Purjekaga TIIR ÜMBER MAAILMA!

Üks ümbermaailmapurjetaja on Eestis jälle juures. Ahto Valter, Alar Volmer, Lennuk, Martha, Nordea, soolopurjetaja Uku Randmaa. Kes on selle seltskonna värskeim liige Imre Aljas?

Pikka aega oli kodumaal teada, et keegi eestlasest teeb pallitiiru. Timi nime taha varjunu rääkis oma reisist kipper.ee foorumis ja kirjutas eelmisel aastal ka mõne reisijupi ajakirjale Navigaator. Ometi teadsid vähesed, kes see salapärane purjetaja on. Go Reisiajakiri pidi samuti mitmel korral ja mitme vahendaja kaudu Timiga ühendust võtma, enne kui tagasihoidlik mees soostus lõpuks teise ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuliga laua taha istuma ja end tutvustama.

Leppisime Imre Aljasega (39) kohtumise ühte Tallinna suurde kaubanduskeskusesse, mis ta töökoha – autovärvimistöökoja – läheduses. Peaukse all, kus kohtuma pidime, oli palju rahvast. Teiste seas üks turske sell, kes kõlbaks igasse laeva suuri kalakaste tõstma ja lainetega võitlema, üks peenema ettevõtja moodi mees, kes võiks sõita mõnel kallimal kaatril, ja veel hulk rahvast. Aga uksele lähenedes ei tekkinud mul hetkekski kahtlust – Imre on see kiitsakas kutt, kelle silmad säravad nagu meiekandi võimsama tuletorni, Sundi väina suus asuva Kulleni majaka tuled.

Mina mäletan siiani oma esimest meresõitu. Tegime Vergi rannas vanadest autokummidest ja penoplastist parve ja suur seiklus algas. Kuidas sinu mereseiklused alguse said?

Esimene kontakt merega oli mul mootorratta külgkorvis, panime augud plastiliiniga kinni ja läksime. See oli Maardu taga Ülgase külas. Olen Mustamäe poiss, aga olin seal tädi juures suvitamas. Tegime puupulgast aerud ja sõitsime. Seal üks pisike saareke veest väljas, kutsutakse Linnusitasaareks. Teised poisid sinna väga ei kippunud, aga mina hirmsasti tahtsin.

Hiljem olen mõelnud, et ju siis on vajadus ikka mingi oma saare peale saada.

Kas see tunne viis su ka lapsena Piritale või Harku järvele purjetama?

Ei, purjetamistrennis ma ei käinud, mu lapsepõlve ja nooruse sisustasid autod ja mootorrattad. Selle raisku läks mu noorus. Aga merele tõi mind lohesurf. See on head füüsilist vormi nõudev ala, sellega oli hea kere vormis hoida ja lõbus oli ka.

Kas lihtsalt trenn või oli adrenaliinilaks ka oluline?

Adrekas oli kõvasti üleval. Aastatel 2006–2007, kui alustasin, siis veri möllas ja see oli mulle oluline, nüüd sellist erutust enam nii taga ei aja. Eks ka mootorrattaga kihutamine oli alguses ikka adreka pärast. Esmalt tahtsin ma üldse purjelauaga sõitmist õppida. Sattusin aga juhuslikult üht lohesurfarit nägema, palusin ka endale õpetada. Ta juhtus olema loheinstruktor, kuu aega pusisin, kuni sain triibu mere peale.

Siis kolisid purjekasse, et oleks kindlam raam ümber?

Lohesurf hakkas end ammendama, mitu aastat ei jätnud ma ühtegi tuulist ilma vahele, ikka sõitsin, olgu suvi või talv. Sõitsime kõik Eesti rannad läbi põhjarannikust Pärnuni, Sõrve säär, Ristna Hiiumaal. Võtsin sellest alast kõik, mis sain ja enam trikke juurde ei tulnud. Ma väga võistleja pole, kuigi sel ala võisteldakse mitmes eri klassis. Pidi ju isegi olümpiaalaks saama, aga purjelaudurid tulid jõuga peale ja tõrjusid tagasi. Purjetamiseni jõudsin nii, et nägin üht kena puupaati, millel mast oli püsti, ja vaatasin, et sellega oleks endal mõnus sõita. Sealt jäi see mõte kummitama, et jube kihvt oleks oma paadiga kuskile sõita. Võtaks telgi kaasa ja sõidaks mõnele laiule. Lõpuks oli asi nii kaugel, et ostsin Rootsist ühe treilerpurjeka Albin 57, see tähendab 5,7 meetrit pikk. See oli siis esimene purjekas, kus läks mu süütus. See oli neli aastat tagasi, olin siis 35. Ostsin purjeka nii, et polnud kunagi purjekaga sõitnud.

Kas kipperikoolituse käisid ikka läbi?

Üks hea inimene, kellel oli samasugune purjekas, tegi mulle Tallinna lahel tunnise koolituse. Järgmisel päeval ta enam tulla ei saanud, oli hõivatud, siis läksin juba üksi. Mul ühtegi purjetajast sõpra polnud ning nii ma suvi läbi seiklesin ja vaatasin, et kas sobib.

Aga pärast lohesurfi on purjekat ikka väga kerge juhtida. Lohe on kinnitatud su keha külge ning kui eksid, siis lendad. Tuule tunnetus tuleb põhjalikult kätte.

Selles väikeses purjekas polnud aga eriti elamisruumi, kööki polnud. Tualett oli sealsamas, kus elasid, ning nagu ikka − oli vaja natuke suuremat alust. See oli B31, disaineri nime järgi Bostrom. 31 jalga, 3,5 tonni, 40 aastat vana, maksis 12 000 eurot. Väga populaarne jaht oli Rootsis, interneti info põhjal valisingi. Et kui populaarne ja levinud, siis on ehk hea. Enne minekut sõitsin sellega kaks suve, kõige kaugem ots oli ümber Gotlandi. Minu jaoks ongi nagu mingisugune väärtus see, et peab saarele ringi ümber tegema, siis on saar võetud.

Kuidas ümbermaailmareis peale hakkas?

Mööda Põhja-Euroopa rannikut, Portugalist Madeirale. Portugalist lahkudes oligi hüvastijätt mandriga. Tagasi vaadates üpris kummaline tunne küll – lahkuda mandrilt. Oli tuult, oli pime ja oli kõhe.

Ringi alustasid 26. detsembril 2013 Mindelo sadamast Roheneemesaartel ja lõpetasid sealsamas 27. detsembri 2014, seega kokku üks aasta ja üks päev. Mis oli sel teel olulisim?

Sõitvalt jahilt mitte üle parda kukkuda ja olla heas passaattuules! Tekil purjedega tegeledes oli mul julgestusots ümber keha, et lainetes hüppavalt jahilt mitte maha libiseda. Oluline oli säilitada tasakaal ka võõrastes linnades, et elumere lained üle pea ei käiks. Suurim oht reisi katkemiseks oli raha lõppemine. Sõitsin umbes pool ajast kellegagi koos – kaks eestlast, üks tšehh, üks hispaanlane, üks inglane, viimase poole ringist tegin üksi. Madrused maksid kümme eurot päeva eest pluss söök.

Soolopurjetajate psühholoogia on üks täitsa omaette teema, mina ei saaks sellise asjaga ilmselt hakkama. On need soolopurjetajad kuidagi erilised, teistmoodi kui „normaalsed”?

Arvan küll, et peab olema natuke eraklik. Mu plaan polnud küll seda üksi ära teha, selline vahelduv koosseis oli tagantjärele vaadates kõige mõnusam lahendus. Saad üksi olla, vahepeal mõni madrus ka peal. Tuleb uus nägu, on uued jutud ja naljad. Mina ei kujuta jälle ette teie Lennuki-varianti, kui kogu aeg on üks suur meeskond. Kardan, et ma vihkaksin neid kõiki pärast reisi. Päevast päeva selles pisikeses niiskes ruumis koos olla, kõik võtavad õhtul korraga saapad jalast ära ja nii päevast päeva, see on karm. Minu meelest on Lennuki sõit meie eestlaste sõitudest kõige karmim olnud. Teie tegite ringi Tallinnast Tallinnani, ümber Hoorni ja tulite tagasi mööda talvist Põhja-Atlandit. Kapten ka veel pahur, et Antarktikasse ei mindud.

Õnneks oleme me siiamaani päris head kamraadid või koguni sõbrad. Aga me valisime ja treenisime oma meeskonda enne väljaminekut hoolikalt. Kuidas sul?

Üsna juhuslikud inimesed. Ma ei ole ise treenitud ega eeldanud seda ka teistelt. Üks madrus oli Tartust ja üks Eesti mees, kes töötas Austraalias ja kel sai töö tehtud, tal oli raha, tahtis puhata ja leidis mind läbi interneti. Lendas mulle Tahitile vastu. Tema sai kõige mõnusama otsa Vaiksel ookeanil, kus iga mõne päeva tagant oli jälle uus paradiisisaar. Inglane oli minust palju kogenum purjetaja, ta kodukoht on Inglismaa edelarannikul. Hispaanlane oli võistleja, olime purjetamise tehnika suhtes eriarvamusel.

Kui pikad pikemad otsad tulid?

Pikk sõit oli 3000 miili Galápagoselt Markiisaartele. Pärast selle läbimist mõtlesin, et sooh, nüüd on see pikim ots tehtud. Kuid nii ei läinud. Pärast Vanuatut algas pikk ja tihe ratsutamine, tegin kolme kuuga 10 000 miili. Kõige pikem ülesõit tuli Lõuna-Aafrikast otse Roheneemele, 4100 miili, seda sõitsin 38 päeva. Lõuna- Atlandil oli plaan peatuda Püha Helena ja Ascensioni saartel, nagu Lennuk tegi, kuid mul oli otsas nii raha kui ka isu näha uusi saari. Viimast oli endalgi raske mõista, aga koduigatsus oli suurem, tahtsin ainult jõuludeks koju jõuda, mis siiski ei õnnestunud, sest passaattuul sai enne Roheneeme otsa.

Võrdleme näiteks üle Atlandi sõitmisi.

Ma läksin koos tšehhiga üle Atlandi natuke alla 15 päeva, oli väga hea tuul. Lennuk veidi alla 14 päeva, Hillar Kukk ja Martha Kanaaridelt 19 päeva, Uku Randmaa ja Temptation 17 päeva, Nordea 16 päeva.

Milline su eelarve oli, kui palju lõbu ja luksust said endale lubada?

Lõbu ja luksus puudus sel reisil ja ma ei otsinudki seda. Lõbu ja luksust oli siin kodumaises elus küll, aga ma ei hinnanud neid enam. Šokolaad polnud suus magus ega jäätis hea. Miski ei kõlvanud, tahtsin vaid ookeanile, et igapäevasest pisut irduda. Suured eesmärgid olid täidetud ja tahtsin juhtme seinast välja tõmmata. Ookean on selleks parim koht!

Mul kulus aasta ja viie kuuga, mis kodust ära olin, kokku 12 000 eurot. Ise ka poleks uskunud, et nii odavalt on võimalik tiir ära teha. Arvasin kogu aeg, et raha pärast jääb ring pooleli. Otsustasin, et sõidan nii kaugele kui võimalik ja kui vaid lennukiraha on veel alles, tulen koju või otsin tööd. Olen automaaler, mul oli värvipüstol kaasas, oleksin saanud Austraalias või Aafrikas tööd otsida. Kuid ei olnud vaja! Jahiga rändamine on odav, kui elada kokkuhoidlikult. Sõidad paar nädalat ookeanil ja sentigi ei kulu.

Põhiline raharöövel on ju sadam. Kui pikki peatusi sadamates tegid?

Üldjuhul paar päeva kuni nädal. Aga Ouessanti saarel ootasime Biskaia ületuse tuult umbes 10 päeva, A Coruñal oli 20 päeva vastutuul 7 palli, istusime ja ootasime. Kõige pikem peatus oli Hiva Oa’l Markiisaartel – kuu aega. Ootasin vöörstaaki, mis tuli Austraaliast lennupostiga kuu aega.

Kas sadamates oli turvaline?

Ühtegi kriminaalset seika mul polnud. Aga ega ma ei käinud ka kuskil purjus peaga kakerdamas, kellegagi tüli ei norinud. Nuga tänavatel kaasas ei kandnud. Mida metsikum saar, seda sõbralikumad inimesed. Kariibidel Saint Lucial oli selline koht, kus ma tahtsin ainult saatjaga ringi käia, kohaliku mehega. Teine selline koht oli Port Moresby Paapua Uus-Guineas, kus valges võis jalutada, aga hämaruse saabudes polnud mõistlik sadamast välja minna.

Kas sadamates olid kai ääres või ankru peal?

Kui ankruala oli olemas, siis alati ankrus. Hind oli igal pool minu jaoks määrav. Tihti oli see ka meeldivam, rohkem privaatsust ja puhas vesi ujumiseks.

Kuidas see 12 000 sul jagunes: kütus, sadamamaksud ja muu?

Kütust läks 200 liitrit, seda koos Kieli ja Panama kanaliga. Mootori käivitasin ookeanil vaid siis, kui lõppes tugev tuul ja jäi suur lainetus. Quinta do Lorde sadam Madeiral oli kõige kallim − 29 eurot. Kui sain hinna teada, tahtsin kohe ära minna. Aga õhtu oli käes ja pidin nagunii maksma, siis olime juba hommikuni. Keskmiselt olid hinnad 15 euro ringis. Aafrikas oli kaks sadamat, kus kuu aega saab päris tasuta olla, Rodriguesis samuti, kuu aega linnakais tasuta. Joogivett jahi tanki võtsin sadama vihmaveetünnist, elektrit tootis oma päiksepaneel. Toiduraha 5 eurot päevas oli piisav, et mitte skorbuuti jääda.

See 12 000 sisaldas ka tagasilendu Roheneemelt, mis oli paras põnts – 700 eurot, isa aitas välja. Ka uus puri tuli muretseda, siis aitas sõber.

Mis su Bellatrixist edasi saab?

Ta loksub hetkel Mindelos ankru otsas ja otsin inimest, kes tahaks temaga Kanaaridele purjetada. Las Palmase sadam on odav ja turvaline. Tahaksin ta Tallinna tuua, aga siia on pikk maa ja ma olen ennast tühjaks sõitnud. Praegu ei tahaks ühtegi miili samadel tingimustel sõita: säästueelarve ja pikad otsad üksi, see väsitab ära.

Kas oli ka hetki, kus surmahirmu tundsid?

Ojaa, isegi mitmel korral. No kuidas ei tule, kui vaatad, et suur laev tuleb otse peale! Raadiole ei vastatud ja kurssi ei muudetud, kuigi vilgutasin prožektoriga. Panin juba päästevesti selga ja olin valmis parve avama.... jaht on aeglane, kuid sain ikka eest ära.

Teine kord jõudsin mõelda, et kas selline ongi uppumine? Pärast Aafrikat Lõuna- Atlandil tuli uneajal selline murdlaine, et kokpit oli korraga vett täis. Uks oli kinni, kuid vesi tuli pragudest laia lehvikuna kajutisse. Palju tuli sisse ka ventilatsioonitorudest, mis on kokpiti ja kajuti vahel. Pumpasin pilsipumbaga mis ma pumpasin, aga vesi kajutis tõusis kiiremini. Spagetipakid, konservikarbid ja põrandaplaadid ujusid ja tagusid vastu jalgu. Kolin, pime, tormihääled, ise trussikutes külmas vees. Siis jõuab küll kõik mõtted ära mõelda, et kas kuradi kurat nüüd lõpus ongi minek. Olin kohe vihane, et peaaegu terve ring on ära tehtud ja nüüd läheb laev alt ära. Arvasin, et kui tuleb üks laine veel, läheb jaht uppi, sest ta oli vesilastis. Teist lainet ei tulnud, sain jahi tühjaks pumbata. Lõpuks sain ukse lahti teha ja viskasin ämbriga vett välja. Ülejäänud päeva kuivatasin oma elamist, mootori juhtmed olid käega katsudes pinge all, ridamisi hukkus elektroonikat. Läbimärg madrats oli siin väike mure.

Kas su originaalne plaan oli rohkem merd sõita või rohkem maailma näha?

Mul oli ainult üks unistus – ring ümber maakera. Oli selge, et selle eelarvega ei saa rohkem. Et kui selle ringi saan tehtud, siis kunagi võin veel ühe korraliku ringi teha koos maailma vaatamisega, mis võtaks vähemalt kolm aastat. Ainuüksi Vaiksel ookeanil peaks aasta veetma.

Eestlaste ümbermaailmapurjetamise kiirusrekord nüüd sinu käes. Palju õnne!

See tuli tahtmatult. Arvestasin ekvaatoril, et kui jõuaks enne jõule Roheneemele, oleks tore ring täis saada alla aasta. Aga ei jõudnud, tuul sai otsa. Alati on võimalik õnnetu olla, kuid võib olukorra enda jaoks ümber mõelda. Vähem kui aasta oleks nagu kiirustamise moodi olnud. Nüüd tuli aasta ja üks päev ja ma võin öelda, et võtsin asja rahulikult ega kiirustanud. Aga jah, kõige aeglasema jahiga kõige kiirem ring!

Kas meie soolopurjetaja Uku Randmaaga oled suhelnud, miskit hingesugulust leidnud?

Ukuga olin meilivahetuses, sain talt head nõu, Pärnus nägime, kui nüüd jahtklubis rääkimas käisin. Me pole saanud nii palju vestelda, et hingesugulusest rääkida. Lugesin ta raamatut merel mitu korda ning jah, tundsin hingesugulust. Ka Lennuki, Martha ja Nordea sõitu lugesin korduvalt ning ise samal teel olles hakkasin mõistma, mida need laused tegelikult tähendavad, oskasin lugeda ridade vahelt. Ma usun, et kui maarott loeb neid raamatuid, ei saa ta aru. Ta ei mõista seda elu. Sellepärast ma ei läinud ka „Pealtnägijasse” esinema. Esiteks pole ma hea esineja ja teiseks, juhuslik televaataja ei saaks õiget ettekujutust.

Ma pole sind enne näinud, aga praegu vaatan, et sa oled üks rõõmsama näoga inimesi, keda ma viimase nädala jooksul kohanud olen. Oled õnnelik ja rahul, et see reis sai tehtud?

Selle üle olen äärmiselt õnnelik ja rahulolu on täiuslik, maal on jälle nii hea olla. Ma ei saa ennast lõpuni õnnelikuks inimeseks nimetada, mul alati kuskil susiseb midagi, miski ei anna mulle rahu iialgi. Alles jõudsin tagasi ja on uued asjad juba, mida püüan eemale tõrjuda, aga enda vastu ikka ei saa. Sõprade, sugulaste ja vaenlastega võib hakkama saada, aga kes kaitseks enese eest?

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Vii oma maitsemeel reisile!
• KÕRGÕZSTANIS tasub suusatada!
• Vilen Künnapu. Minu Santorini
• Reisitõrkekindlustus säästab nii raha kui ka närve
• Purjekaga TIIR ÜMBER MAAILMA!
• Schönbrunni loomaaed Viinis
• Reisipäevik ITAALIA ALPIDEST
• VERI, HIGI ja ei ühtegi pisarat
• Torajas matustel
• Lõbus surnuaed
• Matmiskombeid maailma eri paigust
• Han Tengri VALGE TIPP
• HAN TENGRIST, kuid mitte ainult!
• HAISUKELDUMINE Kuuba moodi
• RAUL VAIKSOO eriline maailm
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 52 – Veebruar 2015