Kolm päeva Colorado mägedes

Miks inimesed ei sõida puhkusele Coloradosse? Nii mõtles Sandra Jõgeva, kui ilmnes ootamatu vajadus lennata koos produtsendi ja kaameramehega selle USA osariigi väikelinna nimega Estes Park. Miks? Intervjueerima sinna elama asunud endist Ameerika luurajat, mereväelast, diplomaati ja praegust loengupidajat Richard „Dick“ Life’i, kelle värvikast elust saate lugeda juba järgmisest GO Reisiajakirjast.

Meie suhteliselt viimasel hetkel ostetud lennupiletid läksid maksma umbes 350 eurot näo peale, marsruudiks Stockholm–Reykjavik–Denver, Colorado, mis on ühtlasi üks otsemaid teid  sinnakanti. Kokku üle kaheteist tunni lennukis, samas on USA piiri ületamine Denveris märksa kiirem kui näiteks New Yorgis.

Juba lennujaamas oli selge, et oleme maandunud üsna erilisse kohta. Meid võtsid Denveri lennujaama pikkades tühjades koridorides vastu indiaani hõimude esindajate fotod ja nende laulud.

Inimasustuse ajalugu ulatub Colorados 14 000 aasta taha. Esimene eurooplaste asundus, hispaanlaste küla San Luis on aastast 1851. Aastatel 1863–1865 toimus Colorado sõda Ameerika Ühendriikide relvajõudude ning pärismaalaste hõimudest moodustunud alliansi vahel.

Siin on kaevandatud kulda ja sütt, aga umbes aastast 1860 hakati Coloradot nimetama maailma sanatooriumiks, kuna Ameerikas epideemiliseks muutunud tuberkuloosi all kannatajatega ei osatud muud peale hakata, kui saata nad osariiki, mille kuiv mäestikuõhk oli ainus asi, mis seda kopsuhaigust tollal ravida võis. 120 aastat tagasi oli tervelt igal kolmandal Colorado elanikul tuberkuloos.

Sanatooriumist ei ole olemuslikult nii kaugel Estes Parki praegune staatus puhkekohana, kuhu tullakse hingama puhast mäestikuõhku, mägedes ronima ja matkama. Sellesse nimekirja oleks loogiline lisada suusatamine, aga on põhjus, miks suusakuurordid asuvad peamiselt liivakivist ja graniidist koosneva mäeaheliku ehk Kaljumäestiku teisel poolel. Seal jääb nimelt lumi püsivalt maha, mitte ei kao tihti isegi mõne tunniga, nagu siinpool mägesid. Estes Parki elanikud on väga õnnelikud selle üle, et nende linnakeses kestab turismihooaeg halva suusailma tõttu vaid pool aastat ning talvel on siin täielik rahu.

Hõre ja hapnikuvaene õhk kannab iroonilisel kombel endas üht terviseriski, eriti kui 2300 meetri kõrgusele merepinnast tulla ilma vahepeatusi tegemata. Nimelt kannatab märkimisväärne osa inimestest selles kõrguses kerge mäestikuhaiguse all, kogedes peavalusid, kiirenenud pulssi ja väsimust. Õnneks möödub seisund mõne päevaga ega ole üldjuhul ohtlik, peamise abinõuna soovitatakse juua palju vett ning vajaduse korral võtta valu- ja külmetusevastaseid käsimüügiravimeid.

(Raskemate probleemidega on aga silmitsi osa siinse kandi eakatest, kellele äkki enam ei piisa tavapärasest vähema hapnikusisaldusega mäestikuõhust ning neil on tavaliselt oma seitsmekümnendates eluaastates valida, kas kolida Coloradost ära kuhugi madalamale või siis käia ringi hapnikuballooniga. Üllatavalt paljud vanainimesed valivad viimase võimaluse.)

Kitsed, põdrad ja hirved

1917. aastal asutatud väikelinn Estes Park Kaljumäestiku rahvuspargi kõrval oma umbes 6000 elanikuga tundub koosnevat madalatest majadest, milles paljudes on suveniiripoed, kust saab indiaani ehteid, suveniire, matkavarustust ja palju muud. Täieõiguslikud ühiskonnaliikmed tunduvad olema aga metskitsed ja hirved, kes täielikus rahus ning inimesi absoluutselt kartmata siin ringi jalutavad. „Need on üks kitseperekond, ma annan neile käest süüa,“ teatab Silver Mooni hotelli töötaja, nähes, kuidas parkimisplatsile mõõdukal sammul jalutanud loomi vaatama jääme. „Jah, ma tean, et neid ei tohiks toita, aga... Ma annan neile müslit, see meeldib neile, nagu ka maapähklid.“ Saame teada, et lähedal asuvas rahvuspargis on kitsede, hirvede ja põtrade rohkuse tõttu mõeldud avada iga aasta kuuajane jahihooaeg, ehkki seni pole seda siiski veel tehtud. (Põdralihast burgerit pakub siiski pea iga endast lugupidav Estes Parki söögikoht.) Kuuleme hotelli töötajalt ka seda, et linnas võib kohata mustkarusid, aga et need on nagu suuremat sorti pesukarud ning neid ei tasu karta. Saame soovituse karu kohates valjema häälega rääkida, sest siis loom põgenevat. Ja ei tohi unustada, et karud on päris pikalt talveunes. Karude pärast ei soovitata aga mägedes, eraldatumalt elavatel inimestel panna üles lindude söögimaju. Samuti mitte jätta autodesse midagi söödavat. See, et autos olevat pähklikotti, šokolaaditahvlit või isegi lastetoolidesse jäänud toidupuru jahtiv karu purustab akna ning rebib lõhki kogu auto sisustuse, on probleem, millega puutuvad üsna tihti kokku kõik Colorado kindlustusseltsid.

Silte, mis keelavad metsloomi ja -linde toita, võib näha aga igal pool, nii looduses kui ka äärelinnas.

Samale päevale järgnenud ööl on meil aga järgmine vahejuhtum: läheme öösel kell pool kaks linna peale jalutama. Valitseb absoluutne inimtühjus, pimedust valgustavad suletud poekeste ja söögikohtade helendavad sildid ning üksikud punarohelised jõulukaunistused (on novembri keskpaik). Mööda sõidab politseiauto, mille juhilt otsustan küsida, ega siin midagi lahti ei ole. Ja ega kuritegevust pole? Kuuleme, et kõik on kinni ning et kuritegevust pole. „Restorani Claire’s ees on suur põdrapull. Mõtlesin teid hoiatada, et te ei ehmuks või midagi. Praegu ei ole jooksuaeg, ta pole ohtlik. Ärge kartke!“ Mainitud restoran on sealsamas, politseiauto jääb seisma ning selle tuledes võime imetleda hiigelsuurt täiesti rahulikku laiade sarvedega põtra, kes tundub oma pead vastu raagus puud sügavat. Põder ei ole meist ega ka valgusvihust pimedas öös üldse häiritud, vaatab korraks meie poole ning jätkab siis oma tegevust. Oksad ragisevad. Politseinik ei soovita liiga lähedale minna ning räägib, et kuu aega tagasi oli siin juhtum, kus põdrapull ründas naist sarvedega ning lisaks trampis tal jalgadega peal. Lasknud meil mõnda aega põtra imetleda, sõidab politseiauto minema. Pimedas kostab raginat edasi. Ei jõua ära kahetseda, et ei võtnud oma öisele jalutuskäigule kaasa midagi, millega saaks pilte teha…

Burgerid igale maitsele

Samal jalutuskäigul tühjas linnas märkame väikseid pronkstahvleid vanadel ehitistel. Nii võib lugeda, et kohalikus koolimajas alustati õppetööga juba aastal 1886 ja et seal leidsid endale  katusealuse nii koloniaalkauplus kui ka pühapäevased jumalateenistused. Maja on aga praeguseks tundmatuseni muutunud võrreldes mälestustahvlil oleva 19. sajandi lõpu fotoga: Ameerikas ei olda muinsuskaitsega kaugeltki nii ranged kui Euroopas, mis on omajagu üllatav, arvestades, kui vähe neil ajalugu majade näol üldse on.

Kohalikud soovitavad linnakese söögikohtadest muuhulgas klassikalise USA diner’i tüüpi kohta nimega Claire’s. Võiks öelda, et selle asukoht on lausa linnasüdames, kuna kogu linn umbes ühest suuremast tänavast ( ja neljast valgusfoorist) koosnebki. Kogu päeva on rikkalikus valikus saada hommikusööke, burgereid, salateid, suppe, võileibu, mis samuti meenutavad pigem hamburgereid ning mida serveeritakse samamoodi koos hunniku friikartulitega... Moodsaid aegu märgib fakt, et burgerimenüü lõpus on üks, milles lihast kotlet asendatud selle veganivariandiga, nimeks Impossible Burger.

Eksootikast on esindatud valik Bloody Marysid, mis siin kujutavad endast hoopis midagi muud, kui seni harjunud. Nimelt ohtra jää ja hapukurgivedelikuga tomatimahla ning kange alkoholi kokteile. Proovisin mädarõikaga versiooni ning siis seda, kus viin on oli asendatud kohaliku viskiga. Estes Parkis on muide oma viskipruulimistöökoda, nimeks Elkins Distilling Company, millel omakorda peatänaval pood.

Veel on väga mitu poodi, kus müüakse maiustusi nimega salt water taffy, omapärast venivat iirisetaolist kommi, mis koosneb peamiselt maisisiirupist ja suhkrust ning mida on kõikvõimalikes värvitoonides ja maitsenüanssides, ingverilimonaadist lagritsani. Taffy poed paistavad silma sellega, et nende akendel ilutsevad aparaadid, mis seda venivat massi ringi ajavad. Nagu varsti ühelt kohalikult kuuleme, on soolvee lisamine iirisesse nüanss, mis läks moodi 1930. aastatel idarannikul (kasutati kusjuures ookeanivett!) ning mille kodukootud kombel ja nimega tõi siia esimene selle maiustusepoe asutaja. Taffy’st on aga möödunud üheksakümne aastaga saanud kohalik spetsialiteet.

Linn ja kinokunst

Huvitaval kombel on väike Estes Park seotud tihedalt kinoajalooga. Nimelt asub selle linna piiril USA ajalooliste paikade nimekirjas olev Stanley hotell, mis on asutatud aastal 1909. Nimelt peatus siin kuulus kirjanik Stephen King, kelle lugematute raamatute põhjal on valminud tuntud ja edukad filmid ning kes sai siin inspiratsiooni romaaniks „Hiilgus“ (1977), millest valmis režissöör Stanley Kubricku film aastal 1980. Lugu pärapõrgus asuvas kummitavas hotellis oma perekonnaga viibivast loomingulist kriisi läbielavast ja hulluvast kirjanikust, keda filmis kehastas Jack Nicholson, toob Stanley hotelli suure hulga turiste. Stanley hotelli mõju Stephen Kingile ei piirdunud „Hiilguse“ jaoks ainese andmisega – siit on pärit ka tema romaani „Lemmikloomasurnuaed“ idee. Ka hotelli läheduses asuv lemmikloomade surnuaed on saanud turismiatraktsiooniks.

Luksuslik hotell oli omal ajal siin metsikus piirkonnas tõeline tsivilisatsiooni verstapost oma elektrivalguse ja vannitubadega ning pidulikus mundris hotelliteenistujatega. Muide, Stanley hotelli asutajagi saabus Coloradosse viimases staadiumis tuberkuloosihaigena, kellele arstid ennustasid kõige rohkem pooleteise aasta jagu elupäevi. Ta elas mäestikuõhu toel veel pea nelikümmend aastat...

Estes Parkis asub ka Ühendriikide vanim siiani tegutsev kino. Historic Park Theatre avas uksed juba aastal 1909 ning keskmiselt on seal kaks seanssi päevas. Kummalise kokkusattumisena oli üks kahest filmist, mida kinos näidati, meie külaskäigu ajal „Doktor Uni“, „Hiilguse“ äsja linastunud järg.

Intervjuu ja ümbruskonna vaatamisväärsused

Teisel päeval tuleb endine luuraja, mereväelane, allveelaevnik ja Moskvas asunud USA saatkonna töötaja aastatel 1974–1976 Richard „Dick“ Life meile hotelli vastu ja viib meid oma mäekaldal männimetsas asuvasse majakesse, kus intervjueerime põhjalikult nii teda kui ka temaga Moskvas kaasas olnud abikaasat Sandra Life’i. Maja suurtest akendest avanevad hingematvad vaated lähemal ja kaugemal asuvatele mägedele. Olnud abielupaari külalised ja nende intervjueerijad terve päeva, täienevad meie teadmised spiooninippidest märkimisväärselt. Dick räägib meile oma Moskva mitteametlikest kunstnikest sõpradest, Nõukogude Liidu olmest ameeriklasest diplomaadi pilgu läbi ning KGB pideva jälgimise all olemisest. Muuhulgas avab ta ka seda, kuidas kogus infot nii inimestega tänaval juttu tehes (need olid KGB ohust teadlikud, aga lõid sellele üldjuhul käega, kuna huvi päris elus ameeriklase vastu oli niivõrd suur…) kui ka kolme peidetud spioonikaameraga mööda linna liikudes.

Muuseas räägib Dick, et temasuguseid erusõjaväelasi elavat Colorado mägedes päris palju, osa juba üheksakümnendates eluaastates. Inimesele, kes mäestikuõhku talub, pikendavat siinne keskkond sõna otseses mõttes elu.

Meie komandeeringu kolmandal ja viimasel päeval õnnestub tutvuda ümbruskonna vaatamisväärsustega, kuna Dick organiseerib meile giidiks ja autojuhiks oma sõbra, pensionil  lennundustöötaja Bobi. Bob sõidutab meid punase sportautoga mööda ohtliku moega, kohati sõna otseses mõttes kuristiku kaldal olevaid mägiteid. Jõuame välja kogu Ameerika Ühendriikide kõige kõrgemal asuva asfaltkattega sõiduteeni. Mäed, mäed, mäed, sekka orud ja mets. Huvitava nüansi lisab suurejoonelistele vaadetele see, et valgus ja päikesepaiste osaliselt sulanud lumega maastikul on üks ühele nagu Eestis märtsikuus. Nagu oleks ajamasinaga pool aastat edasi liikunud!

Pruunid eri suuruses puumajad. Maalilised mägijärved, mille ümber on ehitatud mugavad matkarajad ja -teed. Teeme ringi ümber Bear Lake’i ja Lilly Lake’i. Päris üles ei õnnestu sõita – teed suletakse sügisel tavaliselt pärast esimest hilissügise tormi.

Päris kõrgel inimasustus puudub, kuna tavainimese jaoks oleks sealne elu liigses isolatsioonis. Küll olevat mägedes üksikuid erakuid ning ellujäämisentusiaste, kes eraldatuses nende arvates peatselt saabuvaks tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmistuvad. Nagu Bob lisab, ei taha need inimesed, et keegi nende asukohast või olemasolustki teada saaks.

Kuuleme ka, et Ameerika mõistes niivõrd pisikese linna kohta nagu Estes Park on seal äärmiselt palju avalikke teenuseid: praegu ehitatakse uut suurt esmaabikeskust, on hea keskkool, lasteaed, raamatukogu, pankade filiaalid, spordikeskus, ratsabaas. Põhjus on üllatav: siin elab vähemalt osaajaliselt palju väga rikkaid inimesi.

Bob viib meid veel imelise vaatega ning järve kaldal asuvasse restorani nimega Waterfront ning varsti ongi meie töö ja minipuhkus Colorados läbi.

Võin julgelt öelda, et soovitan puhkust selles eestlase jaoks ootamatus kohas kindlasti. Siin kohtuvad Metsiku Lääne ajalugu, Ameerika põliselanike nähtamatu kohalolu, Ühendriikide Šveitsi meenutavad ülimaalilised mäestikuvaated, puhas puutumatu loodus ning väikese, „maailma lõpus“ asuva eraldatud kohakese võlu. Kui palju on üldse kohti, kus võib näha rahulikult peatänaval jalutavat põtra – vähemalt varahommikul ja hilisõhtul?

Tekst: Sandra Jõgeva

Fotod: Aivo Rannik

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Kuidas, kellele ning kas üldse on vaja kirjutada reisiraamatut?
• PORTUGAL, tõusev toidumaa
• Kuuba ja rumm
• Leopold von Pezoldi nõuandeid reisimiseks
• Tee viis Hiinasse
• Kazbek – miks otse minna, kui ringi saab
• Seljakotiränduri kogemustepagas
• Euroopa noorimas riigis eelarvamusi kummutamas
• Keset ookeani lambaid loendamas
• Teistmoodi ITAALIA
• Makishi – esivanemate vaimude tantsud Sambias
• Kolm päeva Colorado mägedes
• Trad.Attack! Koondplaan: esineda igas maailma riigis
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA