Kuidas, kellele ning kas üldse on vaja kirjutada reisiraamatut?

Rene Satsi
SRI LANKA NÜÜD EHK ÜHE REISIRAAMATU SÜNNITUSVALUD
KIRJASTUS GO GROUP 2019

/.../ Munk tuleb nüüd otse minu juurde. Näib, et olen temaga lõpuks kontakti saavutanud. „Kas sul on abi vaja?“ küsin semulikult, ise küll mõistusega aru saades, et mingisugust abi ma talle osutada ei oska. „Ma tahan kangesti Sri Lankal reisimisest raamatu kirjutada,“ lisan veel, lootes miskipärast, et see lause lahendab kõik kommunikatsiooniprobleemid. Mees laseb uuesti kuuldavale oma repertuaarist tuttavad häälitsused ja lisab nendele otsa koledat linnulaulu meenutava trilleri, ise mulle kogu aeg teraselt silma sisse vaadates. Proovin olukorda analüüsida ja järsku jookseb mu selgroost läbi külm jutt: „Kas tegemist on, mine sa tea – hulluga?!“ /.../

Ma ei tea, kas te olete mõne raamatu kirjutanud ja veel täpsemalt, reisiraamatu. See on ootamatult raske, võin ohates öelda, kui te ei soovi just nimme kirjutada raamatut, mis kubiseb kauged maid iseloomustavatest klišeedest („Mulle Nigeerias meeldis, aga kujutage ette – inimesed on seal kohe täitsa teistsugused ja pruuni värvi!“) või lasta valla lehekülgede pikkusi venivaid, monotoonseid kirjeldusi sellest, mida autor enda ümber uues kohas näeb („Maja oli hallikas – te ei usu, lausa tumehall – ning ilmselt ehitatud eelmisel sajandil; majal olid aknad – seitsekümmend kaks tükki, kolm ust, üks nendest pruun, teised siniseks värvitud; uksed avanesid sissepoole ja oletan, et samas suunas avanesid ka aknad, aga ma ei saanud seda kahjuks järele kontrollida, sest sammusin juba edasi teise maja juurde ja minu suureks üllatuseks oli viimane samuti hallika tooniga…“).

Mul oli hiljuti natukene vaba aega ja käisin selle sisustamiseks Sri Lankal kohalikega juttu puhumas ja nende toitu mekkimas. Ja kirjutasin oma Sri Lanka külastamisest lausa terve raamatu. Jah, mina. Kas teie kujutate seda endale ette?! Mina küll ei kujutanud. Õigemini ei näinud ma ette, et kunagi midagi nii spetsiifilist kirjutan, nagu seda on terve raamatutäis jutuvada ühestainsamast reisist ühele konkreetsele ( ja isegi mitte nii suurele) saarele. Kogu raamat räägib ühest reisist või siis isegi lausa matkast, kui lubate äkki niiviisi öelda, mis kestis kokku ainult ühe kuu, kuid algas härra autori peas juba palju varem, kui sai teoks reisi füüsiline avapauk, mis raamatus minu sekelduste alguspunktiks märgitud sai. Ärge saage valesti aru – ma kirjutan küll ja palju, aga mitte kunagi nii pikalt ühest sihtkohast. Selles valguses saabki minu raamatu „Sri Lanka NÜÜD“ tõsta reisiraamatute riiulile.

Miks ometi kasutan oma raamatust rääkides kohe sõna sekeldus, küsivad nüüd reisijanused, kuid loomult siiski ettevaatlikud inimesed, kes on juba ette mures selliste väikeste asjade pärast, nagu näiteks, et mida teha siis, kui lennuki tualetis ei tule esimese hooga pärast number kahte vesi peale või kuhu suunas tuleks abi saamiseks joosta, kui mürgine madu sind keset Londonit hammustab.

Kas sekeldused kuuluvad õige reisi juurde?

Ma ütleks nii: kui reisida „õigesti“, siis sekeldused manifesteeruvad. Kui toppida oma nina kohalike ellu, uudistada, mis kulisside taga toimub, viisakalt kõige silmatava kohta aru pärida ja kohalik kultuur endast läbi lasta, hoides end samal ajal kaugele luksushotellidest ja teiste turistide higiga segatud, eresinise veega basseinidest, siis sekeldusi tuleb. Peab lihtsalt ette vaatama ja välja arvestama nii, et sekeldused sinu seiklusi üle ei võta!

Eri maad seostuvad erinevate tugevate tunnete ja alateadlike ettekujutustega nendest riikidest. Kuigi ma olen Prantsusmaal käinud ainult niipalju, et olen talvel Pariisis Kariibidele suunduvast lennukist maha jäänud ning seetõttu selles pealinnas kaks päeva lühikestes pükstes ja sandaalides, külma lume sees kebabi nosides nutta tihkunud, tuleb mulle Prantsusmaad mainides alati silme ette punases siidaluspesus naine, kes läheb (miskipärast riideid seljast võtmata) vanni, ühes käes veinipudel ja teises le croissant. Venemaaga seostuvad viin, kortsu käkerdatud rublad ja Vasja, kes küsib suitsu ja kui sul ei ole anda, tuleb kallale. Itaaliat mainides on mul jällegi miskipärast silme ees aluspesus näitsik – seekord on pesu küll musta värvi ning öötumedate silmadega preili sööb esikus seistes spagette tomatikastmes. Näiteks Vietnamiga seoses ujuvad ajukäärude vahel ringi riisipõllud, koonusekujulised laiad mütsid ning Ameerika pommilennukid; Vatikanist  rääkides ilmub minu vaimsele televiisoriekraanile pilt salakavala silmavaatega paavstist, Lätis õgivad kõik vahetpidamata pelmeene ja korrutavad: „Lati pats, Lati pats“ ja nii edasi. Sri Lanka seostus mulle terve elu ainult sõjaga ja Tamili Tiigritega, aga miks just sõda ja kes need Tiigrid täpselt olid – see oli mulle alati kuidagi ähmaseks jäänud.

Selleks, et enda ( ja hiljem ka teise) jaoks pilti teravamaks saada, läksingi kohale, rapsisin saare eri paigus kuu aega ringi, küsisin küsimusi ja proovisin võimalikult palju kohalikega kontaktis olla.  Siit jõuamegi reisiraamatu kirjutamise juurde. Reisiraamat peaks ideaalis edasi andma sügavalt subjektiivse kogemuse, arvan ma.

Julgustaksin siinkohal inimesi, kes otsustavad elus minna seda teed, et mõni reisiraamat kokku panna, kirja panema eelkõige oma vahetut kogemust, milleks on just sellised „uurivad reisid“, juhtuvad need tahtlikult ehk ette planeerides või siis kogemata.

Reisiraamatutest avameelselt

Veel alles üsna lähiminevikus püüdsin tihtipeale nii mõnessegi reisiraamatusse süveneda ja tuleb tunnistada, et tabasin – üllatusena eneselegi – end ühel hetkel lausumas: „Mulle reisikirjandus kui kirjandusžanr ei istu!” (Loomulikult ei kasutanud ma konkreetset sõna žanr, vaid ütlesin midagi lihtsamat, maalähedasemat, nagu „Reisikirjandus on minu meelest kuradi nõme!”). Miks nii läks?

Ma arvan, et liiga paljud sellise alaliigi alla kirjutatud raamatutest kisuvad lihtsalt natukene igavaks ja igavus kirjanduses on asi, mida saab kergesti vältida ( jättes osa raamatuid kirjutamata...). Raamatusse kuhjatakse tihtipeale kokku pahna, mis ei tule isiklikust kogemusest, vaid nende sisuks on kuiv informatsioon, mida iga mats saab kasvõi poti peal istudes Google’i abiga leida. Kui kõrge on Eiffeli torn, kus kohvikus müüakse parimaid saiakesi, kelle järgi on nimetatud see tänav (kellegi surnu järgi nagunii) ja ongi – „Minu eepiline ja riskantne reis Pariisi”. Selliste faktidega saab terve raamatu kokku lüüa ja igasugune personaalne touch puudub.

Mulle hakkas minu lugemiskogemuse põhjal tunduma, et kogu see reisikirjandus on ühe vitsaga löödud, kuni mu iirlasest sõber, pannes ühel päeval tähele minu kritiseerivat porinat, lausus: „Aga kuule, mees, kas sa Bill Brysonit oled üldse lugenud?! Või Paul Theroux’d ja veel mõnda?“ Ta pistis mulle paki kohustuslikke raamatuid kotti, kui tema juurest lahkusin.

Läksin koju ja lugesin Bill Brysonit, lugesin Paul Theroux’d ja lugesin veel mõnda. Lugesin läbi ka meie oma Tiit Pruuli raamatu „Minu maailm“ ja Janika Kronbergi „Rännud kuue teejuhiga“ ning kogu selle lugemise peale asendus minu õbluke pessimism noore neitsi optimismiga: ei ole see reisikirjandus üks must auk midagi! On siiski olemas sulemehi, kes oskavad oma rännakutest rääkida huvitavalt, huumoriga, informatiivselt ja mis kõige tähtsam, omapäraselt.

Aga ikkagi, isegi kui see on hea ja huvitav ja omapärane, siis kellele seda reisikirjandust üldse vaja on? Kui ma olen Sri Lankal käinud, kas mul on tõesti vaja veel lugeda seda, kuidas keegi teine seal samuti käis? Ma ju tean Sri Lankast piisavalt, mul on seal isegi sõbrad! Või kui keegi kirjutab sellest, kuidas ta Pakistanis rongidega sõitis – kas see on minu jaoks huvitav? Olen seda ju isegi teinud ja oli tõesti tore!

Milleks veel lugeda lisaks kellegi võõra raamatut sama teema kohta, mille sees ma ise olen olnud?

Kunagi ütles sõbranna lause, mis mulle selle radikaalsuse tõttu selgelt meelde jäi: tema reisida ei soovi, ei julge, ei taha – küll see on üks ebamugav tegevus! –, aga reisisaateid vaatab ta  televiisorist ahnelt ega jõua ära oodata, millal jälle uus travel-seriaal pihta hakkab.

Eks need reisiraamatud ole just selliste inimeste hapnik, aga tõeliselt heaks teeb reisiraamatu minu meelest just see, kui kirjutatakse samast kohast, maakonnast, riigist, kus sa võib-olla entusiastlikult isegi kolm korda oled juba ringi rännanud, aga sellest pajatavas raamatus tuhnides leiad veel midagi uut, midagi erutavat, midagi teistsugust, mida varem tähele ei pannud.

Kui üks reisiraamat peaks sind eelkõige inspireerima ajama omale kott selga ja lonkima kuskile, kus sa kunagi varem pole käinud, saab teose väärtust määrata paljuski just seeläbi, kuidas kõnetab see lugejat, kes raamatu teemaga ise juba eelnevalt kursis on.

Igal juhul – arvan ma nüüd – on (head!) reisikirjandust vaja. Seda on vaja nii inimestele, kes ei reisi; nendele, kes reisivad, ja lisaks inspiratsiooniks neile, kes tulevikus soovivad samuti oma reisiraamatu kirjutada ning enese ja võib olla ka oma koera – miks ka mitte? – emotsioonirikkad rännakud seeläbi raamatukogude seinte vahele jäädvustada. Sellele viimasele seltskonnale soovin ma siiralt edu ja lausa kõrvetavat inspiratsiooni! Nael seljakotti!

Tekst ja fotod: Rene Satsi

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Kuidas, kellele ning kas üldse on vaja kirjutada reisiraamatut?
• PORTUGAL, tõusev toidumaa
• Kuuba ja rumm
• Leopold von Pezoldi nõuandeid reisimiseks
• Tee viis Hiinasse
• Kazbek – miks otse minna, kui ringi saab
• Seljakotiränduri kogemustepagas
• Euroopa noorimas riigis eelarvamusi kummutamas
• Keset ookeani lambaid loendamas
• Teistmoodi ITAALIA
• Makishi – esivanemate vaimude tantsud Sambias
• Kolm päeva Colorado mägedes
• Trad.Attack! Koondplaan: esineda igas maailma riigis
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA