Miks rändate üksinda mööda maailma?

GO Reisiajakiri uuris oma kaasautoritelt, miks nad on otsustanud maailmas üksinda ringi seigelda ning mida nad soovitavad neile, kes tahaksid samasuguse rännaku ette võtta.

EDITH SOOSAAR | lõpetanud TTÜ-s ookeanifüüsika eriala

Sobiva reisikaaslase leidmine on keeruline. Isegi hea sõbraga võib reisides ja stressiolukorras kergesti tülli minna. Üksi reisimine annab vabaduse teha plaane vastavalt soovidele. Üksi olles on reisijad rohkem avatud uutele tutvustele.

Miinuseks on kulukus. Hotellitoad on enamasti (peaaegu) sama hinnaga ühele kui kahele inimesele. Samuti on riike, kus üksi reisival naisterahval tuleb rohkem tülitamist välja kannatada. Plussid – rohkem avatud ümbritsevate inimestega vestlust algatama. Vabadus teha ise oma plaane.

Olen üksi rännanud läbi enamiku Euroopast, lisaks Kanada, USA ja nüüd Kagu-Aasia. Veendunud aeglaselt-reisijana eelistan ringitormamise asemel kuu või paar uues asukohas elada.

Teistele annan järgmise soovituse: võta reisil olles aega iseenda jaoks. Kui tahad olla „laisk“, siis vahel olegi. See on sinu aeg ja sinu elu. Proovi uusi asju ja vestle  inimestega. Ka koos reisides tasub olla julgem aja eraldi planeerimises. Pärast on hoopis toredam muljeid vahetada kui tunda, et oleksid pigem tahtnud midagi muud teha.

KRISTJAN JEKIMOV | õppinud TÜ-s semiootikat ja lõpetanud Utrechtis uue meedia magistriõpingud

Kindlat, teadlikku otsust üksi seiklema minna tegelikult polnud. Esialgu oli plaan asuda Hollandisse Utrechtisse magistriõpingutele ja kui kool sai lõpetatud, olin olukorras, kus tuli valida, mida edasi teha. Seisin võimaluse ees, kas tulla Eestisse või jätkata reisimisega. Mu töö ei nõudnud kodumaale naasmist ning tasapisi koorus idee minna Lõuna-Ameerikasse. Mul oli, tegelikult ikka veel on, lühike nimekiri kohtadest ja riikidest, mida tahaks külastada, aga kuidas sinna saan, kaua seal olen, kellega tutvun või mida seal teen, see kõik on hägune pilt, tulevik.

Paigad, kus olen käinud? Norra, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Portugal, Inglismaa, Šotimaa, Itaalia, Austria, Tšehhi, Ukraina, Malta, Serbia, Venemaa, Kasahstan, USA, Ecuador, Colombia, Peruu, Boliivia, Tšiili, Brasiilia. Hetkel on plaan sõita rongiga läbi Venemaa KaugItta,  Mongooliasse, Kirde-Hiinasse ja sealt Koreasse.

Soovitused teistele – looge kontakt kohalikega. Nemad oskavad kõige paremini aidata, soovitada huvitavaid ja omapäraseid kohti, tutvustada kultuuri ning avada uksi, mis alguses võivad olla suletud. Kuid parim õppetund, mis olen saanud – usalda oma kõhutunnet, see ei eksi.

ANNE RUDANOVSKI | kunstnik ja kõrgema kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna professor

Armastan seda tunnet, kui üks päev on nagu sada aastat. Reisil see juhtub, elad iga hetke nagu lapsepõlves, õhina, kire ja maadeavastaja julgusega. Reisin esimest korda üksinda. See tähendab elavat otsesuhtlemist kohalikega, kõikvõimalike rahvaste esindajatega teel ja majutusasutustes, uute tutvuste tekkimist igal sammul. Sooloreis võimaldab lennupileti ostmist lennujaama sõites ja majutuse leidmist maandudes.

Minu ümbermaailmareisil on eesmärk ja ma ei teagi, kumb oli enne, kas salasoov teha maailmale tiir peale või eesmärk materjaliteaduse valdkonnast: uurida ja dokumenteerida digiajastul suremisohus olevat kaunist käsitsi paberitegemise kunsti. Traditsiooniline paberivalmistamine toimub tavaliselt kuskil kaugel külas, mida tark Google ei tea ja mille leidmiseks on vajalik kohalike tutvuste ahel.

Sellist reisi on võimatu algusest lõpuni planeerida, vaja on paindlikkust, otsustamis- ja liikumisvabadust. Kui Shanghais maandusin, seisis tundmatus lennujaamas vastas nagu vana tuttav. Olin miljonite hiinlaste keskel ja minu kohalik kontakt ei vastanud juba mitu nädalat. Öömaja polnud, lootsin, et ta viimasel hetkel välja ilmub. Ei ilmunud. Vaatasin lennujaamas ringi ja minuti pärast oli selge, et aidata saab ainult SIM-kaart ja tõlkeäpp. Inimesed olid sõbralikult hoolimatud, turvaline oli kuidagi. Alati on kuskil see hotell, kus õhtul pea padjale panna saab. Seekord reisin kaameraga. Tänavafotograafia on nähtus, mida pole vaja otseselt juhtida, hoian kaamera laetud ja käepärast. Jalutan, liigun looduses või tänavadžunglis, iga rakk tervitab seninähtamatut.

Kui palju on elamiseks vaja: käsipagasi seljakoti kaaluks on 8–9 kg kogu reisi vältel (ei ole ostnud ühtki suveniiri, vaid mõned riided välja vahetanud), lisaks väiksem seljakott arvuti ja kaameraga; reisil kogutud paberinäidised olen saatnud postiga Eestisse. Koduigatsuse tekkides elavad kallid inimesed siiski „nutikalt“ lähedal.

EDITH TIITSAAR | endine kontoritöötaja

Põhjus, miks koti selga viskasin ja armsa Eestimaa mõneks ajaks selja taha jätsin, on küllaltki sarnane teiste ränduritega. Vabadusepuudus, rutiin, lagunenud suhted, paigalseis ja minu puhul kindlasti superülemõtlemine. Kuigi töö ja kodu jätmine rändamise nimel näis esimese hooga veidi liiga ekstreemne variant, siis ometi ahvatles see idee (või hirmutas mind hoopis paigalseis) piisavalt, et julgeda astuda esimene samm omaenese elu muutmise suunas.

Mõni aasta varem astusin esimest korda üksinda matkarajale ja see samm avas minu jaoks ukse täiesti uude maailma. See vabadus ja rahu, mille osaliseks linnainimesena üksinda keset puutumata loodust sain, ei ole võrreldav millegi muuga. Usun, et see, mida kogesin neil matkaradadel, mind tegelikult kaugemale rännuteele suunaski. Seekordne moto oli: „Üheotsapilet ja küll ma siis edasi vaatan!“ Teadsin vaid üldist välist sihti – Burjaatia, Mongoolia, Nepal, ehk õnnestub Tiibetki... Ega ma kodutööd-taustauuringut ei teinud. Minu soov oli lihtsalt kohalikust elust rohkem teada saada, kogeda, kuidas on elada budistlikus kloostris. Avara tähistaeva all magada. Ja  kindlasti mongoli geris elada, tundma õppida, milline on nomaadi igapäevaelu, metsikus looduses ringi uidata, võimalikult palju matkata, lihtsalt olla vaba.

Hiljem Irkutskis üht Lõuna-Korea noormeest kohates tundsin end lausa veidi piinlikult – ka tema oli alustanud rännakuid samadel põhjustel, kuid erinevalt minust oli tal konkreetne plaan. Ta näitas mulle muljetavaldavat tabelit, kus oli täpselt kirjas, kuhu minna, mida teha, mida näha. Ta oli teinud taustauuringu kogu eesootavale kaks aastat kestvale rännakule, mis oli pea kuupäevaliselt paigas.

Minu käsi ei tõuse siiani konkreetseid plaane kirja panema, ikka rändan pigem tunde või vajaduse järgi. Haaran suuniseid teekonnalt, keegi kusagil ütles midagi, soovitas mõnd paika või tegevust; teisal nägin kutsuvat pilti, kohanime või midagi sarnast. Ausalt, minu jaoks polegi kuhuminna-mida-näha-plaanid need, mis rahu toovad. Kõik saab alguse sügavamalt ja seestpoolt. Kauaks ma niimoodi teele jään? Ma ei tea. Kuid tunnen, et alles nüüd hakkab päriselt põnevaks minema.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Taassünd Lahetagusel
• Antarktika ekspeditsiooni kõne
• KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse
• Kuidas troopikas terveks jääda?
• Eesti Matkaliit 30
• Jalgrattaga Moseli veinikülades
• Merikilpkonna vabastamine
• Galápagose saarestikku avastamas
• Pealikuks saamine Tansaania moodi
• Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast
• Purkide tasandikku avastamas
• LAOS – aega on küllalt!
• Kopti kristlased ja Mokattami mäe liigutamine
• Kairo hästihoitud saladus
• Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia
• Armeenia ja selle maa brändid
• Cusco ja Püha org
• Miks rändate üksinda mööda maailma?
• Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 79 – August 2019