ŠVEITSIS müüte murdmas

Maailmas on mõni üksik riik, mille kohta levivad jutud, et neisse reisimine eeldab väga paksu rahakotti. Üheks selliseks riigiks, kuhu üldjuhul ei soovitata väikse eelarvega reisida, on Šveits. Hoolimata hoiatavatest juttudest ning internetis väljatoodud hinnavõrdlustest otsustas Ronald Liive möödunud talvel koos abikaasaga, et järgmiseks reisisihtkohaks on just Šveits.

Enne reisikogemuste jagamiseni jõudmist pean reisikirja alustama paar kuud enne selle toimumist. Kui üldiselt ei meeldi mulle elus kõiki käike või otsuseid pikalt ette planeerida, siis reisimise puhul teen väikese erandi. Enne iga reisi sean olulise rõhu eeltööle. See tähendab, et vähemalt kuu varem on minu igapäevasteks kaaslasteks reisiportaalid, dokumentaalfilmid, taskuhäälingud, telesaated ja kõik muu, kus keskendutakse reisisihtkohale. Tuntud reisijuhtide asemel eelistan hoopis isehakanud reisigurmaane, kes jäädvustavad oma seikluseid ja tähelepanekuid YouTube’i videotena. Olen sellist taktikat kasutanud juba viimased paar aastat ning seni ei ole ma pidanud pettuma.

Ärge arvake, et ma panen reisiplaani minuti täpsusega paika, kaugel sellest. Eeltöö käigus viin end kurssi vaatamisväärsustega ning tutvun kohaliku kultuuri, kommete ja tavadega. Kuigi Euroopas ja Põhja-Ameerikas reisides on paljud külastatud riikidest oma loomuselt Eestiga sarnased, siis teatud eripärasused on siiski olemas.

Vaatamisväärsuste puhul koostan peas mõttelise pingerea, mida olen valmis reisi ajal külastama, aga mingit konkreetset nimistut paberile kirja ei pane. Sihtriiki jõudes otsustame koos abikaasaga vastavalt ilmale, tujule ning veel mitmele muule kriteeriumile, kuhu me parasjagu suunduma hakkame.

Säärase eeltöö käigus komistan endalegi arusaamatult pidevalt otsa huvitavatele vaatamisväärsustele või tegevustele, mis ei eelda suurt rahalist väljaminekut. See on ka üks põhjuseid, miks Šveitsi reis ei läinud meile väga kalliks.

Üks pilet, viis riiki

Šveitsi puhul oli suurim ootamatu avastus Swiss Travel Pass, mis annab ostjale võimaluse terve riik risti-rästi läbi sõita. Pass sisaldab endas kõiki ühistranspordipileteid ehk sellega pääseb bussi, rongi, metroosse, aurikule ja parvlaevadele. Peale selle avab sama pass ka 480 muuseumi uksed, ilma et rahakotti peaks uuesti välja võtma.

Valikus on esimese ja teise klassi kolme-, nelja-, kaheksa- ja 15-päevased passid. Meie valisime teise klassi kaheksapäevased passid, mis läksid kokku maksma 698 eurot. See summa võib tunduda suur ja ma võin selle väljatoomisega endale jalga tulistada, kuid pidage veel vastu ja lugege edasi.

Argumendid, miks see summa ei ole suur, peituvad selles, et Šveitsi ühistranspordisüsteem on klass omaette ning mainitud passiga saab lisaks Šveitsile külastada ka Itaaliat, Prantsusmaad, Saksamaad ja Liechtensteini ehk ühe piletiga pääseb viide riiki.

Tänu passi ostmisele saime ööbimispaikadeks valida väiksemad külad või linnad, milles on suurlinnadega võrreldes märgatavalt soodsam peavarju saada.

Eeltöö aitas raha säästa

Koos passiga antakse võimalus soetada ka kupongiraamat, mis sisaldab ohtralt sooduspakkumisi söögikohtades, spaades ja kõikvõimalikes muudes kohtades üle terve riigi. Selline raamat röövis meie eelarvest veel lisaks 45 eurot.

Tuleb välja, et šveitslased ise ei ole kupongiraamatute või sooduspakkumiste peale aldis rahvas, mis tähendab, et ka turistina peab, sooduskupong näpus, teenindajale väga sõbralikult lähenema. Kindlasti ei tasu kupongi lauale visata alles pärast restoranist või spaast lahkumist, vaid juba tellides tasub see ära mainida.

Kõikidest võimalikest kupongidest kasutasime ära ehk vaid 20% jagu, kuid rahalised säästud olid see-eest märgatavad. Näiteks kahele inimesele mõeldud lõunasööki saime Zürichi lähistel asuva mäenõlva restoranis nautida 50% soodsamalt.

Lisaks restoranidele kasutasime seda ka Alpi mägedes. Peab arvestama, et rongide ja bussidega pääseb küll jalamile, aga tippu jõudmiseks peab kasutama gondlit, mille piletit ei pruugi Swiss Travel Pass katta. Kuid nagu öeldud, siis nende puhul tasub tõsiselt kaaluda kupongiraamatut. Meil õnnestus ühel korral sissepääsupilet saada letihinnast 50% soodsamalt. Juba need kaks kasutuskorda tegid kupongiraamatule kulutatud raha tasa.

Rong on parim viis Šveitsi avastamiseks

Kuigi Eestis sõidavad ringi Šveitsis valmistatud rongid, rahvakeeli „porgandid”, siis valmistajariigil endal on ammu kasutusel juba uuemad väljalasked, mis teevad kõigi teiste riikide rongidele silmad ette. Teistele on eeskujuks ka kogu rongisüsteem, mis katab pea igat vaiksemat linnakest ja küla. Kui tõesti eksisteerib mõni küla, kuhu rongiga ei pääse, siis buss sõidab sinna ikka.

Reisi vältel külastasime rongiga Šveitsis järgnevaid kohti: Zürich, Luzern, Interlaken, Montreux, Lausanne, Täsch, Zermatt, Chur, St. Moriz, Locarno, Uzwil. Mis tähendab, et kokku jõudsime oma jala maha asetada üheteistkümnes väga erinevas Šveitsi linnas. Kui me oleks sama teekonnaautoga läbinud, siis oleks see meilt topelt rohkem aega nõudnud. Olen väga kindel ka selles, et autoga ei oleks sama reis nii meeldejääv olnud.

Suurte Alpide vahel ning sees rongiga sõitmine on midagi enneolematut. Meid ei väsitanud see reisi ajal kohe üldse mitte ära. Kogu vaatepilt oli alati lummav ja pani ahhetama. Rongid on hästi mugavad, isikliku vara kadumise pärast ei pea muretsema ning riigile saab suure ringi peale teha.

Koogitükk Prantsusmaal ja pitsa Itaalias

Niisiis saab Swiss Travel Passiga lisaks Šveitsile külastada veel teisigi riike. Meiegi kasutasime seda võimalust ning ühel vihmasel päeval sõitsime rongiga Taschist Montreux’sse, kus vahetasime rongi ning edasi suundusime Lausanne’i. Viimati nimetatud linnast pääseb ainult inimesi vedava praamiga üle Genfi järve Prantsusmaale. Linn, kuhu suundusime, kandis nime Evian-les-Bains. Kes nimest ei saa aru, siis just sellest linnast on pärit poelettidel ilutsevad Eviani veepudelid.

Kahjuks oli too päev suhteliselt pilvine ning aeg-ajalt sadas taevast ka veidi vihma. Sellest hoolimata jalutasime mõne tunni mööda ilusat linna ning käisime ära ka Eviani kaevul, kust iga huviline saab endale kraanist Eviani vett päris tasuta võtta. Maitse oli täpselt sama, mis Eviani pudeliveel. Seda võimalust ei kasuta ainult turistid − nägime kaevu juures veedetud ligikaudu 20 minuti vältel mitut kohalikku, kes käisid endale suurte kanistritega vett varumas. Selle mõte jäi mulle küll arusaamatuks, see sama Eviani vesi on kohalikel vaid ühe liigutuse kaugusel, nad peavad kodus veekraani avama.

Mõni päev hiljem suundusime teisele poole Šveitsi, ilma et meil oleks tulevaks ööks peavarju. Tänu interneti võludele saime rongis öömaja broneeritud. Soovides Šveitsist väikest vaheldust, ööbisime kaks järgnevat ööd hoopis Itaalia väikeses linnakeses Tiranos. Sinna sõitmiseks piisab taas kord Swiss Travel Passist.

Otsus seal ööbida oli puhtalt finantsiline. Vaid mõni kilomeeter pärast riigipiiri on öömaja Šveitsiga võrreldes soodsam. Ligi tunniajalise jalutuse järel olime Tiranole juba ringi peale teinud ja avastasime, et selles väikses magavas linnakeses ei ole meil enam midagi avastada.

Tiranosse jõudes märkasin, et samast rongijaamast väljuvad rongid ka Rooma, Veneetsia, Milano ja veel mitme muu linna suunas. Olles juba mitu päeva Šveitsis rongidega sõitnud, eeldasime, et ega Itaalia omad ei saa halvemad, aeglasemad ega ebamugavamad olla.

Kuulnud, et mu abikaasa polnud Itaalias varem käinud, sai kiirelt langetatud otsus, et viin ta Milanosse pitsat sööma. Piletid soetatud (Swiss Travel Pass ei kata eelmainitud riike 100% ulatuses), suundusime rongi, mis meie üllatuseks oli väga sarnane Balti jaamas olevate „porganditega”. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu ongi samade rongidega, aga sisustus ja toolide paigutus on veidi erinev.

Šveits oli meid oma heade rongidega ära hellitanud. Itaalia „porgandid”, mis muide olid rohekat värvi, olid ebamugavad, valjud ega pidanud graafikust üldse kinni. Juba esimesse peatusesse jäime 25 minutit hiljaks ning sealt edasi oli juba totaalne läbikukkumine. Lõpuks jõudsime sihtkohta plaanitust ligi tund aega hiljem.

Kuna meil oli moepealinnaks peetud Milanos piiratud aeg, pidime seda arukalt kasutama. Piiratud ajaga jõudsime ära külastada Piazza del Duomo ning süüa lõunasöögiks selle päris õige Itaalia pitsa.

See oligi kõik, tagasi rongijaama ja suund Tirano poole.

Kevadest sai suvi

Pärast Milanot olime kindlad, et tänu puhtusele, viisakusele ja ajagraafikust kinnipidamisele meeldib meile Šveitsis rohkem. Tiranost lahkusime suure ja uhke panoraamrongiga Churi suunas. Seal pidime rongi vahetama ja sellest oleks sõltunud meie reisi jätk. Ilmaennustusega konsulteerides leidsime, et vaid 15 soojakraadi jääb meile väheks ning suund sai seatud Locarno poole, kus lubati juba suvised 25 kraadi.

Kohale jõudes olime taas kord pahviks löödud. Leidsime end linnast, mida kaunistasid palmipuud, mõnus rahulik meeleolu ja kõik muu hea, mis käib Šveitsiga kaasas. Ja loomulikult juba mainitud soe ilm. Kui me oleks seda varem teadnud, et see koht on nii ilus, siis me ei oleks Milanosse hakanud üldse trügimagi.

Suviselt sooja ilma saime nautida ka Luganos, kus näeb tänavatel üksteise järel sõitmas uhkeid superautosid. Mõlemad linnad on sobilikud neile, kes soovivad nautida lihtsalt niisama aeglaselt kulgemist ja maalilisi vaateid.

Vaikselt hakkaski meie rongireis otsakorrale jõudma. Viimasel päeval kihutasime kiirrongiga tagasi Zürichisse, kust jätkasime märgatavalt aeglasema rongiga Uzwili suunal. Reisi kolm viimast päeva veetsime abikaasa endise kolleegi pool ning sõitsime Šveitsis veidi ka autoga ringi. Ilma igasuguse kahtluseta oli rongiga reisimine märgatavalt parem kui autoga kiirteel sõitmine.

Miks me kavatseme Šveitsi uuesti külastada

Enne tänavust reisi külastasin Šveitsi viimati pea 15 aastat tagasi ning siis piirdus see vaid läbisõiduga. Reisile tagasi vaadates julgen kinnitada, et Šveitsi läheme me veel tagasi. Põhjuseid on selleks palju, kuid peamisteks on puhtus, sõbralikkus, avatus, täpsus ja eri kultuuride segu.

Tänu sellele, et Šveitsis on neli riigikeelt, on seal sisuliselt ka neli erinevat kultuuri üksteisega segamini. Lisaks on suuremates linnades ka väga arvestatav rahvusvaheline kogukong, mis teeb kogu pildi veelgi kirjumaks.

Kaks põgusat põiget Prantsusmaale ja Itaaliasse tõestasid, et Šveitsis elavad nn prantslased ja itaallased on märkimisväärselt viisakamad ja turistide suhtes sõbralikumad kui eelnimetatud rahvuste esindajad.

Reisi vältel mõtisklesin korduvalt, kas koduse keelena itaalia keelt kõnelev šveitslane peab end itaallaseks või mitte. Võtsin julguse kokku ja pärisin selle kohta kohalikult, kelle emakeeleks on hoopis saksa keel. Tema kinnitusel ei mängi räägitav keel ja kultuur rolli ning kõigi nelja riigikeele rääkijad peavad end šveitslasteks. Ta väitis isegi seda, et itaalia, prantsuse või saksa keelt rääkivad šveitslased ei ole itaallaste, prantslaste või sakslaste suhtes kõige sõbralikumad.

Külastatud kohtadest jäid kõige helgemini meelde Montreux, Lausanne, Locarno ja Lugano. Lisaks oli ka lugematu arv väikeseid kohti, mille läbisime rongist väljumata.

Swiss Travel Passi näpunäited ja tähelepanekud

Kirjeldatud reisi ajal üritasime vältida kallites kohtades ööbimist. See on reisipassi abil vägagi võimalik. Toon näiteks ühe kuulsaima Alpi, Matterhorni. Kui sul tekib soov seda oma silmaga näha, siis igal juhul pead rongiga sõitma, kas või ühe peatuse. Seda seetõttu, et Matterhorni jalamis asuv Zermatti linn on täiesti autovaba. Sinna ei vii ühtegi autoteed.

Meilgi oli soov seda kanti külastada, aga leidsime, et Zermattis ööbimine lööks meie eelarve lõhki. Seal ööbimise asemel võtsime öömaja Täschi, mis on Zermattist vaid 11 minuti rongisõidu kaugusel.

Kui eelarve on väga piiratud, siis öömaja suhtes soovitan vaadata isegi neid kohti, mis on lõppsihtkohast maksimaalselt 60-minutilise rongisõidu kaugusel. Väiksemates kohtades on turiste vähem, mis arusaadavalt langetab öömajade hindu. Öömaju leiab kõigist populaarsematest portaalidest ja äppidest.

Soovides pikemalt peatuda piiriäärsetes kohtades, näiteks Genfis või Baselis, soovita soojalt otsida öömaja hoopis Prantsusmaalt või Saksamaalt. Meie Itaalias veedetud ööd olid väga heaks näiteks sellest, et üle piiri ööbimisega annab raha säästa.

Üks asi, mida ma enne reisi ei olnud kuskilt välja lugenud, puudutas panoraamronge. Rongipassi kirjeldusi lugedes jäi mulle arusaam, et need on mingid erilised rongid ja neid peab tikutulega taga ajama. Juba suhteliselt reisi alguses selgus, et see ei pea paika. Suured panoraamaknad on olemas ka nii-öelda tavalistes rongides. Erinevus tuleb välja sellest, et panoraamrongides on lauateenindus.

Swiss Travel Passi toel astu julgelt ühistransporti ja ära muretse, kas sa ikka tohid seal olla või pead veel eraldi pileti ostma. Pileteid kontrollitakse väga harva ja isegi kui kontrolliti, siis piisas passi viibutamisest ja kohe saadi aru, millega on tegu.

Ühistranspordigraafikuid näeb jooksvalt SBB Mobile'i nimelisest äpist, kus saab reise ka planeerida. Järgmist sihtkohta on mugav rongis valida, kus on täiesti arvestatava kiirusega tasuta Wi-Fi võrk.

Tekst ja fotod: Ronald Liive

Selles numbris

• Bellatrix purjetab ümber maailma
• Üks eriline KALARETK
• Arne Maasiku fotod Bangladeshi arhitektuuriimest
• Kadõrov ehitab Groznõist endale mälestusmärki
• Nädal Almatõs
• Sahhalinil nivhe otsimas
• Puhkus Made in Japan
• USA looduspärlid: rahvuspargid
• Purjelaeval Panamast Papeeteni
• PÕNEV ELU PAADIL
• LEEDUS maid avastamas
• ŠVEITSIS müüte murdmas
• Kultuurne Motobande: Tour de France
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA