USA lõunaosariigid ehk New Orleansist El Pasosse kõrvalepõikega Mehhikosse

New Orleans, Lousiana – siin pole kahtlustki, põhirõhk läheb muusikaklubidele. Peatuda tasub prantsuse kvartalis ja siis hängida kas või ööd ja päevad ühest klubist teise. Keegi pole kokku lugenud, mitu lavaga baari, pubi või restorani ses linnas on, aga eranditult igas tehakse tasemel muusikat, viimast jagub ka tänavanurkadele ja parkidesse. Ja mis kõige toredam, sa ei pea ootama keskööni, bändid on õhtul kella seitsmest juba laval!

Kui saabub küllastus, tasub minna pooleks päevaks hõljukituurile sohu. Lisaks soo-notsudele, pesukarudele ja Shrekile elavad soos ka mõned erakud, kes pääsevad liikuma vaid paadiga, omavad vahel kaevu ja vahel ka elektrit. PS! Alligaatorid oma ninnusid külmaga veest välja ei pista.

Lousianast u 500 kilomeetrit lääne poole sõites jõuab Houstonisse (Texas). No kes meist ei teaks väljendit “Houston, we’ve had a problem here” Apollo 13 missioonilt. NASAl on USAs u 10 space center’t, Houstoni oma on kuulus just juhtimiskeskusena a la “Mission Control” ja astronautide koolituskeskusena. Keskus on avatud osaliselt ka külastajatele ja ühes kosmosekeskuses võiks elu jooksul igaüks ikka ära käia!

Houstoni vahetus läheduses ookeanirannikul asub omaaegne kuulsaim kuurortlinn Galveston, mis praegu meenutab natuke Narva-Jõesuud ja veidi vana daami. Kunagine hiilgus ja rikkus kumab kooruva värvi all vastu. 50 km liivaranda ja kanajalgadel majad (orkaanid!), lõbustuspargid pier’idel ning kaunis filmilik vanalinn – Galvestonis tasub endiselt aeg maha võtta.

Houstonist u 300 kilomeetrit lääne poole edasi sõites jõuab kultuuride segapudrulinna San Antoniosse. Linna kõige olulisem vaatamisväärsus (nende endi arvates) on seda läbiv kanal, millest on kujundatud tohutu atraktsioon nimega Riverwalk. Mööda kanalit saab isegi ekskursioonipaadiga sõita, selle ääres on peen jalutada ja loomulikult kallis ööbida ja einestada. Valgusinstallatsioonid ja muusika teevad ühest kanalist tõesti omamoodi lummava paiga. Kui nüüd aga kanali äärest eemale jalutada, siis põnevust jagub näiteks veel La Villita linnaossa, mis praegu on kunstibutiikide pärusmaa. Ka ajaloolised misjonikindlused on siin linnas päris autentselt eksponeeritud (ühes oli äge ja suur nugade – pusside kollektsioon). San Antonios asub ka Estonia linnaosa. Elevuseks liiga palju põhjust siiski ei ole, see pole siin mingi Ülem-Suetuk ja mingeid juuri või sidemeid Eestiga otsida siit ei tasu. Keegi nutikas on lihtsalt maakaardi abil tänavanimesid genereerinud. Aga soe tunne on eestlasena Eesti külas ringi sõita ikka.

San Antoniost u 700 kilomeetrit lääne poole edasi sõites jõuab Big Bendi rahvusparki (ikka Texas endiselt). Park laiub Mehhiko piiri ääres, piiriks Rio Grande jõgi (ma ei kujuta ette, kuhu see Trump siin seda müüri veel ehitab?). Rahvusparki sisenemine ja väljumine on kõrgendatud passi- ja turvakontrolliga ikka sellesama Mehhiko pärast. Piirijõgi on kohati põlveni ja kitsuke, nii et jõe ääres aega veetvaid mehhiklasi (kes muide salaja oma suveniire annetuskarpidega koos üle piiri matkaradade äärde sokutavad) kohtab ikka siin ja seal lõkke ääres. Rio Grandesse võib ka turist sisse hüpata, saab kanuusid laenutada ja kanjonite vahel turnida. Muidugi võib ka ametlikult Mehhiko piiri ületada piiripunktides. Järjekordi eriti ei kohanud, ainult et jala tuleb minna (rendiautosid ei tohi enamasti viia teise riiki ilma loata). Mehhikos võib endale muidugi nii uue hobuse kui auto tellida, kuninglikult süüa-juua, aga ikka eeldusel, et sa suudad oma soove kohalikele kuidagi neile arusaadavas keeles (mis ei ole kindlasti mitte inglise keel) edastada.

Big Bendi rahvuspark peidab endas aga võrratut loodust, eri kategooriates matkaradu on väga palju selle kõige nautimiseks. Igal rajal, igas peatuses on erinevad vaated ja isesugused mäed. Päike (valgus) pakub koidust ehani lõputuid nüansse selle kõigele lisaks.

Mööda ameerika mägede atraktsiooni meenutavat maanteed läbi Big Bend Ranch State Park’i ja Chihuahua kõrbe u 500 kilomeetrit loode poole sõites jõuab El Pasosse (ikka veel Mehhiko piiri ja Rio Grande ääres) – kaktuste, kotkaste, kauboide, rodeo ja Texas Cowboyde linna (nagu laulavad kantrimuusikud Texase saloonides: Did you know that Santa Claus is a Texas Cowboy?…  😊)

Pole vähetähtis fakt, et El Pasos on parimad vabrikupoed, kus endale pullinahast just need õiged kauboi-saapad osta!

El Pasost u 80 km kilomeetrit põhja poole sõites jõuab Mesilla vanalinna (New Mexico). Ameerika mõistes ongi tegemist vana linnaga (meie mõistes selline 160 aastane poisike), mis on ajalooliselt olnud kauboide ja indiaanlaste vastuseisu kantsiks Metsiku Lääne ajastul. Kant kohe tõmbas püstolikangelasi, siin sirgus ja hukkus Billy the Kid ja tegi oma mehetegusid Mehhiko kodusõjas Pancho Villa. Ajastu arhitektuur on väga hästi säilinud ja muidugi tänu sellele, et see riikliku kaitse alla on omal ajal võetud.

Mesillast veel 80 km edasi sõites jõuab White Sands National Monument (looduskaitseala Valged Liivad, sarnane staatus rahvuspargiga)

Tegemist on maailma suurimate kipsi-liiva düünidega. Isegi kui need on valged düünid, see ei ole lumi. Isegi kui siin saab laenutada „salvokaid“, see ikkagi pole lumi. Kelgutamine on ka liiva peal võimalik, lihtsalt hõõrdetegur on teine, aga lustihimu muidugi sama või suuremgi veel. Kes püüab kõigest väest, saab alla igast mäest 😊 PS Transformerid filmiti siin.

Punase päikeseloojanguga üle valgete lõputute väljade sobibki oma reisimälestus siinkohal lõpetada ja nentida, et enam paremaks minna ei saa!

• Mehhiko
• USA