Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

Viimane päev Kasahstanis

31. august 2018
Viimast päeva Kasahstanis alustasime varavalges. Linn veel magas, sest on riigipüha – konstitutsiooni päev. Aga meile oli kohalik outdoor-tegevustele keskenduv telekanal Turan TV saatnud järele kaks džiipi, et saaksime sõita loodusesse.  

Kihutasime, tõesti kihutasime, liiklus on siin meeletu, umbes 100 km Almatõst ida suunas. Tee on esmalt hea ja ilus, aga ikkagi oleks napilt ühel meie autol toimunud avarii – viimasel hetkel suutis sohver vältida otsasõitu maanteel jalutavatele hobustele. Peateelt ära pöörates sattusime steppi ja sealt edasi mägede nõlvadele. Meie sihiks oli Tšiliki jõe kaldal asuv laager, kus saab teha nii mägimatku, ATV-trippe kui ka raftingut. Viimase atraktsiooni valisimegi.

Pärast korralikku instruktsiooni pandi meile vestid selga, kiivrid pähe ja läks asjaks. Laskumine mägijõest oli alguses päris karm. Pikapeale harjusime kummipaadi visklemisega lainetes ja suutsime juba päris korralikult mõladega töötada. Kristjan oli enne paati minemist kindel, et kukub vette, aga ei kukkunud midagi. Oligi selline piiripealne lugu, et adrekas oli kogu aeg üleval, aga päris hullu hirmu ka polnud. Soovitame!

Edasi viis meie tee veel lähemale Hiina piirile, kus asub Šarõni kanjon (ingliskeelses kirjapildis kas Charyn või Sharyn Canyon). Kanjoni kujunemisele on miljonite aastate jooksul lisaks siinsetele vilistavatele tuultele kaasa aidanud selle põhjas voolava Šarõni jõe tekitatud erosioon.

Šarõni kanjon on u 90 km pikk. Ta pole küll päris nii suur kui Suur kanjon ühendriikides, aga ausalt – paiguti sama muljetavaldav. Eks kasahhid kutsugi teda Kesk-Aasia Suureks kanjoniks.

Meie päevad Kasahstanis jäid muidugi napiks. Oleksin tahtnud viia kaks kanget veel Ridderi kanti Altai mägedesse, uiguuride linna Zharkenti, iidsetesse Otari ja Turkistani ning veel paljudesse kohtadesse, kus olen käinud ja kus on põnevat ajalugu ning eksootilist kultuuri.

Aga sel korral lihtsalt rohkem ei jõudnud.

Õhtu eel ületasime Kasahstani ja Kirgiisia Vabariigi piiri ja jõudsime Karakoli. Õhtust sõime ühes toredas kodus. Peremees Kubez kuulub rahvakildu, kelle omanime venekeelses keskkonnas eriti meelsasti ei mainita ja neid kutsutakse siinkandis dungaanideks. Kuidas see moslemi usku rahvas end muidu ise kutsuks, kui see nimi vene keeles kohatult ei kõlaks?

KÕIKI “KAHE KANGE” REISIMULJEID LOE SIIT »

 

2 kommentaari

  • Ruth
    31. august 2018 kell 12:29

    Vastuseks küsimusele: praegu öeldakse eesti keeles huei´d, varem hui´d. Ju siis viimatinimetet sõna kuuldub ka vene keeles.

    • Anu Vane
      1. september 2018 kell 12:19

      Täiesti õigus! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Värsked podcastid

Kuuba reisile viib Keiu Virro

23. oktoober 2024

Tere tulemast maailma koduseimasse lennujaama!

25. september 2024
Lennujaamas leidub meelepäraseid ajaveetmis võimalusi igale maitsele – 13 söögikohta, 9 poodi sh apteek, raamatu- ja digipood, valuutavahetus, spetsiaalsed alad…
Kõik podcastid