Kullapalaviku radadel
Kaja ja Leivo Sepp seiklesid kullapalaviku radadel Kanadas, kus kunagise kullajanu aimdus veel tänaseni säilinud ning inimtühi karm loodus annab kohale erilise võlu.
Yukon. Kanada loodeosa ja ääremaa, mille asukohast annab vast enim aimu piirnemine USA Alaskaga. Jack Londoni põhjalaraamatuid lugenule kangastub kullapalaviku hõng, ürglooduse kutse ning kunagise kullalinna Dawson City põnev pahelisus.
See maa on võimsalt tühi. Kogu Yukonis, mis pindalalt on üle 480 000 km2 ehk enam kui kümme Eestit, elab umbes Pärnu linna jagu inimesi − 38 000, neistki tervelt 30 000 pealinnas Whitehorse’is.
Kunagi kulla või looduse ahvatlusel Yukonisse asunud valged on – nagu paraku mujalgi Põhja-Ameerikas – tõrjunud põlisrahvad elu äärealadele. Mingil ajal hakkas aga sellest ilmselt ka endal nii paha, et praegu püütakse põlisrahvaste identiteeti, kultuuri ja eluõigust igati toetada. Erinevate põlisrahvaste kogukondi on Yukonis 14 ning poliitilise organisatsioonina ühendab neid Yukoni põlisrahvaste nõukogu (Council of Yukon First Nations). Võib-olla ei ole veel pöördumatult hilja, ehkki kurvakstegevalt on kõik Whitehorse’i heidikud ning turistidelt raha või viskilonksu nurujad indiaanipäraste põsesarnade, mandlisilmade ja laiasõõrmelise ninaga…
Kullapalaviku ajad Yukonil on läbi, kuid inimtühja karmi looduse ürgne kutse kõlab võimsalt ka tänapäeval. Üle ja läbi Yukoni toimuvad inimvõimete piire kompavad katsumused, millest kuulsaim on tuhandemiiline ja ligi kolm nädalat vältav kelgukoerarakendite võistlus arktilises pakases Fairbanksist Whitehorse’i. Kes koerajõudu kasutada ei taha, võib end proovile panna ultrajooksus, kus distantsi saab valida „tavalisest” maratonist kuni enam kui kümme korda pikema 430-miilise katsumuseni. Ja muidugi jõgi ise, millel korraldatakse veesõidukivõistlusi, meenutamaks aega, kui jõgi oligi ainus, mis piirkonda hapra tsivilisatsiooniga sidus. 2018. aasta suvel osalesid ka Eesti aerutajad esimest korda maailma pikimal aerutamismaratonil Yukon River Quest, mille pikkuseks on 715 kilomeetrit, sellest enamik läbi ilma asustuse ja maapealse juurdepääsuta kõnnumaa. Veebruaris startis esimene eestlane ka 700-kilomeetrisel katsumusel Yukon Arctic Ultra, kuid paraku tuli karmide olude tõttu katkestada.
Dawson City tõus ja langus
Dawson City elab ja hingab tänini kullapalaviku rütmis. Kui 1896. aastal Bonanza Creekist suur kullasoon leiti, valgus mööda jõge inimtühja piirkonda seiklejaid ning õnne- ja kullaotsijaid. Nii sündiski praktiliselt üleöö Dawsoni linnake. Esimesel aastal talvitus siin 6000 elanikku ning linn koosnes telkidest ja kiiruga kokkuklopsitud hüttidest.
Nagu polaaralade taimedel, oli ka linna õitseng lühike, tormiline ja kiire. Uue sajandi alguseks oli Dawsonis elanikke juba 30 000, kerkisid kasiinod, tantsulokaalid ja bordellid. Siis aga leiti kulda ka mujalt, rahvamassid valgusid edasi, linnake elas üle ka paar hävitavat tulekahju – ja juba aastal 1902 oli elanikke alles vaid 5000. Praegu elab Dawsonis inimesi umbes 2000, neistki kõik mitte aasta ringi.
Tänapäevane Dawson City on maaliline linnake, kus iga samm meenutab kauget kullapalaviku aega. Majad, hotellid, lokaalid – kõik on justkui eelmisest sajandivahetusest välja astunud. Igikeltsale rajatud majad on keltsa vaiksel sulamisel vajunud võluvalt kiiva ning kogu linn sarnaneb veidi teatridekoratsiooniga, aga on vana, ehtne ja päris.
Karmide meeste maailma jäänukina saab Downtown Hotelis proovida Sourtoe kokteili: klõmakat, milles ujub külmas mustaks tõmbunud amputeeritud varvas. Jah, päris varvas. Või vähemalt väga ehe koopia. Silt hoiatab, et varba allaneelamine on karistatav väga karmi trahviga ning igaks juhuks ei tasu vist küsida, kuidas sellisel juhul uus varvas saadakse.
Kullaliiva pesemas
Kulda saavad huvilised kaevata tänapäevalgi. Turistidele pakutakse seda meelelahutuse korras ning selle jaoks on Claim No.6, kus kullakaevuripanniga saab proovida kulda sõeluda nagu muiste. Mitmed yukonlased tegelevad kullakaevamisega aga põhitöö või kõrvaltööna: tõsi, siis mitte kullapannide, vaid väikeste ekskavaatorite ja muu tänapäevase tehnoloogiaga. Iga soovija võib sümboolse hinna eest saada endale claim’i , millega kaasneb aga kohustus seal kaevandama asuda ja riigile kulda müüa. Rikkaks sellega just ei saa, ütleb giid, kelle pere ka ise kullakaevamisega tegeleb, kuid tööd ja leiba annab.
Kullakaevuriromantika on kirjanduses põlistanud kullaväljade veteranid Jack London ja poeet Robert W. Service, kellele mõlemale (nagu ka tavalisele kullakaevurile ja tema koerale) on Whitehorse’is püstitatud ka väärikad monumendid. Tänapäevalgi kõlavad raadios ning Whitehorse´i ja Dawson City söögikohtade muusikavalikus Service’i kullakaevuriballaadid:
I wanted the gold, and I got it—
Came out with a fortune last fall,—
Yet somehow life’s not what I thought it,
And somehow the gold isn’t all.
Dredge No.4
Kullapalaviku tööstuslikust mõõtmest annab aimu Dawsoni külje all Bonanza Creekis olev hiiglaslik kullakaevamismasin Dredge No.4. Praegu see umbes kaheksakorruselise maja kõrgune puidust koloss enam ei tööta, vaid on muudetud muuseumiks. Olemuselt pole dredge muud kui hiiglaslik kullapann, mis raputamise, sõelumise ja uhtumisega mineraalid üksteisest eraldab, tootes hiilgeaegadel viis-kuus kilo kulda päevas. 46 tööaasta jooksul tuli kullatonne kokku 8000.
Pahupool on mõistagi see, et dredge’i teekonda kullasoonel tähistab hävitatud loodus. Pahupidi pööratud ja sõna otseses mõttes läbiuhutud maapind, kus pinnasest on jäänud vaid tontlikud lainjad kivivallid. Kõik kollase metalli nimel, mida inimesed on otsustanud väärtuslikuks pidada...
Muide, kulda toodab masin ka praegu. Turismihooajal (mai-september) käivat siin keskmiselt 100 külalist päevas piletihinnaga 20 Kanada dollarit. See omakorda paneb mõtlema, kas oli ikka arukas otsus meie Aidu karjääris seisnud maailma suurim ekskavaator vanarauaks müüa...
Unistuste jõgi
Yukonist rääkides ei saa üle ega ümber piirkonnale nime andnud jõest. Hiiglaslik Yukoni jõgi keerleb enam kui kolm tuhat kilomeetrit läbi tühja kõnnumaa, kus pärisperemeheks on karud, hundid ja pakane. Jõgi on pikka aega olnud piirkonna elusooneks, kuni teise maailmasõja järel avatud Alaska Highway tuiksoone kohustused üle võttis ja jõel kulgevad majesteetlikud rataslaevad pensionile saatis.
Yukon oli kurikuulus ka oma ohvriterohkete kärestike ja tormlevate kanjonitega, kui laia jõe tohutud veemassid kitsaste kaljuseinte vahele surutuna pöörase jõu omandavad. Kui Yukoni jõge mööda liikusid Klondike’i kullaotsijad oma raskes lastis paatidega, oli Five Fingersi kärestikust miil allavoolu tõmmatud üle kolmveerandi jõe ulatuv võrk – ikka selleks, et kui kärestikus ümber minna, oleks lootust võrgus pidama saada. Lisaks olevat kohalik seadus öelnud, et kes Five Fingersist tervelt läbi jõuab, on kohustatud sõitma võrgu juurde ja võtma sealt kaasa õnnetumate eessõitnute laibad.
Kaks kuulsat kohta, Milesi kanjon ja White Horse’i kärestik, on tänapäeval aga veepaisutamise ja elektritootmise tõttu enamiku oma jõust kaotanud ning möödunud hiilgust ja õudu saab näha ainult kallast mööda kulgeva matkaraja infotahvlitelt.
Matkarajad grislikarude keskel
Yukonil on võimalik matkata mitte ainult paatidega, vaid ka jalgsi ning piirkonnas on hulk matkaradu. Ja unustage turvalised euronõuded, kui matkama lähete! Rajad on füüsiliselt nõudlikud, keerukad navigeerida.
Samas on aga loodushoidu (või kui soovite, tsivilisatsiooni) tunda ka siin. Tombstone’i looduspargi Grizzly Lake matkarajal ( ja enamikus kohtades mujalgi) tuleb telgikoht ette broneerida ning mõnelegi populaarsele rajale pääsemist võib päevade kaupa oodata.
Meie viibisime Yukonis suvel jaanipäeva järel, mil temperatuur päeval oli +20, ööseks aga langes nulli või paari plusskraadi lähedale. Laiuskraadilt on see paik sama kui Eesti, nii et pimedaks peaaegu ei läinud ning keskööpäike ei tundunud peaaegu loojuvatki. Talv seevastu on siin pikk ja külm, kus miinuskraadid püsivad 20–30 juures ning suurema osa ajast võidutseb pilkane pimedus.
Tuleb tunnistada, et napid kolm suvist nädalat sel karmil ja kaunil kõnnumaal tekitasid tahtmise avastada seda hoopis kauem ja minna kunagi seda kogema ka südatalvel.
***
Yukon River Quest ja kullad kaelas
2018. aastal osalesid Eesti aerutajad esmakordselt maailma pikimal aerutamismaratonil Yukon River Quest, mille pikkuseks on 715 kilomeetrit. Eestist osales siis neli paatkonda: Andres Kaju – Leivo Sepp, Mart Reimann – Ivar Hütt, Martin Ilumets – Hillar Irves, Matti Tuul – Martin Pedai. Kui üldiselt näitab võistluse statistika, et esmatulijatest katkestavad enam kui pooled, siis eestlastest lõpetasid täispika võistluse edukalt kõik. Ja mitte ainult lõpetasid: Kaju-Sepp said esikoha K2M ehk kahekohaliste süstade meesteklassis.
Nelja paati ja kaheksat aerutajat saatis neljaliikmeline tugitiim ning sõidust valmis ka TV3 dokumentaalfilm („Kullapalaviku radadel”, Marek Lindmaa ja Indrek Volens).
Ajaloolisel kullaotsijate jõel toimuvale võistlusele akrediteeritakse vaid ca 120 paatkonda eri võistlusklassides. Eesti sportlased osalesid kahekohaliste süstadega ja kasutasid Eestis toodetud võistluspaate World of Kayaks (WK-640 sportversioon). Kajakid reisisid Yukonile hoolikalt sissepakituna merekonteineris ning müüdi võistluse järel kohalikule seiklusmatkade korraldajale – nii et järgmistel osaleda soovijatel on võimalik neid Whitehorse’is rentida.
Yukoni tohutust voolukiirusest annab aimu see, et kiiremad aerutajad saabuvad finišisse eeldatavalt 50 tunniga. Enamik teekonnast läbitakse inimasustuseta piirkonnas ja distantsil on ette nähtud kaks kohustuslikku, vastavalt seitsme- ja kolmetunnist peatust Garmacksis ja Coffe Creekis.
Garmacksi väikeasula peatuskoha ajavõtujoon on paadisillast sadakond meetrit ülesvoolu, et paadid jõuaksid tugevas voolus hoo maha pidurdada. Silla kõrvale jõudes tuleb visata sillal abistajate kätte nii paadi nina- kui ka sabanöör. Nii hoitakse paati voolus paigal ning võistlejad saavad paadist sillale astuda. Tugitiimide briifingul hoiatati, et 300-kilomeetrise peatusteta sõidu järel ei pruugi võistlejad suuta ise kõndida ning neid tuleb toetada, aga kõik Eesti paatkonnad olid täiesti omal jalgel.
Kui võistlejad sõitsid 715 km Whitehorse’ist Dawsonisse mööda jõge, kimas meedia- ja tugitiim autodega sama teekonna jõekallast pidi kulgeval Klondike Highwayl. Kasutada oli võimas Ford Super Duty 4x4, hellitusnimega Traktor, ning sama vägev 8-kohaline Ford Expedition Max ehk Pereauto. Eesti mõistes suured, siinses kastimaasturite peres aga pigem tagasihoidlikud isendid.
Tugitiimi kohustused ei piirdunud muidugi ainult suure auto roolimisega, vaid kohustusliku puhkepeatuse punktis tuli ette valmistada laager, aidata võistlejatel paadid välja tõsta, valmistada söök, kuivatada varustus ja assisteerida igati, et veelt tulijatel oleks võimalikult mugav. Vajaduse korral pidi olema ka karm, kui tuli väsinud võistlejad soojast telgist välja ajada ja tagasi veele saata
Tekst ja fotod: Kaja Sepp, Leivo Sepp
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Minu Iirimaa
- POLAARPELMEENID – turgutavad ja imemaitsvad
- Kullapalaviku radadel
- Udmurtias luuleprõmmul
- MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!
- Omapead Yucatànis
- Kaljuronimine Omaanis
- Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis
- Püha mäe fenomen
- SVEN LUCA: 7 aastat ja 193 maad
- Meheks saamise hetk
- RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest
- UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
