Väike kokkuvõte 2 esimesest päevast
Äsja, kolmapäeva hommikul 29. augustil, jõudsime öise rongiga Kasahstani praegusest pealinnast Astanast endisesse pealinna Almantõsse (nõuka ajal nimetasime seda venepäraselt Almataks).
Rong oli Hispaania oma, kord majas – ametlikult suitsetada ei tohtinud, aga mõne euro eest sai osta peldikus kümneks minutiks suitsetajakoha. Mina veetsin suure osa õhtust restoranvagunis, kus muu hulgas arutasin noore kasahhi-vene päritolu poisiga selle üle, kas kasahhidel on hea minna kirillitsalt üle ladina tähestikule, mida praegu planeeritakse.
Borati-nalju püüame kasahhidega suheldes kramplikult vältida. Aga endal tuleb mõni jälle meelde ja siis naerame omaette totakalt.
Astana tähendabki tõlkes „pealinn“ ning ongi spetsiaalselt selleks keset steppi rajatud. Riigipea, rahva isa, meie mõistes ka diktaatorlike joontega ainuvalitseja Nursultan Nazarbajev ehk kohalikus kõnepruugis Papa, tõi pealinna riigi lõunapiirilt ära 1997. aastal. Põhjused geopoliitilised ja seismoloogilised: Almatõs väriseb aeg-ajalt maa ja ta asub liiga Hiina piiri ääres. Maavärinaid on Almatõs tõesti sageli, aga enamust neist ei pane inimesed tähelegi. Aga ühel päeval see suur pauk tuleb, on paljud kindlad.
Astana on seega veidi sarnane Brasiilia pealinna Braziliga, mis samal eesmärgil nullist üles ehitatud. Astana kohal oli küll varem pisikene asula Tselinograd (varem Akmola), aga elu hakkas siin tegelikult toimuma ikka XIX sajandi viimasel kümnendil. Ja praegu on see kõik nagu ulme – naftarikka riigi rahade ja välismaiste tipparhitektide veidi eklektiline ühislooming. Siia on ehitatud kokku kogu maailm – egiptuse püramiidid, hiina pagoodid, Eiffeli torn, London Eye, Moskva Suur Teater. Mis iganes maailma paigad.
Meie päev algas ALŽIRIs (mille täisnimi tähendab „kodumareeturitest naiste laager Akmolinskis“) – stalinlikus sunnitöölaagris, mis oli mõeldud süüdimõistetud naistele ja asub linnast ca 25 km eemal. Eriti julm ja kurb koht. Aga kasahhid peavad kommunismiohvrite meenutamist oluliseks. Esiteks ohvrite pärast, teiseks režiimi ebainimlikkuse meenutamiseks ja kolmandaks ka selleks, et venelastele poliitilisi vihjeid anda.
Nazarbajev, ükskõik, kuidas me lääne mõõdupuude järgi temasse suhtume, on osanud väga osavalt laveerida erinevate suurvõimude – venelaste, hiinlaste, jänkide – vahel ja kujundnud endast regiooni neutraalse liidri, kelle juures arutatakse, kuidas lahendada Süüria- või muid maailmakonflikte.
Linnas jõudsime vaadata tema sümbolit Baitereki (mis on sümboolsed 97 meetrit kõrge – 1997.a. toodi siia pealinn), Valget Maja ehk presidendipaleed, jalutada Išimi jõe kaldapealsel, külastada hiiglaslikku ja kõiki maailma kaubamärke sisaldavat kaubanduskeskust, sõita vaaterattaga. Ja muidugi süüa esimesi palakesi Kesk-Aasia eripärasest köögist. Ka Teet sõi lõpuks hea isuga hobuselihast vorste.
Suureks abiks oli meil Kasahstani ellu sisseelamisel EV suursaatkond Astanas eesotsas suursaadik Heiti Mäemehe ja majandusnõunik Erkki Veismanniga. Mehed, olge tänatud! Kristjan tundis ennast väga mugavalt, ei kartnud midagi.
Kõiki “Kahe kange” reisimuljeid loe siit »
