähti oli vähe näha ja kui valgenes, nägime, et taevas on koduselt pilves ja ühes kohas kahe miili kaugusel sajab vihma − see tume vertikaalne lai joon pilvest mereni. Päike tõusis 6.15. Veel ei tea, mida päev toob. Või õigemini, tean väga täpselt. Aga ootamatusi võib tuua vaid ilm − kas tekib tuul ja saame purjega mässata, kas tuleb pilve seest tiba vihma või jääb miskit landi otsa. Kala on olnud küll meil nii palju, et pilgeni liha täis sügavkülm on praktiliselt puutumata... Just hetk tagasi nägin hiigelsuurt vaalaselga meile vastu ujumas, aga teist korda ta pinnale ei tulnud. Purskas õhku oma veejoa ja kadus. Õhusooja on hetkel 29 kraadi. Ühtegi konkurenti me enam ei näe ega ka maad. Nii jääb nüüd pikaks ajaks.

Oleme ekvaatorist 2 kraadi kaugusel lõuna pool, veetemperatuur 29 kraadi. Selleks see öö oli nii palav.

11.30 Vaikne aeg laevas. Hommikusöök on söödud, öiste vahikordade jutud räägitud, mess koristatud. Reet päevitab ees võrgu peal, Maret loeb vahis rooli taga raamatut, Martti ja Karu sirvivad ajakirju, kapten uurib mootori elektrisüsteemi jooniseid ja käib aeg-ajalt masinaruumis, kust ukse avamisel kostab võimas müra, paiskub välja töötava diiselmootori kuumus ja natuke vingu. Mina vahin silmapiiri. Mitte et süda oleks paha, aga ilu pärast. Me pole veel ööpäevagi teel olnud, aga juba tundub see aeg päris pikk või täpsemalt öeldes on aeg kadunud või kaotanud tähenduse. Kuna päike on täpselt pea kohal, siis ookean on 360 kraadi ümberringi samasugune − ei ole nii, et kuskile vaadates vaatad vastu päikest. Endiselt on kogu silmapiiriring kerges pilvedevöös, aga pea kohal on selge ja päike teeb, mis suudab. Varjusid siin ei ole ja paljusid asju ei ole, aga mida on, on palju − päikest, ookeani, avarust. Vaikselt tegelen oma peas sellega, et mitte panna tähele asju, mis mind natuke segavad. Mina segan teisi samamoodi.

12.00 Lasime välja rulli peal foka ja saime mootorile lisaks 0,5 sõlme juurde.

15.00 Lõunaks sõime minu marineeritud kala, kõigile sobis. Vahetult enne lõunasööki tegime vaalavaatlust. Olime sisse sõitmas korralikku vihmapilve, mis ees mustas. Sättisin ennast ujumispükstes ette võrgule valmis, et vihmas mõnuleda ja oma veekindla kaameraga ilusaid vihmapilte teha, kui märkasin kaugel otse ees tuttavat pilti, kuidas hiigelsuured vaalad veest välja hüppavad ja siis vette plärtsatavad. Kutsusin teised ka vaatama ja õnneks aina liginesime vaaladele. Kapten küll muutis kurssi, et vaalad laevale ohtu ei tähendaks. Nii ei näinudki me neid lähemalt kui kaks kaabeltaud, aga kuna loomad olid hiiglaslikud, siis oli pilt ikka võimas ja plartsatused olid kõrvale kosta. Vihma saime vaid kümne minuti jooksul mõned piisad, kuna pilv otsustas meie eest kõrvale põigata. Nüüd on meri täiesti ära plekkimas, ümberringi vaid õõtsuvad peeglid, mille siledaid pindu lõhuvad aeg-ajalt laeva eest põgenevate lendkalade sabajälgede katkendlikud jutid. Ja meid terve päeva saatnud pilved on ootamatult kadunud.

22.00 Mina olen koikul ja uinumas. Kell 17 tegime mõnede nõudel ujumispeatuse. Tunnen juba hästi Heiti kehakeelt ning miimikat ja sain aru, et võistlevale Heitile see hästi ei sobinud. Õnneks läks nii, et sama kiiresti, kui vette kargasime, kargasime sealt ka välja − vees on päris palju igasugu planktonit ja ämblikuniitide sarnaseid moodustisi ja need kõrvetasid valusamini kui nõges, paljudele jäid kehale punased vorbid. Suurt jahutust me aga ei leidnud, kuna vesi oli 29 kraadi ja õhk 30. Rohkem mõjus see ujumine vanniskäiguna. Kui Heiti peale ujumist uuesti mootori tööle pani, siis oli seal tavapärase 1800 pöörde asemel 2200, nii et ta otsustas kaotatud aja tasa teha, kuigi see võtab oluliselt rohkem diislit. Praegu sõidame mootoriga 6,5 sõlmega ja küttekulu on miili kohta 0,8 liitrit. Peame neis asjades olema täpsed, et me ühel hetkel ei jääks pimedaks ehk elekter, mida diisel toodab, kaoks. Kõik siin küll mõtlevad omasoodu ja arvutavad, aga tean, et kapten jälgib seda kõike väga täpselt ega lase suurtel vigadel juhtuda. Kapten Henri on tore mees, näeb välja just selline nagu mingid natuke hipilikud üksipurjetajad, juuksed pleekinud ja pilk kuskil mujal. On  soomlane ja eesti keelt ei räägi, aga saab natuke aru. Enne loojangut oli meri väga ilus. Taamal tumedad vihmapilved, ees peegelsile meri ja loojuva päikese valgus seda kõike värvimas. Tegin vast sada pilti, et vähemalt üht head pilti saada, mis vastaks sellele, mida süda tunneb seda kõike vaadates. Ühtlasi tundsin üle pika aja kerget iiveldust seda ilu läbi fotoka püüdes, aga see läks kohe üle. Peale vahti tegime kaks džinn-toonikut ja ajasime toredalt juttu ja vaatasime, kuidas Kuu loojub ja Jupiter tõuseb. Nüüd uinun mootorimüra ja veesolina saatel.

3. märts. Kapteni ootamatu haigestumine

Jälle vaikne hommik. Kella viieks vahti tulles kuulsime Martti käest, et kapten oli öösel haigeks jäänud. Äkitselt oli tõusnud kõrge palavik ja oli palju oksendanud. Arvan, et see oli mootori parandamisest, kus ta paar tundi korralikus vinguhaisus ja mootori kuumuses tegutses. Ju läheb üle. Meie toimetasime jälle oma pimeda aja toimetused ära − vaatasime tähti, vaatasime plotteri numbreid, jõime kohvi ja tegime esimese suitsu, Heiti tegi oma võimlemist ja täna proovisin ka mina. Vist hakkangi tegema hommikuti, oli päris naljakas. Proovisime kaht erinevat eespurje, foka on praegugi üleval, nõrk tuul on 35 kraadi vastu, aga tundub, et foka toetab, vähemalt ei löö sisse.  Muidu liigume ikka mootoriga, aga sihikindlalt tuulte poole, kuhu peaksime homme õhtuks jõudma. Praegu oleme veel 3,5 kraadi lõunalaiust ja head taganttuuled peaksid algama 7 kraadi juures. Seejärel valmistusime igahommikuseks etenduseks, päikesetõusuks. Tegin kiiruga nagu teatri puhveti jaoks paar munas paneeritud saia suhkru ja kaneeliga, kannu kohvi ja hakkasime ootama. 20 minutit vaatasime, kuidas öö ja tähed kadusid, päike tõusis 6.24. Kuna horisondil on natuke pilvi, siis tõus oli koduselt ilus ja mitmekihiline. 10 minutit peale tõusu hakkas päike juba kuumutama, ja lasime kokpiti tihedast võrgust päikesekatted alla ja nüüd istun siin nagu õdusal verandal. Päike tõuseb iga päevaga 10 minutit hiljem − see näitab meie liikumist läände.

Vaikse veega sõites on huvitav vaadata üle parda otse alla. Vesi paistab umbes 20 meetrit selgelt läbi ja natuke on isegi košmaar, mis kuradi elukaid meri täis on. Sadat sorti millimallikalaadseid, üks õudsem kui teine ja lisaks kõike muud. Nagu oleks lastel kästud joonistada midagi koletislikku ja nende fantaasia on kohe ellu ärganud ja elab siin laeva all vees. Neli minutit vahi lõpuni ehk 07.56. Maret juba askeldab köögis ja on pahane, et linnud on vööris sital käinud.

Kuskil kaugel on aimata tuult. Tavaliste pikkade lainemägede vahel on aimata väikesi lisalaineid, mis on tavaliselt kauge tuule tervitus.

9.00 Saime ühe väikese makrelli, aga liha oli täis valgeid munakoldeid ehk parasiite ja õnneks viskasime ta merre tagasi. Nägin üsna kaugelt ka kahte vaalaselga. Tunnikese istusin ees vööris fotokaga, et tabada ilusat lendkalade põgenemislendu, aga polnud õnne. Kalade nägemisest pildistamiseni tohib kuluda vaid pool sekundit, see tähendab, et pean päästikule vajutama enne, kui neid näen.

Üks lätivenelaste jaht Arabela on meist 12 miili ees, aga asuvad 25 miili põhja ehk ekvaatori pool. Seega peaksime meie jõudma tuulteni oluliselt varem. Igatahes oli peale seda uudist tunda laevas võistluslikku ärevust ja väikest üllatus- ja pettumusnooti. Mäletan neid Arabela mehi küll. Kolm suurt tursket tõsist ja kandilist mehemürakat, kes põrnitsesid vaikides omaette omi varbaid. Ookean läheb iga päevaga potisinisemaks.

12.40 Täielik tuulevaikus. Ookean on ilma ühegi virvenduseta ja sulab horisondil märkamatult taevaga üheks. Tean, et see ilus vaade lõpeb kohe koos tuultega ja me ei pruugi seda kaua aega enam näha ja naudin täiega seda lõputuse tunnet. Laevapõranda tiigipuu on nii tuline, et kui hetkekski sellele astud, röögatad valust. Elame siin paljajalu. Õnneks valge plast vööris on talutav, kuigi sinna enne õhtut palju asja ei ole. Ainult naised käivad seal vapralt päevitamas ja mõjuvad päevitavate neegritena. Kala pole rohkem saanud, aga 30-kraadises vees teda ei pruugigi olla, sellel temperatuuril võiks juba mingit sööki hautada. Õhtul oli taevas suures osas selge ja äpiinimesed õppisid taevakaardi äppide toel tähtkujusid. Maret tegi ühepajatoitu, mis oli väga hea ja koduse maitsega. Vaatasime ühiselt loojangut. Päike oli valus kuni horisondi puudutamiseni ja siis kadus minutiga ilma taevapuna tekitamata. Ja kohe muutusid valged pilved silmapiiril mustadeks mägedeks ja metsatukkadeks ja ühest pilvest sai pika mütsiga päkapikk, keda koer taga ajas. Kuna öö oli selge ja kuiv, otsustasime Heitiga peale vahti vööri võrgule magama minna. Võrgu peal on 10 cm paksused lamamisalused, mis on madratsiks ideaalsed. Kahe lina vahel, pea padja peal, 28-kraadises öös oli mõnus ja ilus. Vaatasime üüratut tähistaevast ja kõikusime laevaga kaasa. Hea oli hingata, erinevalt kajutist. Mõtlesime, et hoiame silmi niikaua lahti, kui esimene täht kukub, aga jäime siiski ruttu magama, nii kümne paiku. Kui korraks silmad avasin, nägin poolkuu loojumist. Siin on ta selili, otsad ülespoole ja nii ta uhkelt kadus nagu hiigelsuur oranž banaan kardina taha. Kell pool kaks öösel läks asi ebamugavaks. Lained läksid suuremaks ja taevas oli pilves. Juba tuli sõrmedega võrku klammerduda, et mitte madratsilt maha veereda, ja tuul puhus lina pealt. Ja lainekohin võrgu all muutus und häirivalt valjuks. Läksime siis üksmeelselt kajutisse, kus küll väga kaua uut und ootasin. Tuul vaibus üsna ruttu, oli mingi ühekordne pilvealune tuul. Kapteni tervis on endiselt halb ja parempoolne mootor andis öösel veaalarmi.

4. märts. Erilised hetked ookeaniga

Kogunesime üsnagi unisena pimedas vahti ja toimetasime oma rutiini − esimene kohv ja suits − tähti vaadates, võimlemine, pesemine, võileib ja teine suits ja kolmas. Siis proovisime helistada Toonartile, kes oli Nordea kapten ja kellel sünnipäev. Tuul veel oma vastalisuse pärast purjetada ei lase, aga meri on juba hoopiski teist nägu. Kolme-neljameetrised lained on lühemad ja kõigutavad laeva rohkem, lainete peal on tihe virvendussäbru nagu kananahk ja see tähendab, et läheneme tuultele. Praegu oleme ekvaatorist 4,5 kraadi lõunas ja tänase päeva lõpuks jõuame 7 kraadi peale, kus võiks purjetamistuul käes olla.

11.30 Mootorialarm tundus olevat kütusepumba relee arvutipoolne segadus. Enam-vähem kõik siin on seotud salapärase peaarvutiga ja ainus viis seda parandada on restart, nagu ikka. Minu jaoks on see laev natuke palju ingliskeelne ja mulle harjumuspärased ja armsad vanad mereterminid on siin kõik inglise keeles, millega pean veel harjuma. Näiteks grootvalli kutsutakse mainsail halyard ja tirki boom lift jne. Kõik jälle loevad midagi. Mina loen merd. Hommikuga võrreldes on ookean jälle muutunud. Lained on vajunud madalamaks ja virvendus laineküngastel hakkab kaduma. Kui hommikul oli tunne, et on tundide küsimus, millal purjetama hakkame, siis nüüd on ilm pigem vaikimas. Vaadates laineid ja nende kiiret muutumist, on tunne, et igal pool meie ümber on tuul ja meie liigume kaasa tuulevaikuse auguga.

17.00 Terve päev on ilm vaheldunud. Viimased tunnid on olnud üsna tore. Üldiselt on kogu taevas selge, aga siin-seal meie ümber on väikesed tumedad vihmapilved nagu seened metsa all. Ootan sellisest pilvest läbisõitu väga. Seep ja käterätik on valmis. Meie kurss on otse ja keegi muidugi pilve poole rooli ei keera. Natuke siiski ühte pilve riivasime ja sain vähemalt mõned jahedad ja valusad piisad keha peale. Siin laevas muidugi käiakse mageda veega duši all, aga minul on Nordea reisist jäänud verekeemiasse, et pesta ei tohi. Siis jäid kahe landi otsa korraga kaks kuldmakrelli, suurem nii 4 kilo.

21.00 Juba koikul. Aeg-ajalt vilksatab laeluugist üksik täht, mis on pilvede vahelt augu leidnud. Tund tagasi, pimedas öös tuli meile lõpuks vihmasadu ja mööda laeva vulisesid ojad nagu kevadveed. Naised, kelle vaht algas ja kes muidu on korralikult ja eeskujulikult vahis istunud ja teevad tavaliselt vahis iga viie minuti järel visual watch'i, nagu nad seda nimetavad, otsustasid, et halva ilmaga nad vahis ei ole, ja panid endale mingi filmi mängima. Mina tunnen väikest salarõõmu, kuidas mul ei ole vaja ei ajakirju, raamatuid ega muusikat kõrvaklappides, vaid meri või ookean pakub mulle rohkem, kui suudan vastu võtta. Ületan ookeani viiendat korda ja iga korraga on merel mulle rohkem rääkida. Või õigemini oskan paremini kuulata, mis tal öelda on. Päikeseloojangut ei näinud, kuna oli pilves, aga meri läks huvitavalt pronksikarva, nii et sain oma merevärvide kollektsiooni uue värvi. Nüüd panen kella helisema ja kaabin lehed peale, nagu siin öeldakse. Täna tuleb aknast õhku. Liigume 6 sõlmega, 2 m/s  vastutuul.

5. märts. Halva ilma sees

Koperdasin unisena tekile ja läksin pimeduses sinnapoole, kus teadsin Martti rooli taga truult passimas. Seal ta oligi, nähtamatu oma mustas T-särgis, ja ütles, et tuul on peaaegu tagant 5 m/s. Õhtul oli veel vastu. Otsustasime Heitiga, et meie vahi lõpuks peame purjetama. Tegime oma pimedusrituaalid rahulikult ära. On pühapäev ja minu toimkonna päev. Tegin pannkoogitaina ja Heiti tegi tursamaksasalati kookidele soolaseks täidiseks. Vahi lõpuks tõmbasime groodi üles ja panime eespurjeks suure gennakeri. Kuna mast on peaaegu Vilsandi tuletorni kõrgune, siis groodi panek võtab omajagu aega ja suur abi on elektrilistest vintsidest. Hetkeseis on siis selline, et sõidame 9–10 sõlmega 6 m/s pakstaaktuules. Telefonitsi kuulsime, et edestame teist kohta ehk Arabelat umbes 40 miiliga. Gennakeri üles pannes tõmbas puri mu põlve liigesest välja, aga ei midagi hullu esialgu peale valu. Siis praadisin pannkoogid (igaühele kolm ülepannikooki ehk 24 tükki) ja katsin laua. Samaaegselt oli veidi närviline hetk, kui hakati otsima põhjusi, miks meid satelliit netti ei lase. Helistati, otsiti välja kõik manuaalid jne. Lõpptulemus on see, et meile vajalik satelliit annab meile signaali alles siis, kui oleme ekvaatorist kas 9 kraadi lõunas või põhjas. Praegu oleme 5,5 kraadi peal. Seega me ise ikkagi ilmateadet ja võistluse seisu vaadata ei saa. Telefon töötab teise sati pealt ja infot hakkame siis saama Eesti kontaktisikutele helistades.

Taevas on kodune, pool on pilves ja pool selge ehk siis pilves selgimistega. Meile oleks väga vaja, et tuul püsiks täna selline, nagu ta praegu on.

15.00 Endiselt kihutame 8–10 sõlmega, tuul hakkab tasapisi külje peale keerama. Ümberringi on tumedaid vihmapilvi, mille mõjualas tuleb tugevamaid tuuleiile, nii et võtsime gennakeri alla ja lasime foka ette lahti. Võib-olla rehvime enne ööd südamerahu huvides ka grooti, et oleks veidi turvalisem pimedas vahti pidada. Vahepeal jõudsin veel lõunaks praadida eilset kuldmakrelli ja sinna kõrvale tegi Reet meie viimastest salatilehtedest salati. Nüüd on meil eesootavaks kaheks nädalaks rohelisest kraamist veel paarkümmend tomatit ja üks värske kapsas. Minu isiklik töövõit on see, et päev läbi palavas umbses köögis ja päris korralikes lainetes ja rahmivas laevas ei ole süda pahaks läinud ja isegi praegu toksin neid ridu kajutis, kus keha vahepeal voodist üles tõuseb lainest alla sõites ja siis uuesti topeltraskusega vastu madratsit prantsatab − ja mul ei ole paha. Odrakruubid on hommikust saadik leos, teen õhtuks tangu-kartuliputru ehk mulgiputru. Õhtuse vahini on veel kaks tundi, üritan magada, tuleb igal juhul raske vaht.

17.00 Võtsime vahi üle. Oli olnud päris kihutamispäev, tippkiirus 11,6 kn. Meiegi Heitiga kihutasime, aga kihutasime ühe seina poole. Meie ees oli tumehall läbipaistmatu müür nagu majasein. Lähemale jõudes sai sellest müürist vihmasein koos tugeva tuulega, aga mitte üle 10 m/s. Lendasime ka 10 sõlmega selles vihmas rooli taga kaltsmärgadena. See oli rajuvihm, millest läbi ei näinud. Laeva katuselt voolasid kosed. Kui hakkasin aru saama, et otsest hirmu ei peaks tundma, pesin ennast nende koskede all korralikult ja pesin isegi kaks pluusi ära − viskasin need põrandale ja tallasin rõõmsalt otsas. Siis hakkas tuul vaiksemaks jääma, kuni vaikis sootuks, nii et panime mootori käima. See kestis vast pool tundi, siis hakkas jälle puhuma. Ja hakkas välku lööma ja müristama umbes 3 kilomeetri kaugusel. Ja niimoodi järgnevad viis tundi, iga paari minuti tagant oli korralik välk ja pauk, mis taeva valgeks lõi. Ühesõnaga olime klassikalises tsüklonirõngas, millest ka lõpuks jälle läbi raju välja murdsime. Kõige selle jooksul sain valmis mulgipudru koos gaasiballooni vahetusega ja kui inimesed oma urgastest õhtusöögile tulid, ei teadnud nad midagi vihmast ega rajust ega muust ja naised olid väga pettunud, et peavad vihma kätte vahti minema peale meid. Ka meil oli alguses ebamugav, kui saime märjaks oma T-särkides, aga kui juba tund aega oli vesi juustest suhu voolanud, saabus väike rõõmus eufooria. Ookeanil on tore, et mitte ei TULE halb ilm, vaid sa ise lähed halva ilma sisse ja mõtled, kuidas halvast ilmast välja saada. Kokku tundus see tsüklonis sõitmine, nagu oleksime unenäos sattunud võõrasse majja ja ei tea, kuidas sealt välja saada. Peale meie vahti tuli veel põdur kapten üles ja ütles, et võtaksime groodi alla. Ju ta sai aru, et keegi ei taha öises vahis sellist lisapinget. Selles vihmasajus kõikus tuule suund päris kiiresti ja korralikult, ei tea, mis kõikide mõjutuste meelevallas me olime. Groodi langetamine sellises sajus libedal laevakatusel on muidugi omaette ooper, aga kulges viperusteta. Peagi oli tuulest alles jäänud 3 m/s vastutuult. Siis sain aru, et võib rahus magama minna. Vihma tõttu oli laeluuk kinni ja õhku oli vähe hingata. Nii uinusingi kõuekärgatuste saatel.

6. märts. Pääsemine Nukitsamehe metsast ja põlvevalu

Tegin äratuse peale väga unesegasena silmad lahti ja kuulatasin. Oli rahulik, mootor endiselt tuksus ja laine ei olnud suur. Lasime eelmise vahi magama ja jõime elluärkamiseks ühe kohvi. Pooles taevas olid tähed, pool taevast oli must. Paarkümmend miili meist tagapool peksis endiselt välguvalgus tumeda pilvemassi sees ja tuletas meelde, kust eile läbi tulime. Nagu lehvitas meile järele. Nagu oleksime pääsenud Nukitsamehe metsast. Hommikurutiinist jäi ära päikesetõusu vaatamine, kuna sellest ei olnud läbi pilvede mingit märki. Ja jäi ära minu võimlemine ehk rähklemine, nagu seda nimetame, kuna põlv on päris paistes ja astuda on valus. Õnneks laeval palju käimist ei ole ja eriti ei pabista selle pärast. Tuul on nõrk ja vastu, liigume masinaga 5,5 kn.

Kokpit on täis öiste vahtide märgi riideid ja muidugi on siin igal pool laiali ka minu asjad.

9.50 Hommikusöök on söödud, milleks oli minu eilne mulgipuder ülepraetuna. Tulin alla koikule ja proovin veidi magada. Silmad kuidagi kipitavad. Tahtsin vaid lisada, et tuul on paari tunni jooksul hakanud soodsamaks muutuma. Aga liigume veel millegipärast mootoriga, kuigi saaks parasailoriga purjetada. Ju kardame õnneks veel vihmapilvi, mis tagant meile järele kihutavad, ja teisi, mille poole teel oleme. Sellistes olukordades meeldivad mulle kapteni otsused rohkem kui Heiti omad. Nüüd üritan hommikul puudu jäänud une korda ajada.

21.50 Ei tea, kuhu see päev kadus. Kaks korda proovisin kajutis magada, aga lebasin vaid silmad kinni. Peale hommikusööki proovisime parasailorit, sõitsime tunnikese, aga siis läks tuulenurk valeks ja proovisime veel erinevaid purjekomplekte. Õhtupoole kukkus tuul jälle nelja peale ja võtsime kõik purjed alla ja sõidame siiani mootoriga. Ega meil seda diislit igaveseks ei jätku. Igal juhul oleme jõudnud välja siia, kus need õige suunaga passaadid on, aga nad on veel nõrgad. Praegu oleme 8 kraadi ekvaatorist lõuna pool. Homme vaatame, kas 9 kraadi peal on parem olukord. Üldiselt on nii, et 1 kraad laiust on umbes 60 miili. Olen juba sängis. Tegin õhtuks kaks plaaditäit pitsat, mis tulid hästi välja. Meri on nii vaikne, et kõikumist on üsna vähe, ainult sulin seina taga. Terve päev on olnud pilves, aga vihma pole sadanud. Vahelduseks on mõnus pilvede varjus olla, kui päike ei tapa. Minu jalg on läinud halvemaks, paremale jalale palju toetada ei saa, aga õnneks kõik respekteerivad, et olen veidi invaliid.

7. märts. Kihutamine jätkub

Magasin terve öö hästi, kui jätta kõrvale, et aluslina oli jälle ümber kaela räheldud ja nahk higine. Öine vaht oli vihmahirmus sulgenud kõik luugid ja need kinni jätnudki, kajut oli palav, läppunud ja õhuta. Kohe hea oli kell viis õue tulla ja värsket ookeaniõhku hingata. Päris kaua koperdasime pimedas. Pesin mõnusalt ahtris ja isegi nagu külm hakkas korraks. Taevas oli lauspilves ja radaripilt näitas lähenevat vihmapilve. Tegime kiiruga vihmaeelsed toimingud ja siis sadas ja puhus korralikult tund aega. Pidasime plaani, et milline puri vihma lõppedes üles panna, aga vihma kadudes langes tuul 2 m/s. Oleme nüüd natuke segaduses, sest oleme jõudnud täpselt sinna, kus peaks olema parimad tuuled ehk 9 laiuskraadile. Laiuskraad on eks ju see, et kui kaugel liigume ekvaatorist. Ja siia 9 kraadile me jääme, kuna ka finiš Markiisidel Hiva Oal on 9. kraadil. Nüüd sõltub kõik olukorrast, mis meie ümber ja õnnest. Oleme veel madalrõhkkonna mõjus, sestap on pilves ja iga suurem pilv toob kaasa oma tuule, nii et tuule suund muutub umbes iga poole tunni pärast. Kõrgrõhkkonnas peaks asi stabiliseeruma.

Pime on hommikul kaua sellepärast, et oleme sõitnud maha jälle ühe ajavöötme ehk 900 miili pikkuskraadil

 Nüüd algas naistevaht ja hakkame grooti ette valmistama. Ja hommikusöögiks hakkan tegema kodust kaasa toodud kolmeviljaputru.

9.40 Puder on söödud ja isegi sobis inimestele. Aga olulisem on see, et hetkel vähemalt purjetame. Ja lausa 9–11 sõlmega, tuult 8–10 m/s. Tõeline perutamise tunne. Üleval on groot ja gennaker. Igal purjel on oma piir, kui kõva tuult ta kannatab. Praegu olemegi seal riskipiiril, et rohkem ei tohiks tuul enam gennakeri jaoks tõusta. Taevas on ikka pilves ja meri on tumehall. Ainult murduvatelt laineharjadelt kumab läbi potisinist. Nii, kohe hakkame eespurje vahetama. Kindad kätte.

10.30 Panime üles parasailori. Koos eelmise värgi mahavõtuga tunnine operatsioon. Kurss on 255, tuul 8 m/s, kiirus 8,5 sõlme. Taevas hakkab selginema, baromeeter tõuseb. Veetemperatuur 30 kraadi. Sihtpunktini 2100 miili. Umbes sama palju oleme sellel reisil juba ka läbinud ja Hiva Oalt on veel Papeeteni umbes 900 miili. Pikk sõit kokku. 15% maakera ümbermõõdust.

Tund hiljem. Kihutamine jätkub, pilvisus hõreneb. Lained vaid 2,5 meetrit. Meri on hallikassinine valgete pitsidega. Ilusa ilmaga kihutades on tunne, nagu sa oleksid merede valitseja. Kui sama sõitu teed vihma ja madalate hallide pilvedega, on tunne, nagu oleksid mahajäetud ja eksinud.

12.30 Keerasime esimest korda kella.

16.00 Kihutamine jätkub, meid taga ajavad lained on kerkinud neljameetriseks, tuul ja kiirus ikka samad 8 m/s ja 9 sõlme. Olen hetkel kajutis. Lootsin magada, aga uni ei tulnud. Kuulan hääli ja jätan meelde. Kuna me kihutame lainetest kiiremini, siis aeg-ajalt surfame laineharjal kiirusega 13 sõlme. Siis kostab kajutisse hääl, nagu vesi keeks meie all valju mulinaga ja laev nagu seisaks paigal, kuna me lendame laineharjal. Kui laev surfist maha kukub, kaob mulin ära ja hääled muutuvad vaiksemaks, kuna laev mängib lainetega kõik mängud kaasa, mis tähendab, et mina oma koikul tõusen ja langen pidevalt neli meetrit. Ja aeg-ajalt käib kõrva ääres vägev pauk või plaks, kui ookean oma mõnetonnise peopesaga vastu laeva külge lajatab, nagu annaks ratsanik hobusele hellitava laksu vastu kintsu, et see tõkke nii hästi ületas, või nagu mees annaks naisele hellitava laksu tagumiku pihta, kuna naine on nii ilus.

21.20 Täna on Heiti toimkonna päev, juba hommikul võeti sügavkülmast välja veise sisefilee, mida ta oskab korralikult teha. Mina assisteerisin kartulipudruga. Nüüdseks on söödud ja punane vein kõrvale joodud. Muutsime isegi veidi kurssi rohkem allatuult, et veiniklaasid püsiksid sellise kihutamisega kindlamini laual. Pärast sööki muutsime kursi tagasi. Nüüd olen juba sängis ja püüan uinuda neis kihutamise häältes ja hüplemistes. Peale õhtusööki tähistasime veel hetke, kui täitus number, et 2000 miili on veel finišini. Homme on naistepäev ja lubasin teha pontšikuid. Alguses küll püüdsin öelda, et pole meil vaja kolme söögikorda, aga nüüd meie ookeani ületamise rutiinis on täpne, et hommikusöök on kell 9.00, lõunasöök 14.00 ja õhtusöök 19.00.

Praegune ajavahe Eestiga on üheksa tundi, reisi lõpuks saab sellest kaksteist tundi. Praegu ja veel vähemalt kümme päeva liigume täpselt läände ja päike tõuseb täpselt ahtris ja loojub täpselt vööris. Nüüd silmad kinni.

Jätkub…

Tekst ja fotod: Jaan Tätte

Selles numbris

• Tiit Pruuli soovitab: rõõmsad reisiraamatud
• Kuidas reisimisel und hoida?
• Kuidas naasta reisilt tähenduslike fotodega?
• Orest Kormašovi reisihetked
• Tatarlaste suur võitlus ladina tähestiku nimel
• Erki Urva: Turism, see on elu!
• Elamusmaratonid
• 800 kilomeetrit jalutuskäiku
• Purjelaeval Panamast Papteeteni
• Kui palju plaanite sel hooajal vee peal olla?
• Uus-Meremaa vulkaanil suusatamas
• Kive, koopaid ja koaalasid otsimas
• Troopikas krokodille ja meduuse trotsides
• Elu koos Austraalia põlisrahvastega
• Lääne-Paapua mägedes ja randades
• Puna de Atacama – teedeta imedemaa
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA