Esimene USA-reis
Veel viisteist aastat tagasi ei saanud ma kaks nädalat enne Tallinna−Stockholmi lendu magada. Napp kolmveerand tundi lendamist ja enne seda julgelt neliteist ööpäeva närveldamist. Mõni ime siis, et mu esimene Ameerika lend oleks napilt toimumata jäänud.
1998. aastal kutsuti Singer Vinger esinema New Yorgi Eesti kultuuripäevadele. Peetakse tänaseni sellist minifestivali ja õnnelikud on need rahvakunstnikud, kes New Yorki kutse saavad. Eks me olimegi. Õnnelikud, see tähendab. Eesti oli küll juba mõnda aega iseseisev olnud, ent Ameerikas käidi siiski harva. Kallis oli ja kaugel kah. Nüüd maksti aga kõik kinni, ole mees ja kebi lennukisse. Tavalisele mehele lihtne, minusugusele foobikule aga peaaegu lahendamatu ülesanne.
Lend New Yorki viis üle Helsinki ja juba esimene ots ajas mu hulluks. Toona lendasid Eesti ja Soome vahet pisikesed propelleritega kirstud, mille istmed kippusid tagumiku all ära lagunema ja no kui korras sai sellise masina mootor olla? Mingi ime läbi maandus lennuk siiski suuremate vapustusteta Vantaa lennuväljal.
Ega muud, kui järgmisesse väravasse, sest jätkulend maailma pealinna pidi juba kahe tunni pärast väljuma. Aga ei väljunud, sest… jah, täpselt nii – lennukil avastati tehniline rike. Nagu tellimise peale läks McDonnell Douglas MD-11, mis pidi Singer Vingeri koos sadade kaasreisijatega kümne kilomeetri kõrgusele tõstma, lihtlabaselt katki. Tore küll. Hea seegi, et viga enne lendu avastati. Mitte et see mind lohutanud oleks, aga ikkagi.
Juba viie tunni pärast hakati inimesi pardale laskma ja justkui nimme soovis gate agent kõigile „turvalist lendu”. Surusin end istmesse ja kinnitasin turvavöö nii kõvasti, et valus hakkas. Krapp pea kohal kukkus ragisema ja seal see oligi – reipusest pakatav meeshääl: „Siin lennuki kapten. Vabandan viivituse pärast, meie lennukil avastati rutiinse kontrolli käigus tehniline rike, aga nüüd peaks lennuk korras olema.”
Peaks? Sa pole ise kah päris kindel, et too 130 tonni kaaluv jurakas, millega sa kohe pilvi lähed murdma, ikka töökorras on? Polnuks teisi reisijaid pardal olnud, kukkunuks ma haleda häälega nutma.
Poole tunni pärast kiskus lennuk rattad maast. Kõik sujus justkui viperusteta. Veel kaks tundi ja juba näitas lennukaart Põhjamerd, mille kohal me muretult kruiisisime. Tundub, et läheb õnneks. Ivo Linna, kes Singer Vingeri kõrval Eesti kultuuripäevadel esinema pidi, näis asja rahulikult võtvat. Vana kala, Ameerikas käinud ja puha, küllap oli pilootide jutte võib-olla korras olevatest lennukitest ennegi kuulnud. „Ära põe, vana,” näis Iff mu mõtteid lugevat.
„Viieteistkümne minuti pärast lülitab kapten sisse turvavöö tuled,” kuulutas purseri õppealajuhatajalik hääl kuue tunni pärast. „Me hakkame New Yorgile lähenema.” Hakkasimegi, sest lennuk asus kõrgust kaotama ja kes ei tea, siis selle tunneb ära lukus kõrvade järgi. Ma istusin akna all ja julgesin esimest korda välja vaadata. Mis seal enam karta, kohe on too lõputu õudus läbi.
Ümberringi oli kottpime. Ei ühtki märki maast, mille vastu lennuk telikut saaks põrgatada. Ei ainsatki tulukest, mis allpool laiutavat inimasundust reedaks. Järgmised kümme minutit. Ikka pime. Veel mõni minut.
Ja siis see juhtus. Ei, mitte lennuõnnetus. Midagi veel apokalüptilisemat. Lennuk laskus läbi viimaste rünkpilvede ja ühtäkki lõi kõik valgeks. Maa meie all põles nagu ääretu jaanimardikate meri. Kes öise suurlinna kohal lennukiga tiirutanud on, see teab, millest ma räägin. Kes pole, peaks esimesel võimalusel mõne suurlinna kohale lennukiga tiirutama minema.
„Elektriga nad siin kokku ei hoia,” noogutas Ivo Linna kõiketeadvalt. Ei koonerdanud tõesti. Too tulede ookean ulatus nii kaugele, kui silm seletas. Ja siis veel natuke kaugemale.
„Kurat,” mõtlesin ma. „Kui lennuk oleks korras olnud ja õigel ajal väljunud, oleksime päevavalguses maandunud.”
Nii ta on – parem tuksis lennuk kui päevane maandumine. Sellest ajast üritan lennud nii sättida, et õnnestuks pimedas maanduda. Ka Tallinnas, sest tolles peaaegu täielikus pimeduses, mis öist Eestit lennukist vaadates katab, on midagi iseloomulikku. Ja üldse mitte halvas mõttes. Aga sellest juba kunagi hiljem.
Avapilt: Joseph Sohm, New York City 1990ndatel: Brooklyn Bridge’i jalakäijate osa vaatega Manhattani poole.
Alumine pilt: Singer Vinger aastal 1995, allikas: Õhtulehe Arhiiv, Ly Menov.
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
