Anestesioloog Markko Pärtelpoeg kirjeldab hiljutisi muljeid reisist Saudi Araabiasse, tänu kohalikele giididele sai kahe nädalaga hea ülevaate riigi usulistest sümbolitest ja traditsioonidest, kultuurist ning ainulaadsest kõrbe-loodusest.
Saudi Araabia on reisihuvilistele olnud siiani kättesaamatu unistus, nüüd on saudid võtnud uue suuna ja avasid alates eelmise aasta sügisest riigi piirid ka huvilistele. Kas nähtu vastas su ootustele?
Minu jaoks oli üllatus, et Saudi Araabia pealinna Ar-Riyāḑi linnapilt on võrreldes Araabia Ühendemiraatidega palju tagasihoidlikum, mõnevõrra on linnapildis küll värvilisi valgustatud maju, aga üliuhkeid pilvelõhkujaid kordi vähem.
Inimesed on äärmiselt külalislahked ja sõbralikud, nagu Araabias ikka tavaks. Turiste veel märgata ei ole, äripealinnas Jiddah’s jäi silma paar mittekohalikku tervisesportlast. See linn ongi uuendusmeelsem kui muu osa riigist, seal nägime tänavapildis umbes kümmekonda katmata peaga naisterahvast ning ka autoroolis oli naisi märgata. Mujal riigis oli kõigil naistel nägu kaetud.
Kui palju turistile näidatakse ja millised on võimalused avastada riiki omal käel?
Näidatakse palju, aga kuna see maa on väga tugevate usuliste traditsioonidega ja konservatiivne, siis on valdav osa infost seotud islamiusu ja araabia kultuuriga. Linnas saab iseseisvalt ringi liikuda, meie kasutasime kohalike giidide abi. Meil väga vedas, meie giid oli üks vähestest, kes teeb reise „tühja kvartalisse“, nii kutsutakse Saudi Araabias kõrbe. Suur osa maast on ju liivakõrb, mis on isegi geoloogide ja arheoloogide poolt veel täiesti uurimata, sinna on tehtud vaid mõni üksik põhjalikum ekspeditsioon. Meie veetsime kolm ööd-päeva sügavas kõrbes ja meie giid orienteerus seal ilma GPSita.
Oled ju palju reisinud. Mis mõtteid need kolm päeva kõrbes tekitasid ja millega seda kogemust võrdleksid?
See oli päris ainulaadne kogemus, veidi sarnast ääretuse tunnet tundsin veel Patagoonias, kus samuti ei ole silmapiiril mitte midagi näha. Saudi Araabia kõrbes oli vaid ääretu liiv ja kaamelikorjused. Ja vaikus. Ühel õhtul oli tugev liivatorm ning kui liikusime paar liivaluidet edasi, siis tagasitulek oli päris keeruline, loodus oli seal tõesti väga võimas. Ma arvan, et see kõrbereis oligi üks reisi tipphetkedest.
Öeldakse, et kohalikust elust pilti saada, tuleks kindlasti turgu külastada. Kas käisite?
Jah, mingit Türgi stiilis kauplemist seal ei ole, aga kohalikud mehed on jutukad ja oma kaupa pakuvad ikka. Jälle tuli välja see araabia külalislahkus, meile kingiti datleid ja tomateid ning keelduti raha võtmast. Igal pool oli hästi soe suhtumine, tegemist on tugeva kohvikultuuri maaga, pakuti araabiapärast kohvi, meeleldi aeti juttu. Saudi Araabia toidud on võrreldes näiteks Põhja-Aafrika ja Aasia köögiga mitte nii vürtsikad, süüakse palju riisi, hummust, sekka grillitud liha, kaameliliha on populaarne. Tagasi vaadates jääbki meelde araablaste külalislahkus, islamikultuur ja traditsioonid ning muidugi võrratu loodus.
Küsitles Stina Eilsen
Foto: Markko Pärtelpoeg
Selles numbris
- KROONIKA
- TOOTEUUDISED
- Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
- Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
- Hõimuretked ja hõimuhetked
- Filmidest, paatidest ja maailmamustritest
- Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
- Ižma seiklus
- Reis Udmurtiasse
- Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
- Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
- Soome-ugri nõiajutud
- Vepsa pidu
- Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
- Kevad neenetsi tundras
- Rännakutest soome-ugri maailmas
- Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
- Veealune paradiis – Raja Ampat
- Läbi sinise tule jumalate juurde
- Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
- Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
- Karamoja – lehmad on võimul
- Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
- Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
- Koloniaalajaloo jäljed Eestis
- Maailm seljakotis
- Raamatuarvustus
