Tähtkuju nimega Fuji mägi
Astrid Kannel kirjeldab matka Fuji tippu. Kümme aastat tagasi oli ta sunnitud mäele alla vanduma, seekord läks ta koos poeg Joonaga kindla plaaniga mäetipp ära võtta ja üleval päikesetõusu nautida.
See oli vana võlg iseenda ees. Tipu ebaõnnestumine mingi vihma, äikese, väsimuse või valu tõttu põlves ei olnud lubatud. Fuji (3776 meetrit) on ju lihtne mägi. Koonus, millel iga samm tähendab vaid astumist ülespoole ja ei midagi enamat. Ma olin kõige peale mõelnud, mul oli kaasas varustus igasuguste juhtumite puhuks. Ma olin tippu mineku ajastanud kõige lihtsamale perioodile aastas: juuli lõpule ja augusti algusele.
Eks see natuke hale revanš oli, sest tünga olin Fujilt saanud hoopis keerulisemal ajal, aprillis, mil mägi oli paksult lumes. Kümme aastat tagasi olin siia saabunud kindlas teadmises, et sumpan lund mööda üles. Kasse kaasas polnud, mind tervitas maailma kõrgeim ja hulljulgeim kelgumägi, täiesti jäätunud koonus. See tagasipöördumine oli valus. Ma olin olnud erakordselt loll.
Ilm ei ole paljutõotav
Nüüd seisime Kawaguchi-ko linnakese hostelis poeg Joonaga seljakotid seljas, et sõita õhtuse bussiga Fuji mäe viiendasse jaama (kust edasi minnakse jala) ning trotsida paduvihma ja äikest. Juuli ja august on paraku ka taifuunide periood ning ilmaprognoos midagi head ei lubanud.
Olin viimasel hetkel loobunud mõttest ronida seda mäge, alustades juba varahommikul. Tundus targem kulgeda öösel ja jõuda tippu päikesetõusuks, sest just hommikuti on suurim tõenäosus näha pilvevaba tippu, kasvõi hetkeks. Enam-vähem nii teevad ka jaapanlased, kes ronivad päeval mäel asuvatesse hüttidesse, kus saab raha eest veeta öö, ning lähevad sealt viimased sajad meetrid tippu päikesetõusuks.
Lootsin, et sellisel moel mängib meie kasuks ka värskelt tiksuv ajavahe, samas oli natuke hirm väsimuse pärast, mille jätab keresse pikk lennureis.
Viimasel hetkel siiski loobusime. Uuenenud ilmateate kohaselt oleks olnud targem hakata ronima järgmisel õhtul. Aknaklaasidesse peksis vihm, oli kottpime, äike.
Täpselt samasugune oli ilm ka järgmisel õhtul, kui otsusekindlalt siiski bussi istusime, mis viiendasse jaama viis.
Kümme peatuspaika ehk jaama teel tippu
Viies jaam asub umbes poolel teel tippu. Hooajal on see päeviti rahvarikas paik oma poekeste ja restoranidega. Paljud turistid saabuvadki ainult siia, nautima vaadet, tippu nad ei lähe. Mägi on jaotatud kokku kümneks jaamaks ehk peatuspaigaks radadel, kus saab käia tualetis, osta juua ja snäkki. Jaamades on üldjuhul ka inimesed, kellelt saab vajaduse korral paluda abi. Hooajaväliselt on jaamad suletud.
Meie saabusime viiendasse jaama kella kaheksaks õhtul. Selja taga Fuji paksud metsad ning vapsiku näoga bussijuht, kes oma sõiduki suisa kinni pidas, et turistidele käte ja jalgadega selgeks teha (jaapanlased räägivad vaid jaapani keelt): bussis ei tohi süüa.
Oli suhteliselt inimtühi, kottpime. Siinseal hulkus või magas tüüpe, kes valmistusid ronima. Mõni pood oli veel lahti. Aklimatiseerusime kaks tundi, nagu ette nähtud.
Esimese hooga viis rada tükk aega allapoole. Tundus imelik, uurisime silte ning pimestasime teineteist oma peaskantavate otsmikulampidega. Jõudsin juba ahastada, sel korral lõpeb kangelaslik tipuvallutus sellega, et põrutan mäest alla. Õige pea jõudsime järele brittidele, kellel oli tekkinud sama mure. Kuid rada oli siiski õige. Fuji otsa viib tegelikult mitu rada ja valik nende vahel on maitse asi.
Kahekesi kummituslikul mäel
Öist retke Fuji tippu võiks võrrelda ka lõbustuspargist tuttava tondilossiga. Suvalistesse põõsastesse olid peidetud helikastid/hääled, mis inglise keeles meelde tuletasid, mis ohud teekonnal kõik tabada võivad: sured janusse, murrad jalaluu, jäätud kringliks, sest oled läinud vallutama ligi nelja tuhande meetri kõrgust mäge rihmikutes ja T-särgis (igal aastal leidub selliseid ronijaid küll ja küll), jääd mäehaigeks või pead toime tulema maavärinaga. Kuues jaam kujutas endast putkat, kus blaseerunud näoga jaapanlane möödujatele kiivreid pakkus. Keegi ei võtnud.
Korraga kadusid põõsad, mägi oli paljas. Rada oli lai nagu Tartu-Tallinna maantee. Mäge otseselt ei näinud, kuid tähtede valgel olid tema piirjooned aimatavad.
Ideaalne koonus. Tähed olid siinsamas, neid võis hüpates käega krabada. Ehkki oli ronimise tipphooaeg, olime Joonaga vaid kahekesi. Vihm oli märkamatult kadunud. Oli täielik tuulevaikus ja mulle tuli meelde, et viiendas jaamas olime uskumuse kohaselt jätnud selja taha sureliku maailma.
Nüüd oli see puhas minemise värk. Mõnus rügamine andis nii palju sooja, et T-särgist seljas piisas. Joonas ootas mind järele, nii nagu mina olin oodanud teda, kui tema väiksena minuga mägedes käis. Ja hoidis ka head tempot.
Seitsmendas ja kaheksandas jaamas oli juba hütte, milles sinna ööbima jäänud ronijad ärkasid ja meiega liitusid. Korraga oli rada paksult inimesi täis, tekkisid ummikud, tõus muutus järsuks, käiku läks nelikvedu. Joonas kirjutas oma Instagrami sõpradele: „Kui ma kuskil mingi rahnu küljes olin ja mingi japs tahtis oma jalga umbes nagu minu näos toetada, sest see oli justkui parim või ainus koht, kus seda teha, siis nii ka oli. Aga hea, et aidata sain!”
Kas mäehaigus kimbutab?
Leidus neid, kes hingasid balloonist hapnikku, see hääl mõjus kuidagi jube morbiidselt. Korraga tundsin isegi, et maa tuigub ja olen ilmselt mäehaigeks jäänud. Kurat küll, tipuni on vaid mõnisada meetrit! Kui olin pikemalt oma haigestumise üle juurelnud, mõistsin, et olen lihtsalt väsinud. Ronijate seas oli ka väikseid lapsi. Mõni tundis end väga halvasti, ühele väga väikesele jaapani tüdrukule anti pidevalt hapnikku, kuid teda sunniti ikkagi edasi ronima.
Tipus
Üheksas jaam oli väike maastikuvaringu alla jäänud pühakoda. Ühel hetkel, hopsti, oli trepp ja värav, mille kaudu astusidki Fuji otsa. Peab tunnistama, et otse jooksujalul ma seda treppi ei võtnud. Lasin astmetel oma jalalabadega ikka põhjalikumalt tutvuda.
Fuji tipp on hiiglaslik kraater, mida ümbritseb ringvall, mille servale on ehitatud nn kümnes jaam. Fuji tipus asub ka automatiseeritud ilmajaam, milles veel hiljuti elasid seal püsivalt töötavad teadlased. Jõudsime üles 15 minutit enne päikesetõusu ja kogesime midagi kummalist: kõik toimus nagu elektripirni sisselülitamine. Kottpimedast ruumist sai korraga eredalt valgustatud mäetipp, erksinise taeva ja lumivalgete pilvedega. Sajad tipule kogunenud inimesed huilgasid joobnult.
Kui kusagil on paradiis, siis siin. Kui veel pool tundi tagasi oli vaja kampsun ja jope selga tõmmata, siis korraga oli kõige õigemaks riietusesemeks kleit.
Olime lihtsalt õnnelikud, jõime šampanjat, nautisime meid ründavaid pilvi ja tegime suuri plaane.
Vaevaline laskumine paradiisist
Paraku tuli minna ka alla ja hoopis mööda teist teed, et mitte segada ülesronijaid. See aga tähendas ühte üpriski nüri siksakis teed, mis röövis jalalabadelt viimase naha või nagu Joonas sõpradele kirjutas: „Jalalabad olid üheks saanud saabastega ehk universaalselt surnud.” Nägime inimesi, kes väsimusest ja ilmselt ka lihtsalt tüdimusest sirge jala pealt kukkusid. Naersime kõhud kõveras ja kukkujad ei solvunud. Kui lõpuks saabus viimane käänak ja tee hakkas kulgema otse, karjus üks noormees südamest: „The final zigzag!” Inimesed seisatasid nägudega, nagu oleks neile teatatud, et lõpuks ometi saabuvad appi liitlaste väed.
Nüüd me ka nägime seda maastikku, mida mööda olime pimedatena roninud. See oli lõputu vulkaanilise liiva väli, megakoonus, kus kasvas vaid üht liiki taim, mis meenutas kartulit. Kartulit!
Lõpp oli juba puhas agoonia. Peatusime päris tihti ning muude karvaste ja suleliste seas kooberdas meist korduvalt mööda saatusekaaslane, kellelt oleks tegelikult pidanud ikkagi küsima, mis pagana viha teda Fuji tippu oli ajanud. Lääne mees, vanust umbes 55 aastat, seljas peaaegu et ülikond, kaasas mitte ühtegi asja, silmis hullumeelne pilk.
Alla jõudes oli Fuji taas pilvedega kaetud ja eemalt me teda ei näinudki. Kui üles olime läinud eeskujuliku kuue tunniga, siis alla tõeliste luuseritena tulnud mingi kümme tundi.
Järgmise päeva hilisõhtul kohviku terrassil taevasse vaadates jäi aga silma imelik tähtkuju. Vaata, kus siin on ikka taevas teistsugune, jõudsin mõelda enne, kui taipasin, need olid Fuji mäe seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda jaama tuled.
Korraks kõik kannatused isegi ununesid, kuid tagasiteed sinna siiski enam olla ei saa, sest nagu ütleb jaapanlaste vanasõna: iga inimene peab Fuji tipus ära käima, kuid kes seda kaks korda teeb, on loll.
Tekst ja fotod: Astrid Kannel
Selles numbris
- Maailmavallutus paberil
- Telefon reisikaamerana
- Maris ja Tiit Pruuli reisitoidud: Antarktika
- Laevaga jäämägede vahel
- Suur unistaja Sulev Roosma
- Tähtkuju nimega Fuji mägi
- Sinna, kus seljakotis on seep ja palveraamat
- Rongiga Vladivostokki
- Umbkeelne mees Kuubal
- AUROVILLE – utoopialinnake Indias
- GOA – värvikirev, hooliv ja elurõõmus
- PAKISTANIS - teekond hirmust armastuseni
- Aasta matkaja Heini Räämet
- Ookeanipurjetajad Viljar ja Britt Tulit
- Kuidas valida mäesuusaprille?
- KROONIKA
