Tahaks seigelda, aga mitte eriti raskelt

Viimastel aastatel on inimesi juba hakanud ära tüütama bussireisid mööda Euroopa linnu ja peesitamine Egiptuses. Soovitakse seiklusreise. Seiklusreisi on raske üheselt defineerida. Nii nagu seiklusel on iga inimese jaoks veidi erinev sisu, nii on ka seiklusreisil. See, mis ühele on väga ekstreemne seiklus, võib teisele olla igav rutiin. Mõni peab seikluseks tualettruumi külastamist Indias, teisele muutuvad benjihüpped juba igavaks. Võiks öelda, seiklusreis on reis, millega kaasnevad mingisugused raskused, ebamugavused, probleemid ja muud jamad.

Ka seiklusreiside seikluslikkus sõltub eelkõige reisijast. Mõne jaoks on Punases meres snorgeldamine seiklus, mõni jälle unistab jääalusest sukeldumisest põhjapoolusel. Reisikorraldaja vaatenurgast lähtudes on rühmareiside puhul kasulik mingisuguse kesktee leidmine ja mõõdukalt seiklusi sisaldavate reiside korraldamine. Mõistlik on ühendada kultuuri- ja loodusereis mõningase koguse seikluslikkusega. Väga ekstreemseid seiklusi rühmareisidelt tavaliselt ei otsita.

Seiklusi on kahte liiki – planeeritud seiklused ja ootamatud seiklused. Näiteks võib kultuurireisi raames pakkuda poolepäevast keskmise raskusega raftingut, väikest kajakisõitu, maotühjenduslendu Nazca jooniste kohal jne. Aga kindlasti on palju põnevamad hoopis ootamatud seiklused. Reisikorraldaja püüab neid kindlasti vältida, kuid õnneks alati see ei õnnestu.

Ootamatud seiklused võivad olla loodusliku põhjusega või inimfaktorist tingitud. Tänu loodusele võib hea õnne korral tunda maavärisemist, näha vulkaanipurset või tsunamit jne. Tore ja põnev on see kõik muidugi ainult ohutust kaugusest. Selliste seikluste jaoks on parimad kohad näiteks Island ja Indoneesia. Tihti muutuvad seikluslikuks ka kohtumised mõnede loomariigi esindajatega. Ükskord ründas Süüria kõrbes ühte meie naisturisti noor isane kaamel. Kaamel ei tahtnud ei jalaga lüüa ega hammustada, tal olid jooksuajal hoopis teised eesmärgid. Tunduvalt ohtlikumad on aga Komodo varaanid. Alles hiljaaegu oli ka meie ajakirjanduses uudis Komodo varaanide poolt murtud inimesest. Kord sõitsime paadiga Etioopias krokodillidest ja jõehobudest kubiseval Chamo järvel ja jõudsime kalda ääres tukkuva suure krokodilli juurde. Paadimees arvas, et võiks meile ka krokodilli vetteminekut näidata ja virutas loomale aeruga üle turja. Krokodill keeras järsult ringi ja tormas meie paadi kõrval vette. Siis nägime, et ta oli paadist palju suurem (Niiluse krokodillid kasvavad kuni 7 meetri pikkuseks). Kuid kohtumisest Teravmägede näljase jääkaruga tasub hoiduda ka kõige teravamate elamuste otsijail.

Ka erinevates veekogudes supeldes võib mitmeid ülipõnevaid meditsiinilisi seiklusi leida. Aafrika järvedes leidub imeväikeseid ussikesi, kes läbi nahapooride organismi poevad ja siis seal suureks kasvavad. Amazonase jõgikonnast aga võib leida väikeseid kalakesi, kes suudavad igast kehaavausest sisse pugeda. Kätte saab neid pärast ainult operatsioonilaual, sest tänu ogalikusarnastele ogadele on neid raske sisenemisteed kaudu välja võtta. Vahemeres merisiiliku otsa astumine hakkab paadunud seiklejatele juba igavaks muutuma. Indias tasub Varanasi linnas Gangeses ujuda. Alati võib midagi põnevat juhtuda kuskil vihmametsas ja kui on soov kõrbeseiklust kogeda, siis ei tasu vett kaasa tassida. Kindlasti lisavad reisile seikluslikkust ka troopikavihmad, suur kõrguste vahe jne.

Lõputult erinevaid seiklusi on tingitud aga kohalike traditsioonide eripärast. Seiklushuvilistel tasub loota näiteks Indoneesia või Etioopia siselendude peale. Indoneesias võib lend väljuda paar tundi hiljem, kuid veelgi põnevam on paar tundi varem väljuv lend. Etioopias on meil olnud meeldiv võimalus maanduda remondis oleval stardirajal. Tihti muudab reisi seikluseks ka kohalike maanteede seisukord. Siin võib näiteks tuua Boliivia lõunaosa maanteid, Manu teed Peruus, tõusu Vatnajökulile Islandil ja enamust Aafrika maanteedest.

Transpordivahenditega seotud seiklusi kipub viimasel ajal rühmareisidel väheks jääma. Need, kellele meeldivad sedalaadi seiklused, peaksid reisima võimalikult odavates maades omal käel ühiskondliku transpordiga. Transpordi poolest üks põnevamaid reise oli mõned aastad tagasi Lähis-Ida ringreis, kus nädala jooksul olime sunnitud seitse korda bussi vahetama. Esimene juht suutis Liibanoni mägedes paarimeetriste lumevallide vahel kinni jääda ja bussi ära lõhkuda, sest ta oli süürlane ja nägi lund esimest korda elus. Teine oli asendusbuss, mis pidi kiiresti kuskile mujale minema ja kolmas buss lagunes lihtsalt ära. Neljas buss tohtis sõita ainult Süürias ning Jordaaniasse me sellega ei pääsenud. Viies buss sõitis kiirteel sajakilomeetrise tunnikiirusega üle märkidega tähistamata „lamava politseiniku“. Hommikuks saime uue bussi hotelli ette, kuid istekohti oli seal poole vähem kui meie grupis reisijaid. Juht ütles küll, et „no problem“, kuid otsustasin siiski selle bussi minema saata ja seitsmenda tellida. Õnneks on alati võimalus vabal ajal taksodega sõita ja vaadata sellega kaasnevaid seiklusi rahakotis. Odavam aga selle eest ekstreemsem on kihutamine tuktukiga Laoses, motoga Vietnamis või boda-bodaga Ugandas.

Seikluslikkuse momenti lisavad reisidele ka hotellid. Siin on üldpõhimõte selline, et mida odavam, seda rohkem seiklusi. Äärmiselt igavad on Hiltoni ja Sheratoni ketti kuuluvad hotellid, neist tasub seiklushuvilistel hoiduda. Nende asemel tasub peatuda hotellides, kus tuba maksab 3-10 dollarit. Siis võib kindel olla vee- ja elektriprobleemides, putukates ja kahepaiksetes, teenindava personaliga seotud ootamatustes jne. Kahjuks on enamus turistide poolt külastatavaid piirkondi juba euroopalikke hotelle täis ehitatud ja mugavad reisikorraldajad kasutavad muidugi neid. Meeldivaks erandiks on veel Etioopia lõunaosa, kus euroopalikud hotellid puuduvad ja meie turistid ööbivad kohalikus stiilis võõrastemajades.

Väikeseid seiklusi pakuvad igasugused kaupmehed, rahavahetajad, ja muud põnevad tüübid. Suuremas seikluseks osalemiseks tuleb öisel ajal koos kalli fototehnikaga kolada mõnede linnade teatud piirkondades. Parimad kohad on Johannesburg, Nairobi ja Rio de Janeiro. Gurmaanidel tasub tutvust teha arengumaade kiirabisüsteemi ja haiglatega. Kui näiteks Süürias võib näha haigete transportimist veoauto kastis, siis Indoneesia paapuate asualadel kiirabi elusa inimese pärast välja sõitma ei hakka. Elus inimene peab ise haiglasse minema, kiirabi viib inimesi ainult surnukuuri. Etioopias on kiirabiks kanderaam, mida tassivad neli meest. Sellise transpordi puhul on lähima haiglani kolme päeva tee ja tihti tuleb haige tee äärde matta. Kohaliku meditsiini eripäraga tutvumiseks on hea vahend ka erinevate eksootiliste toitude proovimine. Häid tulemusi annab pooltoores liha, „värske“ kala ja tänaval pressitud suhkruroomahl. Tagasihoidlikuma seiklusega leppijatele piisab jääkuubikutest kokteili sisse.

Ka tänu poliitikale ja religioonile võib palju põnevat kogeda. Mõnedele on seikluseks kuulijälgede ja pommiaukude nägemine, teistele meeldib Iraanis napsu võtta, mõned pildistavad saatkondi ja sildu. Meenuvad probleemid meie turismigrupiga ühe Iraani tuumaobjekti vahetus naabruses. Enamikes maades tasub vormis meestega tüli norida. Ülimalt häid tulemusi annab aga islamimaades kohaliku naise katsumine. Seikluslikud on kohtumised ka paljude traditsioonilist eluviisi harrastavate hõimudega. Ilus on jälgida, kuidas inimsööjast paapual paksu valget turisti vaadates suu vett jookseb või seista metsiku mursi automaaditoru ees.

Kahjuks kaovad grupi ja reisijuhiga reisides tavaliselt ära riigipiiride ületamisega kaasnevad seiklused. Tuleb ainult kannatlikult oodata, kuni reisijuht tähtsate ametiisikutega läbirääkimisi peab. Omal käel reisides on piiridel pakkuda palju erinevaid seiklusi.

Seikluste poolest on kõige igavamad Euroopa riigid ning muidugi ka Jaapan ja Singapur. Singapuris võib tagasihoidliku seikluse osaliseks saada ainult suitsukoni või nätsu maha visates. Suhteliselt seikluslikud maad on Kagu-Aasias (eriti Indoneesia) ja Ladina-Ameerikas. Kuid tõeline seikluseotsijate paradiis on must Aafrika. Araabia maades pole me hotellis kunagi hommikusööki üle ühe tunni oodanud, kuid ühes Etioopia võõratemajas kulus kümne muna praadimiseks kaks tundi. Etioopia reisi pidasid oma elu kõige seikluslikumaks ka need reisigrupi liikmed, kes keset jõge uppuvast maasturist akna kaudu väljusid.

Need seiklushuvilised, kes tahavad kõik probleemid omal nahal ära proovida, peaksid valima seljakotiränduri karmi aga huvitava elu, kuid enne tuleb ka seda veidi õppida. Ei ole mõtet vaeva näha võõrkeelsete Lonely Planeti reisiraamatutega, piisab eesti keeles 2005 aastal ilmunud raamatust „Tualetis mitte sittuda“. Raamatu autoriks on austraallasest seljakotirändur Peter Moore ja sellest raamatust leiab seiklejast seljakotirändur kõik vajamineva.

Kes aga soovivad mõõdukaid seiklusi, võiksid osaleda Eesti reisibüroode poolt korraldatavatel seiklusreisidel. Sel juhul on võimalik kogeda seiklusi veidi kergemal kujul, sest reisibürood püüavad siiski vältida klientide täbarasse olukorda sattumist. See on tunne, et oled seikluses osaline aga kõik jamad peab lahendama siiski grupiga kaasas olev reisijuht.

Käesoleva kirjutise eesmärk ei ole mitte inimeste hirmutamine, vaid mõtlema provotseerimine. Iga seiklushuviline peaks natuke ennast analüüsima ja leidma omale sobiva reisistiili ja sihtkoha. Kõik sõltub sellest, kui palju ja mille nimel ollakse valmis riskima oma vara ja tervisega. Olen tänu mõnedele eksootilistele nakkustele saanud tutvuda ka intensiivravipalatiga, kuid sellegipoolest pean kõige ohtlikumaks Tallinn-Tartu maanteel autoga sõitmist ja mõnedes Tallinna linnaosades öisel ajal üksi kolamist. Tihti kaaluvad eksootilistes maades kogetud elamused rohkem, kui mõned ebameeldivused.

• bussireisid
• egiptus
• elamusturism
• etioopia
• kagu-aasia
• seiklused
• seiklusreis