Go Reisiajakiri 56 – Oktoober 2015

Aafrika tuleb koju kätte

Me hakkasime Aafrikast põhja poole liikuma millalgi 60 000 aastat tagasi. Miks me teele läksime, seda keegi väga täpselt ei mäleta ega ole suutnud välja uurida. Põhjuseks võis olla suur kliimamuutus, mis tegi elu Aafrikas võimatuks. Igatahes on teadlastele selge, et tollal oli ohus kogu inimeksistents sel planeedil. Inimesed põgenesid tõenäoliselt elu eest.

Praegu on natuke sama seis – mitmetel erinevatel, tihti segastel põhjustel liiguvad inimesed Aafrikast ja Lähis-Idast ära, et otsida turvalisemaid ja mugavamaid elupaiku. Nendes pagemistes on tõsist hirmu. Nii nagu eestlased pagesid 1944 Läände. Ja nendes pagemistes on kindlasti ka mugavuspauglaseks pürgimist. Nii nagu eestlased on viimastel kümnenditel läinud Soome maasikaid korjama ja busse juhtima või poolakad Iirimaale kalkuneid kitkuma ja ehitama. Mugavuspagulase termin solvas suurt osa eestlastest. Aga asja rahulikult vaadates oleks selle loogika järgi Mali, Somaalia, Eritrea, Elevandiluuranniku ja paljude-paljude teiste Aafrika riikide kodanikel palju rohkem moraalset õigust tulla mis tahes Euroopa riiki elama ja töötama. Mis vahet on, kas inimene läheb paremat elu otsima Eestist või Nigeeriast. Seda enam, et meie EKREkene pole ikka mingi Nigeerias tegutsev Boko Haram, kelle eest polegi muud varianti, kui põgeneda.

Eesti meedia on võimendanud ses asjas kahte seisukohta. Üks on rumal-ülbe ja teine on naiivne-allaheitlik. Rumalad-ülbed räägivad, et mustadele tuleb põhimõtteliselt ust näidata, naiivsed-allaheitlikud arvavad, et kõiki kannatajailmega inimesi tuleb mõlemale põsele suudelda ja koju tuua, nii nagu euroopalik tava nõudvat.

Kuhugi on kaduma läinud ratsionaalne lähenemine, mis selgitaks, milliseid sõjapõgenikke või muid sisserändajaid Eesti tegelikult võiks vastu võtta, milliseid inimesi oleks siia isegi vaja. Eesti enda aktiivsus ses protsessis on taandunud valitsuse poolt mõttetule numbritega mängimisele – võtame 200 või 400, vabatahtlikult või Euroopa sunnimehhanismi kohaselt. See on pealispind, kui mõtleme, et mitu põhimõttelist asja on väga selged: rahvaste kontrollimatut rännet ei suudeta lähiaastatel ohjeldada, Eesti ei saa põgenike õnnetusest kõrvale jääda, Eesti keele ja kultuuri püsimajäämise eest globaliseerunud maailmas tuleb aktiivselt tegutseda, Eesti vajab oma kehva demograafilise olukorra ja majandusseisu tõttu töökäsi, Eesti elanikud on võõramaalaste suhtes valdavalt vaenulikud või irratsionaalsete hirmudega. Probleemidepundar nii Eesti kui ka kogu maailma ees on määratult suurem kui see, kas ehitame Tallinna ühe mošee või ei ehita seda kuradi rätipeade mošeed mitte mingitel tingimustel.

Sellest kõigest võib saada sama eksistentsiaalne küsimus kui see, mis meid 60 000 aastat tagasi kimbutas.

***

Aga Aafrika võib Eestisse jõuda ka teistmoodi. Oktoobri algul tuleb Tallinnas ja Tartus esitlemisele Peeter Vähi uus heliteos, initsiatsiooniriitus "Müstilisel Kaydara-maal". Selles on Aafrika traditsioone, müstikat ja võitlust.

Selle teose loomine on üks hea näide sellest, kuidas me Aafrikat aidata saame.

Tiit Pruuli

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Toidunippe Uganda köögist
• Kloonitud vandersell
• Kai-Mai Olbri: Maroko – minu hinge sügiskodu
• Norra iidseimad piltmõistatused
• Konsulaarabi kolmandates riikides
• Kultuurne motobande Alpides
• Päikeselind
• Kohtumised kuningaga
• MAROKO enne ja nüüd
• Lõuna-Etioopia salapärased hõimud
• Imelised himba naised
• Veel põnevaid reisisoovitusi
• Kõrbehõimud, tühjus ja liiter vett
• Reisiajakiri küsib: miks elate Aafrikas?
• Elu pärast kodusõda. Kesk-Aafrika Vabariik
• MALI lummuses
• Ehe Aafrika elu Kongo külas
• Müstilisel Kaydara-maal
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 56 – Oktoober 2015