Angkori templid ja Seam Reap
23.11 jâtkus meie reis Saigonist Seam Reapi. Juba algus oli tore, saime tunnise lennusôidu ajal veidi süüa. Kohale jôudes polnud takso otsimine keeruline, mees leti taga vôttis 7 USD, kutsus kohale juhi, andis talle aadressi ja sôit laks lahti. Ei mingit väljamaalase ahistamist ega pealesunnitud linnaringi. Kui takso sôitis mingisse kahtlasse kitsastänavasse, oli küll veidi hirm, aga kohe tuligi meie hotellikirjaline värav ja selle taga u 3 krs khmeeristiilis maja. Uus, aga ilusti tehtud. Hotellipoiss uksel ulates meile niisked rätikud, et räpane turist saaks ikka puhaste kätega hotelli astuda ja klaasi mahla, mida me siis rahulikult istudes jôime, samal ajal tegutses poiss meie passide ja resaga.Tuba on meil u 36 m2 suur, saab ikka hingata, ei mingeid erilisi kaunistusi, aga kôik vajalik olemas, isegi veekeedukann, teed, kohvid ja veepudelid, rääkimata hommikumantlitest, millega oli edaspidi hea basseini tôtata. Mis siis elust veel tahta ! Kusjuures hind on 25 euri tuba, Prantsuses ei saa selle raha eest isegi mitte Formul I hotelli, hinnas on ka hommikueine, mis osutus vâga rikkalikuks.
Kahtlane tänav oli hommikusel vaatlemisel kohalik puu- ja juurviljaturg.
23.11 olime otsustanud, et jääme lihtsalt puhkama, et ei viitsi kuhugi minna. Mingi aja pärast vôtsime siiski jalgsi linnatiiru ette, nii paar km turuni. Seal müüakse küll kôiksugu kraami alates riietest ja lôpetades toidukraamiga. Mina omandasin endale laia äärega valge kübara, mida tôesti hiljem templeid külastades vaja oli, päike küttis halastamatult. Mis sellest, et sarnanesin äravahetamiseni valgele kärbseseenele.
Seam Reap sarnaneb suurele külale, ometi on siin ligi miljon elanikku, arusaamatu, kus nad küll kôik pesitsevad! Vanasti olla olnud siin 10 hotelli, nüüd juba 100 ja kogu aeg ehitatakse juurde. Kui Kambodza u 10 aastat tagasi vabanes punaste khmeeride verise genotsiidi ja Vietnami okupatsiooni alt, hakkas turism arenema, peamiselt ikka Angkori templite vaatamiseks. Enamus hotelle on suht kitchid, aga Victoria, mis ehitet 19 saj, vaimustav, üks ilusamaid, mida elus olen näinud: väärispuidust rôdude süsteem, kust pääseb tubadesse, kivihallide väärikate kalade tiik allkorrusel, samas kasvavad suured puud ja basseinil on puuümbris. Ja kogu see ilu vaimustavas roheluses, aia keskel. Oleks ma seda teadnud, oleksin bronninud ühe öö sellesse imelisse hotelli, seda enam, et hind oli u 80 -90 eurot kahene tuba.
Oma hotelli tagasi jôudes tilkusime higist, siin ju talv ja ainult 27- 30 kraadi sooja! Meilgi on tore bassein resto kôrval ja sinna sisse sulpsamine oli tôeline mônu, kogu väsimus nagu pühitud ja toonus tôusis mis mühiseb. Seda läks ka kohe vaja, sest olime tellinud ekskursiooni 15 km kaugusele järvele tukk tukiga, st motoriseeritud vagun. Sôit läbi külade oli üksjagu vapustav, inimesed on siin tôesti ülivaesed, elatakse palmilehest hüttides, mis seisavad vaevu vaiadel. Vihmaperioodil on vesi pôrandani, praegu paar meetrit sellest allpool. Siiski oli seal isegi paar poekest. Jôudsime järveni ja seal saime kohe uue shoki, kôigepealt rahalise, sest paadisôit maksis 20 USD per nase. Oleks heameelega mône grupiga ühinenud ja ühe dollari maksnud, aga selline see on, rikka individuaalturisti elu! Läksime üsna pika hambaga sellele sôidule. Liskas paadimehele tuli kaasa ka n o giid, kes vaevalises inglises seletusi jagas, ega neid ôieti vaja olnudki. Teine vapustus oli küla ise, kus elavad Vietnamist pärit kalurid. Majad on värvikad, aga hôljuvad sôna otses môttes vee peal, autokummid külgedel, et pôhja ei vajuks. Kummaline oli niimoodi inimeste eraellu tungida : môni pesi pead, lapsed sulistasid vees, môni tegi süüa, teine vaatas telekat, kolmas püüdis kala jne. « Supermarketeidki » oli seal üksjagu, kôik muudkui hôljusid ja kôikusid vee peal, niisama nagu kool, suht suur resto, kus turistidki käivad, korvpalliplats, piljardisaal ja täesti korralik ning ilus ristiusu kirik jne. Tôesti uskumatu, kui erinevalt vôivad inimesed elada ja kui lihtsalt saab elus hakkama, piisab ainult palmilehtedest katusest pea kohal.
Kambodzalased on hoopis teisest rassisi kui vietnamlased, tumedama nahaga, robustsemate näojoontega, khmeeride järeltulijad. Vietnamlsed on haprad ja ilusad, heleda nahaga, tüdrukud nagu nukud. Nad muide kannavad palju maske, et nahk püsiks rikkumatult valge, pidavat meestele väga meeldima ja on tôelise ilu tunnus.
Täna, st 24 tegime esimese tôelise retke Angori templitesse.
Olime tellinud endale giidi 2 päevaks ja hästi tegime, soovitan kôikidele, kes siiakanti satuvad. 25 ja 35 USD päev, pluss tuk- tuk 18+30 Usd. Ilma giidita on ikka raske kôike leida ja selgituste jaoks peab muidu pea kogu aeg raamatus olema. Meie giid oli ingliskeelne ja rääkis inglist just piisavalt kehvasti, et minusugune aru saaks.
Alustasime kôige paremast Angkor Vatist. 2 päevane pilet maksab 40 dollarit ja selles on tôesti kôik vaatamisväärsused, lisaks kolmas pâev tasuta. Vaatamist on seal ülipalju, hoolimata kahest väga intensiivsest päevast, ei jôudnud me vist pooltki näha. Piletimüügil tehakse kôigepealt foto ja siis antakse igaühele oma pildiga kaart, niimood ei saa pettust teha ja kaarti teistele laenata. Angkor Vatile lähenemine oli tôeline üllatus, nii vôimsad varemed. Kui veel môelda, milline see kôik oli 12. sajandil ja milline üllatus vôis olla arheoloogidel, kes selle 20 sajandi keskel dzunglist leidsid! Üllatav on selle suurus, ehitus pole ju kuningapalee vaid tempel, peamiselt pühendatud Vishnule. Sissepääsul silla käsipuudel kahel pool 7 peaga maod, NAGAd, kaitsjad, mida lükkavad ühelt poolt head jumalad, teiselt deemonid. Selliseid silla käsipuid näeb kôikjal ka Seam Reapi linnas. Templit ehitati ainult 37 aastat, tal on 5 kôrget torni, mida näeb ainult väljaspoolt. Sisse minnes paistab vaid kolm. Ees on järveke, osa kunagisest vallikraavist, millel peegeldub kogu ehitis ja niimoodi saab foto lausa 10 tornist ja miljonist turistist. Eks meiegi lasime end tornide taustal jäädvustada, ei saa ju kena turistlikku kommet rikkuda. Kahe tiibvärava ees seisavad vôimsad elevandid, siit pääsesid läbi suured tôllad ja muud liiklusvahendid.
Ehitusel oli 50 tuhat elevanti, terve armee. Kummalisel kombel näeb elevandi kujutisi sees suht vähe, hobuseid seevastu on üksjagu palju. Esimesel väraval kôrval seisavad Apsara kujud: paljaste rindadega tantsijatarid, neid on absoluutselt kôikjal ja mitte ühtegi samasugust. Neid olla ainuüksi A V-s üle 4000! Kôik nad on kujutatud väga realistlikult, ühel oli isegi ristpaeltest rinnahoidja seljas. Vanasti olid tantsijad loomulikult elusad, kes siis kungingat ja muid tegelasi lôbustasid. Mônedel D suuruses rinnagaga Apsarat paistsid kôik turistid silitavat, ühel olid rinnanibud tâitsa kulunud. Ei tea, on see siis ônnelikuks saamiseks vôi soovide täitumiseks. Eks kôik maailmas on samasugune, Julia kujul Veronas on ka üks rind katsumisest peegelsile.
Friisidel on hästi palju lillemustreid, enamus äärmiselt peenelt tahutud, tôeline kivipits, tegemist ei ole ometi kipsi ega tsemendiga, kôik kôvast kivist.
3 torni sümboliseerivad kuningat, rahvust ja usku. Samuti 3 ust, keskmisest läheb sisse kuningas, kôrvalustest muu seltskond. Templite ustel on alati kôrge lävi, et kurjad deemonid sisse ei saaks, sest nemad ei oska astuda, vaid libisevad maad mööda.
Ühes templis on pikk lugu Ramast ja Sitast, viimane oli imeilus Rama abikaasa, kelle aga varastas kuri deemonkuningas Ravana. Edasi järgeb sôda Rama ahvsôdurite ja tavainimeste vahel, taas uskumatult tôetruult tahutud lahingustseenid ja isegi loodus, puud, linnud…
Sita püüdis pôgeneda, Ravana pani tule ta teele, aga Sita hüppas sellest läbi, sest jumal saatis ta peale lillevihma, mis tule ära kustutas. Nii ilus lugu!
Selles templis on hinduismi 3 peamise jumala kujutised: Vishnu, Brahma ja Shiva, viimane oli lôhkuja, esimene ehitaja. Templi keskosas on alati tervendav püha vesi, basseini ääres tantsisid kaunid Apsara neiud.
Tavaliselt oli templite keskosas LINGA ( kus kristlastel altar), fallose kujutis, mis oli kuningavôimu sümbol ja maailma keskpunkt.
Ühes teises tiivad algab päris kuninga vôitluslugu, hästi realistlik. Samas näeb ka igapeavaelu stseene: haigla, köök jne.
Me ronisime ka tornide tippu, viimane torn oli tôeliselt kôrge ja trepp püstloodis, allatulek üsna hirmuäratav, aga tehtud see sai! Ja vaade tasus end kuhjaga ära: kogu AV oli silme ees ja selle taustaks kôikjal vôimas rohelus, dzungel. Vôrratu vaatepilt!
AV vôiks veel palju kirjutada ja seda tunde vaadata, aga paraku on selles kandis nii palju veel näha.
Kummaline lugu on siin maal rahaga. Kohalik valuuta on real, aga seda ei taha keegi. Me tobud, vahetasime lennujaamas kohe 100 euri kohalikuks rahaks ja oleme hädas sellest lahti saamisega. Kogu arveldamine käib USDga, isegi kui maksad realides, saad dollarid tagasi ja kurss on vâga niru.
Järgmine tempel oli üks minu lemmikuid: naeratavate Budade tempel oma tornidega –Bayon, ehitatud 12 saj , kuningas Jayavarman 7 poolt, nagu palju muidki templid. Taas kahekordse müüriga; Buda näod peaksid kujutama ühtlasi ka kuninga nägu, kes kaitseb oma kuningriiki. Välisseinas pikk lugu sôdadest ja erinevate maade sôduritest. Khmeeridel on nt. lühikesed juuksed ja pikaks venitatud kôrvad, chamidel on peas tagurpdi lootoslillede kujuline kiiver. Haavatud on vôrkkiikedes, môned neist tiritud elevantide selga. Taas uskumatu realism.
Kusagil oli ka Indra, kes saatis vihma ja üleujutused maa peale, mida siis Shiva vôi oli see Vishnu takistas. Indrat on päris mitmes kohas ka teistes templites, näiteks paradiisi valvurina.
Sisemisel galeriil saab näha kuningat naiste keskel, kuninganna, tantsijad jne. Pârast kosutavat puhkust naiste seltsis, vôitleb kuningas boamaoga ja teeb muid ägedaid tükke. Loomuliklt ei puudu siit ka linga.
Ühes kohas tantsib Shiva rock n rolli jne.
Kôige toredamad on siiski igasse ilmakaarde vaatavad suuremad ja väiksemad Budad, neid olla u 200 ; nägime neid ka ôhtuvalguses, väga môjuv.
Selle päeva eelviimane tempel oli taas üllatus Ta Brahma, sama kuningas, sama aastaasada. Siin pole enam oluline jutustus kuningast vôi jumalatest vaid kivi vôitlus puudega. Hiiglaslikud puud, pr keeles juustupuud, on vallutanud templid, justnagu suured maod keerlevad nad vanade kivide ümber vôi valguvad nagu sulajuust nende katustelt ja tornidest alla.Täiesti uskumatu, milline on looduse jôud! Igatahes see tempel väärib kindlasti avastamist.
Viimane tempel oli taas isemoodi : punasest tellisest viiekihiline torn. Bakong, vanim Angkor Thomis {see on suur Angkor}, ehit 881. Tempel-mägi, leitud 1936. Kujutab viit kosmilist tasandit: naga, garuda, vaheapeal tundmatud olevused, viimane maharadzha. 8 ümbritsevat torni kujutavad Shiva 8 keha ; vanasti oli siin ka hulgim elevantide kujusid ning paksu tagumiku ja naeratavate suudega lôvisid [neid on pea igas templis]. Üllatav on siinjuures asi, et tellis on vastu pidanud nii palju sajandeid, tänapaeva tellis kipub ju suht kiiresti murenema.
25/11
Teekond kaugematesse templitesse kulges lâbi mitmete külade, kus enamus maju on vaiadel. Giid ütles, et mitte üleujutuste pârast, vaid
lihtsalt on selline vana traditsioon. Kui liiga palav, siis magatakse vâljas pôranda all, aga kui kui sajab vihma, siis on seal hea pesu kuivatada.
Môned külad olid spetsialiseerunud väärispuidust mööbli valmistamisele, neid vôis möödasôites imetleda ja kasvôi osta, otse tânavalt.
Teistes külades tehti palmisuhkrut, näidati turistidele, kuidas seda valmistatakse ja siis järgnes kohustuslik ostuvoor. Me jäime kôigest sellest lôbust ilma, kuna meie giid tahtis ainult kultuuri, mitte kommertsi näidata, küll aga nägime külades mitmeid turistibusse, kes neid atraktsioone tegid.
Banteay Srey, x saj, taasavastatud 1924.
Roosa graniitehitis, punakaspruun kivi : suurepârane tempel, eriti detalirohke ja fantaasiarikas, taas kord uskumatu kivipits. Palju igasugseid müstilisi olendeid ja loomulikult jumalate ja kuningate seiklusrikas elu. Vâravatel veel sâilnud sanskritikeelsed kirjad, kust teavet saadi.
Seekord asendavad valvurlôvisid ahvid ja garuda. Pühendatud kolmele Hindu jumalale.
Polnud kunagi vallikraavi templi ümber, aga seevastu on ta ümbritsetud 2 kindlusmüüriga.
Tavapârased 3 torni ja 3 ust =3 jumalat. Külgmised uksed on madalad, et sisse minnes kummardudes oleksid aupaklik. Ainult kuningas siseneb keskmisest uksest ja ei pea kummarduma.
Siin on eriti ilusad Apsarad, giidi sônul Kambodzha Mona Lisad. Seda templit kutsutakse ka naiste templiks ja nimi on tôesti ôigustatud. Kuulsin kuidas üks Kanada giid ütles, et selle templi skulptuurid ja detalid on niivôrd ilusti tahtud nagu on seda kaunis naine ! See on tôesti ôige vâljend selle vaimustava templi kohta, mis on ka minu üks lemmikuid. Vâike, aga täiuslik.
Kbal Spean
Tuhandete lingade jôgi, avastatud 1969. Kôigepealt tuleb tôusta 1500 m mâkke, tee oli vaheapeal üksjalgu raske lâbi kivide ja käänakute. Mônesse eriti hullu kohta oli küll trepp tehtud, aga see oli ka nii kitsule, et kahekesi kôrvuti olla ei saanud, ainult ühesuunaline liiklus seega. Teekond oli vâga ilus, vahepeal vaated orgu, siis dzunglitaimede varjus, siis taas hiiglaslikud puud ja kâsivarrejâmedused liaanid, mis kôikjal keeruvad ning tohutud kivimürakad. Kuna selles kohas käib nüüd palju turiste, siis on teekond tähistatud rahustavate siltidega : veel 1000 m, veel 500 m, 300m …Üles jôudes ootas üllatus – kitsuke jôgi vâikese kosega ja selle kallastel basreljeefid Shivast ja Vishnust ümbritsetud konnadest, sisalikest ning muudest loomadest+sanskritikeelsed kirjad. Vâga lustakas oli grupike, kus Laksmi teeb Vishnule jalamassazhi vôi siis Shiva ja Uma lehma seljas. Lisaks tuhanded Shiva lingad, mis kahjuks hâvitati vandaalide poolt alles 2003 aastal. Praegu on jôes kôikjal nâha vaid lugematul hulgal ringikujulisi moodustisi. Kôik see olevat munkade rajatud u 9. sajandil mediteerimise ja môtiskluste kohaks. Tegime retke piki jôge ja jôudsime suure koseni, mille taga taas basreljeefid, seekord mediteerivast Brahmast. Vesi tuleb vihmast ja jôgi ei kuiva kunagi. Siis aga kaob see ootamatult maa sisse. Tâitsa hämmastav.
Nägime ka hiiglaslikku sinist liblikat, lausa linnusuurust. Kahjuks ei ônnestunud teda pildile saada, ei peatunud teine hetkekski.
Siin, nagu mitme teise templi juures siristasid rohutirtsud, tskikandad. Elukas ise on vâike nagu vedrunôel, aga hääl uskumatult tugev. Kui ma esimest korda seda kuulsin, siis môtlesin, et meie tuk-tuki mootor on katki vôi et kusagil tegutseb saekaater !
See retk püha mâe otsa pühale jôele-allikale oli tôeline palsam hingele ja ihule. Nii mônus oli üle pika aja muskeid pingutada ja môtteid korrastada.
Kuna kôht hakkas oma osa nôudma, tegime peatuse vâlirestoranis, kus ainult katus pea kohal kaitsmaks pâikese eest. Sôime taas ülihead suppi keraamilistest kaussidest, kus supp ei jahenenud mitte üks kraad. Kodus peaks seda kohe jârele tegema :kanafilee, ananassitükid, sibulaviilud+roheline sibul ja üsna vürtsikad maitseained, selline maheda ja vürtsika mônus kooslus.
Ida mebon
X saj. Brahma, Shiva kultus.
Kolmekorruseline mägi-tempel oma 3 tavapärase torniga. See tempel oli ette nâhtud kuninglike pidud jaoks ning esivanemate pühamuks. Ehitis asub saarel, jârves olid vanasti vihased krokod, kes kôik templisse himustajad nahka pistsid. Kindlasti oli neid üksjagu, sest templi seintesse oli inkrusteeritud kalliskivid. Praegu on nâha vaid tuhandeid auke. Oma hiigelajal vôis see tôesti olla uskumatu vaatepilt kui kalliskivid sillerdasid pâikese käes.
Kuningas saabus siia elevandi seljas, mida praegu meenutavd suured elevandikujud sissepääsul ning kaitsjad-lôvid. Friisidel vôis nâha 3 peaga elevante ja lingasid. Keskmises tornis aukoha taas hiiglaslik linga.
Ja ikka jutustused jumalatest, nt. Indra, kes ratsutab kolmepäise elevandi seljas vôi Ganech (inimese keha, elevandi peaga, rändajate kaitsja)
Rajatise keskel oli veel teinegi järv ja sellel tempel, mille neljas küljes grottidel purskkaevud: elevant, hobune, madu, lôvi, kelle suust voolab vesi.
Preak Khan-püha môôk
Taasavastatud 1927.
12. saj, taas kuningas Jayavarman VII. Seekord tegemist lausa linnaga, kus 3 torni, keskmise tipus lootoslill. Seegi tempel on ümbritsetud veega. Siin on pikad pikad koridorid-enfilaadid nelja ilmakaarde, mis meenutavad Rooma ehitisi. Iga koridori pikkus u 2 km ja kôik see tehtud tahutud kiviblokkidest, mis seisavad koos ilma tsemendita. Uskumatult täpne töö, peab vastu sajandeid.
Siin armastasid käia ka palverändurid, millest annavad tunnistust sanskritikeelsed kirjad.
Ja nagu tavaliselt kôikides templites on ka siin keskmises osas 2 raamatukogu.
26.11
Täna on reede ja meie eelviimane reisipäev. Otsustasime, et lähme lihtsalt linnavahele shoppama, naudime basseini, tellime massazhi ja mônuleme sooja päikese käes, seda enam, et on selline pilvealune päike, mis nii hullult ei kôrveta.
2 viimast päeva olid tôelised kultuurishokid heas tähenduses ja kaalusid üles 2 nädalat Vietnami reisi vintsutusi: peale kultuuriväärtuste saime piisavalt marssida ja tôsta oma sportlikku vormi, mis vahepeal ohtlikult kaduma hakkas, süüa kohalikke suppe, mis on tôesti maitsvad ja ei koorma kôhtu. Supi kôrvale tuuakse kausike riisiga, alguses oli veidi arusaamatu, et kuidas neid kahte asja ühendada: kas panna supp riisi peale vôi vastupidi.
Tellisin endale ka kosutava massazhi, terve tund maksis vaid 10 USD. Seda tehti hotellitoas minu voodil, mis on
kôva nagu tôeline massazhilaud. Massazh oli üksjagu üllatav: seda tehti kôikide kehaosadega: käte, jalgade, kyynarnukkidega jne. Lisaks mudimisele hästi palju venitusi. Mul oli vaheapeal kyll tunne, et môni kehaosa eraldub, kui mitte terve jalg, siis paar varvast kindlasti, mis murelikult krôpsusid, aga ei juhtunud midagi. Isegi liigasevalu polnud järgmisel päeval.
Laupäeva hommikul tegime viimase ringi peale Seam Reapile, vaatasime veelkord turu üle ning siis siirdusime hotelli kosutavasse basseini.
Kokkuvôtvalt vôiks öelda, et Vietnamis vôib ju käia, aga Angkoris lausa peab käima!
8 kommentaari
-
Siiri Kuus
23. detsember 2010 kell 13:07 -
Rauno Ehasalu
29. detsember 2010 kell 16:51Neil seal ilus kultuur, et kultuurireisiks ning puhkuseks sobiks kõigile 😉
-
Mari
3. jaanuar 2011 kell 17:34Vabandust, aga Angkor Wat ju avastati siiski 19. sajandi keskpaiku?
-
Sirje Lef
7. jaanuar 2011 kell 15:11vastuseks Marile:esmakordselt kirjeldas seda templit Portugali munk Antonio da Madalena mainides, et selle ilu on vôimatu paberil kirjeldada. 19.saj. keskel tutvustas Prantsuse rândaja ja naturalist Henri Mouhot seda laiemale publikule kui Idamaade Michelangelo chedöövrit, aga alles 20. saj. asusid seda uurima ja dzunglist vâlja kaevama arheoloogid.
-
Reemet Ruuben
13. mai 2011 kell 13:56Väga huvitav lugu ja head pildid ka 🙂
-
Reemet Ruuben
20. mai 2011 kell 19:02mis vägev puujuurestik…:O
-
Reemet Ruuben
26. mai 2011 kell 21:19See Bayron näeb küll väga aukartustäratav välja 🙂
-
Maarja .
28. mai 2011 kell 14:56need vee kallastel olevad ehitised ja kujud on nii kaunid!
kümnes pilt- kus need puujuured on- ülimalt lahe… Fantaasia hakkas lendama, et mida kõike saaks “meisterdada” 🙂