Ahvatlev Atacama
Jimi Hendrixi "Voodoo Chile" taustaks kõlamas, kulgevad R.A.A.A.M teatritrupi liikmed autoga Atacama kõrbekuumuse omalaadses unenäolises õhkkonnas. Allan Kaldoja ja Piret Simson panid mõned mõtted ja hetked kirja.
Vabariigi juubeliaasta algas rõõmustavalt − R.A.A.A.M-teatri trupp andis Lõuna-Ameerika mainekaimal teatrifestivalil Santiago a Mil oma „Libahundiga” kolm menukat etendust. Kui sümpaatne, et August Kitzbergi poolt aastal 1911 kirjutatud näidend ikka elab ja kannab, meid esindab ja inimesi ühendab! Tegemist on ilmselt esimese korraga, mil professionaalne Eesti teater Lõuna-Ameerikas etendusi andnud, seega uus peatükk meie teatriloos, kiitus produtsent Märt Meosele, lavastaja Sergei Potapovile ja mõistagi kogu trupile. Ovatsioonide vaibudes jäi meile veel üks nädal Tšiilis ning Piret, Liisa ja mina otsustasime selle veeta Atacama kõrbes.
Inimene ei suuda õieti iseennastki kirjeldada, saatis siis veel kõrbe, mis juba miljon aastat elab, hingab, ergab ja virvendab.
Visandame siiski mõned aistingud, endale meenutuseks ja teistele tõukeks.
ALLAN: Maandume Calamas. Valgus, kuivus, soojus. Õhk on samas üllatavalt pehme. Lõpuks oleme suurlinnast eemal, ainuüksi sellest tingitud õnnetunne on väärt rohkem kui sada lennupiletile kulutatud eurot. Calama on Atacama vasetööstuse keskus. Ümberkaudu on maailma suurimate hulka kuuluvad vasemaardlad, inimüraskite poolt uuristatud augud, millesse võiks vabalt panna kogu Võrtsjärve koos poole Emajõe vesikonnaga. Kaevurid on tõsised, higised, rahulikud ja nõgised. Mehi on siin selgelt rohkem kui naisi ning peamiseks liiklusvahendiks suurettevõtetele kuuluvad punased kastimaasturid.
Meie rendime Calamast Chevrolet Captiva, mis tõestab end järgmise paari päeva, 2500-kilomeetrise läbisõidu ja üle viiekilomeetrise kõrguste vahe käigus truu ja tubli tööloomana. Madala ja jõuetu autoga siinkandis õnnelindu ei püüa. Rendihind ise pole kõrge, kuid teist sama palju maksab asjaolu, et tagastame auto Santiagos. Aga see pole tähtis. Mällu sööbib hoopis heleda pioneerihäälega tütarlaps, kes tundide kaupa Calama kirikuplatsil hingestatult jumalasõna kuulutab, kuulajaskonnaks kümmekond kohalikku krantsi. Ilma eesmärgita kõrbes ellu ei jää.
PIRET: Meie esimene peatuspaik on Calamas. Kõrbes maandumise järel on keskkonnavahetus nii raputav, et tunnen suurt vajadust aidata endal kohale jõuda.
Esiemad soovitavad pesu pesta. Ma tahan väga pesu pesta. Käsitsi.
Pärast mõningast pingutust hosteli perenaisega suhtlemisel küsib proua tõlgina kasutatav nutitelefon mu käest: „Do you want to wash it yourself?” Minu kergendunud „Yes!” viib meid õue, kus 35 kraadi kuuma ja varjualuses kivist kraanikauss.
Kuiv, tuline, kuid ometi nii sõbralik õhk.
Seep, vesi, kõrbetuul, minu nahk.
Tunnen väga suurt ja väga vaikset rõõmu.
Korraks tabab mind ka mõte, et ehk ei peaks maailma ühes kuivemas linnas veega nii säästmatult ringi käima. Aga ma ei raatsi lõpetada, sest leige voolav vesi mu kätel ja siidiriietel teeb õnnelikuks.
Võtan vastutuse vaid oma heaolu eest.
ALLAN: Märkan, et meid kannab kõrbesse maantee nr 21, naeratan. See arv saadab mind läbi elu, oleme siin liiva ja kivide keskel omaks võetud, võime teed usaldada ja kulgemisele anduda. Seega on loomulik, et päeval, mil Santiagos maandub paavst Franciscus, satume meie linnakesse nimega San Francisco de Chiu Chiu ja avastame end Tšiili vanimast kirikust. Oma säravvalgete seintega meenutab see kummalist kõrbeaurikut, mis sajandeid tagasi just sellesse oaasi tarduda on otsustanud. Vastandeid ahmides ostame poekestest jäätist ning laamavillast kindaid ja kampsuneid. Kuigi talv tundub võimatu.
PIRET: Satume oma teekonnal juhuslikult Tšiili kõige vanemasse kirikusse. Valge krohv, kaktusepitsilised uksed ja lagi. See koik on seal usna rahulikul, ennast mitte ulemaara tahtsustaval moel.
Sama rahulikult suhtub olukorda ka üks koer, kes asub keskendunult närima just seda istet, millel ma oma koondumist ootan. Kratsin ja paitan teda ning meil on tore.
Varsti siseneb üks perekond. Ilmselgelt mitte nii kaugelt tulnud kui meie, aga siiski turistid. Isa seletab oma umbes 8-aastasele pojale midagi ja mulle meeldib, et ma ei mõista selle jutu tähendust. Jään seda poissi kuidagi vaatama. Lapsed on ikka õrnad, aga tema on eriline.
Ta on keegi, kelle süda on veel tõeliselt valge.
ALLAN: Sõidame edasi Lasanasse, kolame 12. sajandil Loa jõe kanjonisse ehitatud pukara (ketšua keeles kindlus) varemetes. Pärast pikka otsimist tuvastame piirkonnast ka ühe häbeliku kriipsujukude ja -punikutega petroglüüfi (piirkonna vanimad on III aastatuhandest e.m.a.). Nüüd kannab tee meid itta, taamal kuumaudus terendavate Andide poole. Hall kõrb muutub kollaseks, virvendusest astuvad esile mägede vikerkaaretoonid. Oleme märkamatult tõusnud 3000 meetri peale. Aeg-ajalt tervitavad meid tee ääres vikunjad. Nemad ja guanakod on Lõuna-Ameerika metsikud kameliidid, alpakad ja laamad nende kodustatud järglased.
El Tatio geisritevälja poole näitava sildi juures oleme tõusnud juba 4200 meetri kõrgusele, õhk on hõre, nagu ka meie südamed. Saabume El Tatiosse tund pärast ametlikku sulgemisaega ja minus tärkab mängulust. Kohalik jefe ehk pealik on umbes 25-aastane tütarlaps, näen end talle selgitamas, et minuga reisivad kuulsad Euroopa telenovela'de-staarid, kes siin ilmanurgas viibivad terve maailma ajaloo jooksul vaid täna õhtul. Lõbusus nakkab ja enne meie privaattuuri algust teen eksootilistest staaridest ja kohalikest inimestest rea ühispilte. El Tatio geisriteväli on maailma kõrgeim, asub 4300 meetri peal, kõrvalasuvate vulkaanide taga on Boliivia. Jalutame väävlises aurus, supleme kuumaveebasseinis. Vaikus, rahu, silmapiirile vajuva päikese ja mägede värvimänguduett... Lahkudes kingime kollektiivile „Vabariik 100” šokolaadi ja oleme kõik õnnelikud. Kohalik telefonikaart püüab aeg-ajalt levi ja juhatab meid San Pedro de Atacama poole. Soolajärvedes solberdavad flamingod, maastikud muutuvad kuldseks ja siis lillaks, päev vajub õhtusse. Mägedest kaua näha olnud pimedas kõrberüpes vilkuv oaasike läheneb pikkamisi ja saab meie telklaagri peatuspaigaks järgmisel kahel ööl.
ALLAN: Lendame ja lendame ülesmage, meid ei peata miski! Teejuhiks Boliivia piiril kõrguv sümmeetriline Licancaburi vulkaan, eesmärgiks maailma võimsaim observatoorium ALMA. Kilomeetreid ja kilomeetreid sujuvalt ülesmäge, tiivustav muusika kuklas. Keerame kruusateele, elan automobilisti unistust. Kivine pudenev serpentiin väljastab meie masinale kangelasauto ordeni. Ühtakki oleme 5150 meetri kõrgusel. Minu jaoks on see kõik uskumatu. Jalge ees laiub silmapiirini avar virvendav tasandik – Atacama. Taamal platool aga paistab viimane maailmaime – Atacama Large Millimeter Array ehk väli kuuekümne kuue teleskoobiga, mis kõik kokku moodustavad metateleskoobi, mis väidetavalt parandas inimkonna võimet vaadata universumisse sajakordselt! Mind valdavad segased tunded, olen sipelgast pisem ja nii uhke oma liigi üle!
Paari tunni pärast toibume 3 kilomeetrit madalamal Cejari soolajärves. Ka siin, populaarses turismikohas, saame privaatsust nautida – telenovela'd on Tšiilis popid. Liiva asemel koosneb järverand soolast. Hulbime vees kui õngekorgid. Näe, roosad flamingod nokerdavad koorikloomi otsida! Taamal on vulkaanidest vahimeestega Andid, taas kuldseiks ja roosadeks värvumas. Ajusignaal on klaar – salvestusmaht hakkab täituma.
PIRET: See kõrb on nagu unenägu. Aga selline unenägu, kus ollakse väga-väga ärkvel. Aega ja eesmärke pole. Vines maantee, kuumus, tühjus, ilu. Rahu.
Meiega reisib ka hispaania kirjanik Javier Marias, kelle Tartust Tammelinna raamatukogust kaasa kutsusin. Loen sõidu ajal reisikaaslastele raamatut ette.
Topeltlõbu.
Illusioonidel, paralleelsetel maailmadel on kõrbes palju ruumi.
Kui silmad-kõrvad lugemisest väsivad, vaikime pikki kilomeetreid. Sõnatu tõde, millest ka Marias oma romaanis "Nii valge sõda" kirjutab.
ALLAN: Taas oleme teel. Selja taga San Pedro de Atacama telklaager, kitsad ilmarändureid täis tänavad ja tüüned hulkuvad koerad. Restoranid, millest ühes laulis noor brasiilia tüdruk nii, et temasse armusid korraga kõik juuresviibijad, soost ja vanusest küsimata. Meid ootab pikk tee läbi terve kõrbe kauge ookeani poole. Enne Kuuorgu tervitavad meid draakonihambad, oaasi valvurid, ja meenub trummar, kes seal eelmise loojangu ajal viimase rahnunuki peal istudes looduse ilu rütmiks tõlkis. Me kulgeme ja kulgeme, Piret loeb ja siis vaikime tükk aega. Liisa võlub kõlareisse Hendrixi loo „Voodoo Chile” ja kõik on õige, sest me olemegi nõiutud lapsed selles Tšili suures liivakastis. Ruta number 5 ehk Panamericana on suurepärases korras, sõidan väga kiiresti, tee kulgeb kümnete kilomeetrite kaupa sirge lindina üle hallide, kollaste, punakate avaruste. Tunni tagant kohtab pisikesi asulaid, ühes tangime, meid tervitab totakas majasuurune plekist pingviin. Ja siis sõidame edasi, tundide kaupa edasi. Temperatuur on kohati +40 ja mõte lahustub äratundmises. Me pole kordagi selle reisi jooksul kella vaadanud. Kõik toimub ja toimib loovalt, elusalt, rahulikult. Me ei hiline kuhugi. Kõik leiab aset just siis, kui leiab. Aeg on inimese mõõdupuu, inimene on väike ja lõplik. Aga kõrb on igavene, siin helisevad sfäärid. Usaldame end voogu, selle kütkestava ja ohtliku kõrbe rüppe...
Tekst ja fotod: Allan Kaldoja, Piret Simson
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid
- Tiit Pruuli soovitab: 100 aastat kiilu all
- Maris ja Tiit Pruuli reisitoidud: HISPAANIA segatud maitsed
- AHTO VALTER. Mees, kes elas ainult tänases ja homses
- Rongiseiklus Lõuna-Hiina moodi
- Linnaloodus ootab avastama
- Euroopa teisel tipul ehk mägedes on ilm muutlik
- Tsikliga Tseilonil
- Ratsamatk paneb võimed proovile
- Hobuste seljas russiinide maal
- Lõuna-Ameerika New York
- Medellíni muutuste pöörises
- Looduse vaatemängud Patagoonias ja Tulemaal
- Ahvatlev Atacama
- Teejuhiga Peruus
- Õhkmadratsi parandamine
- KROONIKA
