Jõe-rafting jääb alatiseks meelde

Ester, Priit ja Alar Saaremets käisid juulis Californias närvekõditavat kärestikusõitu proovimas.

Juuli algul oli meie perel tore võimalus saada osa seiklusest American Riveri jõel California osariigis Sacramento lähistel. Jõgi voolab Sierra mäeaheliku jalamil ja saab  ma vee lume sulamistest. Otsustasime ette võtta päevase kärestikusõidu Middle Fork Americani jõel. Jõel on kolm osa: Northern, Southern ja Middle Fork, millest võib valida vastavalt osalejate kogemustele ja „hulluste” soovile. Middle Fork American on 62 miili pikk ja 2000 jala kõrguste kaljude vahel looklev III ja IV tehnilise klassi kiirusega jõgi, mis pakub imeilusaid maastikuvaateid ja ka madalamaid veekogusid. See on hästi sobiv just aktiivsetele, heas vaimses vormis ja seiklushimulistele algajatele.

Seiklus algas hommikul kell kaheksa, kui saabusime kogunemispaika, kus võeti peale paadid ja paigutati meid koos teiste seiklejatega päevinäinud kollasesse koolibussi. Ees ootas 40-minutiline bussisõit mööda looklevat kaljuäärt, kus julgemad said nautida vapustavaid vaateid sügavale orgu. Ei saanud jätta tähelepanuta, et bussi juhtis keskealine hipivälimusega naisterahvas, kes ühe käega värvis huuli ja teisega keerutas ka muuseas rooli.

Meie hoidsime igaks juhuks kõvasti tooli seljatugedest kinni ja kuulasime õpetussõnu algavaks seikluseks. Matk algas kohe kiire laskumisega, mis ei jätnud aega kõhklusteks ega ümbermõtlemiseks. Olime paadis koos instruktoriga viiekesi, sh kaks last. Instruktori ülesanne oli meid juhendada ja paati suunata. Instruktor Enzo oli pärit Costa Ricast, kus ta oli oma kogemused omandanud grade V+ jõgede peal ja tänaseks juba 14 aastat mööda igasuguseid jõgesid uhanud.

Instruktor Enzo „lahkumine”

Hommik oli ebatavaliselt pilvine. Kohe paati istudes saime kõva kisa taustal tunda esimest laskumist ning kuivadest riietest võis ainult unistada. Tegime instruktori juhendamisel koos läbi ka paar praktilist harjutust, kuidas paati ohjata. Ei läinudki palju aega, kui ees ootas kitsas 90 jala kõrgune laskumine (Tunnel Chute), mis suundus otse tunnelisse. Enne laskumist oli väike paus, kus instruktor jagas näpunäiteid, kuidas sellest olukorrast eluga ja tervena välja tulla. See oli ka matka ainuke koht, kus kartlikumatel anti võimalus paadist välja tulla ja teha 0,5 km pikkune jalutuskäik üle mäe. Seda võimalust kasutas nii mõnigi.

Tunnel Chute’s „lahkus” esimesena paadist Enzo, järgmisena otsustas olude sunnil katapulteeruda Priit. Fotodelt on näha, kuidas üks suurem kalju oli „liikunud” vastassuunavööndisse otse meie paadi ette ja tegi meie paadiga „head-on”-kokkupõrke, kus paadi saba tõusis üles 90 kraadi ja lennutaski Enzo minema. Läbi tunneli ujusid nad vees, kuni kaaslased nad välja tõmbasid. See oli meie instruktor Enzo teine kord karjääri jooksul, kus ta paadist välja kukkus. See jäi ka kõige karmimaks kogemuseks sel päeval. Edasine päev pakkus küll mitu väljakutsuvat laskumist, nagu Last Chance, Parallel Parking ja Catapult, kuid püsisime kõik kenasti paadis ja nautisime läbimärjaks olemist kuuma päikese käes, mis oli pilvede tagant välja ilmunud. Või oli asi hoopis selles, et olime juba piisavalt kogenud ja oskasime kiirelt reageerida instruktori korraldustele „listen”, „forward” ja „get down”.

Lõuna paiku tegime pooletunnise pausi ning sõime võileibu ja puuvilju, mis olid korraldajate poolt kaasa võetud. Terve päev pakkus vapustavaid vaateid ja mõnusat füüsilist koormust. Instruktor tutvustas kogu matka vältel meile kohalikku elu ja ajalugu, mille tõestuseks olid mahajäetud kullapalavikujäljed kummalgi pool jõge. Ilm oli palav, vesi see-eest vägagi jahe ja värskendav − fantastiline kombinatsioon. See oli päev, kus lapsed ei küsinudki WiFi koodi, vaid nautisid päris elu päris looduses.  Lõpetasime oma seikluse kella viie paiku, olles parajalt väsinud ja päevitunud. Kaldal ootas meid taas väike buss, mille ehitusaasta peaks jääma 1960ndate kanti, ning 40 km tagasiteed mööda kaljuservi.

Proovige järele

Neid emotsioone, mis kaasa tõime, ei ole võimalik paberi peal edasi anda. Tuleb ise minna ja järele proovida! Seda saab teha aprillist oktoobrini, valides kas ühe-, kahevõi
kolmepäevase seikluse vastavalt oma seiklushimule: North Fork hulljulgetele või ohutum, lihtsam ja lastega peredele sobiv South Fork. Seiklusepakkujaid oli jõel palju. Meie kasutasime Ao rafting’u teenust, kes on üks vanimaid sel alal. Lisainfot leiad SIIT.

Tekst ja fotod: Ester, Priit ja Alar Saaremets

Selles numbris

• TUULTE TAHUTUD MAA
• Mullid ehk moules – rannakarbid Belgia moodi
• Kuidas valida sooja pesu?
• LONDON ja selle nurgatagused
• Jamaica-Jamaica, mi Yaad
• Franciscuse juurest Franciscuse juurde
• Ühe erilise kultuuri veetlus
• RANGSTON GYATHOK – sada aastat iseseisvust
• Kuidas venelased maailma südame võitsid
• Daniel Braha
• Kuidas ma lennuõnnetust ära hoidsin?
• Jõe-rafting jääb alatiseks meelde
• Kas ka tänapäeval seilavad puust laevadega rauast mehed?
• ÜLO TUULIK – maailmarändur Abrukalt
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA