Siber on nii eriline, et ka reis sinna ei saa olla tavaline
“Siber on võimas! Kui müristab, siis võimsalt, ja kui päike paistab, siis ikka võimsalt.” Nii kirjeldavad Siberit need, kes seal käinud ning sellel karmil kohal hinge lasknud pugeda.
Kuid Siber on ka suur: Uuralist ida poole jääv Siber on pindalalt tublisti suurem kui kõik Euroopa riigid kokku, Uuralitest lääne poole jääv Venemaa kaasa arvatud.
Mingil põhjusel on sealt meieni jõudvad uudised sellised, mida on algul keeruline tõeseks pidada. Näiteks teade, et Siberi jääs 42 000 aastat säilinud ümarussid ärkasid ellu või et 11 600 aastat vana tootemisammas Jekaterinburgi lähistel oli üks vanimaid säilinud monumentaalseid kunstiteoseid maailmas.
Teine ports uudiseid annab meile teada, et sealsed saavutused ei jää millegi poolest alla lääne omadele – Siberi teadlased nõuavad Putinilt Siberisse tõelise Silicon Taiga ehk Ränitaiga rajamist.
Kasukad on veel hinnas
Kui meie oleme harjunud laulma, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, siis Siberi puhul on see tegelikkus. Samuti on sellel Venemaa Aasia osal piir Mongoolia ja Kasahstaniga. Venelased asusid neid maa-alasid uurima XVI sajandil, mil kasakatest pioneerid sundisid kohalikke hõime tsaarile karusnahkade näol andamit tasuma.
Karusnahad ja nendega kauplemine on põnev teema ka tänapäeval. Nagu Türgis ei pääse turistid nahakaupmeeste eest, ei pääse Siberis nad karusnahkade eest. Kas osta reisilt kaasa karunahast käpikud või oravanahkadest tekk, selle üle tuleb juba endal pead murda.
18. sajandiks oli Siberist kujunenud koht, kuhu saadeti asumisele – see oli ühtlasi mugav moodus ebasõbraliku kliimaga alasid rahvastada. 20. sajandil rajas Nõukogude valitsus piirkonda tuhandeid Gulagi vangilaagreid, mille kinnipeetavad olid tööjõuks tehastes, kaevandustes ja metsaveol. Sunnitööst sai Nõukogude majanduse lahutamatu osa.
Enamik eestlasi teab seda omast käest ja paljude Siberi sõidu motiiviks ongi perekondlik lugu – keegi lähedastest oli olnud Siberis asumisel või vangis. Siberi raudtee ehitamine 19. sajandi lõpupoolel avaldas piirkonnale tohutut majanduslikku mõju. Kaubandus elavnes, linnadevaheline sõiduaeg lühenes ning lisaks hakati nüüd asustama ka Siberi kaugemaid nurki. Lõviosa selle hõredalt asustatud territooriumi rahvastikust elab linnades, mis jäävad Siberi raudtee äärde, nii et metsik loodus on alati käeulatuses. Nõukogude arhitektuur, sõjaväebarakid, kolhooside-sovhooside karkassid ja Venemaale omased tänavkülad – kõik see paistab turistile kenasti bussi- ja rongiaknast kätte.
Eestlased on kohal
Krasnojarsk, mida Anton Tšehhov 1890. aastal nimetas “maaliliseks ja kultuurseks linnakeseks”, asub laia Jenissei mõlemal kaldal Stolbõ looduskaitseala kaljumoodustiste varjus. Linna magistraale ääristab erinevate arhitektuuristiilide eklektiline segu ja arvukate ülikoolide tuhanded tudengid lisavad linnale nooruslikku särtsu, mis avaldub mitmel pool eksponeeritud iseäralikes kunstiteostes.
Krasnojarski krais on Siberi suuremad eesti ümberasunute kogukonnad ja tegutseb Krasnojarski Eesti Selts. Siitkandist leiab külasid, kus räägitakse veel setu keelt, lauldakse setu laule ja kantakse setu rahvarõivaid.
Siberi tohututel avarustel võib näha lummavaid maastikuvaateid, külastada muuseume ja osa saada põnevatest seiklustest. Linnad on sarnased, aga nende vahel laiub metsik loodus, kus elavad tänini šamanismi harrastavad põliselanikud.
Külmale maale ehk Maalehe reis Siberisse
Eestikeelne 8-päevane Siberi rühmareis toimub järgmise aasta juuli keskel ning reisil on giidiks Siberi eluolu hästi tundev Kuno Raude.
Tallinnast lennatakse läbi Moskva Krasnojarskisse ning edasi viivad päevased sõidud juba ümbrust avastama. Reisikavast on võimalik valida jõukohaseid marsruute; kes soovivad, saavad teha ka seikluslikumaid ja pikemaid retki. Üheks erilisemaks kogemuseks võib kujuneda parvetamine läbi taiga Mana jõel.
Programmis on tuntud kohti nagu Uspenski klooster, Atšinsk, looduskaitseala Ida-Sajaanides, aga ka sõit Trans-Siberi raudteel ja uhhaa valmistamise meistriklass Jenissei jõe ääres. Vaata kogu programmi lähemalt siit.
