Kas päkapikud on olemas?

Jõuluvanadest ei saa põhjamaal üle ega ümber. Kohati tundub, et see asi on kerge jant või suur äri, aga kohati on nad seal põhjas ikka päris armsad. Lastega reisides eriti.

Rovaniemist mõni kilomeeter põhja pool, seal kus jookseb polaarjoon, on Jõuluküla (www.santaclausvillage.info). Siin saavad lapsed kohtuda no sellise üsna päris jõuluvanaga. Siin on siis Jõuluvana „ametlik“ kodu, lisaks hulk poode, restorane, lõkketuli, liumäed ja põdrasõit. Aasta läbi saab jõuluvana postkontorist kaarte saata, mis toimetatakse kohale kas kohe või vahetult enne jõuluaega. Pisut eemal saab pilti teha üks jalg ühel ja teine teisel pool põhjapolaarjoont. Sealsamas saavad lapsed rentida ka nende mõõtu lumesaane ja polaarhämaruses tulede valgel end päris motoässana tunda. Jah, lõhnab kommertsi järele, aga kui näed, kui lõbus su lastel seal on, siis mõtled, et ikkagi on see päris tore paik.

Eravisiit jõuluvana juurde

Jõuluvana juurde on tavaliselt päris pikk järjekord ja kel tõsine soov temaga päris omavahel paar sõna rahulikult juttu ajada, peaks enne internetis aja kinni panema (eravisiit on muidugi parasjagu kallis). Kes on sellisel kohtumisel käinud, teavad, et kõigest elukogemusest hoolimata hakkab lahkudes kripeldama, et äkki see polegi mingi mäng, äkki on päkapikud ikka olemas.

Kui Jõuluküla on tegutsenud üle poole sajandi, siis 1998. aastast asub seal lähistel ka Santa park – maa-alune avarate koobaste võrgustik (www.santapark.com), mis on avatud 31. novembrist 9. jaanuarini. Siingi on jõuluvana oma postkontoriga ja palju muud põnevat. Võistlevaid jõuluvanakohti tekkis buumiaastail, kus venelased ja jaapanlased üksteise võidu Lapimaal käisid, eelmisel aastal oli ja eeldatavasti on ka sel aastal Rovaniemi ümber rahulikum.

Pärast seda, kui kahe viieaastase poisiga Jõulukülas jõuluvana juures olime käinud, ei julge mina küll öelda, et see on jama ja nõme. Lõunasele jõuluvanakülastusele järgnes sõit koerarakenditega ja vanaaasta õhtul matk õhtuses pimedas metsas, loomajälgede otsimine ja vaimude eest põgenemine. Kõik see oli poistele lõpmatult põnev ja tore.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli  

Selles numbris

• Ela hästi, kodumaa
• Pytheas – suurim reisikirjanik
• Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
• Kodutöö enne reisi
• Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
• Ilmamadu
• Noored mõistavad maailma
• GPS-kunst - mis see on?
• Maasturite metsikus mekas
• Põhjamaine linnuparadiis
• Kaks teed, üks mägi
• PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
• Saaniga saab sinna, kus on ilus!
• Ütenkoon saamega porosi püüdmän
• Kas päkapikud on olemas?
• Jokk-mokki laat
• Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
• Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
• Alta kaljujoonised
• Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
• Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
• Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
• Koola poolsaare saamid
• Kaheksa aastaaja rahvas
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015