Kaheksa aastaaja rahvas

Ekvaatori piirkonnas on kaks aastaaega: vihmaperiood ja kuiv periood. Juba nende nimed kõnelevad sellest, mille poolest need teineteisest erinevad. On kas märg või kuiv. Vihmaperioodil on elu sedavõrd külluslik, et selle najal saadakse hakkama ka kuivaperioodil ning elu jätkub. Kogu aasta vältel tõuseb päike hommikul ja loojub õhtul enam-vähem ühel ajal. Hommikul läheb kiiresti valgeks ja õhtul ruttu pimedaks, taevas süttivad tähed.

Ka pooluste piirkonnas on kaks aastaaega. Neid nimetatakse suveks ja talveks, aga neid eristab teineteisest tegelikult vaid valguse hulk. Suvel liigub päike silmapiirist kõrgemal ja valgustab samu lume- ja jäävälju, mis jäävad talveks poolusel pimedusse, sest päike liigub silmapiirist madalamal. Ülemistel laiuskraadidel võiks pigem rääkida päevast ja ööst kui talvest ja suvest. Põhjanabal on enne kevadist pööripäeva hommikune videvik ja polaaröö lõppeb päikese aeglase tõusuga silmapiirist kõrgemale. Pärast sügisest pööripäeva vajub päike üha enam silmapiirist madalamale ja pimedus süveneb vähehaaval talvise pööripäeva kandis astronoomiliseks pimeduseks, poolusepiirkonna südaööks.

Oleme koolis õppinud, et on neli aastaaega – suvi, sügis, talv ja kevad – ning kõigil neil on oma iseloomulikud jooned. Talvel on külm, päevad on lühikesed ja vähemalt mõnda aega on maas ka lumi. Saab suusatada. Kevadeks on lumi läinud, loodus ärkab, pungad puhkevad ja põllud löövad rohetama. Suvel on päeval pikad ja piisavalt soojad, põldudel tehakse heina, küpsevad marjad. Sügisel hakkab loodus päevade lühenemisel valmistuma talveks. Puud langetavad lehed, hommikuti võib juba olla härmatist. Ja siis tuleb jälle talv.

Selgepiiriliste aastaaegade pärast on saame nimetatud aga kaheksa aastaaja rahvaks. Nende elurütm sobitub alati aastaaegadega, kuigi tänapäeval on argielus ka palju sellist, mis aastaaegadest enam ei sõltu. Mobiiltelefonid, arvutid, autod, külmikud, kauplused ja meedia lihtsustavad elu ning teistega ühenduse pidamist, kuid loodus elab siiski südames ja saamid elavad vastavalt sellele.

Aastaajad saami moodi

Suvel on puud lehes ja maa roheline. Põhjapõdrad koguvad energiat talve üleelamiseks, sama teeb ka inimene, aga kasutab selleks sügavkülmikut, kuhu varub marju ja kala. Sääsed ja parmud lendavad ringi, küpseb rabamurakas. Suve lõpus loojub päike esimesi kordi, keskööpimedus süveneb ja augusti alguses ilmuvad nähtavale esimesed tähed.

Temperatuur langeb ja valge aja lühenemisel algab sügissuvi. Ööd muutuvad jahedamaks. Öises taevas hakkavad sähvima virmalised.

Lehtpuude kolletumine on sügise märk. Peatselt säravadki kased, haavad ja pihlakad sügise madalas päikesevalguses kollastes ja punastes toonides. Järvedele hakkab tekkima jääkate. Põhjapõtradel ja hirvedel on jooksuaeg, isasloomad võivad sel ajal olla ohtlikud ka kahejalgsetele. Inimesed lähevad sügisesele kalapüügile. Sügisesed tuuled rebivad puudelt lehed ja maastikud muutuvad avaramaks, Lapimaal on kombeks öelda "kaunistuvad".

Põhjapõdrakasvatajad hakkavad loomi kokku ajama ja teevad seda kuni sügistalveni, mõnikord veel kauemgi. Päikesevalgust jääb üha vähemaks ja enne lume tulekut valitseb tõeline kaamos.

Kui temperatuur langeb püsivalt miinuspoolele ja maa saab püsiva lumekatte, leevendab see pisut pimedust ja algab talv, aastaaegadest kõige pikem. Jõed jäätuvad, kuid jää all jääb vesi endiselt voolama. Loomad säästavad energiat ja liiguvad nii vähe kui võimalik. Pakane võib minna tugevamaks. Miinus 50 kraadi tungib läbi ka paksemast riietusest. Väljas ollakse vaid nii palju, kui vältimatult vaja. Kuigi päike südatalvel paar nädalat üldse ei tõuse, on siiski keskpäeval mõni tund valget aega, mille jooksul saab teha väliseid töid. Täiskuu paistab kogu päeva ja lumi võimendab selle valgust.

Algab kevadtalv, päev saab ööst jagu ja päeval läheb juba soojemaks. Inimesed liiguvad võimaluse korral alati väljas, suusatavad või sõidavad mootorsaaniga ja käivad jääaugus tirgutamas, lootuses saada värsket kala. Öösel on veel külm, kui päeval võivad juba olla plusskraadid. Põdrakasvatajad liiguvad tundras ja viivad põtradele heina, sest loodusest on veel raske toitu leida. Lumi võib pealt nii ära jäätuda, et põhjapõder ei suuda selle alt heina ja sammalt välja kaevata.

Kevadsuvel puhkevad pungad ja maa hakkab vähehaaval rohetama. Jõgedelt ja järvedelt kaob jääkate, tõrvatakse paate ja lükatakse need veele. Suurel Tenojokil algab lõhepüük. Siis tuleb jälle suvi ja valgus, lehed ja hein ja sääsed.

Tekst ja fotod: Pekka Sammallahti

Selles numbris

• Ela hästi, kodumaa
• Pytheas – suurim reisikirjanik
• Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
• Kodutöö enne reisi
• Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
• Ilmamadu
• Noored mõistavad maailma
• GPS-kunst - mis see on?
• Maasturite metsikus mekas
• Põhjamaine linnuparadiis
• Kaks teed, üks mägi
• PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
• Saaniga saab sinna, kus on ilus!
• Ütenkoon saamega porosi püüdmän
• Kas päkapikud on olemas?
• Jokk-mokki laat
• Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
• Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
• Alta kaljujoonised
• Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
• Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
• Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
• Koola poolsaare saamid
• Kaheksa aastaaja rahvas
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015