Meie Jongert, merede Rolls Royce

Eesti Antarktika-ekspeditsiooni laev osteti 2019. aasta alguses Hispaaniast. Kaptenite Meelis Saarlaiu ja Alexander Reinschi juhatuse all käis teda üle talviste merede koju toomas Maris Pruuli, kes seda ajaloolist alust lähemalt tutvustab.

Mitte paljude laevatüüpide kohta ei öelda merede Rolls Royce, küll aga 1953. aastal Hollandis sündinud Jongertite perekonna iluduste kohta. Jongertid on kombinatsioon Hollandi laevaehituse traditsioonidest, kvaliteetsetest materjalidest, tipptehnoloogiast ja kirest täiuslikkuse vastu. Jongerti jahid on maailmas ainulaadsed, sarnast ajatut kvaliteeti pakub veel vaid Royal Huisman, samuti Hollandi firma.

Meie Jongert

Sõit Eesti vetesse üle Vahemere, mööda Atlandi ookeani, üle Biskaia lahe ja läbi Kieli kanali algas jaanuaris 2019, purjetamise mõttes aasta halvimal ajal, mil üks torm ajas teist taga ning mitmel korral pidi sadamatesse tormivarju minema. Samas oli see hea proovikivi Antarktikasse mineku eel, võimalus laeva rasketes tingimustes läbi katsuda ja tema kõiki külgi tundma õppida. Logiraamatusse on reisi viiendal päeval tehtud järgmine sissekanne:

„Eile tormi tõttu sooja sööki ei tehtud, igaüks võttis vahivabal ajal, mida kambüüsist leidis. Täna on aga vaikne, pliit ei kõigu enam 45-kraadise amplituudiga ja kambüüs sai häid lõhnu täis. Kui juba hämaras salongi tuled põlema panime, laua katsime ja sööma hakkasime, ohkas keegi meist õndsalt – nagu kodus.” Nii ongi.

Meie Jongert on aegade jooksul vahetanud  omanikke ja ka nime. Pärast põhjalikumat kohenduskuuri Saaremaal Baltic Workboatsi tehases 2019. aasta kevadel suundub ta polaarvetesse juba Eesti lipu ja „Admiral Bellingshauseni” nime all.

Aluse „Admiral Bellingshauseni” sünninimi oli S/Y Antilla, millest peagi sai S/Y Bramante ja teda esitleti 1984. aasta Düsseldorfi paadimessil peaeksponaadina.

Ta tekitas palju elevust ja uudishimu ning tema peakajut võitis ka messi disainipreemia. Laeva keskel on avar salong, mis on tasandi võrra kõrgemal kambüüsist, millest seda lahutab voolujooneline baarilett, puutöömeistrite peen käsitöö. Jongerti sisustuse vormid on ümarad mitte ainult ilu, vaid ka mugavuse ja ohutuse pärast. Kes vähegi merel liikunud, teab, mida tähendavad teravad nurgad vähegi tuulisema ilma korral. Jongert on eriline oma kaarduvate ovaalsete mahagonist kappide, treppide, riiulite, laudade, trepi- ja Jongertides esimest korda ümaraks disainitud dušinurkadega. Soliidne ajatu luksus! Mis torm väljas ka oleks, toetad duši all just sellele kumerale seinale, mis jääb allatuult, ja kui loodus kutsub, istud kui tugitooli, ei mingit prill-lauda klammerdumist ega seinalt toe otsimist. Lisaks salongile on jahis kaks kahest kajutit vööris (ühes neist ka tilluke kabinet), suur omanikukajut ahtris, kaks kolmest kajutit roolimaja all, avar roolimaja ning rohkesti nii katusealust kui ka katmata ruumi laevadekil.

Iga Jongert valmib nn rätsepatööna ehk koostöös tulevase omanikuga ja on omanäoline. Välised põhiparameetrid ja sisemised struktuurielemendid on paika pandud, kuid edasine on juba laevaehitaja, kogenud kapteni ja omaniku koostöö küsimus. Bramante oli täiesti ainulaadne Jongert, millel oli oma aja kohta palju uuendusi. Laeva ehitati kaks aastat, puutöö on niivõrd eriline, et ainuüksi ühe korraliku kaarja mööblitüki vormimine võis võtta mitu kuud. Bramante oli üks esimesi nii suuri Jongerti jahte. Tema tüübi nimi on 24dps, kus 24 tähistab pikkust ja tähed sõnu deck, pilot, saloon. Teised sarnased Jongertid olid seni olnud küll pealt katusega kaitstud, kuid ahtri poole avatud roolimajaga. Bramante roolimaja on kõigist neljast seinast suletud soe ja mugav laeva tüürimise paik, mille suurtest akendest avaneb 360-kraadine vaade igasse ilmakaarde. Polaarvetes ja pikkadel ülesõitudel on suletud roolimaja hindamatu väärtusega. Bramante on kahemastiline ketš-tüüpi jaht. Varem polnud temataolistel besaanmasti juures istumiskohti olnud, Bramantel on aga katusealune istumisvõimalus eespool masti ja lisaks avatud päikesetekk masti taga  ahtrireelingute ääres. Bramante oli täiesti eriline ka kiilu mõttes. Jongerti patenteeritud nn folding keel tähendab seda, et madalama veega sadamatesse sõiduks saab osa kiilust üles tõsta. Nii on meie laeva süviseks kas 2,75 või 3,5 meetrit.

Maitsed on erinevad ja asjaolud muutuvad. Kui ühe eelmise omaniku perekond oli kasvanud nii suureks, et ümmarguse laua taha enam ära ei mahtunud, siis otsustas omanik peasalongi natuke kandilisemaks ehitada. Samuti kaeti kaarjas vahelett kambüüsi ja salongi vahel osaliselt korraliku köögikappide plokiga. Besaanmasti esine ovaalne istumisruum sai ka tänapäevased ja lihtsamad nurgelised istmed, mille all panipaigad otste ja muu meremudru tarbeks. Viimased viisteist aastat on laev olnud rohkem sadamalaev, kus elati, kuhu koguneti ja lühemaid väljasõite tehti. Veemagestit, mis pärineb aastast 1984, polnud kasutatud aastaid. Meie insenerimõtlemisega  meremehed sättisid koduteel Eestisse aga kõik järjest töökorda, tulemus nägi välja veenvalt vintage, aga töötas! Kapten Alexander nimetas seda uhkelt Jongerti kvaliteediks.

Mootorpurjekas

Jongert on mootorjaht, mis tähendab, et mitte mootor ei toeta vajaduse korral purjesid, vaid pigem vastupidi. Nii sõidetakse põhiliselt mootoriga ning kui tuul on sobivast suunast ja purjed toetavad, võetakse mootoril pöördeid maha hoides pidevalt umbes 8-9-sõlmest mugavat kruiisimiskiirust. Ainult purjede all sõidetakse üldjuhul vaid täiesti optimaalsetes tingimustes, kus tuul on sobivast suunast ja üle 15 sõlme. See ei tähenda, et kui kütus lõpeb, siis laev seisab.

Lihtsalt tuleb arvestada tagasihoidlikuma kiirusega ehk umbes kuue sõlmega, sest laeva mass on väga suur.

Jongert Shipyard

1960ndatel otsis legendaarne hobipurjetaja Herbert Dahm endale sobivat laevatehast, kes ehitaks talle tema soovide kohase mugava laeva. Herbert nautis purjetamist, aga arvas, et see ei pea tingimata tähendama külmetamist ja kõikmõeldavaid ebamugavusi, mida ta oli kogenud piisavalt. Ühel hetkel soovis ta enamat, kuid toonased jahid seda ei pakkunud. Ta leidis Hollandist sobiva töökoja, kus valmistati terasest paate kanalitel sõiduks. Töökoda oli valmis tegema ka purjepaate, toodagu vaid plaanid. Kui Dahm need tõi, oli töökoja omanik Jan Jongert küsinud: „Mis need on!?” „Sellest tuleb minu laev, kas suudad sellise ehitada?” küsinud Herbert Dahm vastu. Nii algas Jongertite suur lugu koostöös firmaga Dahm International.

14-meetrist laeva ehitati poolteist aastat, sellest tuli moodne ja samas ajatu ning väga mugav alus tõelisele džentelmenile, kes soovis roolivahist tulles minna sooja duši alla. Herbert Dahm andis jahile nime Black Molly ning asus koos naise ja sõpradega pikemal merereisil laeva testima. Kõikides sadamates tekitas ta tohutut huvi ja reisi lõpuks müüs ta laeva ära. Sündis idee, et kui huvi on nii suur, siis võiks selliseid veelgi ehitada. Järgmine jaht oli juba umbes 17 meetrit pikk ja seda esitleti 1960ndate lõpus Düsseldorfi meremessil. Messi lõpuks oli Dahmil taskus 17 allkirjastatud lepingut laevade ehitamiseks. Need jahid said 18–20-meetrised, mis olid omas ajas tõelised megajahid või water jewels, nagu neid kutsuti.

Kere ja välisdisaini taga oli esmalt hollandlane De Vries Lentsch, tema järel Tony Castro ja siis Doug Peterson. Peter Sijm (ka meie laeva disainer) oli aastaid sisedisainer. Herbert Dahm asutas nii Düsseldorfi kui ka Monaco rahvusvahelised paadimessid. Esimene Düsseldorfi paadimess toimus suures telgis, aga härra Dahm suutis veenda linna ehitama korralikke messiruume. Igal Düsseldorfi messil esitleti mõnd uut Jongertit ja ka igal Monaco paadimessil oli alati mitu Jongertit väljas.

Dahm oli erakordselt nõudlik viimse kui detailini. Jongerti laevades pole midagi juhuslikku. Väidetavalt pole isegi ahtris asuva peakajuti lakke langev  hommikupäikselise vee sillerdus seal juhuslikult, vaid laeva disainides on sellele mõeldud, et ahtri vee poole kaarduv tagasein oleks just sellise nurga all, et nii juhtuks ja päike kois ärkajat kohe tervitada võiks. Riiulinurgad pole lihtsalt siledad klantspinnad, vaid varustatud mugava äärega, millest tormisema mere puhul vajaduse korral hea kinni haarata. Jongert oli esimene laev, kus kondensvee ärajooksuks ehitati akende alla kitsad puurennid, mille mõlemas otsas on väikesed augud, kust vesi laeva kreeni vajudes kenasti kasutatud vee paaki voolab.

Koduteel Badalona marina’st Vahemeres saatis meeskonda ja tutvustas laeva üksipulgi jahtkapten Alexander Reinsch, kes on töötanud üheksa aastat Dahm Internationalis ja tunneb pea kõiki seni valmistatud 350 Jongertit nime- ja „nägu”-pidi.

Alexander naeris, kui huviga vaatles, kuidas me meeskond käitus, kui tormi ajal ühe kaptenisilla akna vahest pisut vett sisse nirises. Tormati kuivatama, lappi otsima, tihendeid valima. Tema oli täiesti rahulik, sest teadis, et sel veel on äravool tagatud, kaardilauda ega juhtpaneeli üle ei ujutata, midagi hirmsat ei juhtu.

Alexander ütles ohates, et temaga juhtus juba aastaid tagasi pöördumatult see, mis veel paljude kaptenite, meeskonnaliikmete ja reisijatega Jongertites juhtub. Nad armuvad sellesse laeva jäägitult. Mida enam sellega sõita, seal elada, seda enam hakkad kõiki detaile nautima ja hindama. Ta võrdles Jongertit oma headuses vanemat tüüpi ajatu Mercedese või Rolls Royce’iga, tänapäevaseid laevu hindas ta muiates rohkem Toyotadeks.

Jongertites on mõeldud sadadele pisiasjadele, millele jahtides varem mõeldud polnud. Tehnika muidugi areneb ning asju võib vahetada ja täiustada ja peabki seda tegema, kuid Jongert jääb oma põhiolemuselt ikka täiuslikuks baasiks uuele tehnikale. See ei muutu.

Novaatorid

Jongert Shipyard oli väga paljudes asjades esimene. Paljud asjad, mis tänapäeval on tavalised, olid 1950ndatel–1960ndatel täiesti olematud. Polnud nii suuri purjekaidki.

Mõni näide uuendustest purjelaevadel, mis said alguse Jongertilt.

Aknad ahtrikajuti tagaseinal, õhukonditsioneer laevas, pesumasinad ja kuivatuskapid, suured külmutuskapid koos sügavkülmaga, kohvimasin, nõudepesumasin, keskküte, eraldi mugavad kajutid meeskonnale, hüdraulikasüsteem, avarad istumisalad dekil, suplusplatvorm ahtris, patenteeritud kiil, millest osa on „kokkupakitav”
ja võimaldab suurel laeval siseneda ka madalama veetasemega sadamatesse; vööripropeller, mis aitab suurtel laevadel paremini manööverdada.

Jongert võttis jahtidel esimest korda kasutusele väga suured mootorid. Varem olid need olnud väikesed ja mõeldud põhiliselt sadamates manööverdamiseks. Nüüd oli jahis terve suur eraldi mootoriruum pluss suured generaatorid elektrivarustuse tagamiseks ning kõigi uuenduste edukalt ja pikaajaliselt töös hoidmiseks. Kui jagasime pilti mootoriruumist, küsisid purjetajatest sõbrad, kas meil on plaan kosmosesse lennata − vahe tavapurjekate mootoritega on rabav.

Esimest korda pakkus just Jongert igale kajutile oma vannituba koos Jongerti kuulsa ümara duširuumiga. Sisekujundus oli omaette teema. Kvaliteetne voolujooneline mahagonmööbel on ehitatud kestma läbi mitme põlvkonna. Erilised kokkupandavad salongilauad, mille kõrgust sai mootoriga reguleerida, võisid maksta väikese sõiduauto hinna. Kui tänapäeval hakkab laev kägisema juba pärast paari hooaega, siis sellel jahil aastast 1984 seda ei kuule. „Ja ei saagi kuulda!” hüüatas meid saatev kapten Alexander, keda ajakirjandus on pühendumuse ja laialdaste teadmiste pärast nimetanud ka „jalgadel Jongertiks”. Kõik ühendused ja liigenduvad kohad on tehtud erilise hoolega, et neil oleks ruumi liikuda ja need ei hakkaks nagisema.

Jongerti laevad ei kaota aastatega väärtust, mis juhtub enamiku brändide puhul. Herbert Dahm praktiseeris edukalt järgmist taktikat. Ta lubas, et ostab ise ära iga kasutatud Jongerti, mille omanik soovib välja vahetada. Ja maksab selle eest sama hinna, mis omanik kunagi ostes talle oli maksnud. Ta tegigi seda korduvalt. Laevale tehti tehases korralik hooldus ja vajaduse korral remont ning saadeti uuele ringile.

Alexander võib Jongertitest lõputult rääkida. Herbert Dahmi juurest käis aastate jooksul läbi palju insenere, paadiomanikke, kapteneid, projektijuhte, aga enamasti olid motiveerivaks jõuks ikka vaid äri ja ärilised suhted. Alexandril oli privileeg kuuluda Dahmi lähemasse sõpraderingi. Nad veetsid sadu tunde kirglikult vaieldes, ideid ja stsenaariume läbi mängides, kümnetel paadimessidel käies. Alexander soovitas Herbertil korduvalt oma elulugukirja panna, aga viimane ei hoolinud sellest. „Pole aega,” ütles ta. Alexander, kes on enda sõnutsi imenud infot nagu janune käsn aastakümneid endasse, on kaalunud ise kunagi Jongerti lugu üles kirjutada.

Et Jongerti kogukonda ühtsena hoida ja kohtumisvõimalusi pakkuda, korraldati aastaid ülipõhjalikult läbi mõeldud ja erakordselt suurejoonelisi võidusõite, mille ettevalmistamine ja koordineerimine võis kesta aastaid. Püüti leida aeg, mis sobiks võimalikult kõigile reederitele, valida marsruut, mis pakuks põnevust ja silmailu, sadamad, kus kvaliteetsed restoranid oleksid kohe kalda ääres, et sööjad oma kai äärde või ankrusse üles rivistatud jahte kenasti näeksid. Pärast võidusõidupäevade lõppu korraldati veel mitmel tasandil õhtusööke laeva reederitele-kaptenitele Jongerti laevade looja Herbert Dahmi juures. Võistluspaikadeks olid Monaco, Nice, Saint-Tropez, Puertofino, Elba, Ponifacio, Mallorca, Menorca, Ibiza, ka Kariibi meri.

Suurte sõitude laevad

1990ndateks oli tandem Herbert Dahm International ja Jongert Shipyard kasvanud juba impeeriumiks. Tipus püsida pole aga alati lihtne. Kui Jan Jongert suri ja poeg tema asemele astus, hakkasid asjad muutuma. Noor Jan Jongert oli väga uhke mees. Tal oli super meeskond, milles osales ka tema vend, aga algas pidev võistlemine Dahmiga, vaidlused paisusid tülideks, mis hakkasid töökeskkonda halvama. Mõlemad olid piisavalt põikpäised, et mitte järele anda. Klient pöördus nagu ikka oma soovidega Herbert Dahm Internationali poole, kes juhtis turundust ja kõike peale laevade füüsilise ehitamise, mis oli Jongerti rida. Noor Jan Jongert polnud aga nõus paljusid asju ehitama, vaidlused ja pidev konflikt suretasid koostöövaimu. Aastal 2000 arvas noor Jongert, et saab ilma partnerita ise suurepäraselt hakkama ega kuulanud Herbert Dahmi hoiatust, et just koos ollakse meeskond, kes võidab. Jongert lootis Jongerti nimele ega taganenud otsusest. Peagi selgus, et Jongert oli partneri rolli alahinnanud, Jongert Shipyard ei suutnud enam nii edukalt müüa. Jongert oli küll geniaalne ehitaja, aga mitte sama hea administreerija, läbirääkija, ärimees. Praegu ehitab Jongert Shipyard uusi laevu võrdlemisi vähe ning tegeleb põhiliselt varasemate laevade remontimise ja regulaarsete uuenduskuuridega.

Sarnaseid mootorjahte, millel meie Fabian Gottlieb von Bellingshauseni jälgedes Antarktikasse sõidame, on terves maailmas 350. Töökindlad, detailideni läbi mõeldud, ajatu klassikalise disainiga, suursugused ja suurteks sõitudeks otsekui loodud.

Tekst: Maris Pruuli

Fotod: Maris Pruuli, Cristjan Johannes Kask

Selles numbris

• Raamatuarvustus: KÕNNI. Üks samm korraga
• Milline on parim matkatoit?
• PRIIT TISLER: väljakutse juhtida polaarjaama
• Antarktika enne ja nüüd
• Jääajas eikellegimaal
• Bellingshausen – Antarktise avastaja
• Polaarkogukonnad meil ja mujal
• Kolm talve Antarktises
• Õppe-eksperiment "Krusensternil"
• Bellingshausen markidel, ümbrikel ja postkaartidel
• Vaateid turismilaevalt Antarktika poolsaarele
• JONNE KOTTA – merebioloogina Antarktikas
• Antarktika prantsuse moodi
• Mrs. Captain MAIE SÕER
• Meie Jongert, merede Rolls Royce
• Ekspeditsioon Antarktika 200
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 78 – Juuni 2019