Ehe Aafrika elu Kongo külas

On muidugi veel kaugemaid ilmanurki, kuhu minna, aga Kongo savanniküla Põhja-Ghanas on piisav ääremaa, kus kogeda ehedat "tõelise Aafrika" külaelu. Siiakanti Ghana majandusareng veel jõudnud ei ole. Kohalikku eluolu hästi tundev Diana Tamm annab põneva ülevaate ülitugevate peresidemetega ning põnevate pärismuslugudega frafra hõimu traditsioonidest, kommetest ja argipäevast.

Suurem osa riigi lõunapoolsematest elanikest pole kunagi põhjas käinud. Põhja kohta teatakse, et seal leiab häid ja töökaid koduperenaisi, kes ei ole moodsa elu kiusatustega kaasa läinud, ning odavat tööjõudu − Ghana suurim siseränne toimub põhja poolt lõuna suurlinnadesse Kumasisse ja Accrasse.

Eks ole mõnevõrra üllatav, et sinna kaugele Kongo külla on tänaseks jõudnud paarist nädalast kuni mõne kuuni elama juba tosin eestlast: õpetajaid, ämmaemandaid, disainereid ja IT-spetsialiste. Külas toimetab alates 2009. aastast Eesti arengukoostöö organisatsioon MTÜ Mondo.

Kongo küla tuhat jalgrada

Hajaasustusega Kongo küla oma 9000 elanikuga laiub üle tüüpilise Lääne-Aafrika savanni. Lagedad väljad üksikute suurte puudega, mille varju on tipitud põllulappidest ümbritsetud savipinnasest majapidamised. Vaid külakeskus on natuke tihedam, suure turuplatsi ja väikeste kioskite, kümmekonna baari ja toidukoha, juuksurisalongide, õmblus- ja mehaanikatöökodadega. Lahmakas küla on jagatud üheksaks piirkonnaks, mis aitab veidigi ümbritsevas orienteeruda.

Kui ma 2012. aastal esimest korda Kongo külla tulin, neljaks kuuks vabatahtlikku tööd tegema, oli mu ülesanne külastada kõiki piirkonna koole, kus õpivad 125 Mondo toetusprogrammi last. Pärast nädalast sissejuhatust tuli mul rolleri seljas leida ise tee iga kooli juurde – mööda sadu ja sadu üle põldude ja küngaste kulgevaid ristuvaid ja hargnevaid jalgradu. Kui päevavalges said teed varsti selgeks, siis õhtuhämaruses, kus maamärke enam ei näe, eksin siiani ära ja vaid umbkaudse suunataju abil leian kodutee. Juhtusin tookord lugema poola ajakirjaniku Ryszard Kapuściński raamatut „ The Shadow of the Sun“, kus ta selgitab, et Aafrika hõimud ei jõudnud kunagi ratta leiutamiseni, mistõttu kogu transport toimus kuni väga hilise ajani jalgsi. Sellest on arenenud tohutu jalgradade võrgustik, et igale poole võimalikult otse saada. Kuigi tänapäeval on paljudes Kongo küla peredes juba kas jalgrattad või mootorrattas, läbitakse endiselt pikki vahemaid ka jalgsi. On lapsi, kelle igahommikune koolitee päiksetõusu saatel on ligi tund aega pikk, või naisi, kes kõnnivad kuus tundi kaugematele turgudele oma saadusi müüma, raske kauss turukraamiga peas.

Suust suhu külalegendid

Kunagi laiusid Kongo küla aladel metsad, kus elutsesid lõvid, leopardid, elevandid, antiloobid ja teised suured imetajad. Küla asustamise lugu on suulise pärimusena väga täpselt teada – sõdalasest ja jahimehest esiisa Alahsaab saabus siia arvatavasti 600–700 aastat tagasi oma naise ja lapsega Burkina Faso lõunaosast Kong-Yanga külast, kaasas ka teenija pere. Siin võttis ta veel kaks naist. Kokku sündis tal neli poega, kellest said alguse küla neli suurt klanni: Dasablig ehk Atang, Adusa, Asina ja Akpariboga. Teenija perest sai alguse oma klann Gbwan. Alahsaabi esimene maja on künka otsas siiani alles ja asustatud, seal viiakse läbi olulisi rituaale.

Üks põnev perekond elab siin veel. Kui Alahsaab valis välja paiga oma esimese maja jaoks, märkas ta puu otsas mingeid kummalisi sabaga inimesi. Ta tõi nad alla, raius sabad maha ja õpetas neid rääkima. Neist alguse saanud perekond asustab täna küla Zua piirkonda. Lisaks on siia kolinud üks klanniosa lähedal asuvast Zuarungu külast, kus klanniga pahuksisse sattunud mees palus naise perekonna aladel varju. Kuigi nad saabusid siia üle saja aasta tagasi, tehakse siiski selget vahet – näiteks ei tohi sisserännanud külavanema positsioonile kandideerida ning kui Alahsaabist alguse saanud neli perekonda ei tohi omavahel abielluda, siis sisserändajate, sabainimeste ja Gbwani perekonnaga on abiellumine lubatud.

Suulise pärimusena antakse edasi ka tootemloomade lugusid, mis on igal klannil erinevad. Adusa klanni esiisa tappis kord naaberküla vanema. Teda jälitanud kättemaksjate eest päästis ta siil, kes tema liivale jäetud jalajäljed kustutas. Päevade kaupa janus ja näljas seigeldes nägi ta varaani, kes tema eest põgenedes jõkke sulpsatas ja sellega ta veeni juhatas. Nii ei söö selle perekonna inimesed siili- ega varaaniliha, mis teiste klannide jaoks on maiuspala.

Kõik Kongos elavad perekonnad pärinevad frafra hõimudest, keda arvatakse Põhja-Ghanas ja Burkina Faso lõunaosas kokku olevat 600 000 – 800 000 inimest. Klanne eristavad traditsiooniliselt näkku lõigatud hõimumärgid, mille tegemist tänapäeval enam ei soodustata, kuid vanema põlvkonna inimestel võib näha veel tervet nägu katvat ämblikuvõrgutaolist tätoveeringut või tugevaid sisselõikeid põskedel. Kohalikud klannid räägivad väiksema keelerühma naabti keelt ja sisserännanud suuremat gurunsi keelt. Kuidas naabti keel kõlab? Laulev ja vürtsitatud erinevate suuga tekitatud laksutamiste, matsutamiste ja häälitsustega.

Zaan!

Naa!

La'ayela?

La'asoma! Yemmi ayela?

La'asoma! Yire ayela?

Toh...Awoo...

Ee/ Aai

Tõlkes: Tere tulemast!/ Tere!/ Kuidas läheb?/ Hästi! Kuidas endal läheb?/ Kuidas su majal läheb (ehk su perekonnal)?.../ Jah… Olgu/ Jah/ Ei

Kui gurunsi keele jaoks on kokku lepitud kirjapilt olemas, isegi mõned gurunsikeelsed raamatud ja gurunsi-inglise sõnaraamat olemas ning mõned koolid õpetavad seda algklassides emakeelena, siis naabti keel on vaid suuline keel. Siinne kirjapilt on kohalike pakutud.

Ajad, mil antiloobid ja lõvid Kongo küla metsades ringi jooksid, on muidugi ammu möödas. Vanem põlvkond veel räägib nooruspõlve suurtest jahilkäikudest, nüüdseks on metsad maha võetud ja maa üles haritud, mõni hobijahimees kuival perioodil veel paar jahiretke teeb ja mõne jänese tapab. Ulukiäri paistab vaatamata ulukite puudumisele aga õitsevat – lood sellest, kuidas külas eesleid maha notitakse ja Kumasi turul antiloobiliha pähe maha müüakse, meenutavad Euroopa hobuselihaskandaali.

Keerulised perelood

Perekonnasidemed on külas ülitugevad. Onupojapoliitika on normiks, sest omade eest tuleb seista. Mondo toetuslastega suhtlemine on näidanud mulle ka Aafrika elu ja suhete sasipuntraid. Laste nimekirju uurides nägin, et pea iga nime juures oli kommentaar või küsimus – last teatakse mitme nime all, sünniaasta info varieerub paari-kolme aasta jagu, laps vahetab kooli ja läheb kahe klassi võrra tagasi, laps elab kord siin, kord seal peres, kord on ema surnud, kord olemas. Tundub üks suur vassimine! Siin lastega vesteldes selgub aga, et selles kõiges ei ole midagi nii väga müstilist. Esiteks ei tea paljud oma sünniaega – aastatki ei teata, kuupäevast rääkimata. Tihti teatakse vanust suhtes millessegi – olen sellest poisist aasta noorem. Paljudel ei ole sünnitunnistust – valitsus küll ärgitab vanemaid laste sündi registreerima, aga palju pered seda sellegipoolest ei tee.

Nimemuutuse taga võib olla laste liikumine ühest perest teise ning kohalike ja ristinimede (ehk ristimisel antud inglispäraste nimede) kasutamine vaheldumisi. Üks laps näiteks oli kolinud tädi juurde, kes on moslem, ja Jessicast sai Fauzia. Perenimeks võib võtta isa või ka vanaisa nime. Vahel, kui orvuks jäänud laps kolib onu pere juurde, hakkab ta kasutama onu nime. Nimekuju võib muutuda ka piirkonniti – kui elad Lõuna-Ghanas ja kolid põhja, võib Adoku’st saada Dok. Kui Jessica Adokust on saanud Fauzia Dok, kipub aga järg juba sassi minema...

Küsimus, kellega sa ühes majapidamises elad või kes on su pereliikmed, annab vastuseks eriti põnevaid lugusid. Ghanas on endiselt tavaline, kuigi pigem taandumas, komme abielluda mitme naisega. Oma isa teisi naisi kutsutakse tavaliselt kasuemaks, aga ka lihtsalt emaks, kasuema lapsi aga õdedeks-vendadeks. Elatakse harilikult kõik koos ühes majapidamises. Õed-vennad võivad aga olla ka teised sugulased, tädide-onude lapsed, õdede-vendade lapsed. Tundub, et adekvaatse vastuse päris õdede-vendade kohta saab, kui küsida, mitu last sinu oma ema sünnitas. Emaksisaks võidakse kutsuda ka hooldajaid, kes päriselt veresugulased ei ole. Mäletan, et küsisin kord ühelt siinselt muidu mõistlikult mehelt, mitu last tal on. Ta pakkus, et umbes üheksa-kümme. Et ei ole kokku lugenud?

Kongo külas kehtib kindlasti ka ütlus „It takes a village to raise a child“. Algul hämmastab ja ajapikku muutub harjumuspäraseks, et iga täiskasvanu võib ükskõik kelle last kamandada poodi vett ostma või sõidelda teda turuplatsil ebasobiva käitumise eest. Õpetajad näiteks ei pea oma pesu ise pesema – kupatad laupäevaks paar õpilast oma õue peale, kes töö su eest ära teevad. Sellise ekspluateerimise taga on aga sotsiaalne võrgustik, mis hoiab lapsi rasketes oludes vee peal – kui vanemad on haiged, surnud või töö tõttu lõunasse rännanud, võtavad naabrid, sugulased või mõni õpetaja lapse kas ajutiselt või püsivalt oma hoole alla. See lapib auke Ghana hõredas sotsiaalsüsteemis.

Piirkonna kuulsuseks ja turistide meelispaigaks on Tengzugi külavanema majapidamise külastamine. Nimelt on tema õige naisterikas mees – oma 19 naisega on ta saanud kokku 115 last, kes elavad kõik ühes suures kärgmajapidamises. Eks see on omamoodi ka tõestus tema diplomaadioskustest, sest iga uue naise võtmiseks on vaja kõigi eelmiste kaasade nõusolekut. Valitseb peen hierarhia – esimene naine on senior wife, kelle võimu majapidamises kahtluse alla ei seata. Noorema põlvkonnaga rääkides selgub muidugi, et mitme naise võtmist enam väga ei kaaluta – kurdavad, et juba ühe Aafrika naise soovide täitmine käib üle jõu, mitu naist on aga häda ja viletsus!

Lõbustav on ka kuulda, kuidas peresiseselt oma mehe vendi vastavalt oma vanemaks või nooremaks abikaasaks kutsutakse. Selle juured on traditsioonis, kus mehe surma järel läks naine mehe venna pere juurde elama. Sõltus kokkulepetest, kas ta ka päriselt abikaasakohustesse astus või piirdus kooselu majandusliku toimetuleku pakkumisega.

Traditsiooniliselt on lesknaiste olukord Ghanas keeruline. Naist peetakse mingil kombel oma mehe surmas süüdi olevaks – kas tõmbasid oma käitumisega perele õnnetuse kaela või lasid mehe ära kaetada? Nii ei olnud harv juhus, kui lesknaised kogukonna põlu alla sattusid ja külast välja heideti. Tänapäeval on sellised kombed õnneks taandumas, kuid majanduslikult on olukord endiselt keeruline. Mehest alles jäänud vara ei peeta naisele kuuluvaks, tavaliselt krahmavad selle endale mehe sugulased. Kui ei soovita oma mehe venna pere juurde kolida või polegi mehel vendi, tekib tõsine küsimus, kuidas toime tulla. Külarahva põhisissetulek on põllupidamine ja karjakasvatus, ilma meestööjõuta on see aga keeruline. Nii on ka MTÜ Mondo tegevuse fookus külas olnud peamiselt lesknaiste ja kehval järjel perede naiste toimetuleku toetamine – kitsede kinkimine naistegruppidele, kes siis kitsi paljundavad ja edasi kingivad, põlluharimistoetused ning väikeettevõtlus korvipunumise ja shea-või tootmise näol.

Argipäev

Argirütmi dikteerivad Kongo külas aastaajad. Umbes maist kuni septembrioktoobrini kestavad vihmad, mis tähendab kibekiiret põllumajandushooaega. Pärast viljakoristust saabub kuiv aeg, kus vihma ei saja poole aasta jooksul pea kordagi. Sellest detsember-jaanuar on veidi jahedam aeg, kus päevased temperatuurid on 30 ligi ja öised isegi alla 15 kraadi. Jahedust põhjustavad Sahara kõrbest puhuvad harmattani tuuled, mis toovad endaga kaasa peent liivatolmu – tolmuvine on õhus, nähtavus kahaneb, nahk praguneb. Veebruarist alates hakkab kuumus kerima ja kuni vihmahooaja saabumiseni tuleb taluda 42–43 kraadini tõusvaid temperatuure ja lõõskavat päikest. Kuiv aeg on hingetõmbeaeg. Keskendutakse kodustele töödele, remonditakse majapidamist, otsitakse väikseid tööotsi, et lisaraha teenida.

Kongo argielu keerleb kodu ja turu ümber. Tüüpiline majapidamine on savipinnasest ehitatud ja müüriga ümbritsetud ühe või mitme siseõue ja erinevate väikeste majakestega kompleks. Kui mehel on rohkem kui üks naine, siis on siseõu madala müüriga mitmeks osaks jagatud, et igal naisel oleks oma selge ala – et teaks, kuhumaani on sinu maa pühkida! Oma piiratud õueala ja laudake on ka koduloomadel – kanadel, kitsedel, sigadel –, kes päeval vabapidamisel mööda küla uitavad ja ööseks ulualla tulevad. Põnevad on vilja talletamiseks mõeldud koonjad ja ilma uste-akendeta ehitised – vilja sissepanemiseks ja väljavõtmiseks tõstetakse kõrtest katus maha nagu kübar ja ronitakse redeliga sisse.

Igapäevased majapidamistööd on peamiselt laste ja naiste õlul – kaevult vee toomine, söögivalmistamine, igahommikune õue pühkimine, nõude- ja riietepesu. Mehed... nojah, ega õieti ei saagi aru, mida mehed teevad. Tihti näeb neid kambakesi tee ääres puu all lebamas ja lobisemas. Kui küsid, mida nad teevad, siis vastavad, et ootavad tööd. Ei tea, kust see töö niimoodi mööda teed peaks kohale sõitma? Aga vahel sõidab. Tuleb kastiauto ja korjab mehed peale ehitustöödele. Paljud proovivad ka illegaalsetes kullakaevandustes õnne, aga sealt teenitav raha ei püsi – kui ka läheb õnneks ja midagi leiab, sulab see raha kiirelt käest ja pere toidulauale vaevalt jõuab. Kohalik hirsiõlu pito maitseb meestele hästi! Asjalikum meespere töötab riigiasutustes – kooliõpetajatena, meditsiiniõdedena, ametnikena. Mõni üksik on ka hea äri püsti pannud mehaaniku, keevitaja või baaripidajana.

Igal kolmandal päeval on Kongo küla turupäev ja selle järgi käib ajaarvamine. „Mis päev täna on?“ „Täna on Bolga turupäev, järelikult homme on Pelungu turg ja ülehomme Kongo turg“. „Millal sa korvi valmis jõuad punuda?“ „Ülejärgmiseks turupäevaks“.

Turupäeval käib tihe sotsialiseerumine – rahvas liigub ja lobiseb rühmades, juuakse pito'd, muusika mürtsub öösse. Suheldak se siin üldse aktiivselt – oluline on kõiki tervitada ja vahetada viisakusküsimusi pere tervise, töö ja kõige muu kohta. Kord juhtusin ühte vana sõpra üle kahe aasta nägema. „Ma pole sind kaks päeva näinud!“ hõikas ta juba kaugelt. „Rohkem nagu kaks aastat,“ kostsin ma vastu. „Vahet pole, ka kaks päeva on liiga pikk aeg, et sõpra mitte trehvata!“

Ja loomulikult tullakse turule ka kauplema. Peamiselt käib väikekaubandus – ostetakse viis tomatit, paar sibulat ja kaks lusikatäit suhkrut, põhitoidus kasvatatakse oma põllul. Peost suhu.

Süüakse peamiselt ühte toitu nimega TZ [tii zeed] ehk tuo zafi. Tihe maisi- või hirsijahust pudrupall, mida süüakse koos erinevate okrost, lehtedest ja köögiviljadest või maapähklist valmistatud kastmetega. Kui lastelt küsida, mis on nende lemmiktoit, siis on selleks peaaegu alati TZ. Kas tuleb see sellest, et nad elus palju muid toite proovinud ei ole või maitseb see neile tõesti nii hästi, on jäänud selgusetuks. Üldiselt ei ole Ghana koht, kuhu vaimustavaid kulinaarseid reise ette võtta. Lõuna pool pakutav kala ja mereannid, küpsetatud plantaanid ja oaroad on küll pisut ahvatlevamad kui põhjapoolsed toidud, kuid ei midagi sellist, mille järele hiljem kodus suud vesistada.

Söömiskommete juures on huvitav see, et kui sind külla õhtusöögile kutsutakse, siis kaetakse sulle eraldi laud ja jäetakse sind üksinda sööma. Põhjenduseks tuuakse see, et pole viisakas jääda külalise suutäisi lugema. Tradit siooniliselt ei söö ka pere koos – pereisa sööb koos oma noorima pojaga ja tavaliselt majapidamisest väljaspool. Naised söövad koos lastega, suuremad lapsed omaette või siis mitmekesi koos ühest kausist. Süüakse tavapäraselt kätega, mida õnneks enne ja pärast üsna hoolikalt pestakse. Kui satud aga kedagi söömise ajal külastama, siis kutsutakse alati osa saama: „You are invited!“

Pidupäev

Küla suurimad pidustused on matused. Mida eakam ja tähtsam inimene, seda suurejoonelisemad peavad olema matused ja nendeks valmistumine võib võtta isegi kuni aasta või paar. Perekonnad kraabivad kokku oma viimase raha ja müüvad loomad, et väärikaid matuseid korraldada. Kongo küla kombe kohaselt kestavad lasteta inimese matused kolm päeva, lastega, aga mitte eriti olulise inimese matused viis päeva ja edasi, mida tähtsam, seda kauem – seitse, üheksa ja isegi viisteist päeva. Viimane siis küll juba näiteks külavanema puhul. Pere noored mehed etendavad sõjatantse, mängib vali muusika, trummide saatel saabuvad protsessioonis matuselised. Selle aja jooksul tuleb kõik matuselisi sööta-joota ja tihti nõutakse toitu ka kodustele kaasa. Kui seda kõike ei suudeta pakkuda, siis tuletatakse seda aastaid meelde: „Meile külla tulles sööd küll, aga oma ema matustel ei suutnud meile korralikku kõhutäit pakkuda!“ Sellised kombed teevad kurvaks, sest tihti oleks matustele kuluvat raha hädasti vaja lapse arsti juurde saamiseks või koolitasudeks. Maetakse kodu lähedale, tihti ukse ette puu alla. Haud on kas lihtne saviküngas või kahhelkividega kaetud, millel saab kuuma ilmaga pikali visata.

Pulmatseremooniad on kiriku mõjul üsna läänelikud – kes seda endale lubada saab, siis valges kleidis ja mustas ülikonnas altari ette. Kosimiskombestik on aga traditsiooniline – tihe perekondade vaheline suhtlus, mille käigus uuritakse partnerite tausta ja perekondade sobivust ning kui jõutakse kokkuleppele, siis tasub peigmehe pere pruudi hinna, milleks on neli lehma. Kui seda kohe ei ole võimalik üle anda, jääb see aastatepikkuseks võlaks üles. Pruudi pere kinnitab tehingu omakorda kuke kinkimisega. Euroopast tulles on kosilaste tõrjumiseks hea taktika uurida, kuidas kavaler kavatseb mu perele lehmad kätte toimetada, kas tõesti lennukiga?

Usk ja võim

Need on kaks teemat Kongo külas, kus traditsioon ja uus süsteem põimuvad ja põrkuvad nii, et selgust saada ei ole sugugi lihtne. Suurem osa Kongo külast on katoliiklik – küla suurim hoone ja jõukaim asutus on kirik, mille kellad külarahva igal hommiku kell 5.50 üles äratavad ja hommikusele missale kutsuvad. Taustal eksisteerib aga tugevalt nn traditsionalism ehk kohalik esivanemaid kummardav ja nende kaudu jumalate heakskiitu otsiv usund. Meeleheaks tuuakse ohvreid – harilikult kitsi ja kanu, mis tapetakse iga majapidamise juures oleval savialtaril. Ohverdamised langevad tihti kokku kristlike pühadega, nagu jõulud ja lihavõtted. Sel puhul saavad perekonnad oma toidulauale ka liha. Kohalike traditsiooniliste pühapaikade kaitsjaks on külavanem, kes on muuhulgas ka aktiivne esireakristlane igal pühapäeval.

Erinevad müüdid ja uskumused ning usk musta maagiasse juhivad ka igapäevaelu. Kui naisel on olnud üks või mitu nurisünnitust, siis usutakse, et see on üks ja sama laps, mis on taassünni tsüklisse kinni jäänud. Tema vabastamiseks tehakse rituaale ja nii surnud laps kui ka järgmine sündiv laps märgistatakse ühtemoodi – kas augustatakse kõrv või tehakse sisselõiked näkku. Sellega öeldakse: „Jää siia, sest me oleme ära tundnud, kes sa oled!“ Usutakse näiteks ka, et imetav naine peab mehest hoiduma, sest sperma teeb rinnapiima vesiseks. Suurematel turgudel on näha kõikvõimalikku atribuutikat, millega kurja eemal hoida – näiteks kuivatatud kameeleon pidi olema eriti tõhus. Võib tervel kujul riiete vahele pista ja kaasas kanda või jahvatatuna koos toiduga sisse süüa.

Mustast maagiast räägitakse imelugusid – külas pidavat olema inimesi, kes suudavad ennast noatorke ja püssikuuli jaoks läbistamatuks muuta; neid, kelle majapidamisse kurjade soovidega inimesed ei pääse – käsi jääb ukse külge kinni; või neid, kes suudavad rituaalide käigus inimese pea maha raiuda ja selle pärast jälle otsa panna. Reaalne praktiseerimine on aga kiriku mõju tõttu järjest väiksem, samuti kaasneb musta maagiaga palju tingimusi, mida nüüdisaja inimesed ei ole enam valmis täitma – tuleb nädalaid naistest hoiduda, hoida mõte puhas jne.

Traditsioonilise ja uue maailma vahel käib tasakaalu otsimine ka kohaliku võimu rindel. Kuigi on küsitav, kui traditsiooniline üldse siin piirkonnas on külavanemate (chief) ja peavanemate (paramount chief) süsteem, sest antropoloogide väitel ei ole frafra hõimudel sellist sisemist hierarhiat olnud – otsuseid langetas horisontaalne vanematekogu. Süsteemi seadis sisse Briti koloniaalvõim, et kohalikke paremini kontrolli all hoida. Praegu täidavad külavanemad olulist rolli erinevate vaidlusküsimuste ja maahaldusteemade lahendamisel, samuti annavad nad heakskiidu küla arengut ja heaolu puudutavatele teemadele. Nii tuleb meilgi Mondo plaane ja tegemisi aeg-ajalt külavanemale tutvustamas käia, kaasas paar pudelit kohalikku kesvamärjukest. Paralleelselt eksisteerib kohalik omavalitsus koos volikogu ehk assembly’ga, kes samuti erinevate sotsiaal-, haridus- ja majandusarenguteemadega tegelevad, ainult et tegelikuks arendustegevuseks ei kipu siia kunagi eriti palju raha jõudma. Erandiks on valimiseelne periood, kus võimulolev partei bravuurikalt tee üles võtab, lubades laia ja siledat asfalti. Kolm aastat hiljem tolmab ülesvõetud tee endiselt ja asfalti ei paista kuskil.

Tänulikkus

Elu on valdava osa inimeste jaoks Kongo külas raske – on igapäevane pingutus tuua perele söök lauale, saata lapsed kooli, hoolitseda majapidamise eest ja tulla toime survega hoolitseda veel arvutu hulga sugulaste eest, sest kellelgi on alati veel suurem mure. Aga on kolm asja, mis mind Kongo külas alati rõõmsaks teeb: kellel on, see jagab teistega – olgu see mõne naabri lapse koolitasude maksmine või oma lõunasöögi jagamine; olgugi et argipäev on raske, siis osatakse väikestest asjadest rõõmu tunda – postkaart Eestist võib vallandada metsiku tantsukeerutamise ja naerulagina, lehvitamine ja tervitamine käib alati laia naeratuse saatel; ja siin osatakse kiita ja tänulik olla – olgu siis jumalale või ligimesele iga väikse asja eest, mis on hästi läinud: „You’ve done well!“ , „We are grateful!“

Soovitused reisimiseks:

• Ghanat on mõnus külastada üsna igal aastaajal, põhja pool on septemberdetsember kõige meeldivam aeg – suured vihmasajud on möödas, aga kuumaperiood alles ees.

• Ghanat kutsutakse n-ö algajate Aafrikaks – inglise keelega saab hakkama, reisimiseks vajalik infrastruktuur toimib võrdlemisi hästi, kohalikud on abivalmis ja sõbralikud, suuri sisekonflikte ega turvaprobleeme ei ole, kuigi ettevaatlikkus tuleb alati kasuks.

• Külastussoovitused – imeilusad lõunaranniku rannad ja reggae vibe: Kokrobite, Elmina, Butre ja Busua, Ada Foah; orjakaubanduse kohutav ajalugu ranniku kindlustes (näiteks Elminas) ja sisemaa laagripaikades; Mole rahvuspark; väidetavalt Lääne- Aafrika suurim avatud turg Kejetia Kumasis; Põhja-Ghana hajakülad ja traditsiooniline eluviis.

• Olulisemad käitumisreeglid: alati tervita ja uuri, kuidas läheb, enne kui teed küsid või midagi ostad; mida põhja poole, seda konservatiivsem elanikkond, naistel on hea kanda vähemalt põlvini seelikuid või pükse ning hoida õlad ja dekoltee kaetud, eriti külakontekstis; rannas võib üldiselt olla bikiinides, kuid kohalikelt võib saada märkusi ja soovitusi end kinni katta, seda tasub kindlasti teha rannaalalt väljudes; rahalunijaid jagub, aga nad ei ole agressiivsed – püüa olukord naljaks pöörata või vasta midagi ebamäärast, nagu „Äkki homme!“.

• Muusika: otsi üles veebileht www. awesometapesfromafrica.com, kus New Yorgi DJ Brian Shimkovitz on aastate jooksul kogunud kummalist ja köitvat Aafrika muusikat, eriti möödunud kümnenditest. Sealt leiab ka palju vana head Ghana high-life-muusikat.

• Kirjandus: üks köitvamaid Ghana naiskirjanikke on Ama Ata Aidoo, kellelt on ilmunud romaanid „Our Sister Killjoy or Reflections from a Black-Eyed Squint“(1977) ja „Changes. A Love Story“ (1991) ning lühijuttude ja luulekogumikke.

• Ghana ainus rahvusvaheline lennujaam asub Accras, kuhu saab näiteks Lufthansa, KLM-i või Turkish Airlinesiga Tallinnast edasi-tagasi 800–1200 euroga.

• Kui on huvi külastada just Põhja-Ghanat, on lähem lennata Burkina Faso pealinna Ougadougusse, kust on Bolgatangasse vaid kuus tundi sõitu, kuid sel juhul on vaja mõlema riigi viisat.

• Accrast Kongo külale lähimasse linna Bolgatangasse sõidab bussiga 14–16 tundi (800 km), mugavamad bussifirmad on O.A. Travel and Tours ja VIP. Alternatiiviks on siselend Accra-Tamale (umbes 75 eurot ots), sealt bussiga Bolgatangasse on veel 2–3 tundi.

• Kohalikke lühikesi distantse läbitakse mikrobussidega, mida kutsutakse tro-tro’ks. • Eesti kodanikud saavad Ghana viisat taotleda Berliinis asuvast saatkonnast.

• Hea reisijuht on Bradt Travel Guide Ghana, kõige värskem on 2014. aastal ilmunud 6. trükk.

MTÜ Mondo Eesti humanitaarabi, arengukoostöö ja maailmahariduse organisatsioon MTÜ Mondo tegutseb Kongo külas alates 2009. aastast. Eestlaste toel käib seal koolis ligi 150 vähemate võimalustega perede last. Naiste toimetulekut toetatakse põllumajandustoetustega ning korvipunumis- ja shea-või tootmisühistu loomise kaudu. Igal aastal lähetatakse külla eksperte Eestist – õpetajaid, meditsiinitöötajaid, IT- ja ettevõtlusinimesi, kes kohalikule arengule kaasa aitavad.

Lisainfo:

www.mondo.org.ee

aafrika@mondo.org.ee

Tekst ja fotod: Diana Tamm

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Toidunippe Uganda köögist
• Kloonitud vandersell
• Kai-Mai Olbri: Maroko – minu hinge sügiskodu
• Norra iidseimad piltmõistatused
• Konsulaarabi kolmandates riikides
• Kultuurne motobande Alpides
• Päikeselind
• Kohtumised kuningaga
• MAROKO enne ja nüüd
• Lõuna-Etioopia salapärased hõimud
• Imelised himba naised
• Veel põnevaid reisisoovitusi
• Kõrbehõimud, tühjus ja liiter vett
• Reisiajakiri küsib: miks elate Aafrikas?
• Elu pärast kodusõda. Kesk-Aafrika Vabariik
• MALI lummuses
• Ehe Aafrika elu Kongo külas
• Müstilisel Kaydara-maal
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 56 – Oktoober 2015