Go Reisiajakiri 70 – Veebruar 2018
Värviküllane INDIA
JUHTKIRI
Äratage Vana Toomas!
Paljud maailma linnad, mis oma ajaloolise, kultuurilise või ärilise erilisuse poolest ka turiste ligi tõmbavad, on aegade jooksul võtnud kasutusele visuaalsed sümbolid, mille kaudu end võõramaalaste mälus kinnistada.
Vabaduse samba ja õuna järgi tunneme ära New Yorgi, Big Beni ja telefoniputkad paigutame eksimatult Londonisse, pissiv poiss tähistab Brüsselit, Veneetsia reklaamib end värviliste maskidega, Riia sümboliks on saanud kassimaja katusel küürutav kõuts, Amsterdamist ostame puukingi ja tulpe, Kopenhaagenis vaatame Merineitsit, Pariisis Eiffeli torni, Moskvas Kremlit, Kariibi meres taome trumme, Berliini sümboleiks on karu ning Ampelmännchen, Sydneyl ooperiteater, Toronto on oma sümboli ehitanud teletornist, Münchenis lehvib kõikjal Baieri lipp, Armeenias näeb igal pool Ararati mäe kujutisi ja Kanadas vahtralehti, Barcelona on oma identiteedi rajanud Gaudi arhitektuurile.
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, loetletud on vaid tuntuimad näited. Nendest sümbolitest on toodetud miljoneid postkaarte, kujukesi, külmkapimagneteid ja muid nunnusid meeneid, mida turist endaga ikka ja jälle kaasa tahab viia.
Mõnel linnal pole küll üleliia kuulsat visuaalset identiteeti, on aga kõlav ja tuntud hüüdnimi. Atlanta on A-Town või The Big A, Las Vegast kutsutakse patulinnaks, Jeruusalemma pühaks linnaks, Adelaide’i kirikute linnaks, New Orleans’i The Easy Cityks, Montréali hellitatakse nimega La Belle Ville, Madridi nimega El Foro, Bordeaux on veinilinn, Ushuaia maailma lõpu linn.
Aga mis on meil?
Võlts-merevaik ja matrjoškad.
Meil on siiski tore legend kalanaise osavast pojast Toomasest, kellest sai Tallinna linnavaht. Kui armastatud vuntsidega vanamees suri, näidanud linnakodanikud armastust tema vastu sellega, et pannud ta kuju raekoja torni. Tegu on kena muinaslooga, aga kindel on see, et Vana Toomas on raekoja tornis vahti pidanud juba aastast 1530. Peagi seega 500 aastat. Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva aastal võiks sellest vanahärrast luuagi Tallinnale uhke sümboli. Lugu on palju pikem ja ilusam, kui mõnel õunal või hampelmannil.
Mis Tallinna hüüdnimesse puutub, siis veidi iroonilise varjundina on selleks – eriti Tartu intellektuaalide poolt – kasutatud väljendit „kilulinn”. See on tegelikult vaimukas ja ilus nimi. Euroopa kilu on tuntud elukas ka mujal maailmas ja sellele oleks vahva Tallinna nägu juurde pookida. Kui kilukarbisiluetti enam ei ole, olgu siis kas või kilulinn!
Tiit Pruuli
Selles numbris
- Maailmavallutus paberil
- Telefon reisikaamerana
- Maris ja Tiit Pruuli reisitoidud: Antarktika
- Laevaga jäämägede vahel
- Suur unistaja Sulev Roosma
- Tähtkuju nimega Fuji mägi
- Sinna, kus seljakotis on seep ja palveraamat
- Rongiga Vladivostokki
- Umbkeelne mees Kuubal
- AUROVILLE – utoopialinnake Indias
- GOA – värvikirev, hooliv ja elurõõmus
- PAKISTANIS - teekond hirmust armastuseni
- Aasta matkaja Heini Räämet
- Ookeanipurjetajad Viljar ja Britt Tulit
- Kuidas valida mäesuusaprille?
- KROONIKA