Reisiajakiri küsib: miks elate Aafrikas?

Katri Josling: Lagos – liiga ohtlik

Kolisin abikaasaga Lagosesse 2012. aastal, kuna tema töö naftavaldkonnas nõudis seda. Kolimine ja kohanemine oli meile tegelikult suhteliselt kerge, kuna oleme mõlemad üles kasvades eri maades elanud. Mulle kerge isegi niivõrd metsikus kohas, nagu seda on Nigeeria ja selle maa pealinn Lagos, kuna elasin üheksakümnendatel Indias.

Lagos on kuum, niiske ning terves linnas valitseb põhimõtteliselt kaos, kui peale vaatad. Elu seal on aeg-ajalt väga lõbus. Meie sõprusringkond koosnes süürlastest ja nigeerlastest. Me reisisime koos ja käisime tihedalt läbi, mis andis meile „passi“ kohalike (permanent foreginers not expats) lagoslaste ellu.

Lõpuks otsustasime siiski tagasi Londonisse kolida, hoolimata sellest, et meil olid seal toredad sõbrad. Lagos on ohtlik, väga korrumpeerunud ja seal ei olnud turvaline ringi liikuda. Elu käis kõigil tsüklites, kus oldi kuu või kaks Lagoses ning seejärel pidi „sealt välja saama“, et natuke normaalset maailma näha ja varuda kõike, mida kohapeal lihtsalt ei saa. Kõik meie tuttavad tõid kõik asjad söögist kuni ravimiteni maale sisse. Paraku selline eluviis tüütab ajapikku ära ja me kolisime tagasi Londonisse 2013. aasta lõpus. Mälestused sellest ajast on head, kuid elada kohas, kus on ohtlik ja kus ükski harjumuspärane praktiline asi ei tööta, on lõpuks väsitav, kuna liiga palju energiat läheb lihtsate asjade peale, mis on raskeks tehtud.

Eva Diallo: Malile truu!

Olen Mali pealinnas Bamakos elanud ümmarguselt 50 aastat, sattusin siia tänu malilasest abikaasale, kellega kohtusin Moskvas õppides. Mali territoorium on väga suur ning põhjaja lõunaosa erinevad üksteisest väga palju. Riigi areng on takerdunud kahjuks riiki laastanud kodusõja tõttu. Mulle on alati väga meeldinud ringi rännata, kuid nüüd ei julge enam pealinnast rahutu olukorra tõttu väljasõite teha. Isegi Eesti vapi pidin maja eest ära võtma, sest see äratas liigset tähelepanu.

Olen Aafrikale truuks jäänud, siin on kogu mu elu, siin elavad mu kolm poega ning ka lapselapsed. Kuigi elu Aafrikas ei ole kerge, ma seda otsust kunagi kahetsenud ei ole. Teadsin juba algusest peale, kuhu kolin. Mu abikaasa oli sillainsener ning algusaastatel naljatasin, et ta peaks Eestisse silla ehitama. Koduigatsus oli suur.

Nüüd võin öelda, et see sild on ehitatud. Pea kümme aastat olen olnud Eesti aukonsul Malis ning siia on selle aja jooksul sattunud väga palju eestlasi – üks esimesi oli Jaak Joala õdede Kõlaritega, Jaan Tätte, Tiit Pruuli muidugi oma seltskonnaga. Ja nüüd siis Peeter Vähi.

Peetriga kohtusime juhuse tõttu. Peeter oli Aafrika ekspeditsioonil, nende auto läks katki, siis nad võtsid minuga ühendust ning me jõime kohvi ja vestlesime – Eestist, eestlastest, aafriklastest… Peeter rääkis enda muusikalistest otsingutest, et sooviks leida mingit arhailist materjali oratooriumi tarbeks, mis tutvustaks eestlastele Aafrika filosoofiat. Ütlesin talle naljaviluks, et olen enda ja sõprade jaoks ära tõlkinud suurepärase Aafrika autori teose, sest see meeldib mulle nii väga.

Nüüd, umbes kuu aega tagasi, Peeter helistas mulle ja ütles: „Eva, tule oktoobris kontserdile!“ Ja ma tulengi!

Siisi Saetalu: Uganda on pehme!

Uganda on pehme. Mitmes mõttes. Inimesed on rõõmsad, sõbralikud ja avatud. Nad ei käi peale, ei tõsta häält, väldivad konflikte ning vaidlemise asemel hakkavad pingelises olukorras naerma. Ja see kõik on nakkav.

Ka kliima on Ugandas pehme. Ekvaatoril asuv riik ulatub merepinnast üle kilomeetri kõrgusele ning pole sugugi nii kuum, nagu meie ettekujutuses Aafrika olla võiks. Puhub värskendav tuul, päike küll paistab, aga ei kõrveta.

See kõik teeb elu Ugandas mõnusaks, kuid tegelikult olen siia elama sattunud ikkagi kokkulangemiste tulemusel.

2012. aastal tulin Uganda pealinna Kampalasse üheksaks kuuks vabatahtlikuna avama kohvikut, mis pakkus tööd siinsetele puuetega noortele. Pärast vabatahtliku perioodi käisin paar korda uuesti Kampalas ning pooleteise aasta eest lendasin kohale plaaniga jääda. Nüüd juhatan Kampalas koos eestlasest äripartneri Kalev Roosiväliga avatud Lauma Lingerie pesupoodi ning koos Kon Tiki Reisidega püüame meelitada eestlasi tutvuma siinse rikkaliku looduse ja loomariigiga.

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Toidunippe Uganda köögist
• Kloonitud vandersell
• Kai-Mai Olbri: Maroko – minu hinge sügiskodu
• Norra iidseimad piltmõistatused
• Konsulaarabi kolmandates riikides
• Kultuurne motobande Alpides
• Päikeselind
• Kohtumised kuningaga
• MAROKO enne ja nüüd
• Lõuna-Etioopia salapärased hõimud
• Imelised himba naised
• Veel põnevaid reisisoovitusi
• Kõrbehõimud, tühjus ja liiter vett
• Reisiajakiri küsib: miks elate Aafrikas?
• Elu pärast kodusõda. Kesk-Aafrika Vabariik
• MALI lummuses
• Ehe Aafrika elu Kongo külas
• Müstilisel Kaydara-maal
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 56 – Oktoober 2015