Antarktika-raamatu käsikiri

Hakkasin seda käsikirja täna hommikul lugema:

„Hommikul, s.o 23. septembri omal 1968, magasime natuke sisse lennuki peale mineku. Poisid ärkasid ka, tegin väriseva südamega läbi lahkumise peaproovi nende siidsabadega ja sõitsime lennuväljale koos Mari ja Indrekuga. Oli udune soe sügishommik ja kas sellest või muust, lükati väljalendu tunnike edasi. Selle aja sees läks Mari Indrekut lasteaeda saatma. Mina hakkasin ooteruumis jälle häbemata tundeliselt naisukest armastama, rinnakorvi sisemuses ikka. Aga vedas ka kenakesti, sest just siis, kui pealeistumine välja kuulutati, jõudis Mari tagasi ja nii sain lennukisse saadetud.

Andres läks pere juures ära pikale polaartalvitumisele jäise kontinendi südamesse Molodjožnõi jaama. Mind ootab mitmeid kordi lihtsam reis Antarktika poolsaarele. Ja ometi on mul nii tohutult hea meel, et ei pea seda tegema üksinda, vaid saan olla koos naise ja pojaga. Kui palju lihtsam on niiviisi kodust lahkuda! Läheme täna kolmekesi lennukile, teeme vahepeatused Frankfurdis ja Buenos Aireses ning umbes 30 tunni pärast oleme Ushuaias.