Ütenkoon saamega porosi püüdmän
Sõbra kutseva minnu 2014 sügüse Saamimaale värmilist tundrut kaema. Edimäne mõte oli säänne, et ei tiiä, kas ma väega tahagi minnä. Et kavve põhamaa ja väega külm. A sis tull miilde, et parasjago piässi saamel olema porokarju ajamise aig. Poro omma näil terve suve ummapääd perädü suuri karamaie pääl ja sis sügüse aias neo kara kokko. Küsse viil perrä ja paigapäälse inemise ütli, et jah, et karaajamisega õkvalt alostedas.
A seo alostamine es tähenda viil, et neo kara ka kõrraga kokko saias. Mi olli joba jupp aigu Saamimaal (Soomen vasta Norra piiri, Ohtsejohka lähiksel) ja mugu küssemi egä päiv, et kuna sis kara tuleva. Ja kuuldsemi egä päiv vastusses, et karja mugu aias mõtsan ja tundru pääl, a ole ei viil kokko saadu. Mi naksi joba pelgämä, et mi ei jõvvaki näid karju är uuta, et kodominengi aig jõud inne kätte. A sis lõpus mi Saamin-käügi kõge viimätsel õdagul saadi edimäne jago karja kokko.
Mi olli suuri tahraidu man üten porokarjussidega uutman, ku üts vanamiis ütel, et kari tule. Mi es saa viil midägi arvo. A sis jupi ao peräst naksimi kuuldma esimuudu tüminät, nätä es ole viil midägi. Ja sis läts viil kõrd aigu, inne ku porokari paistma nakassi, karjusse näil ATV-dega takan. Kokko 10 000 päälidsest karast oll 2000 porro eräle aetu ja tarandige manu tuudu.
Sortimise tüü
Näide 2000 poro sortmine jäi pümme pääle. Ja seo sortmise tüü käve niimuudu. Suurest karast aeti vähämb jago (nii umbes 30 tükkü kõrraga) väikukeiste tsõõrikujoliste aida. Ja sääl püvveti nä ütshaaval kinni, egä pereh pidi uma poro üles löüdmä. Lehmile tetti pihustivärmiga perre märk pääle ja vaskile riputedi numbri kaala. Ahtra lehmä sorditi kõrraga vällä. Edesi pidi asi käümä niimuudu, et poro lastas vahtsest suurde tahraaida ja sis karjusse kaese viil paar päivä, et määne vask määndse lehmä takan käü. Ja sis niimuudu saias teedä, et määndse numbriga vask määndse perre uma om. Ja sis sorditas kari viil tõistkõrd läbi ja lõigatas vaskile peremärgi kõrva.
Mi saimi kah saamega üten väikukesen aian porre püündä. Tuu oll umaette põnnev värk. Poro juuskse tsõõrikut aida piten ümbretsõõri ja inemise näide kesken näid sis kässiga püündsevä. Ku mõnel lehmäl sarvist kinni saadi, sis pidi kõrraga tõne miis appi minemä. Sis survati lehm kate mehega nõnnapiten vasta aida, kaeti kõrvamärgi üle, et kas iks om uma perre poro, sis kumbiti udarat, et egä aher ei ole ja sis lasti värmiga märk küle pääle. Mõni pereh pidi viil vanaao kommet ja lõigassi märgi väidsega poro külekarvu sisse. Vaskidega oll veidü lihtsämb, vaskit jovvi ka naase ja suuremba latse kinni hoita. Õnne näidega oll tuu hädä, et noorekese sarve olli viil nahaga katet, seo naha mahaajamise aig oll parasjago tuleman ja nahk oll vallaline ja aigaolt juhtu nii, et püündjäle jäi ütsindä seo sarvipääline nahk peiu ja porovask esi juuskse veridse pääga edesi.
Kõge inämb pandse minnu imehtämä tuu, kuis neo saami porokarjusse sääl pümmen (no määneki laternavalgus iks oll) uma poro är tundseva. Egäl porol om uma kõrvamärk – neo omma mitmesugumadse kõrva lõigat tsälgä. Kõrvamärk andas edesi esält pojale, ku kari jagones mitme vaihel, sis tetäs vanale suguvõsa märgile vahtsene tsälgäkene manu. Niimuudu om tegelikult kõrvamärgist nätä, et määndsest suguvõsast üts vai tõne märk alostanu om. Ja sääl pümmen, kon inemise ja eläjä olli läbisegi, poro olli hiitünü ja pääst ulli ja mugu juuskseva ümbretsõõri ja kõik aig pidit kaema, et mõne sarvega pihta ei saa, sääl mõistseva neo karjusse uma poro kõrvamärgi är näta. Õnne paar kõrda juhtu sääne asi, et haareti kinni võlss põder, kaeti kõrvamärki ja sis hõigati õigele umanikule, et tule ja võta uma eläjäkene.
Tähtsä aig
Sügüsene poroajamine ja sortmine om tegelikult saame jaos väega tähtsä aig. Seoilmaaigse saami elä ei inämb pistkuan, ei kanna egäpäiv rahvarõivit, ei sõida poronartaga ja ei püünä porre lassoga. Nimä eläse nigu tõseki inemise majju seen vai liinakortinan ja eläse umma egäpääväst ello. Poroajamise aos tuldas kõge perriga kokko suuri tahraide manu ja elätäs sääl jupikene aigu. Egäl perrel om elämises uma väiku tarekene. Näide päivi seen saava sugulase ja vana sõbra üle hulga ao kokko, kõnelese uudissit, kaeva ku suures latse omma kasunu. Ja latse saava poropüündmise man abis olla, vaskile numbrit kaala panda ja miä kõgõ tähtsämb – saava veidü aigu ellä vannamuudu porokarjusside ello.
Tekst: Kaido Kama
Fotod: Jan-Eerik Paadar
Selles numbris
- Ela hästi, kodumaa
- Pytheas – suurim reisikirjanik
- Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
- Kodutöö enne reisi
- Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
- Ilmamadu
- Noored mõistavad maailma
- GPS-kunst - mis see on?
- Maasturite metsikus mekas
- Põhjamaine linnuparadiis
- Kaks teed, üks mägi
- PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
- Saaniga saab sinna, kus on ilus!
- Ütenkoon saamega porosi püüdmän
- Kas päkapikud on olemas?
- Jokk-mokki laat
- Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
- Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
- Alta kaljujoonised
- Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
- Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
- Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
- Koola poolsaare saamid
- Kaheksa aastaaja rahvas
- UUDISTOOTED
- KROONIKA
- Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015
