Mongoolia ja islam

Mongoolias peetakse islamit etniliseks ehk „kasahhi religiooniks”, maailmas ainulaadne kasahhi kogukond hoiab pühana uskumusi ja riitusi ning traditsioonilist elustiili. Parim võimalus sellest osa saada on külastada LääneMongooliat, riigi suurimat muslimikeskust rahvuspüha perioodil. Alevtina Solovyova kirjutab lähemalt.

Mongooliast on viimasel ajal saanud väga populaarne ja trendikas turismisihtkoht kogu maailma, eriti lääneriikide turistidele. Selle põhjused on Mongoolia maastikud, etniline, religioosne, kultuuriline mitmekesisus, hüpnotiseerivalt kaunis loodus, samuti vaatamata moderniseerimisele ja globaliseerumisele säilinud traditsioonilise elustiili vastupandamatu võlu, kohalike inimeste iseloom ja tavad – nad on mänguhimulised, sõbralikud ja väga külalislahked, alati positiivselt uudishimulikud, valmis võõrale varjualust pakkuma ja oma tegevusrohkes, ent hämmastavalt mõõdukalt kulgevas igapäevas ruumi tegema.

Rohkem kui 1,5 miljoni ruutkilomeetri suurusel territooriumil elab umbes 3–4 miljonit inimest ning see koosneb põlismetsade, küngaste ja mägede, järvede ja jõgede, steppide ja kõrbetega kaetud piirkondadest, mis on ainulaadselt ja puutumatult kaunid „igavese sinise taeva” all, nagu mongolid armastavad öelda. Mongoolia mitmekesised avarad loodusmaastikud tekitavad ilmselt selle erilise ajatunnetuse. Tunde, et aja kulg aeglustub ning aeg jääb koguni seisma nii, et Mongoolia „homme” võib saabuda määramatu perioodi jooksul. See omadus võib kohalike inimestega suhtlemisel ja asjade kokkuleppimisel mõnikord probleeme tekitada.

Spirituaalsuse keskus

Mongoolia elanikkond koosneb erinevatest etnilistest rühmadest, enamjaolt mitmest mongoli hõimust, mitmesugustest turgi etnilistest rühmadest, vähesel määral hiinlastest ja venelastest. Selle piirkonna kultuuriline eripära on moodustunud erinevate religioossete traditsioonide, sealhulgas zoroastrismi, tengrismi, šamaanitraditsioonide, kohalike kultuste, erinevate Tiibeti ja Mongoolia budismikoolkondade, kristluse ja islami lõimumise teel. Sotsialistliku perioodi lõpus tekkis Mongoolias tugev religioosse taassünni laine, mis kestab tänaseni.

Tänapäeva Mongoolia on mitmeusundiline ühiskond, mida paljud väliskülalised peavad uueks tugevaks spirituaalseks keskuseks ja kuhu tullakse palveränduritena vanu budistlikke templeid külastama, pühapaiku (kaljurahne, puid, allikaid, iidsete kurgaanide kivikujusid jms) kummardama või isegi šamaaniõpilaseks saama. Spirituaalsete rännakute kõrval pakub Mongoolia külalistele mitmesuguseid võimalusi lõõgastumiseks, enda proovile panemiseks ja meelelahutuseks, näiteks saab matkata, ratsutada, kaameli või jaki seljas sõita, mägedes telkida, kogeda elu traditsioonilises kohalikus majapidamises või ehtsas jurtas, mida kaitsevad kodustatud hundid, osaleda traditsiooniliste pühade tähistamises ja festivalidel, vaadata maadlus-, ratsa- ja vibulaskevõistlusi, kotkastega jahti pidada ning külastada isegi paika, mida peetakse Tšingis-khaani sünnikohaks. Igal Mongoolia regioonil on oma eriline nägu, iseloom ja traditsioonid.

Eristuv Lääne-Mongoolia

Üks nendest on Lääne-Mongoolia, mis on teistest osadest eraldatud Mongoolia Altai mäeahelikuga ja koosneb Bajan-Ölgij, Uvsi ja Hovdi provintsist. See on väga eriline piirkond, mis on kogunud tuntust rohelise piirkonnana täis metsi ja järvi, ajaloolisi mälestusmärke (iidsed kivitahvlid) ning omanäolisi etnilisi ja religioosseid traditsioone, mis on ülejäänud Mongoolia omadest väga erinevad. Neid traditsioone viljelevad Lääne-Mongoolia hõimud, kalmõkkide lähisugulased oiratid ja suurim Mongoolia kasahhide kogukond, eriti Bayan-Ölgij provintsis. See on üks turgi rahvarühmadest, kes elavad Ida-Euroopa lõunaosas, Uurali mägedes ja Kesk-Aasia põhjaosas – suures osas Kasahstanis, aga ka Usbekistanis, Hiinas, Venemaal ja Mongoolias, kes nagu mongolidki seovad oma rahva päritolu khaaniga. Kasahhid on Mongoolias peamised islamiusu esindajad ja Lääne-Mongoolia on riigi suurim muslimikeskus.

Heites pilgu ajalukku, näeme, et mongolitel oli minevikus poliitilistel ja majanduslikel põhjustel islamiga rohkelt kogemusi ja kokkupuuteid − kontaktide tõttu anastatud Kesk-Aasia ja Lähis-Ida aladel elanud muslimitest elanikkonnaga, diplomaatiliste suhete kaudu muslimiriikidega (sh abiellumine ja mehe koju kolimine), muuhulgas Afganistani, Transoksaania, Egiptuse ja teiste Araabia maadega. Need kogemused on olnud erinevad, alates islami allasurumisest ja lõpetades selle omaksvõtmisega suure Mongoolia impeeriumi tähtsamate juhtide ja eliidi poolt (näiteks hakkas islamiusuliseks Berke-khaan, Tšingis-khaani lapselaps ja Kuldhordi valitseja, kes aitas islamil Mongoolias kanda kinnitada). Viimasel ajal on riigi religioosses süsteemis tähtsale kohale tõusnud budism ja islam ei ole enam silmatorkaval kohal.

Etniline ehk „kasahhide religioon”

Suurem osa mongolitest, kes on budistid, šamanistid või erinevate kohalike tavade järgijad, peab nüüdisaegset Mongoolia islamit etniliseks religiooniks ehk „kasahhide religiooniks”.

Islam kuulutati üheks Mongoolias levinud usuks 1990ndatel pärast sotsialistliku režiimi kokkuvarisemist ning sai siis koos teiste usunditega tõuke arenemiseks. Islam on Mongoolias vähemususk, ametliku statistika kohaselt moodustavad muslimid 3–5% (Ulaanbaatari mufti alternatiivsete andmete kohaselt 7–10%) elanikkonnast. Enamik neist on sunniidid. Mufti sõnul on üks Mongoolia muslimite saavutustest see, et Mongoolias puudub džihaadiliikumine. Nüüdisaegses sotsialismijärgses Mongoolias on usunditest saanud tähtis element rahvusliikumistes ning kohaliku tasandi ja riikliku identiteedi kujundamisel. Selles suhtes on Mongoolias elavate kasahhide islamil oluline roll etnilise ja rahvusliku tähisena – väga populaarne tänapäeval neis kogukondades levinud mõtteviis on „kasahh olemine tähendab muslim olemist”. Islamil on ka alalhoiu ülesanne, see aitab mõnes mõttes säilitada traditsioonilisi rolle ja reegleid ning isoleerib kasahhi kogukonnad osaliselt Mongoolia ülejäänud elanikkonnast, mis aitab vältida või vähemalt aeglustada assimileerumist. Muslimikogukonnad on võõrastele, sealhulgas ränduritele palju enam suletud.

Kasahhid Mongoolias

Tänapäeval moodustavad kasahhid, üks Mongoolia ametlikest vähemusrahvustest, umbes 5% Mongoolia elanikkonnast (150 000 inimest). Kasahhide emigreerumine Mongooliasse Hiinast (Xinjiangi provintsist) ja Venemaalt algas 19. sajandi teisel poolel, paar suurt lainet toimusid ka sotsialismiajal. 1940ndatel määrati kasahhi kogukonna elupaigaks ametlikult LääneMongoolia, eelkõige Bayan-Ölgij provints (umbes 90% kohalikust elanikkonnast). Kasahhid suhtlevad peres ja kogukonnas oma keeles, mis kuulub turgi keelte kiptšaki harusse. 1990ndatel hakkas üks Bayan-Ölgij provintsi kogukond avaldama ka kohalikku ajalehte kasahhi keeles.

Kasahhid on vaatamata sellele, et nad elavad isoleeritumalt ja on võõrastele kogukondadele suletumad, oma tugevamate patriarhaalsete rollidega üsna hästi kohandunud Mongoolia ühiskonna ja kultuuriga, jagades samalaadset nomaadlike karjakasvatajate elu- ja igapäevarutiini, sugulus- ja kokkupuutetavasid (sh väga auväärne traditsiooniline maadlus) ning võttes jätkuvalt omaks ja andes edasi levinud uskumusi ja riitusi. Mongoolia kasahhide kogukonnad on osa tänapäevase Mongoolia näost, Mongoolia riigist, ühiskonnast, kultuurist, rõhutades seda moodustavate traditsioonide mitmekesisust ja originaalsust. Traditsioonilise kasahhi elu kultuurielemendid tänapäeva maailmas on üks Mongoolia väga populaarsetest kaubamärkidest, mida reklaamitakse välismaalastele olulise vaatamisväärsusena – sealhulgas rahvariided, käsitsi tehtud kaunistused, erilised jahikombed, rahvusroad ja paljud muud asjad, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema.

Tänapäeval on need traditsioonilise elustiili elemendid, materiaalne ja intellektuaalne kultuur, uskumused ja riitused Mongoolia kasahhi kogukonnas kõrges hinnas ja kasutusel. Oma traditsiooniliste tavade mitmekülgse järgimise soov võib nende seas olla isegi tugevam kui Kasahstanis elavate kasahhide seas. Samas peetakse neid traditsioonilise elustiili elemente ka kultuurilise ja majandusliku kasu saamiseks välismaalastele mõelduks ja reklaamitavaks. Nii autentsed kui ka Mongoolia populaarsete kaubamärkide moderniseeritud rahvarõivad, mütsid ja vööd ning ehted on turistide, kauplejate ja eksportijate seas nõutud ja populaarsed. Käsitööna valminud tikandid, mis kaunistasid algselt majade ja jurtade seinu katnud traditsioonilisi vaipu, levivad nüüd kulutulena ka moodsatele aksessuaaridele, näiteks seljakottidele, prillidele, telefonikorpustele, kaelakottidele ja muudele asjadele.

Unustamatud rahvuspühad

Kui külalised soovivad saada aimu kohalikust värvikast etnilisest eripärast, on üks hea moodus külastada kasahhi kogukondi nende rahvuspühade puhul korraldatavatel pidudel. Need erinevad mongolite pühadest. Rahvarõivad, traditsioonilised spordialad, ratsutamine, muusika, tants ja rikkalik pidusöök jätavad kustumatud mälestused. Rohkelt kaetud toidulaud on nii ühiste pühade kui ka koduste pidude ajal ja külaliste vastuvõtmisel kasahhi peo vältimatu osa. Kasahhi, nagu ka Mongoolia köögi alus on liha, seejuures süüakse nelja tüüpi liha – hobuse-, kaameli-, lehma- ja lambaliha. Kõige kuulsam roog on bešbarmak (sama tüüpi roog on Kesk-Aasias ja Venemaal laialdaselt levinud nomaadlike turgi rahvaste ja mongolite seas), mis valmistatakse kõige suuremas aus olevatest lihatükkidest, sealhulgas looma peast. Kõige tavalisem on lambaliha ja kõige pidulikum hobuseliha. Pearoa, bešbarmaki söömise järel maitstakse sageli muid liharoogasid, röstitud sisikonda, kopsu, südant, magu, maksa, hobuselihavorste (Mongoolia köögis süüakse nende asemel verivorsti) ja loomulikult kumõssi (tavaliselt märapiimast valmistatud kääritatud piimatoodet). Nii kohalike kui ka võõraste üksmeelse arvamuse kohaselt on Mongoolia liha kõige maitsvam terves maailmas (selle artikli autor oskab siin samuti oma eksperdiarvamust avaldada).

Peoelamuste kõrval võivad külalised osaleda ka teistes kohalike kasahhide tavalistes tegevustes, mis on teise kultuuri esindajate jaoks väga keerulised ja muljetavaldavad. Seesuguse kogemuse võib saada näiteks mitu päeva mägedes ratsutades või kotkastega jahti pidades. Isegi kui jahisaagil õnnestub turistide eest põgeneda, jäävad neile, kes proovivad, igaveseks alles rabavad mälestused maastiku ilust ja erilisest tegevusest. Kotkastega jahipidamist peetakse eriliseks kasahhi tavaks, millega traditsiooniliselt tegelesid mehed, ent tänapäeval osalevad selles ka naised. Kasahhid on karjapidamise kõrval üldiselt väga oskuslikud jahipidajad, kes oskavad ka hunte jahtida ja isegi neid kodustada.

Kohalikega aega veetes saab aimu ka selle ebatavalise autentse kultuuri teistest eripäradest, saab kuulda nende traditsioonilisi arusaamu meid ümbritsevast maailmast, nii tegelikust kui ka ebareaalsest, mis on täis kangelasi, vägevaid šamaane (kasahhid kasutavad vaatamata islamiusule ka šamaanide teenuseid, kasahhi šamaani nimetatakse baksy’ks) ja mütoloogilisi olendeid, nagu jinn (kurjad deemonlikud hinged) ja peri (kaunid jumalikud naishinged).

Tekst: Alevtina Solovyova

Fotod: Kristofer Piir, Alevtina Solovyova

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• IISRAEL. Koššertoit aastal 5779*
• Biskaia lahe pärlid
• Loodusturism Rumeenia moodi
• Tükike Jaapanit – Hiroshima ja Kassisaar
• ARNE UUSJÄRV: seiklusreis Taisse
• KABUL – keeldude ja käskude linn
• Mis toimus saatesarja „Kaks kanget Sovetistanis” võtetel?
• Tiit Pruuli soovitab: Kesk-Aasia
• UNESCO eestlasest saadik Kesk­-Aasias
• ŠÕMKENT – Lõuna-Kasahstani värviline süda
• Pilvede, taksode ja muslimivähemuse maa
• Mongoolia ja islam
• INDONEESIA islami varjus
• Islami eri varjundid
• TOOMAS ALTNURME: Lasteaiakasvatajast Tarzaniks
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA