Torajas matustel

Ahto Raudojal õnnestus osaleda Indoneesias asuval mägisel Sulawesi saarel Tana Torajas elavate toradžalaste matusetseremoonial. Piirkond on üle maailma tuntud oma matusekommete ning pühvlisarvekujuliste majade poolest.

Öeldakse, et toradžalased elavad selle jaoks, et surra ja pärast seda rikkalikult maetud saada. Õnneks on nad suutnud oma kombed alles hoida hoolimata sellest, et teised Sulawesi rahvad ümberringi on võtnud omaks moslemi või ristiusu ning minetanud iidsed tavad. Ka neile on tehtud ettekirjutusi, et matuste ajal ei või nii palju ohverdada ja oma kommetest kinni pidada, aga õnneks pole see mõjunud. Kohalikud külavanemad suudavad seista oma rahva eest ja seda toonitati ka meile, et keskvõim on väga kaugel ja ka Sulawesi enda võim pole kõige tähtsam, vaid kogukondlik võim on see, mis elu määrab. Eks oma osa kommete säilimisse annavad ka kohalikud liiklusolud − autoga liikudes võib arvestada keskmiseks kiiruseks umbes 35 km/h. Sulawesi pealinna Makassari minekuks kulub päev ja teine tagasitulekuks.

Silmapaistev arhitektuur

Torajasse jõudmisest annavad märku nende majad – tongkonan’id, mis on hoopis erinevad majadest, mida olen mujal näinud. Need on omamoodi katustega – kujult kui suured pühvlisarved, mis sirutuvad teravate otstega taeva poole. Katused on tehtud pooleks aetud bambusest, mis omavahel plaatideks kokku köidetud ja seejärel üksteise peale asetatuna katuseks vormitud. Majja pääsemine on kui taevatrepist üles minek, sest maja on ehitatud kolme-neljameetriste postide otsa.

Arhitektuuriliselt on nad kindla kuju, planeeringu ja paigutusega põhja-lõunasuunas. Majad koosnevad kolmest ruumist, millest keskmine on otsmistest veidike madalama põrandaga, aga see-eest suurem. Keskmises süüakse ja seda võib nimetada ka justkui elutoaks, kus pole palju mööblit – paar riiulit ja madal kapike. Otsmised kambrid on veidike väiksemad, nii umbes 3–4 x 3–4 meetrit. Seal sees on madrats ja kapike, mille peal ja sees hoitakse omi asju. Kindel on ka see, kes kus elab. Vanemad pereliikmed elavad põhjapoolses toas ja nooremad lõunapoolsemas. Kohalike kommete kohaselt tuleb edenemine ja kasvamine lõunast ning hääbub põhja poole.

Kui majad on seest kaunistusteta ja tagasihoidlikud, siis väljast on seinad kaetud keeruliste ornamentide ja väljalõigetega, mis omakorda veel üle värvitud musta ja punase värviga. Lisaks sellele on maja otstes katuseharjani pikad postid justkui „taeva sambad”, mille külge on kinnitatud matusetseremooniate ajal tapetud pühvlite sarved. Ja kui juhtub, et postid saavad sarvi täis, siis kinnitatakse neid ka maja nurgapostide ja seinte peale. Seega näevad suuremate ja jõukamate suguvõsade majad välja justkui äkked. See ongi selline näitaja, mille järgi on selge, kui tähtsad ja rikkad inimesed seal peres elavad. Muidugi on selliste hoonete korrashoidmine päris kallis ja mitmedki ütlesid, et maju aitavad korras pidada sugulased, kes kodukülast eemale elama asunud ja saavad mujal suuremaid sissetulekuid. Need majad on perekonna auasi. Perekonna maja korrashoidmist toetavat ka sugulased, kes kolinud elama näiteks Sulawesi pealinna Makassari või ka Jakartasse. Ka meil võiks olla rohkem sellist esivanemate kohtade korrastamist ja kokkuhoidmist. Tavaliselt on majade vastas üle külaväljaku aidad, mis näevad välja nagu majad, kuid on pisemad ja väikese sissekäiguga otsast, mitte küljelt. Muidugi pakkus huvi, mida sellistes imeväikese sissepääsuavaga kanajalgadel aitades hoitakse. Selgus, et riisi.

Matmiskommetest

Sai juba korra mainitud, et toradžalastele on tähtsad esivanemad, enda hõim ning pikad ja võimsad matuste pidamised. Matuseid saab pidada siis, kui on nii palju raha kokku korjatud, et saab kadunukese väärikalt ära matta. Matmine tähendab kodust ärasaatmist juba varem kalju või kivi sisse uuristatud koopasse. Selle ajani hoitakse kadunukest kodus. Et pidurdada lagunemist, süstitakse kadunukesele pidevalt formaliini. Varem olevat kasutatud säilitamiseks-kuivatamiseks kriidipulbrit.

Meie oma mõnepäevasel reisil Toraja piirkonda sattusime kahtedele matustele. Meil oli võetud giid, kes teadis hästi kohalikke olusid ja ühed matused olid isegi tema suguvõsaga seotud. Tegelikult võiks hoopis öelda, et giid oli meid võtnud. Õhtul, kui jõudsime piirkonna keskusesse Rantepaosse ja hakkasime raha vahetama, pakkusid mitmedki inimesed giiditeenust, kuid üks neist oli visam ja äratas usaldust ning temaga saigi kaupa tehtud. Lisaks giiditööle hankis ta meile kaheks päevaks ka rendirollerid. Roller on sealkandis kindlasti parim liikumisvahend. Seega oli meil juba kokku lepitud, et hommikut alustame kohalike matustega. Muidugi ei minda ka sinna tühjade kätega, nii tuli enne poest läbi minna ja suguvõsale kingitusi kaasa võtta – selleks sobivad hästi suitsud ja toidukraam. Peamiseks kingituseks on ikkagi plokk suitsu. Suitsud on sellel maal väga hinnatud kingitus, kuna enamik inimesi on kõvad suitsumehed.

Tseremooniast

Matusetseremoonia kestab kolm päeva ja on jagatud etappidesse. Meie sattusime teisele päevale, mis on ka kommete poolest kõige rikkalikum ja tähtsam. Hommik algab pühvlite ohverdamisega. Kahjuks jäime sellest vaatepildist esimesel päeval ilma. Kohale jõudes olid loomad juba keset väljakut maas ning mehed käisid vaid suurte matšeetede ja nugadega ringi, et loomi tükeldada. Toimetati väga rahulikult ja igaüks teadis, mida vaja teha. Kõik pandi ilusti ametimehe poolt vihikusse kirja − kes millise härja või sea tõi ning hiljem palju ja millist liha sai.

See, mitu härga ära kutsutakse, oleneb suguvõsa suurusest ja kadunukese positsioonist. Nendel matustel oli ohverdatud 11 härga (või pühvlit – oleneb, kes kuidas ütleb), aga on olnud ka mitmesaja härjaga matuseid. Erilises hinnas on kirjud ja valged härjad, kelle eest võidakse maksta mitmeid tuhandeid eurosid. Härjad kasvatatakse kas ise või ostetakse need laadalt, kus on valida sadade ja sadade loomade seast. Selleks on ehitatud statsionaarsed turuplatsid, kus neid saab valida ja hinna üle kaubelda. Samas müüakse ka teisi loomi, peamiselt sigu.

Kui olime kohale jõudnud ja kingitused üle andnud, juhatati meidki istuma. Matusteks tehakse majade ja aitade vahele kümneid ajutiste katustega ja riidekangastest seintega bambuskarkassil varjualuseid. Samas sai istuda ka aitade ja majade alla, on need ju postidele ehitatud ja tarealused moodustavad istumiseks sobilikud varjualused, mis on enamasti nummerdatud. Et teaks, milline külla tulnud pere või suguvõsa kus istub. Kohal oli ka mõni kaubitseja, kes müüs suitsu, maiustusi, õlut ja puuvilju. Sellised matused meenutavad kaudselt seto surnuaiapüha, kus kõik sugulased ja tuttavad, olgu nad siis vanad või noored, kokku kogunevad. Koos süüakse ja juuakse, arutatakse maailma asju, mälestatakse kadunukest – see kõik aitab hoida traditsioone. Seni, kui liha jagatakse ja küpsetatakse, juuakse teed või kohvi, aetakse juttu ja ollakse seltskondlikud. Meilegi pakuti kohe kohvi, peetakse ju Toraja regiooni üheks maailma parimaks kohvikasvatuspiirkonnaks. Aga kohvi röstivad nad väga tumedaks ja hiljem jahvatavad tolmpeeneks ning välja näeb see pulber nagu lahustuv kohv. Maitsel muidugi pole viga, küpsiste kõrvale, mida meile pakuti, maitses väga hästi.

Lisaks härgadele toovad külalised kaasa ka palju sigu. Sigade transportimiseks valmistatakse bambusest lihtne raam – sea kõhu alt läks läbi lühem teivas, selja pealt pikem, mis olid omavahel kokku seotud. Selle pikema kaikaga võetigi siga meeste vahele ja viidi, kuhu vaja. Nägime ka süsteeme, kus kandjatele oli ehitatud lausa raamistik ja siga tuli kanda kaheksa mehega. Palju neid sigu toodi, seda ei jõudnud kokku lugedagi, enamik neist saadeti kohe teise ilma. Kõik käis nagu konveieril, hing ei jõudnud vaesel loomal veel väljagi minna, kui oldi leeklambiga kallal ja põletati karvu. Need leeklambid olid nagu MacGyveri tööriistad, mis käepärastest vahenditest kokku meisterdatud – kasutati autopumpa, gaasiballooni, voolikut ja veel hulka teisi käepäraseid osi.

Siis liha tükeldati ja pandi küpsema. Küpsetamiseks kasutati peamiselt tooreid 5–10 sentimeetrise läbimõõduga bambustorusid, mis lisaks lihale täideti vere ja muu toitvaga. Torud suleti otstest rohust punniga. Need kohalikud haudepotid asetati süte kohale. Küpsetamine võttis aega umbes tunnikese, samas pidi neid aeg-ajalt keerama ja liigutama, et bambus ära ei põleks. Pärast lõunat oli ka riisi keedetud, kastmeid tehtud ja võiski söömine alata. Meidki paluti tagasi varjualuse alla, kus enne olime kohvi joonud. Kõik käis lihtsalt – panid oma portsu paberist kokkuvolditud karbikese sisse, segasid näppudega läbi ja näppude vahelt ka sõid. Alguses oli päris raske, riis ei tahtnud sousti ja salatiga haakuda ja kippus enne suhujõudmist laiali lagunema. Lihtsalt tuleb ports, mis suhu mahub, korralikult läbi vajutada. Meil nimetataks seda toiduga mängimiseks, aga seal ei saaks muidu süüagi.

Ega seda meeletut lihakogust keegi jõua korraga ära süüa ning siis müüakse osa sellest maha ja jagatakse laiali. See on selline hea süsteem soojas kliimas, kus ei saa liha säilitada. Et suguvõsad on suured ja tuttavaid palju, siis nii saadki pidevalt värsket tarvitada. Selle, mida rahaga tehakse, otsustab kas pere või kogukond ise. Tegelikult ongi kohalik võim kõige olulisem, kuna keskvõim on pealinnas Jakartas, kuhu saamine on mitme lennureisi kaugusel. Sulawesi saar, mis on sama suur kui neli Eestit − ka selle ametmehed neid väga ei puuduta. Sellest andsid tunnistust mitmedki asjad ning inimesed ei jätnud võimaluse korral mainimata, et nad korraldavad omad asjad ise ja vaatavad keskvõimust mööda.

Päevake möödus, plaanid olid ka juba tehtud ja seega ei jäänud me ootama, kuhu ja kuidas kadunuke viiakse. Muidugi nägime rolleritega sõites erinevaid kalmistuid, kui nii saab öelda – need pole nii nagu meil, et inimene maetakse maha ja kääpale pannakse rist. Kaljude või kivide sisse raiutakse eraldi koopad, kuhu kadunuke matuse kolmandal päeval viiakse. Koobas on pere kadunukestele ühine. On hauakoopaid, mille ees on inimese elusuuruses ja tema väljanägemisega puust kuju – tau tau. Kui meil käiakse pühade ajal kääpal, siis ka seal käiakse pühade ajal koos, mälestatakse kadunukesi ja vahetatakse tau tau’del riideid nii, et nad näevad välja nagu elusad inimesed seal kaljudele tehtud rõdudel.

Teise päeva hommikul asusime rolleritele varem ja jõudsime matustele enne pühvlite ohverdamise algust. Rahvas oli enamuses juba kohal. Ka neile matustele viisime ploki suitsu. Pühvlid toodi keskväljakule suguvõsa olulisemate liikmete istumispaiga lähistele ning iga looma ja selle toonud suguvõsa tutvustati eraldi. Seejärel algas ohverdamine. Selleks toodi loom ninarõngasse kinnitatud oheliku abil tähtsate isikute ette, ohelik kinnitati maasse löödud vaia külge ja raiuti pühvlil ühe matšeetelöögiga kõri läbi. Loom varises verekaotuse järel sinnasamasse. Ohverdajaks oli kingituse toonud suguvõsa liige.

Eurooplase jaoks oli see harjumatu vaatepilt. Samas jättis see omapärase mulje − suur loom laseb end täiesti rahulikult maas korisevate suguvendade vahele juhtida ja seejärel omal kõri läbi lõigata. Kui pühvlid olid maas, algas eelmisest päevast tuttav lihakehade puhastamine ja tükeldamine. Samal ajal ohverdati ka sigu ja alustati liha küpsetamist. Kuna seda osa olime juba eelmisel päeval näinud, siis istusime rolleritele ja liikusime edasi.

Lisaks raiutud koobastele on aegade jooksul kasutusel olnud ka looduslikud koopad. Ka meil õnnestus käia ühes sellises, kuhu matmine oli lõpetatud mitmesaja aasta eest. See oli looduslik karstitekkeline koobas, kuhu viis kitsas võssakasvanud rada. Päikese eest varjas koopasuud tihe džungel. Seal oli vanu ja ilusaid väljalõigetega ja ka seakujulisi kirste, millest paistsid inimluud. Osa luid, peamiselt pea- ja reieluud, oli kokku korjatud, samas avastasime kõndides korduvalt, et tallame luude peal. Kohalikke see ei häiri. Pealuude hulga järgi otsustades olid seal koopas vähemalt sadade inimeste iidsed säilmed. Oli näha, et neis koobastes ikka käiakse, sest esivanematele, kes seal puhkavad, oli hiljuti ande toodud. Ja andideks olid taas suitsud. See koobas oligi vast reisi üks põnevamaid elamusi, sest sellisesse kohta ei oska ise kuidagi juhuslikult sattuda. Ei mingit tähistust, ka rada algas ühe tavalise külamaja tagant.

Laste matmiskombed

Eraldi maetakse väikelapsed, kes surevad enne hammaste tulekut. Nende jaoks on suguvõsal püha puu. Nende puude juurde võõraid sageli ei lubata, see on tänapäevani oma pere püha koht. Üks suguvõsa oli siiski teinud sellest ja oma külast n-ö turismikoha − müüs suveniire ja näitas oma küla. Väikelaste matusepuuks on üht kindlat liiki kummipuulaadne puu, mille mahl näeb välja nagu piim. Surnud lapse jaoks lõigatakse tüvesse õõnsus, kuhu laps paigutatakse istuvas asendis. Õõnsus suletakse palminiinest luugiga. Õõnsus valgub piima täis ja väidetavalt kasvab paari aastaga kinni. See puu oli kaetud paljude-paljude väikeste luugikestega ja giidi jutu järgi maeti selle puu viimane laps mõni aasta tagasi.

Lisaks põnevatele matustele nägime oma reisi jooksul võimsaid vaateid riisipõldudele mägede vahel, pulmi, käisime kukevõitlustel (illegaalne üritus, mille kohta öeldi, et politsei jõuab siis alles järgmisel päeval), nautisime loodust ja muidugi sõime palju häid puuvilju.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Vii oma maitsemeel reisile!
• KÕRGÕZSTANIS tasub suusatada!
• Vilen Künnapu. Minu Santorini
• Reisitõrkekindlustus säästab nii raha kui ka närve
• Purjekaga TIIR ÜMBER MAAILMA!
• Schönbrunni loomaaed Viinis
• Reisipäevik ITAALIA ALPIDEST
• VERI, HIGI ja ei ühtegi pisarat
• Torajas matustel
• Lõbus surnuaed
• Matmiskombeid maailma eri paigust
• Han Tengri VALGE TIPP
• HAN TENGRIST, kuid mitte ainult!
• HAISUKELDUMINE Kuuba moodi
• RAUL VAIKSOO eriline maailm
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 52 – Veebruar 2015